NATOt ootab ees pööre Hiina poole

Osale NATO liikmeile, kelle hulka ei kuulu ainult Ida-Euroopa riigid, on vastumeelne hiljutine transatlantilise rõhuasetuse nihkumine Hiinale, keda peetakse strateegiliseks konkurendiks ja/või probleemide tekitajaks, kellele kogu allianss peab vastama kooskõlastatud poliitilis-sõjalise lähenemisega. Samas on vägagi mõjusaid põhjuseid, miks Ida-Euroopa ja eelkõige just Baltimaad peaks tervitama NATO strateegilise tähelepanu liikumist Hiinale.

Miks kampa lüüa?

Kuigi alguses kulus selleks omajagu aega, on NATO-le nüüdseks selgeks saanud, et Hiina võib järgmistel aastakümnetel kujutada ohtu Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekule, õitsengule ja heaolule.

2020. aasta novembri aruandest „NATO 2030“, mille koostas vastav analüüsirühm, tuuakse esile Hiina oskust mängida NATO liikmesriike eriarvamuste pärast üksteise vastu välja ning kasutada ära üksikuid liikmesriike viisil, et see ohustab ühiseid huve ja julgeolekut.

Oskus kasutada alliansi vastu jaga-ja-valitse-strateegiat on Hiinale (nagu Venemaalegi) juba tulemusi toonud. Säilitamaks konsensust, peavad NATO liikmesriigid edasi liikuma ühel häälel. Eriarvamusi tuleb ikkagi arutada omavahel, mitte avalikel foorumitel, mis on viimastel aastatel mõnes pealinnas kombeks saanud.

Eesti ja teised Balti riigid on juba andnud häiret Hiina investeeringute ja tehnoloogia hukatusliku mõju pärast nimetatud piirkonnas. Eesti peaminister Kaja Kallas on kutsunud USAd ja Euroopat üles välja töötama ühist investeerimisprojekti, mis konkureeriks Hiina algatusega „Üks vöö, üks tee“ (nn uus Siiditee). Hiina kasvavat mõju Euroopas ei saa aga ohjeldada ainuüksi majanduslikul teel. Lõpuks läheb ikkagi vaja kooskõlastatud poliitilis-sõjalist vastust ja just siinkohal tulebki mängu NATO.

Kuigi on mõistetav, et alliansi „eesliini“ riigid nagu Eesti kardavad Venemaaga seotud ohtude asemel rohkem Hiina omadele keskenduva transatlantilise liidu kahanevat võimet astuda vastu Moskva agressiivsele poliitikale, jääb Euroopa piirkonna kaitse endiselt prioriteediks. Erinevalt külma sõja ajast on aga tänapäeval strateegilisel maastikul rohkem tegijaid, kusjuures Euroopat ähvardab oht Hiinast.

Pekingi agressiivsem toon diplomaatilises suhtluses (mida vaatlejad on nimetanud „hunt-sõdalase diplomaatiaks“), inimõiguste rikkumine Xinjiangi provintsis ning Taiwani ja Hongkongi demokraatlike liikumiste karm mahasurumine on kõik aidanud kaasa seisukohtade ümberkujunemisele Euroopa pealinnades. Sama käib Hiina kiusliku taktika kohta, mida Euroopa riikide valitsuste ja firmade vastu kasutatakse.

Lisaks Pekingi vassimisele koroonaviiruse päritolu väljaselgitamisel, on nimetatud arengud sundinud paljusid varem skeptilisi NATO liikmesriike astuma vastu Hiina destabiliseerivale mõjule Põhja-Atlandi piirkonnas ja kaugemalgi. Pandeemia ei toonud seda uut tulevikukäsitlust küll kaasa, aga andis selle eel levinud trendidele hoogu ja kaalu juurde.

Hiina on kohal

Hiina tõus toob NATO-le kaasa mitu probleemi. Juba praegu on Põhja-Atlandi piirkonnas tunda Pekingi kasvavat majanduslikku, tehnoloogilist ja sõjalist mõju.

Hiina riigi juhitavatele laevandusfirmadele kuulub juba praegu osalus rohkem kui tosinas suuremas Euroopa sadamas ja nad otsivad lisa: üks suurimaid Hiina konteinerveofirmasid Cosco Shipping sõlmis septembris tehingu Hamburgi sadamas osaluse omandamiseks. Uue Siiditee algatuse osana teeb Hiina riik suuri investeeringuid mitmesse Euroopa maantee- ja raudteeprojekti (nt Budapesti-Belgradi raudteesse). Kui sadamad ja teised kriitilise tähtsusega taristu sõlmpunktid on välisomanduses, võib see mitte ainult ohustada Euroopa sõjajõudude mobiilsust, vaid ka raskendada USA vägede toomist Euroopasse kriisi või sõja korral.

Kuigi Hiina ei kujuta endast veel otsest sõjalist ohtu Põhja-Atlandi piirkonnale, ei ole Pekingi ja Moskva viimastel aastatel tihenev sõjaline suhtlus jäänud Brüsselis märkamata. Hiina ja Venemaa on korraldanud järjest sagedamini ühiseid sõjalisi õppusi, aga suurem osa neist on seni toimunud väljaspool Põhja-Atlandi piirkonda. Erandiks on 2020. aasta september, kui Hiina ja mitme teise riigi väed osalesid Venemaa Lõuna sõjaväeringkonnas Venemaa juhitud sõjamängus Kavkaz-2020. Peale selle on Hiina sõdurid osalenud Venemaa sõjalistel õppustel Siberis.

Hiina kohalolu suurenemine Arktika piirkonnas on samuti NATO-le silma jäänud. Praegu paistab Pekingi tegevus keskenduvat peamiselt majandus- ja teaduspotentsiaali arendamisele. Samas kuulutas Hiina end 2018. aastal Arktika-lähedaseks riigiks ega ole sugugi varjanud oma ambitsioone Kaug-Põhjas. Hiina töötab koos Venemaaga välja nn polaarsiiditeed, mille käigus keskendutakse Arktika loodusvarade, sealhulgas veeldatud maagaasi uuringutele. Projekt hõlmab ka Aasia ja Euroopa vahel kaubaveoks loodavat uut tähtsat mereteed, mida kutsutakse Kirde-väilaks ehk Põhja-Jäämere laevateeks.

Ida-Euroopa riikide valitsustest oleks tark võtta uus trend rõõmuga vastu, mitte proovida seda aeglustada ega koguni peatada.

Kui arvesse võtta veel Hiina sõjajõudude läbipaistmatu moderniseerimiskava ja viimasel ajal jõulisemaks muutunud välispoliitika, hakkab selgeks saama, miks Washingtonis ollakse järjest rohkem ärevil Pekingi tegevuse ja avalikult välja öeldud ambitsioonide pärast.

Balti riikide tähtis valik

Ehkki NATO räägib Hiinaga üha enam ühehäälselt, ei ole allianss jõudnud veel sellesse staadiumi, et olla valmis tegutsema üksmeelselt. Kui Balti riigid asuvad toetama alliansi strateegilist pööret uues strateegilises kontseptsioonis, võivad nad mängida juba kohe märkimisväärset rolli, et valmistada NATO ette homse päeva probleemideks ja ohtudeks.

Kui Baltimaad otsustavad alliansi strateegilise suunamuutuse maha laita, ei mõjuta see tõenäoliselt juba alanud sündmusteahelat. Lääneriikide pealinnades on küll hiljuti räägitud palju strateegilisest autonoomiast, aga tegelikkus on jäänud alliansi asutamisest saati rohkem kui 72 aasta jooksul ikka samaks: alliansi muutustel on alati olnud ainult üks käivitaja, ja see on Washington. Kui otsustada Joe Bideni administratsiooni seniste otsuste põhjal, võib peaaegu kaljukindlalt öelda, et NATO pöörab järgmistel aastatel Hiinale (järk-järgult) rohkem tähelepanu.

Ida-Euroopa riikide valitsustest oleks tark võtta uus trend rõõmuga vastu, mitte proovida seda aeglustada ega koguni peatada. Selline poliitika, mis just viimast üritaks, tekitab Washingtonis tõenäoliselt ainult ärritust ja võib nõrgestada transatlantilist suhet ajal, kui allianssi ootab ees viimase poole sajandi suurim strateegiline proovilepanek.