NATO võimelõhed ja pöördumine Aasiasse

2010. aasta novembris võtsid NATO juhid tippkohtumisel vastu uue strateegilise kontseptsiooni, mis pidi puhuma uut elu allianssi ning võimaldama sellel toime tulla senitundmatute uute ohtude ja võimalustega, mida pakub 21. sajand. Kontseptsiooni kohaselt peab NATO säilitama “tõhususe muutuvas maailmas, kus tuleb võidelda uute ohtudega, tehes seda uute võimete ja uute partnerite kaasabil”.. Nende ülesannete täitmiseks peab NATO tegelema mitme probleemiga, mis on seotud kaitsekulutuste ja võimetega: Euroopa kaitsekulutuste piisavus, NATO riikide kaitsekulutuste vähetõhus iseloom, pikatoimelisus NATO uute ülesannete täitmiseks vajalike võimete arendamisel ning USA sõjalise pühendumise usaldusväärsus Euroopas  võistlevate Aasia ja Lähis-Ida prioriteetide kontekstis. Ometi märgiti nii NATO kaitseministrite kohtumisel 2014. aasta jaanuaris kui ka Müncheni julgeolekukonverentsil veebruaris, et liikmesriigid on parimal juhul saavutanud nende sihtide täitmisel vaid osalist edu. Eriti just tõsine kaitse-eelarve kärpimine paljudes liikmesriikides pärast niigi aastaid kestnud sõjaliste vajaduste alarahastamist on süvendanud kahtlust, kas allianss ikka suudab arendada või kasvõi säilitada võimeid, mida on vaja avarduvate tavapärastegi kaitse- ja julgeolekunõuete täitmiseks. Valitseb oht, et Euroopa muutub aina tähtsusetumaks ega suuda kindlustada stabiilsust isegi lähedastes piirkondades, näiteks Aafrikas, kus eurooplased võiksid potentsiaalselt etendada otsustavat osa ajal, mil Washingtoni pilk on pöördumas Aasia suunas.

Euroopa ebapiisavad kaitsekulutused

Valitsustevahelise julgeolekualliansina saab NATO olla vaid nii tugev, kui tugevad on selle liikmesriigid. NATO 28 liikmesriigist asub 26 Euroopas. Neist 21 kuulub ühtlasi Euroopa Liitu. Euroopa riikides on ühtekokku väeteenistuses üle kahe miljoni mehe ja naise, kuid mõne hinnangu kohaselt on ainult 100 000 ehk viit protsenti võimalik kasutada operatsioonidel väljaspool riigipiiri. NATO asepeasekretär Alexander Vershbow on väljendanud avalikult masendust selle üle, et detsembrikuisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel kaitseküsimustes ei suudetud saavutada vähimatki mõistlikku edu Euroopa kahanevate kaitsekulutuste trendi ümberpööramisel. Võimalus jäeti taas kasutamata.

2012. aastal olid NATO Euroopa liikmesriikide sõjalised kulutused umbkaudu 11 protsenti väiksemad 2006. aasta tasemest. Alates 2008. aasta üleilmsest rahanduskriisist on 31st Euroopa Liidu või NATO Euroopa liikmesriigist 18 kärpinud kaitsekulutusi üle kümne protsendi. 2012. aastal kulutas Saksamaa, maailmajao võimsaima majandusega riik, riigikaitsele kõigest 1,4 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Itaalias jäi protsent 1,7 ja Hispaanias pelgalt 0,8 peale. Tol aastal tulid NATO soovitusliku tasemega kulutada riigikaitsele kaks protsenti SKTst toime vaid Kreeka (2,5 protsenti), Prantsusmaa (2,3 protsenti) ja Suurbritannia (2,5 protsenti). Sama võib öelda 2013. aasta kohta. Võrdluseks: Ühendriikide kulutused olid 2011. aastal 4,8 ja 2012. aastal 4,4 protsenti. Isegi Suurbritannia ja Prantsusmaa, keda seniajani loetakse maailma viie võimsama suurriigi sekka, on sõjalist eelarvet kärpima asunud. Samuti pole Euroopa riikide valitsused suutnud täita kohustust kulutada vähemalt 20 protsenti kaitse-eelarvest varustusele muude vähemkriitiliste ülesannete – isikkoosseisu ja hoolduse – asemel.

Valitseb oht, et Euroopa muutub aina tähtsusetumaks ega suuda kindlustada stabiilsust isegi lähedastes piirkondades.

Lisaks kaitsekulutuste nappusele ei kasuta eurooplased seda vähestki alati kõige paremini. Euroopa kaitsekulutuste keskmes on endiselt territoriaalkaitse ja kodumaise tööhõive tagamine, mis jätab üsna vähe ruumi tegelda globaalsete probleemidega ekspeditsioonivägede abil. Pealegi eraldatakse raha ülekaalukalt isikkoosseisu ja operatsioonide tasudele, mitte aga relvade arendamisele või ostmisele. Samuti ei ole liikmesriikide relvajõud kuigi hästi valmis koostegutsemiseks teiste riikide relvajõududega. Spetsialiseerumise vähesus sunnib peale tarbetuid kulutusi. Valitseb oht, et Euroopa muutub seetõttu aina tähtsusetumaks ega suuda kindlustada stabiilsust isegi lähedastes piirkondades.

Paraku on jäänud komistuskiviks riikide lahknevad huvid. Tööstuspoliitilised mured, näiteks kodumaise tööhõive tagamine ning riikidele iseloomulik tõrksus tugineda sõjaliselt oluliste võimete osas teistele riikidele, avaldavad üldjuhul NATO kaitsekulutustele palju suuremat mõju kui kollektiivse julgeoleku kaalutlused. Seepärast ei ole ettepanekuid laiendada NATO- või Euroopa-üleseid kaitsehankeid saatnud kuigi suur edu. NATO liikmesriikide kaitseinvesteeringud jagunevad endiselt paljude projektide vahel ning liikmesriigid toetavad mõjuvõimsaid kodumaiseid lennundus-, laevaehitus- ja muid kõrgtehnoloogilisi sektoreid (mida hinnatakse nii majandusarengu õhutamise kui ka neis sektorites loodavate oskustööliste töökohtade tõttu), ehkki sellega kaasneb dubleerimine, vähene tõhusus ja liiga kesine mastaabisääst. Isegi suure kaitse-eelarvega Euroopa riigid, näiteks Saksamaa ja Türgi, ei ole oma kaitsekulutusi optimeerinud, et täita paremini NATO avarduvaid rahvusvahelisi julgeolekukohustusi, sest raha suunatakse valdavalt isikkoosseisu ja hoolduse, mitte arendus- ja teadustegevuse või uute relvade hankimise peale.

Eurooplased ei kasuta sugugi kõige mõistlikumalt seda vähest, mida nad oma relvajõududele kulutavad. Euroopa sõjaväed on endiselt keskendunud territoriaalkaitsele ja kodumaise tööhõive kaitsmisele, mis jätab üsna vähe ruumi tegelda globaalsete probleemidega ekspeditsioonivägede abil. Pealegi eraldatakse raha ülekaalukalt isikkoosseisu ja operatsioonide tasudele, mitte aga relvade arendamisele või ostmisele. Spetsialiseerumise vähesus sunnib peale tarbetuid kulutusi. Optimistid on lootnud, et et surve vähendada sõjalisi kulutusi sunnib Euroopa valitsusi võtma ammugi vajalikke meetmeid vähendamaks hangete dubleerimist ning suurendamaks sõjalist spetsialiseerumist ja koostöövõimet. Leidub mitu näidet selle kohta, kuidas NATO riigid on suutnud luua dünaamilise ja paindliku väe, mida allianss vajab mainitud ohtudele vastuastumiseks tavapärase väe asemel, mis neelab raha, aga ei suurenda märkimisväärselt kaitsevõimet. Belgia, Kanada, Norra ja Taani osalesid silmapaistvalt NATO Liibüa-operatsioonis oma piiratud kaitsekulutustest hoolimata, sest nad olid koondanud ressursid selliste ekspeditsioonivõimete arendamisele nagu löögilennuvägi. Kuid nende väike suurus nii elanikkonna kui ka SKT mõttes tähendab, et neil saab olla vaid väheoluline osa NATO lähiaastate koguvõimes.

Lisaks kaitsekulutuste nappusele ei kasuta eurooplased seda vähestki alati kõige paremini.

Olulisim küsimus on see, kas Euroopa sõjaliselt tähtsaimad riigid suudavad säilitada vähegi märkimisväärse siirmisvõime. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa arvele langeb ligikaudu 65 protsenti kogu Euroopa kaitsekulutustest ja 88 protsenti Euroopa sõjalisest arendus- ja teadustegevusest. Enamik ülejäänud liitlasi suudab ekspeditsiooniväkke anda vähese või kindla niši panuse, ehkki samal ajal on nõutav, et nendegi kaitsekulutused oleksid piisavad, et nende sõjaväelased saaksid omandada väärtuslikku väljaõpet. Eelarveraskustest hoolimata kavatsevad mainitud kolm riiki siiski säilitada tõsise ekspeditsioonivõime – suutlikkuse saata vähemalt 10 000 sõdurit mõneks kuuks teenima mitmekuulisel missioonil ekspeditsiooniväkke – vähemalt lähematel aastatel. Kuid Afganistani missiooni lõppemine 2014. aasta paiku, usutavad rahvastikusuundumused, näiteks sotsiaalkulutuste oodatav tõus elanikkonna vananemise tõttu,  ja muud eelarvet mõjutavad tegurid toovad usutavasti kaasa edasisi kärpeid sõjaväe suuruses, sõjalises valmisolekus ja kaitsehangetes. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa peavad kaitsekulutuste jätkuva kahanemise tingimustes süvendama omavahelist kaitsekoostööd, kui tahavad alal hoida selliseid kõrgtehnoloogilisi sõjalisi võimeid, nagu satelliidid, sõjalaevad, kopterid, raketid ja lennukid.

Liibüa sõjakäigu ajal nappis paljude Euroopa riikide sõjaväel tugevasti täpsuslahingumoona, samuti muud olulist varustust ja teisigi võimeid. Neid lünki pidid täitma Ühendriigid, kes soovisid väga piirata ressursside suunamist Liibüa sõtta, et keskenduda Afganistani ja Iraagi konfliktile. Euroopa riikide kaitse-eelarved kahanevad lähiaastatel arvatavasti veelgi kesise majanduskasvu, hiiglasliku eelarvepuudujäägi ning pensionäride ja maksumaksjate suhte muutumise tõttu. Tulemus on usutavasti kulude vähenemine sõduri kohta, mis toob kaasa sõjavägede suuruse edasise vähendamise ning nõrgeneva suutlikkuse panustada NATO ekspeditsioonivägedesse, kui püsib rõhumine sageli tulutule territoriaalkaitsele. NATO kohaloleku vähenemine Afganistanis õhutab Euroopas täiendavaid kaitsekulutuste kärpeid, sest lahkumine sealt võtab kaitseministeeriumitelt ühe argumendi (alliansi solidaarsus käimasolevatel missioonidel) senisegi kulutustetaseme säilitamiseks.

Tõsine kaitse-eelarve kärpimine paljudes liikmesriikides on süvendanud kahtlust, kas allianss ikka suudab arendada või kasvõi säilitada võimeid, mida on vaja avarduvate tavapärastegi kaitse- ja julgeolekunõuete täitmiseks.

Atlandi-ülese kaitsekulutuste ja sellega seotud probleemide lõhe süvenemisel mängib kaasa hulk tegureid, mis muudavad selle vähendamise raskeks. Neiks teguriteks on Euroopa tõsisem rahanduskriis, Euroopa avalikkuse kesine huvi kaitsekulutuste taseme säilitamise vastu (eriti sotsiaalkulutuste arvel), sisepoliitika ja poliitilised protsessid, mis jätavad poliitikutele vähe võimalust vastu seista rahva seas levinud tunnetele (eriti majanduskriisi ajal) ning mitmete huvirühmade, näiteks kaitsetööstusettevõtete ja ametiühingute suutlikkus tagada püsimine ebatõhusa kaitsetööstuspraktika juures, mis suunab suure osa kaitsekulutustest tööhõive tagamiseks ja tööstuspoliitika sihtide täitmiseks. Lõppeks süvendab kaitseressursside kaugeltki mitte optimaalset jaotamist ka Ühendriikide valmisolek pingutada püksirihma ja säilitada kaitsekulutuste kõrge tase (sh võimekus vajaduse korral abistada liitlastegi sõjaväge, nagu näiteks Liibüas) ning sealne “Eelista ameerikamaist” kaitsehangete poliitika, mis veelgi nõrgestab Atlandi-ülest kaitsealast lõimumist.

Atlandi-ülese koorma ebakõlad

Ameeriklased ja paljud teisedki on juba pikka aega pidanud Euroopa kaitsekulutusi võrreldes Ühendriikidega ebapiisavaks. Külma sõja ajal olid Ühendriikide ja teiste NATO liikmesriikide kaitsekulutused ligikaudu võrdsed, praegu langeb aga Ühendriikide arvele umbes kolmveerand NATO riikide kogukaitsekulutustest. Aastail 2007–2013 kasvas USA sõjaliste kulutuste osakaal 68 protsendilt 73 protsendini. Alates külma sõja ajast on NATO Euroopa liikmesriikide majanduse kogukasv olnud üle viiekümne protsendi, aga nende kogukaitsekulud on langenud kahekohalise protsendi võrra. Sõjaliste kulutuste ja SKT kasvu pöördvõrdeline seos ei ennusta tulevikuks midagi head. Globaalse võime saavutamine ning kodumaise toetuse säilitamine Atlandi-ülesele alliansile Washingtonis nõuab Euroopa liitlastelt vähemalt mõningatki suutlikkust osaleda Euroopa-välistel missioonidel.

Raha suunatakse valdavalt isikkoosseisu ja hoolduse, mitte arendus- ja teadustegevuse või uute relvade hankimise peale.

Kui mainitud suundumused oluliselt ei muutu, võivad ameeriklased veel enam nördida selle üle, mida nad juba mõnikord peavad eurooplaste tasuta sabassörkimiseks. Ehkki Ühendriigid panustasid Liibüa-sõjakäiku üsna vähe täpsuslaskemoona ja löögilennuväge, sõltusid eurooplased ometi oluliselt Pentagonist luure-, seire- ja kohaluure (ingliskeelse lühendiga ISR), samuti õhus tankimise ja täpsuslaskemoona strateegilise sihtmärgistamise osas. Kõige selle iroonia seisneb selles, et kui üldse on olnud NATO operatsioon, mida on juhtinud eurooplased, oli selleks just Liibüa. Operatsioon Unified Protector ei kohanud Euroopa riikides märkimisväärset poliitilist vastuseisu, sellega ei kaasnenud NATO maavägede viimist Liibüasse ja see toimus otse Euroopa külje all.

Võimepuuded

Ebapiisavate kaitsekulutuste tõttu eriti Euroopas kannatab NATO lakkamatult sõjalise võime nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatuse käes: liikmesriikide nõudlus kollektiivse kaitse ressursside järele on üldjuhul pidevalt suurem kui nende soov neidsamu ressursse ise pakkuda. Eriti tuleb märkida, et NATO ei panusta piisavalt uute võimete arendamisse, mida allianss vajab oma ülesannete täitmiseks. Lisaks NATO viienda artikli ehk vastastikuse territoriaalse kaitse põhimõtte püsimise kinnitamisele toonitab strateegiline kontseptsioon ühtlasi alliansi vajadust uute võimete järele “kriiside tõkestamiseks ja ohjamiseks, konfliktijärgsete olukordade stabiliseerimiseks ning ülesehitustöö toetamiseks”. NATO käsutuses peaks olema potentsiaal tegelda väga mitmesuguste ohtude ja võimalustega, sest viimased kümnendid on näidanud, kui raske on ennustada, millised ohud ja võimalused täpselt võivad esile kerkida. Vaid vähesed oskasid ette näha Nõukogude bloki kokkuvarisemist, aastaid kestnud kodusõdu Balkanil või NATO operatsioone Afganistanis ja Liibüas. Kuid 2014. aasta jaanuaris kinnitati NATO kaitseministrite kohtumisel, et NATO kaitseplaneerimise protsess on välja selgitanud kriitilise tähtsusega puudujäägid ühise ISRi ja raketitõrje alal. Lisaks on skandaalid USA tuumarelvastusega tegelevate isikute seas varjutanud tõsiasja, et Euroopa tuumavõime hääbub, kuna valitsused ei osta uue põlvkonna kaheotstarbelisi lennukeid, mis suudaksid kanda USA tuumapomme, ehkki praegu kasutusel olevate lennukite teenistusiga hakkab täituma.

Eriti tuleb märkida, et NATO ei panusta piisavalt uute võimete arendamisse.

Lissaboni tippkohtumisel võtsid NATO juhid vastu nõndanimetatud Lissaboni prioriteetsete võimevajaduste paketi. Need kümme võimet, mis ulatuvad raketitõrjest küberkaitse ja tõhusamate vastumeetmeteni improviseeritud lõhkeseadmete suhtes Afganistanis, olid mõeldud parandama NATO suutlikkust tegelda globaalsete ohtudega. Nii nõuab näiteks NATO kübermissioon liikmesriikidelt märkimisväärset, kiirendatud ja tõhusat moderniseerimist side-, sõjaliste ja energiavõrkude julgeoleku tagamiseks. Chicago tippkohtumisel 2012. aasta mais võtsid NATO riikide valitsused vastu võimepaketi, mis koosneb enam kui 20 rahvusvahelisest projektist, näiteks kaugjuhitavad robotid teeäärsete lõhkeseadeldiste õhkimiseks ja ühised merelennuväe üksused, mille puhul liitlased hangiksid kollektiivselt teatavaid olulisi ressursse, mida nad ei saa endale üksinda lubada.

NATO on võtnud USAlt üle ühisvisiooni loomise meetodi ning töötanud välja omaenda visiooni, mil moel kasutada ressursse ja võimeid integreeritult. Nii nagu Pentagonil on Joint Vision 2020, on nüüd ka alliansil NATO Force 2020, mis näeb liikmesriikidele ette hulga alliansiüleseid võimarenduste eesmärke ja kollektiivse tegevusplaani nende saavutamiseks. Suurbritannia, Prantsusmaa, Ühendriigid ja teised NATO riigid on teatanud olulistest kaitsekulutuste kärbetest nähtavasti koordineerimata oma otsuseid liitlastega tagamaks, et teised NATO riigid suudavad puudujäägi täita. Järgmiseks kümnendiks vajalikke tähtsamaid võimeid sõnastades aitab NATO Force 2020 liikmesriikidel tõhusamalt koordineerida kaitsekulutuste kärpeid, nii et neil oleks ometi piisaval määral olulisemaid võimeid, mida on tarvis kollektiivseks kaitseks ja teisteks ülesanneteks. NATO Force 2020 kõrval võivad liitlased kaaluda peaminister David Cameroni ideed viia läbi kogu NATOt hõlmav üldhindamine, mille puhul riikide kaitseülevaated arvestaksid vajadusega jagada teistele asjakohast teavet, et välja selgitada, kus on võimeid liiast või (mis on tõenäolisem) kus neid puudu jääb.

NATO juhid väidavad, et võivad kollektiivselt raha säästa, kui vähendavad alliansi arvukate staapide, kaitseagentuuride ja teiste tugistruktuuride ja -protsesside suurust ning optimeerivad nende tegutsemist. Samuti usuvad nad, et NATO uus juhtimisstruktuur on tõhusam ja paindlikum, nii et seda saab sobitada mitmesuguste ülesannetega ja märksa hõlpsamalt kasutada väljaspool Euro-Atlandi piirkonda. Lissaboni ja Chicago tippkohtumistel leppisid NATO juhid kokku luua uus, sujuvam juhtimisstruktuur, mis peaks vähendama kulusid 35 protsenti. Reformiga väheneks kõrgema tasandi staapide arv üheteistkümnelt seitsmele ning sõjaväeliste juhtivkohtade arv kolmandiku võrra. NATO agentuuride arv peaks suurema tõhususe huvides kahanema neljateistkümnelt kolmele. NATO eksperdid usuvad, et lisaks kulude kokkuhoidmisele on uus juhtimisstruktuur ka üldiselt tõhusam ja paindlikum, nii et seda saab sobitada mitmesuguste ülesannetega ja märksa hõlpsamalt kasutada väljaspool Euro-Atlandi piirkonda. Ent olulise kokkuhoiu saavutamine selliste võtetega ei ole usutav, sest reform ja ümberstruktureerimine lähevad sageli rohkem maksma kui loodetav kokkuhoid, vähemalt lühema aja peale vaadates. Kogu NATO sõjaline ja halduseelarve jääb alla kolme miljardi dollari, moodustades alla 0,5 protsendi liikmesriikide kaitse-eelarvete summast, ning kokkuhoid jaguneks paljude riikide vahel. Pealegi võib ühisteks operatsioonideks ja varustuseks mõeldud finantsressursside kärpimine ajendada vähemjõukaid liikmesriike loobuma välismissioonidest, mis nõrgestaksid nende poliitilist legitiimsust (tuues kaasa süüdistusi anglo-ameerika imperialismis). Isegi kui muudatused NATO tugistruktuurides ja protsessides on ulatuslikud, näitab peaaegu kõigi uuema aja organisatoorsete kaitsereformide ajalugu, et tõsise kokkuhoiu või märkimisväärse tõhususe kasvu saavutamine ei ole tõenäoline. Viimased ajakirjanduses ilmunud teated viitavad näiteks sellele, et kava luua uus NATO peakorter lükkub aina edasi ja selle kulu üha suureneb.

Euroopa riikide kaitse-eelarved kahanevad lähiaastatel arvatavasti veelgi kesise majanduskasvu, hiiglasliku eelarvepuudujäägi ning pensionäride ja maksumaksjate suhte muutumise tõttu.

Piiratud nutikas kaitse

NATO ja ELi juhid on nimetanud kulukärbete survet ühtaegu võimaluse avanemiseks kui ka sunniks kindlustada kaitsekulutuste sõjalisem sisu selliste meetmetega, nagu soovimatu kaitsealase dubleerimise vältimine, ressursside ümbersuunamine riigikaitselt kollektiivsele kaitsele, sõjaväe kindlam suunamine arendama spetsiaalseid nišivõimeid, samuti koostööaltim arendus- ja teadustegevus ning hanked ühisrahastamise abil. Pärast seda, kui NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kuulutas 2011. aasta Müncheni konverentsil välja nutika kaitse algatuse, on selle üle NATO sees laialdaselt arutatud ja seda on esile tõstetud sedastamaks, et nüüdsest on normiks rahvusvaheline võimealane koostöö. Algatuse tähe all on NATO käivitanud mitu pilootprojekti (tõsi, mõnel juhul on lihtsalt varasem nimetatud ümber nutika kaitse projektiks) suhteliselt väheste osaliste ja kitsaste sihtmärkidega. Algatuse toetajad loodavad, et kui pilootprojekte saadab edu, tekitab see liitlastes piisavalt kindlust minna edasi juba suurejoonelisemalt. Kuid NATO juhtidel puuduvad vahendid sundida riike projektidega liituma või neis jätkuvalt osalema, mistõttu läheb vaja sama nutikaid peibutusi osalemise soodustamiseks, näiteks kindlustamine, et mõni osapoole kaitseettevõtetest saab kindlasti projektis kaasa lüüa. On veel kümneid algatusi, mis ei tundu olevat piisavalt mainekad – näiteks treeningalade ühine kasutamine, rohkem kollektiivseid õppusi, rahvusvaheline hooldus – või mis hõlmavad liiga vähe liikmesriike, et anda hoogu edasiste reformide läbiviimisele. Põhjamaad on nutikat kaitset kasutanud juba aastaid, aga nende vahel valitseb ka palju suurem vastastikune usaldus kui paljude teiste NATO riikide vahel. Seniajani on vähe näha, et NATO riigid koordineeriksid oma kaitsekulutuste kärpeid teistega, rääkimata juba sellest, et NATO suudaks tagada, et spetsialiseerumine kulgeks koordineeritult, mitte iga riigi enda arusaama järgi.

Pöördumine Aasiasse

Üks suundumus, mis võib tahtmatult vähendada Atlandi-ülese sõjalise koorma jagamise lõhet, on USA püüe seada sõjalises mõttes esikohale võime tegutseda Aasias, mis muu hulgas tähendab ka mujale maailma, sealhulgas Euroopasse paigutatud sõjaliste jõudude vähendamist. Ehkki USA on jätkuvalt tunnistanud vajadust hoida sõjalisi jõude Euroopas, väidab ta, et eurooplased võivad end nüüd tunda palju turvalisemalt tänu NATOle, külma sõja lõpule ja muudele soodsatele sündmustele, mida Aasia kohta öelda ei saa. Ühendriigid ihkavad kahandada oma üldisi sõjaväe välismaal viibimise kulutusi ja keskendada USA sõjalise jõu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda. Seoses sellega tõuseb Euroopa kulutuste ja võimete puudulikkus taas silmatorkavalt esile, sest USA poliitikud eeldavad, et eurooplased võtavad enda kanda suurema vastutuse Euroopa ja Aafrika piirkondliku julgeoleku tagamisel. Nad soovivad samal ajal selgeks teha, et Euroopa liitlased on osa lahendusest, mitte probleemist. Euroopa ja Ühendriigid peavad tegutsema üheskoos, et levitada stabiilsust nii Euroopa äärealadel kui ka kaugemal, eriti Aasias, kus seni on USA ja Euroopa julgeolekukoostöö või isegi -konsultatsioonid väga napid.

Liibüa sõjakäigu ajal nappis paljude Euroopa riikide sõjaväel tugevasti täpsuslahingumoona, samuti muud olulist varustust ja teisigi võimeid.

Eurooplaste praegune roll Aasias erineb olemuselt tunduvalt Ühendriikide omast. Isegi siis, kui eurooplased tegutsevad kollektiivselt ELi või NATO raames, ei ole neil Aasias sellist mõju nagu Ühendriikidel. Samal ajal mõjutab eurooplasi palju vähem “Hiina ohu” väide. See on põhjustanud mõningates elulistes küsimustes Ühendriikidest erinevat käitumist, eriti näiteks Euroopa taotlustes lõimida Hiina rahvusvahelisse süsteemi strateegilise partnerluse kaudu, millega kaasneb Hiinale nõndanimetatud kaheotstarbelise tehnoloogia jagamine, mida võib kasutada nii tsiviil- kui ka sõjaliseks otstarbeks. USA poliitikute silmis on integreeriva lähenemise tõsine miinus ELi ekspordikontrolli kooskõlastamatu iseloom, mis ameeriklaste arvates ei võimalda ELil tõhusalt tegelda tehnoloogiaekspordi julgeolekuohtudega. Et ühelgi ELi riigil pole pärast seda, kui Suurbritannia andis 1997. aastal Hongkongi Hiinale üle, Ida-Aasias kaalul julgeolekuga seotud küsimusi, on ELi Hiina-poliitika keskmes majandus ja selle sihiks soodustada ELi eksporti Hiinasse, tõmmata ligi Hiina investeeringuid ja kaitsta Euroopa investorite huve Hiinas. Erinevalt Washingtoni julgeolekuallianssidest mitme Aasia riigiga, näiteks Jaapani, Lõuna-Korea ja Taiwaniga, on NATO Euroopa liikmesriigid üldjuhul Hiina-Euroopa suhetes julgeoleku- ja sõjalistes küsimustes piirdunud sõjavägedevahelise diplomaatia, sadamate külastamise, hariduskoostöö, rahuvalveõppuste, lihtsamate sõjaliste ühisõppuste ning mõnikord ka relvade ning kõrgtehnoloogia müügiga, mida võib kasutada ka sõjaliseks otstarbeks. Eurooplaste kriteeriumid arenenud tehnoloogia ja varustuse müümiseks Hiinale ei ole nii ranged kui USA ekspordikontrolli puhul. Seepärast on eurooplaste potentsiaalselt sõjalist rakendust leida võivate toodete müümine Hiinale kujunenud veel üheks Atlandi-üleste julgeolekusuhete pingeallikaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.