NATO ülim julgeolekutagatis

Rahvusvahelistes suhetes on teemasid, mis tsüklilisi tähelepanu tõuse ja mõõnu üle elavad. Kord on küsimus x kõigi huultel, mõne aja möödudes aga taas unustusehõlma vajunud. Üks selliseid valdkondi, mida ümbritsevat huvi iseloomustab hetkel renessanss, on NATO tuumapoliitika ja tuumaheidutus. Õigemini tuntuim ja nähtavaim osa sellest ehk Ühendriikide taktikalised tuumarelvad¹ Euroopas, mis teatavate piirangutega NATO kontrolli alla antud.

Teatavasti on mitmed eksperdid ja poliitilised jõud nii Ameerikas kui Euroopas kutsunud Washingtoni üles oma taktikalised tuumarelvad Euroopast ära viima. Küsimus on juba mõnda aega kuumaks teemaks mitmes Euroopa pealinnas, saades impulsse lähenevast NPT (Nuclear Non-Proliferation Treaty) ülevaatekonverentsist, sisepoliitilistest arengutest Lääne-Euroopas, USA-Venemaa START-kõnelustest ja eriti president Barack Obama tuumavaba maailma ideest. Ükski neist protsessidest ei eksisteeri vaakumis ning USA tuumarelvade tulevik Euroopas on kõige sellega tihedalt seotud.

Samas võib väita, et isegi kui järgmise 5-10 aasta jooksul Euroopast USA tuumarelvad välja viiakse, ei kaoks NATOst tuumadimensioon ja tuumaheidutus kuhugi. Ühendkuningriigi tuumaallveelaevadele, mis samuti NATO väevõimena deklareeritud, ei ennusta nähtavas tulevikus kadu keegi. Heidutus-kalkulatsiooni tuleb lisada ka Prantsusmaa arvestatav tuumavõimekus, mis NATO “tuumaklubisse” küll kuulumata² on ometi osa laiemast NATO (tuuma)heidutusest. Viimast tagab ka kogu Ühendriikide strateegiline tuumaarsenal. Siiski ei saa salata, et USA taktikaliste tuumarelvade äraviimisel Euroopast väheneks aastakümnetega juurdunud Atlandi-ülene side, solidaarsus ja usaldus. Mitme eksperdi arvates defineerivad alliansi alusdokumendi, Washingtoni leppe vaimu ehedamail moel just USA tuumarelvad Euroopas.

NATO tuumajõud 20 aastat pärast külma sõda

Külma sõja aegset alliansi strateegiat iseloomustanud paindlikkus tähendas seda, et kollektiivkaitset tagavad tegevused – muu hulgas esmase tuumarünnaku andmise võimalus ja ulatus – jäeti vastase silmis teadlikult lahtiseks ja umbmääraseks. Adekvaatne heidutus hõlmab alati ettearvamatu ja ebaproportsionaalse vastulöögi andmise võimalust. Külma sõja haripunktis 1980ndate algul omasid NATO ja selle liitlased eraldivõetuna pehmelt öeldes märkimisväärseid tuumajõudusid. Heidutamaks agressiooni alliansi vastu, olid tuumarelvad integreeritud kogu NATO tohutusse väestruktuuri, nende kasutamisvalmidust võis lugeda minutites ning tuumaõppused toimusid rutiinselt. Mõlemal pool “raudset eesriiet” toimus instinktiivne tuumasõja operatiivplaneerimine ja pidevalt uuendati võimalikke tuumalöögi sihtpunkte. Doktrinaalne toetumine tuumarelvadele oli määratu.

Adekvaatne heidutus hõlmab alati ettearvamatu ja ebaproportsionaalse vastulöögi andmise võimalust.

Raske, et mitte öelda võimatu on leida teist valdkonda NATO strateegias ja väestruktuuris, mis alates 1991. aastast oleks läbi teinud selliseid radikaalseid muutusi kui tuumajõud. Mõne aasta jooksul pärast külma sõja lõppu vähendati Euroopas asuvate taktikaliste tuumalõhkepeade arvu rohkem kui 85 protsenti, enamik tuumarelvaplatvorme kõrvaldati täielikult kasutusest (nt aatomimiinid, aatomimürsud, süvaveepommid jt) ning 80 protsenti tuumahoidlatest suleti. Tuumaõppuste arv vähenes, tuumarelvade valmisolekut hakati minutite asemel loendama nädalate ja kuudega, paberihunti lendasid rahuaegsed tuumasõja operatiivplaanid ja sihtmärgikataloogid. Ajaloo lõpp oli ka maa-alustesse tuumapunkritesse jõudnud.

Kolm NATOsse kuuluvat tuumariiki – USA, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa – on igaüks ka eraldiseisvalt oma tuumaarsenali arvukust ja doktrinaalset rolli minimeerinud. USA sammudest 1990ndatel on seoses START-kõnelustega palju räägitud, britid on alles jätnud ainult ühe tuumarelvasüsteemi (Trident-rakettidega allveelaevad) ja vähendanud kordades lõhkepeade arvu ning prantslasedki on astunud võrreldavaid samme. Kõik kolm riiki, nagu ülejäänudki liitlased (kuid mitte NATO organisatsioonina), on NPT lepinguosalised ja tõotanud liikumist globaalse tuumadesarmeerimise poole.

Kuigi täpsed numbrid ja asupaigad on arusaadavatel põhjustel salastatud, võib aastal 2009 rääkida mõnesajast USA taktikalisest tuumarelvast Euroopas, mis baseeruvad erinevates liitlasriikides ja on USA kontrolli all. Need on nn mittejuhitavad pommid ja vajavad heidutuse läbikukkumisel ning reaalse kasutamise korral sihtpunkti toimetamiseks liitlaste DCA-lennukite abi (DCA – ing k Dual Capable Aircraft, kaheotstarbeline lennuk, s.o lahingulennuk, mis on suuteline sihtmärgini toimetama nii konventsionaalseid kui tuumarelvi. – Toim)

Milleks 21. sajandil NATO-le tuumarelvad?

On tõsi, et ennekõike on NATO transformatsioon viimase 20 aasta jooksul tähendanud hoogsat laienemist ja väljaspool alliansi territooriumi toimuvaid (out-of-area) operatsioone. Tuumarelvad, mis NATO strateegias tagaplaanil on olnud, transformatsiooniga ühte lausesse kokku ei sobi. Ehk julgeolekukeskkonnas, milles Põhja-Atlandi kogukond täna elab, võib arusaadavalt kahtluse alla seada tuumarelvade rolli. Seda enam, et liitlaste kaitsekulud on aastatega suhteliselt vähenenud, ressursside piiratus paneb mõtlema prioriteetide peale ja tuumaasjandus pole mitte just odav lõbu. Kas keskkonnas, kus põhilisteks väljakutseteks on islamiäärmuslus, terrorism ja rida uusi nähtusi nagu küberrünnakud, energiajulgeolek ja piraatlus, pole tuumarelvade omamine mitte luksus?

Mõistagi Al-Qaeda mobiilsete operatiivtöötajate vastu tuumarelvaga ei astu – ei astu ka Somaaliast pärit 15-aastase piraadi ega suurlinna internetikohvikus istuva häkkeri vastu. Tuumarelvadel pole nende hädade vastu mingit heidutusrolli. Kuid uute ohtude kõrval pole vanad, niinimetatud traditsioonilised ja riikidepõhised, teatavasti päriselt taandunud. Tuumaheidutus toimib just riikide vahel. Väljaspool NATOt on mitmel riigil arvestatav tuumavõimekus ning mitte kõik neist pole Obama tuumavaba maailma ideest ühtviisi vaimustuses. Vastupidi – tuumavõimekuse kärpimise või sellest loobumise asemel arendatakse seda jõudsalt edasi. Ka paariariikide toetusel toimuva massihävitusrelvade leviku ja potentsiaalsete uute tuumariikide esiletõusu oht sunnib NATOt oma sammude planeerimises ettenägelik olema.

Mis tahes NATO tuumapoliitilisi avaldusi lugedes hakkab silma, et tuumarelvad on alliansi jaoks nn poliitilised relvad. Nende eksistentsi peamine mõte seisneb usus, et nende olemasolu ja kasutatavus tagab, et tegelikkuses ei tule neid kunagi käiku lasta. Kehtiv, kümne aasta tagune strateegiline kontseptsioon sisaldab peenelt, kuigi lakooniliselt sõnastatud nn tuumapeatükki.

Aastal 2009 võib rääkida mõnesajast USA taktikalisest tuumarelvast Euroopas.

See sedastab, et tuumarelvad “jäävad rahu tagamisel eluliselt tähtsaks”, kuid samas on tuumarelvade reaalne kasutamine “äärmiselt ebatõenäoline”. Tuumajõud teevad NATO-vastase agressiooni riski kalkuleerimatuks ja vastuvõetamatuks, mida konventsionaalsed jõud iseseisvalt aga ei suuda. Tuumarelvade arv on nendele seatud rolli arvestades minimaalne. NATOle lubatud Euroopas asuvad tuumarelvad etendavad olemuslikku poliitilist ja sõjalist sidet liitlaste vahel mõlemal pool ookeani.

Strateegilise kontseptsiooni raskuspunkt

Kuigi käimasolevatel alliansi uue strateegilise kontseptsiooni aruteludel pole tuumaheidutuse tulevikku veel otseselt puudutatud, on selge, et sellest ei saa ei üle ega ümber. Valitseb üldine ootus, et nüüd ei kordu 1999. aasta kontseptsiooni konservatiivne praktika, mis suuresti kordas eelmise, 1991. aasta dokumendi tuumaosa keelekasutust, märkides küll ära vahepealsed dramaatilised tuumajõudude vähendamised. NATO uus peasekretär on rõhutanud, et rohkem kui kunagi varem peab uus kontseptsioon kõnetama avalikkust, selgitades veenvalt alliansi olemust ja funktsioone. Kuna kontseptsioon on osaliselt PR-dokument, on järelikult vaja demonstreerida ka tegevusi desarmeerumise ja relvastuskontrolli valdkondades.

Mitme liitlase soov nii-öelda tuumaküsimust avada on selge ja teada. Nii kutsub Saksamaa uue valitsuse koalitsioonilepe üles vabanema allesjäänud Ühendriikide tuumalõhkepeadest oma territooriumil. Vasakpoolsete MTÜde ja “rahuliikumiste” surve on viimastel aastatel kaasa toonud ühiskondliku ning aina enam poliitilise debati samal teemal Hollandis ja Belgias. Avaliku arvamuse uuringud osutavad tuumarelvade kasvavale ebapopulaarsusele Lääne-Euroopas. Levinud on arvamus, et kuna tuumariikide vaheline vastasseis kuulub vääramatult ajalukku, on tuumarelvad järelikult tarbetud külma sõja jäänukid, mis on kallid ülal pidada ja annavad halba moraalset eeskuju. Taustal hirmutatakse keskkonnatondiga. Pole kahtlustki, et avalikkuses jätkuv infosõda on asümmeetriline – lihtne on rünnata valitsusi, kelle rõhutatult poliitkorrektne ei-saa-kommentee-rida-narratiiv masse ei veena.

Kuna tõsine debatt pole veel alanud, on ka raske ennustada, kuivõrd ühtseks või lõhenenuks kujuneb alliansisisene arvamus selles küsimuses. Mitme Lääne-Euroopa DCA-riigi jaoks on tulevikku vaadates põhimure ilmselt mitte poliitiline, vaid majanduslik – tuumarakette kandvate hävituslennukite eluiga hakkab järgmise kümnendi jooksul ümber saama ning uute ehitamiseks vajalikud summad peavad tulema muu olulise arvelt. Lisaks on need lennukid definitsiooni järgi mitmeti kasutatavad, mis suurendab himu neid konventsionaalsetes ja nähtavamates rollides kasutada. Vahest veelgi raskem on debattides tasakaalu saavutamine ühelt poolt akadeemilise heidutusteooria ja teisalt reaalsete kollektiivkaitset toetavate tegevuste vahel üle terve alliansi territooriumi. Eesti seisukohast vääriks kahtlemata tähelepanu ja tunnustust nn julgeolekutraditsionalistide vaade, mille järgi oleks aastakümnete jooksul kivistunud transatlantilise lüli lõhkumine pöördumatu mõjuga.

Tuumavaba maailma poole

President Obama vahest enim tsiteeritud rahvusvahelisi ülesastumisi on olnud tema 5. märtsil 2009 Prahas peetud kõne, milles kutsutakse rahvusvahelist kogukonda üles liikuma tuumarelvavaba maailma poole. Samas rõhutas Obama eesmärgini jõudmise tõenäolist pikaajalisust. Mõju, mille kõne desarmeerimis- ja relvastuskontrolli-kogukondades kaasa tõi, iseloomustab ehk sõna “maavärin”.

Mitmed asjatundjad on tähelepanu juhtinud tuumarelvavaba maailma suunas liikumise protsessile ning vastavale retoorikale kui väärtustele iseeneses ja kutsunud üles hoiduma aruteludest, kas või millal idee kui selline on teostatav. Viimased kipuvad pahatihti laskuma filosoofilistesse heietustesse inimloomuse headusest või kurjusest (kui kunagi on maailmas kõikidest pommidest lahti saadud, siis kuidas me saame olla kindlad, et see ka päriselt nii on), milles diplomaatias vähe kasu. Siiski tundub ka elukutseliste tuumadesarmeerijate enamusele selge olevat, et tingimusi, mis võimaldaksid globaalse tuumarelvastuse elimineerimist nähtavas tulevikus ei eksisteeri ning nende teke eeldaks maailma poliitilise korra fundamentaalset ümberkorraldust. Mis muidugi ei tähenda, et sammhaaval selles suunas liikuma ei peaks.

Isegi kui järgmise 5–10 aasta jooksul Euroopast USA tuumarelvad välja viiakse, ei kaoks NATOst tuumadimensioon ja tuumaheidutus kuhugi.

Lähikuudel valmib USA keskpikk tuumastrateegia (Nuclear Posture Review), mis peaks järgmise kümne aasta perspektiivi mh NATO tuumaheidutuse küsimustes Washingtonist vaadatuna paika panema. Vahest just sellest dokumendist sõltuvad lähiaastate arengud enim.

Lõpetuseks üks kõrvalepõige. Sageli me ehk ei adugi, et debatt tuumaheidutuse tulevikust mõjutab julgeolekumõtlemist NATO piiridest palju kaugemal. Nii kinnitasid näiteks Jaapani diplomaadid ühel seminaril, et Euroopas toimuv peegeldub vahetult jõuvahekorras Jaapani merel. Mis muud kui soovida asjassepuutuvaile avatud meeli, milles annus talupoeglikku skepsist.