oktoober 21, 2016

Naispolitseiniku karm sõnum

Selle raamatuarvustuse kirjutamise hetkel olen Tbilisis ja just eile lugesin BBCst uudist islamiäärmusluse impordist Rootsi. Miks ma seda mainin? BBC loos mainiti, et üks migrantide getolaadsete rajoonide tekke ning islamiäärmusluse leviku põhjusi on politsei krooniline alarahastus ja alamehitatus. See on ka üks raamatu läbivaid argumente. Väga paljud reformid politsei töö efektiivsemaks muutmisel, mida Tania Kambouri oma teoses ette paneb, tehti Gruusias ära president Mihheil Saakašvili ajal – näiteks kehakaamerate kandmine ja kaasaegse tööõhkkonna loomine. Ning kindlasti tuleks ka Eesti Vabariigi politseinikel selles raamatus väga palju tuttavat ette.

Autor, Tania Kambouri, on kreeka päritolu Saksa naispolitseinik. Just seda, et raamat on kirjutatud – kasutades Saksa terminoloogiat – migratsioonitaustaga inimese, naise ja politseiniku vaatenurgast, rõhutab autor ka raamatu alguses. Teine aspekt, mida autor pidevalt rõhutab, on see, et enamik migrante on seaduskuulekad isikud, kes ei tekita rohkem probleeme kui seaduskuulekad sakslased ning seega jäävad nähtamatuks. Probleeme on aga vähemusega, kusjuures väga kriminaalse vähemusega.
Tania Kambouri eesmärk on tegelikult väga ambitsioonikas: ta ei kirjelda, vaid üritab analüüsida, milles on sellise kriminaalsuse põhjus ja kuidas sellega võidelda, aga mis veel tähtsam – kuidas seda ennetada annab. Seejuures ütleb autor ka kohe välja, et tal on võimalus rääkida nendest asjadest vaid tänu oma kreeka päritolule – Saksa politseinikku oleks selliste teemade tõstatamisel kindlasti tabanud süüdistused rassismis.
Teose 208 leheküljel kirjutatu võib tinglikult jagada temaatilisteks plokkideks, mis mitmes kohas omavahel põimuvad. Esiteks saavad pihta poliitikud, kes politseid vaid sõnades toetavad, kui sedagi. Tania Kambouri näitab mitmes kohas, et tegelikult kärbivad mitmed seadused ja reeglid politseinike võimu ja sellega ka teevad nende töö vähemefektiivseks. Näiteks ei saa Saksa politsei ülbitsemise ja tänaval pröökamise eest midagi muud peale dokumentide kontrolli teha. Tegelikult süüdistatakse poliitikuid otsesõnu migrantide kuritegevusele ning kuritegevuse kasvule üldse kaasaaitamises ning seda just konkreetsest vastutusest loobumise läbi. Kasutades illustratsioonina konkreetseid juhtumeid, näitab Tania Kambouri, et tegelikult sõltub võitlus kuritegevusega ennekõike konkreetsetest poliitilistest otsustest. Üsnagi detailselt seletatakse ka lahti mitmeid politseitöö tõsiasju – näiteks seda, et Saksamaal politsei ei ründa kogunenud inimhulka spontaanselt, vaid alati pärast mitmekordset hoiatamist, misjärel on õigus kõiki kohalejäänuid kohelda potentsiaalsete kurjategijatena.
Lühidalt, aga selle eest muljetavaldavalt peatutakse kodanikujulgusel, mis on ka Eestis väga aktuaalne teema, ning kõik autori seisukohad on üks ühele Eesti ühiskonda üle kantavad. Põhiline sõnum oleks siin, et ei saa lükata kogu vastutust politsei kaela ja oodata kuritegevuse vähenemist, kui ühiskond korrarikkumisi ignoreerib.
Raamatu kaks kõige mahukamat teemaplokki on migrantide kuritegevuse iseärasuste ja põhjuste analüüs ning ettepanekud selle ennetamiseks. Minul on juriidilise antropoloogia viljelejana hea meel lugeda, et Tania Kambouri teeb vahet erinevate elanikkonnarühmade vahel ja ei pane ühte patta kõiki Saksamaal elavad mittesakslasi. Näiteks hoitakse pagulased alateemana lahus ning ehkki seda teemat on liiga lühidalt käsitletud, saab selgeks, et autori arvates algavad probleemid pagulaste segase õigusliku olukorra ning sellest johtuva ebakindla tulevikuperspektiiviga. Saabunud inimesed ei tea, mis neist edasi saab ning kuhu ja kui kauaks neil jääda tuleb. Neil ei ole ka lubatud oma olukorra parandamiseks midagi teha, näiteks tööl käia. Ebakindluse üks tahke on ka põgenike korrarikkumiste ignoreerimine, mis omakorda tingib juba suuremaid korrarikkumisi. Seega, kui vaadatakse läbi sõrmede sellele, kuidas pagulaste laagrites lõhutakse mööblit, siis ei tohiks imestada, kui lõpuks hakatakse üksteist pussitama.
Migrante jagab Tania Kambouri kolme rühma – idaeurooplased, mustlased ning moslemid. Esimesele kahele grupile on pühendatud vähe tähelepanu. Idaeurooplastest seaduserikkujad tegelevad peamiselt sissemurdmiste, varguste ning pettustega ja ei ole üldiselt vägivaldsed. Mustlased elavad omaette suurperedena ning nende erinev arusaam omandist on peamisi konflikti põhjuseid.
Moslemite teema käsitlemine näitab väga kujukalt, et autor teab, millest kirjutab. Sellesse rühma kuuluvad raamatu järgi Saksamaal legaalselt elavad türklased, araablased (peamiselt liibanonlased) ja kurdid. Nende kuritegevusega on Tania Kambouri kokku puutunud kui riigivõimu esindaja ja naine. Eriti huvitav on lugeda just viimase diskursuse kohta. Lühidalt kokkuvõetuna: moslemid ei respekteeri naispolitseinikke ning isegi kuriteo ohvrid keelduvad teinekord naispolitseinikega suhtlemast. Ka on just moslemite käes vägivallategude ning röövimiste jäme ots, mistõttu – siin räägib Tania Kambouri ka enamiku Saksa naispolitseinike nimel – meeste ja naiste proportsiooni politseis tuleks hoida tugevalt meessoo poole kaldu. Naine ei pruugi lihtsalt füüsiliselt vägivallatsejaga hakkama saada. Õpetlikud on ka passaažid sellest, kui hästi sellised kurjategijad teavad oma õigusi ning politseinikele seatud reegleid. Just see jõuetus, mida kogevad korravalvurid leebete karistuste ning politseinike õiguste liigse detailse reguleerimise tõttu, viib tihti ka käegalöömiseni.
Kuritegude ennetamise ja karistuse osas pooldab Tania Kambouri nulltolerantsi. Tema meelest algab kõik sellest, et lapsi tuleb integreerida läbi kooli ja kohaliku riigikeele õppe. Siin tuleks aga kaasvastutajaks teha ka perekond. Kui perekond ignoreerib koolikohustust, siis tuleks neid – eriti kui mõnel selle perekonna liikmel on juba olnud probleeme seadusega – ka karistada. Raamatu sõnum on, et juba lapsepõlves tuleb maksimaalselt ennetada inimese kuritegelikule teele sattumist, sest elu näitab, et mingil hetkel sealt tagasiteed enam pole – liiga pika kriminaalregistriga moslemitest migrandid on integreerimisvõimetud. Iseenesest annab Tania Kambouri vägagi konkreetseid ja asiseid näpunäiteid, kuidas integreerida migrantide lapsi Saksa ühiskonda. Näiteks peab ta väga oluliseks hea õppeedukuse kõrval ka euroopalike väärtuste kasvatamist, seda just soolise võrdõiguslikkuse printsiipide selgitamisel. Antropoloogina on huvitav ja meeldiv lugeda, kui hästi tehakse raamatus vahet ühiskonna alusprintsiipide ja kultuurinormide vahel, sest viimaseid kipuvad moslemid just esimeste pähe esitama.
„Kultuuritraditsioone ei tohi kasutada kriminaalsete tegude kattevarjuks” seisab raamatus leheküljel 141. Lugejale tehakse politseiliku otsekohesusega selgeks, et ka kurjategijad kasutavad kultuurikaarti. Seda kas väites „Selline on meie kultuur!“ või lajatades lauale rassismisüüdistuse. Igale konkreetsele probleemile antakse raamatus ka soovitus, kuidas seda lahendada, seega ei ole siin tegemist lihtsalt järjekordse halaga „etteantud teemal”.
Lõpetuseks ka tõlkest ja toimetamisest. Et ma oskan nii saksa keelt kui ka valdan terminoloogiat, siis saan ma raamatust just selle tõttu aru. Saksa kirjakeelele tüüpilised pikad põimlaused oleks võinud siiski juppideks teha ja mõnes kohas on ka liiga palju germanisme. Mind ei sega, aga ei oska öelda, kuidas teiste lugejatega lood on.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: