aprill 13, 2012

Nähtamatu tsensuur

Ka vabades ühiskondades on sõnavabadusel mitmesuguseid piiranguid.

Ka vabades ühiskondades on sõnavabadusel mitmesuguseid piiranguid.

Nähtamatu tsensuur

Ka vabades ühiskondades on sõnavabadusel mitmesuguseid piiranguid.

Iivi Anna Masso
Nick Cohen. You Can’t Read This Book: Censorship in an Age of Freedom. Fourth Estate, 2012. 330 lk.
1960.–1970. aastail sündinud ja vanemad eestlased mäletavad veel aega, mil sõnavabadus oli kauge unistus ja tsensuur ebameeldiv enesestmõistetavus. Aega, mil normaalne ühiskondlik arutelu oli olematu ja kõige kohta oli avalikult vaid üks ainuvõimalik seisukoht, ainuvõimaliku partei ladviku moodustatud. Ning mil kirjanikud, luuletajad, lavastajad ja muusikud olid õnnelikud, kui suutsid mõnikord ridade vahel või ümber nurga väljendada mõtteid, mida mõtlesid teisedki, kuid mida ei tohtinud välja öelda – siis, kui tsensorid peidetud seoseid õigel ajal ei märganud või neid ei mõistnud.
See on kogemus, mis eraldab meid nn vanast Läänest, kus sõnavabaduse traditsioon ulatub paremal juhul aastasadade taha. Ja ehkki suur osa kommunismi alt vabanenud maailmast pole täie vabaduseni jõudnud – põhjustel, mida siinkohal ei saa lahata –, on värske mälestus vabaduse puudumisest meile ehk hoopis üheks põhjuseks, miks sõnavabadus on Eestis hetkel vägagi heas seisus: 2011. aastal asetas Reporters Without Borders meid maailmas Soome ja Norra järel kolmandale kohale. Ehkki ACTA ajas siingi inimhulgad tänavale, on mitmed probleemid, millest kõneleb Briti ajakirjanik Nick Cohen oma raamatus “You Can’t Read This Book”, meile suhteliselt võõrad. Kuid ometi pole siingi ülearune teadvustada, et ka läänemaailmas, sealhulgas liberaalsete isikuvabaduste hällina tuntud Suurbritannias (ning mõnes asjas eriti just seal), pole “ajaloo lõpu” järgsel 21. sajandil sõnavabadus sugugi alati enesestmõistetav.
The Guardiani sõsarlehe Observeri kolumnist Cohen kuulub koos äsjalahkunud Christopher Hitchensiga, kellele raamat on pühendatud (Hitchensi surmahetkel oli raamat tema poole postiga teel), nende ingliskeelses maailmas liigagi haruldaste vasakintellektuaalide hulka, kes lähtuvad oma vaatlustes pigem iga küsimuse sisust kui ideoloogiast – ja keda kriitikutel on seetõttu raske sobivasse kasti paigutada. Cohen, kes oma kolumnides arvustab karmilt majanduslikku ebavõrdsust ja pankurite ahnust, ei jaga vasakmõtlejate hulgas laialt levinud kinnisideed, et kõik halb tuleneb kapitalismist ja “Ameerika imperialismist” ning nendele vastandunud “mitte-Läänest” ei saa seega tulla midagi halba. Ta arvustab vabaduse piiramist sõltumata sellest, mis suunast see lähtub ja kus see ilmneb – kas koduõuel või kusagil kaugemal.
See intellektuaalne ausus annab Cohenile teravust näha ja hukka mõista sõnavabaduse piiranguid sealgi, kus mitmed ta aatekaaslased meelsamini “erinevuse austamise” nimel vaikimist nõuavad – olgu siis teemaks ajujaht Salman Rushdie vastu, Jyllands-Posteni karikatuurid, Birminghamis sikhe solvanud teatrietendus või somaali-hollandi naisõiguslase Ayaan Hirsi Ali võitlus musliminaiste õiguste eest (Hirsi Aliga sel teemal filmi teinud Theo van Gogh maksis teatavasti sõnavabaduse julge kasutamise eest eluga). Cohen mõistab, et nagu omal ajal Nõukogude dissidentidel Läänes, peaks ka kultuurivähemuste alla kategoriseeritud liberaalidel olema õigus ja võimalus omaenda taustühiskondade traditsioone ja tabusid kahtluse alla seada ja sealjuures Lääne liberaalide toetusele loota. Paraku pole seda toetust sugugi alati kerge leida.
“You Can’t Read This Book” on raamat tsensuurist vabas ühiskonnas ¬– ja sellega seoses eriti enesetsensuurist, mida erinevad vaikimist taotlevad survestusviisid –usufanaatikute vägivallast raha neelavate laimukohtuasjadeni – põhjustavad. Seda võib soovitada igaühele, kes on sõnavabaduse problemaatikast ja ka sõnavabaduse kui demokraatliku ühiskonna vältimatu alustala säilitamisest huvitatud. Raamat on jagatud kolme ossa, millest igaüks kirjeldab üht keskset sõnavabaduse piirajat: jumal, raha ja riik. Usule pühendatud pikim osa käsitleb peamiselt, aga mitte ainult islamifundamentalistide poolt sõnavabadusele esitatud väljakutseid. Rahast kõnelev osa puudutab lisaks Briti juba kuulsatele laimukohtutele privaatsuse kaitset ja laimu sisulist tähendust, aga ka pangakriisi ja töökohademokraatia temaatikat. Ja riigi roll avaneb uutele tõlgendustele seoses internetiajastu uute infolevi võimalustega.
Jumalik kättemaks
On saatuse iroonia, et Lääne sõnavabadust meie aegadel märkimisväärseimalt negatiivselt mõjutanud sündmus langes samale ajale, mil Berliini müüri ja raudse eesriide kokkuvarisemine võimaldas idapoolsele Euroopale pärast pikki aastakümneid vabaduse. Salman Rushdie romaan “Saatanlikud värsid” ilmus aastal 1988. Ja 1989. aastal andis Iraani usuliider ajatolla Khomeini välja Rushdie tapmist nõudva fatvaa. Pretsedenditu oli see tapmiskäsk just sellepärast, et see oli suunatud küll India muslimiperes sündinud, kuid Suurbritannias elavale Cambridge’i haridusega Briti kodanikust kirjanikule. Koraani karmid jumalapilkamisseadused on islamimaailmas siin-seal erineva tugevusega endiselt jõus (paiguti on need olemas veel ka kristlikus maailmas, ehkki praktikas pole neid ammu tarvitatud), kuid nüüd eeldasid islami usuliidrid esmakordselt surma ähvardusel tabudest kinnipidamist üleilmselt.
Rushdie-vastane fatvaa – mida Cohen nimetab “meie aja Dreyfusi afääriks” – muutis vaba maailma piire. Õigemini see kaotas piirid, mille raames vaba, mängleva ja provokatiivse arutelu õigus oli muutunud enesestmõistetavaks. Fatvaa “kindlustas, et New York, Pariis, Kopenhaagen ega Amsterdam polnud enam usulistel teemadel kirjutavatele kirjanikele turvalised kohad”. Ohus ei olnud mitte ainult Rushdie ise –Cohen kirjeldab põhjalikult, kuidas reageerisid ähvardustele kirjastajad, raamatupoed, tõlkijad. Oli neid, kes andsid ähvardustele järele ja korjasid raamatu müügilt, ning oli ka neid, kes kaitsesid kirjanikku ja ühtlasi ka sõnavabaduse põhimõtteid vahel väga kõrge hinnaga. Kõige hämmastavam oli aga, et kõik intellektuaalid, olgu paremal või vasakul, ei jaganud sugugi Hitchensi ja Coheni instinktiivset kaitsereaktsiooni – paljud süüdistasid Rushdiet ennast takti ja “austuse” puudumises, selmet mõista hukka talle romaani kirjutamise eest mõrvakäsu välja andnud usufanaatikuid.
Selline “teiste kultuuride” justkui heatahtlik mõistmine põhines Coheni sõnul siis ja põhineb senini samasugusel ekslikul arusaamal kultuuridevahelisest konfliktist nagu kultuurilisi “teisi” metsikuks ja vastutusvõimetuks tembeldavad konservatiivsed või koguni rassistlikud nägemused. “Rushdie afäär ei olnud tsivilisatsioonidevaheline konflikt, vaid võitlus tsivilisatsiooni eest,” väidab Cohen. Ka pärast Rushdie juhtumit on ikka ja jälle liberaalsed “mõistjad” Läänes näidanud oma suutmatust tõsimeeli liberaalsete väärtuste eest seista, kui neid ähvardavad “mittelääne” kultuuridest pärinevad usufanaatikud – lisaks muslimeile figureerivad näidetes ka sikhid ja hindud. Suutmatus kaitsta teisitimõtlejaid ja liberaale, kes pärinevad teistest kultuuridest, on Coheni tõlgendusel (millega on kerge nõustuda) omamoodi rassismi vorm. “Teisi” vaadeldakse kui kollektiivi, mitte isikuid, kel on omavahel erinevaid nägemusi.
Paarikümne aastaga on vägivald ning ähvardused ja teisalt kohmakas püüd mõista teinud oma töö. Kui Ameerika kirjanik Sherry Jones kirjutas kerge ja heatahtliku romaani muslimite prohveti lemmiknaise elust, piisas ainuüksi kohaliku Ameerika akadeemiku vihjest, et see “võib muslimeid solvata ja äärmuslaste tillukese vähemuse hulgas vägivalda esile kutsuda”, et kirjastus Random House juba tehtud lepingu tühistaks ja käsikirja riiulisse jätaks. Enam ei vajata ähvardusi ega vägivalda, me oleme õppinud end ise tsenseerima. Pilte korjatakse näitustelt ja teatrietendusi jäetakse ära, kui keegi vaid vihjab, et need võiks kedagi “solvata”. Enesetsensuur tähendab vähem olemasolevate teoste keelamist kui provokatiivsete teoste sündimata jäämist. Lääne kultuur on muutunud, kirjutab Cohen. “Ükski noor Rushdie tasemel kunstnik ei julgeks täna kirjutada “Saatanlike värsside” tänapäevast versiooni, ja kui ta seda ka teeks, siis ei julgeks ükski kirjastus seda avaldada.”
Pankrotistav tõde
Hoopis teisest ooperist on eriliselt just Inglismaale vastuolulist kuulsust toonud tsensuurivorm, mis ei ähvarda liigseid suupruukijaid füüsilise vägivallaga, vaid talumatute rahaliste kaotustega. Inglise laimukohtud on tuntud selle poolest, et kui kirjanikku või ajakirjanikku süüdistatakse kellegi hea nime määrimises, tuleb tal enda kaitseks märgatavatest rahasummadest vabaneda sõltumata sellest, kas ta kirjutab tõde või mitte, ning isegi sellest, kas ta kohtus lõpuks võidab või ei. Tulemus on jälle kord ennetav enesetsensuur: teades, et rikkad hagejad võivad nad iga kell üle maksta, loobuvad eriti väiksemad lehed teatud isikutest ja teemadest pigem kirjutamast. Ka sellel meie aja tsensuurivormil on globaalne ulatus: Briti kohtud on kaitsnud ebamugavate paljastuste või ka kriitiliste märkuste eest nii Saudi šeike kui ka Ukraina oligarhe – Inglise kohtusse kaebamiseks piisab sellest, et kõnealune materjal on brittidele kättesaadav. See aga hõlmab neti ja vaba turu ajastul peaaegu kõike.
Nagu esimene osa, on ka raha tsenseerivast võimust kõnelev osa mitmetahuline ja -kihiline ajaloost, argumentidest ja detailsetest näidetest koosnev jutustus. See ei piirdu lihtsalt osutamisega, kuidas kaugel elavad rikkad on kaugel välja antud ajalehed Briti kohtute kaudu vaikima sundinud, vaid annab muu hulgas huvitava ülevaate laimuklausli ajaloost mitte ainult Britannias, vaid ka Ameerika Ühendriikides, mille sõna- ja usuvabadusseadus ehk põhiseaduse esimene parandus on Coheni sõnul just see seadus, mis tuleks kõigil vastu võtta, kui oleks võimalik vastu võtta üksainus seadus sõnavabaduse kaitseks. Cohen meenutab 1960. aastaid Ühendriikide lõunaosas, kus rassilist segregatsiooni trotsivat kodanikuõiguste liikumist püüti vaikima sundida just Inglismaalt päritud laimuseaduse abil – ametnike ja politseinike rassismi arvustanud aktiviste süüdistati kohtus nende laimamises. Cohen leiab paralleeli tollaste segregatsioonikaitsjate ja tänaste rahameeste vahel – kummalgi on võim oma vastased ja kriitikud laimule viidates vaikima sundida. Kuid Ameerikas pani 1964. aastaks kohus asja paika: seadust otsustati tõlgendada nii, et see ei saa segada arvamuste vaba väljendust. Igal pool pole see tänini sama selge.
Cohen näeb koguni seost sõnavabaduse ahistamise ja pangakriisi vahel. Kõneldes firmade töökultuurist juhib ta tähelepanu tõsiasjale, mis meidki siin maailma paremuselt kolmandas sõnavabadusriigis peaks mõtlema panema: demokraatia lõpeb kontoriuksel. Poliitilisi liidreid saab tänapäeval suhteliselt vabalt arvustada igaüks. Kuid arvusta avalikult oma tööandjat ja sa riskid mitte ainult ohuga oma töökohast ja sissetulekust ilma jääda, vaid ka võimalusega, et ükski sama ala tööandja sind enam tööle ei võta. Kui teatud asjades on firmade ja asutuste saladuste hoidmine õigustatud, siis põhjendatud kriitika puhul on olukord keerulisem. Finantskriis oli ette näha, väidab Cohen, ja võlakriisi sukelduvas panganduses oli inimesi, kes hoiatasid oma tööandjaid liigsete riskide eest. Kuid need, kes julgesid oma kartused välja öelda, lasti pahatihti kiiret kasumit lootvate ülemuste poolt lahti – ja järgmised vaikisid targu.
Vabadus on poliitika
Raamatu viimases osas tuletab Cohen meelde, et endiselt on küllaga ka riike, mis oma kodanikele elementaarset väljendusvabadust ei luba. Siinkohal hoiatab ta liigse internetioptimismi eest – vaatamata araabia kevadele, kus internet ja tänapäevased sidevahendid mängisid diktaatorite kukutamisel olulist osa, on autoritaarsed valitsused õppinud infovabadust piirama ja oma huvides ära kasutama.
“Küberutopistid ei õpi ajalugu. Kui nad õpiksid, ei oleks nad utopistid,” kirjutab Cohen ja sukeldub taas minevikku, et leida paralleele trükikunsti käibelevõtuga 1450. aastatel. Ka siis muutus mõtete levitamine hüppeliselt laiemalt võimalikuks. Ka siis oldi mures selle muutuse võimalike tagajärgede pärast. Ka siis oli neid, kes oleks kirjasõna massilist levikut meelsamini piiranud, ning neidki, kes uskusid selle valgustava jõu imetegudesse. Ja kui keegi oleks tol ajal uskunud, et kirjasõna valgustav mõju edaspidi ennetab türannide ja sõjapealike tapatalgud, oleks ta eksinud.
Tehnilised võimalused muudavad ka praegu piiritult info edastamise olemust. Heaks näiteks on visand, kuidas Wikileaksi ilming pidanuks toimima arhiiviajastul: infolekitaja oleks pidanud leidma võimaluse kellegi märkamata sadu tuhandeid lehekülgi kopeerida ja konteineritäie koopiaid sama märkamatult kontorist välja viia. Info siirdamise kergus muudab kahtlemata maailma, aga ta pole väärtus omaette – Cohen suhtub irooniaga netiradikaalidesse, kes peavad info läbipaistvust iseenesest positiivseks ja samas ebapoliitiliseks väärtuseks. Wikileaksi “ebapoliitiline” info eksponeerimine viis näiteks muu hulgas Valgevene dissidentide paljastamiseni nende repressiivse valitsuse ees. Cohen ei arvusta läbipaistvuse taotlust, kuid kutsub infovabaduse nimel vanduvaid aktiviste üles mõistma poliitiliselt, milline infovahetus toetab liberaalseid jõudusid, milline mängib kaardid kätte vabaduse vaenlastele.
Raamat lõppeb konstruktiivselt tosina nõuandega vaba sõna toetavatele kodanikele. Selgelt, loogiliselt ja vaimukaltki argumenteeritud teos on enam kui lihtsalt infoallikas sellest, millised on vabades ühiskondades sõnavabaduse piirangud. See kutsub lugejat järele mõtlema, kus on tänapäeval demokraatia nõrgad kohad, ja õpetab vabaduse tingimustes laisaks läinud kodanikke ära tundma katseid vabadust alla suruda.
Sõnavabadus mõjutab ka rahvusvahelist poliitikat. Kui Lääne kohtud kaitsevad laialt tõlgendatavate laimuseaduste abil autoritaarsete riikide võimumehi kriitika eest ning Lääne artistid hoiduvad välismaiste usuliidrite surve all nende usku ja ideoloogiat arvustamast, siis toetavad vabad ühiskonnad omalt osalt autoritaarseid võimukandjaid mujal, selmet aidata nende poolt kodus ja võõrsil represseeritud teisitimõtlejaid.
Cohen tugineb sõnavabaduse õigustatud piire kombates John Stuart Milli vanale heale kahjuprintsiibile: mis ei tekita otseselt kahju ja ei õhuta otseselt vägivalda, peaks olema lubatud. Inglise sõnavabaduse isana tsiteerib ta John Miltonit, kes võitles õiguse eest arvustada katoliiklike mõjudega anglikaani kiriku dogmasid 17. sajandi keskel. Cohen kirjutab, et Miltoni eelis tänapäeva kirjanike ja akadeemikute ees oli see, et ta oli kogenud õiget tsensuuri ja teadis, mida sellest tingitud alandus autorile tähendab. See eelis on ka meil idaeurooplastena kauem vabaduses elanud kaaseurooplaste ees. Peaksime seda kasutama, et mitte omalt poolt erinevate pehme tsensuuri vormidega kaasa minna.