Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA vahevalimised, Iisrael, Ukraina
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 44. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Kui lombakas part saab Trumpist?
Liis Mure, RKK vanemteadur
3. novembril toimuvad USA vahevalimised ning nende käigus valitakse ümber kogu Esindajatekoda ning kolmandik Senatist, lisaks toimub terve rida osariigi ja kohaliku tasandi valimisi. Viimased arvamusküsitlused ning ekspertide ennustused paistavad viitavat „sinise laine“ võimalikkusele, mis tähendab, et demokraadid võivad saada korraliku enamuse Esindajatekojas ning võimalik, et enda kätte saadakse ka Senati enamus. Siiski tuleb märkida, et viimaste USA-s toimunud valimiste puhul pole arvamusküsitlused ja ennustajate hinnangud olnud täpsed, ning tulemus on osutunud vähemalt osaliselt üllatuslikuks.
„Sinine laine“ pole aga sugugi võimatu väljavaade – Donald Trumpi pooldajate hulk on kukkunud tema kahe ametiaja madalaimale tasemele ning ka traditsiooniliselt on vahevalimistel just valitsev partei vaid mõne üksiku erandiga Kongressis kohti kaotanud. Mida tooks selline stsenaarium kaasa USA välispoliitikale? Teatavasti on USA välispoliitika suunamisel presidendil domineeriv roll ning president Trumpi teisel ametiajal on kõik vähegi olulised välispoliitilised otsused tehtud tema poolt pea ainuisikuliselt.
Seda asjaolu vahevalimiste tulemus liiga suurel määral ei mõjuta, sest kuigi Kongressi enamusparteil on võimalik läbi seadusandluse administratsiooni survestada, jõustuvad seadused USA-s presidendi allkirjastamisel, millest ta võib lihtsalt keelduda. Kongressil on võimalik küll presidendi veto tühistada, kuid demokraatidel ei pruugi selleks piisavat enamust olla.
Teisalt saab Kongress survevahendina jätta vastu võtmata seadusandlust, millest administratsioon on huvitatud. Üks selline näide võib olla föderaaleelarve heaks kiitmine, ilma milleta on USA administratsiooni valitsusasutused võimalik saata tööseisakusse. Just seda kaarti demokraadid juba 2025. aasta sügistalvel kasutasid, kui föderaalvalitsus seisati 43 päevaks. On aga küsitav, kas demokraadid enda juhitavas Kongressis sellist teed läheksid. Nad vastutaksid siis täielikult probleemide eest, mida niisugune meede ka tavakodanikule põhjustaks.
2028. aasta presidendivalimiste kampaania läheb lahti ilmselt kohe pärast vahevalimisi, mistõttu demokraatidel tuleb hoolikalt kaaluda kõiki niisuguseid poliitilisi riske.
Seega võib pigem järeldada, et pöördelisi muutusi USA välispoliitilises kursis pärast vahevalimis ei toimu. Küll aga nõrgestaks „sinine laine“ märgatavalt president Trump’i sisepoliitiliselt – oma ametiaja teises pooles oleks Trump nii või teisiti piiratuma mõjuga, kuid Kongressi üle kontrolli kaotamine muudaks ta, nagu üks USA poliitikavaatleja seda väljendas, „lombaka pardi“ asemel „lombakaks lombakaks pardiks“ (lame duck vs lame lame duck). Kui senini on Trump suutnud vabariiklasi Kongressis hoida enda tugeva kontrolli all, hirmutades neid nende poliitilise tuleviku hävitamisega, siis pärast 3. novembrit see kaart enam nii tõhus ei ole. Seega võib ka vabariikliku partei sees tekkida rohkem opositsiooni presidendi teatud välispoliitilistele sammudele. Kas aga seni ülikuulekad Kongressi vabariiklased päriselt Trump’i kurssi muutma suudavad panna, on küsitav.
Demokraatide kontrolli all algataks Kongress ilmselt terve rea taandamismenetlusi ja uurimisi ning on täiesti võimalik, et mõned tema kabineti ebapopulaarsemad liikmed saavad oma ametitest lahti. Selles kontekstis oleks kõige suurema riski all sõjaminister Pete Hegseth ning tervishoiuminister RFK Jr. See tähendab, et senisest rohkem energiat läheb administratsioonil siseriiklike võitluste pidamisele, kuid see ei pruugi märgatavalt piirata president Trumpi välispoliitilist aktiivsust. Samas ei ole põhjust arvata, et uued ministrid püüaksid seniseid administratsiooni poliitikaid ümber kujundada – nende valikukriteeriumide seas on lojaalsus kahtlemata olulisim.
Kui aga valitsusest peaks lahkuma välisminister Marco Rubio, et keskenduda 2028. aasta presidendivalimiste kampaaniale, siis võib see tuua kaasa negatiivse mõju transatlantilistele suhetele, mida Rubio mingil määral siiani silunud on.
Kui vabariiklased vahevalimised suurelt kaotavad, võib oodata ka hulka erinevaid katseid seada valimistulemusi kahtluse alla. Kindlasti tähendab see hulka kaebusi valimiste läbiviimise kohta ning pikki kohtulikke vaidlusi. On välja toodud ka risk rahutusteks või poliitiliseks vägivallaks, seda eriti vahetult valimispäeva järel. See võib tähendada USA-s sisepoliitiliselt keerukaid päevi ja nädalaid, mis suunavad vähemalt teatud ajaks tähelepanu sisekonfliktidele. Kahtlemata jälgitakse administratsiooni poolt erilise tähelepanuga rahvusvahelisi reaktsioone valimistele ja kuidas toimuvat kommenteeritakse.
Iisraeli matemaatikatehted
Merili Arjakas, RKK teadur
11. novembril teeb Iisraeli president Isaac Herzog ettepaneku moodustada valitsus sellele kandidaadile, kellel on tema silmis kõige suuremad šansid valitsuse moodustamiseks. Alanud on võidujooks, mille tulemus pole veel kellelegi selge.
Mandaatide jaotus ning vastastikused erimeelsused-välistamised ei näita kellelegi selget teed. Netanyahu isiklikult ja tema blokk valimised kaotas: neil on 53 häält, mis on 11 vähem kui 2022. aastal (ning vahepeal õnnestus Bibil koalitsiooni suurendadagi). Suurimad kukkumised tegi peaministripartei Likud ja mizrahi ultraortodoksi erakond Shas, vastavalt 32 mandaadilt 27 peale ning 11 mandaadilt 6 peale. Aškenazi ultraortoksi partei Ühtne Toorajudaism säilitas oma 7 kohta ning äärmusparempoolsed ministrid Bezalel Smotrich ja Itamar Ben Gvir said seekord kokku 13, ühe võrra vähem kui toona.
Samas ei saanud valimistel selget võitu ka Netanyahu-vastane blokk. Selle eestvedajaks tõusnud, erukindrali, poliitilise uustulnuka Gadi Eisenkoti Yashar jäi 21 mandaadiga valimiste teiseks erakonnaks. Lisanduvad Naftali Benneti ja Yair Lapidi koostööliit (12), Yair Golani vasakpoolsed demokraadid (8) ja Avigdor Liebermani nn vene juutide partei Yisrael Beitenu (7) mandaadid.
Valimiste suurimad võitjad olid araablaste parteid: kolme erakonda ühendav Ühendlist (11) ja Ra’am (8), mille edu põhines rekordiliselt kõrgel valimisaktiivsusel Iisraeli kodanikest araablaste seas. See ei anna neile siiski automaatset kuningategija positsiooni: kui tavaliselt on kuningategijaks erakond, mis on valmis koostööd tegema ühe või teise poolega, siis Iisraelis pole, sõltuvalt hindaja vaatepunktist, poliitiliste erimeelsuste või rassistlike vaadete tõttu araablaste parteisid peaaegu kunagi valitsusse kaasatud (erandiks Ra’am 2021.-22. aasta Bibi-vastases laias ühendkoalitsioonis).
Loe edasi: Iisraeli matemaatikatehted
Kristi Raik kõnest Putinile: Stubb on oma seisukohta muutnud
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktori Kristi Raiki sõnul oli väidetavalt oht, et Ukraina ja Venemaa rahuprotsess seiskub ning see võib olla põhjus, miks Soome ja Norra liidrid helistasid Putinile.
Stubb on varem öelnud, et Putiniga rääkimiseks pole õige aeg ning üksikud Euroopa liidrid ei peaks seda tegema. „Tema seisukoht on muutunud. Miski on sõjaolukorras või rahuprotsessis muutunud,“ lausus Raik. „Euroopa peaks praegu keskenduma sellele, mida teha, et Venemaa oleks valmis sõda lõpetama. Ma ei näe, kuidas telefonikõne sellele kaasa aitaks.“
Loe edasi Delfist: Stubb on oma seisukohta muutnud
Samal teemal ERR-is: dialoogi avamine Venemaaga võib jätta mulje, et oleme nõrgad
Patiseis läbirääkimiste taustal
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Ukraina rindel jätkub intensiivne kurnamissõda, milles Venemaa surve ja Ukraina kohalikud vasturünnakud toimuvad samaaegselt. Keskmiselt jääb päevaste lahingkontaktide arv alla kahe saja, kuid üksikud kitsamad lõigud võivad anda kogunumbrist pea veerandi. Ukraina on suutnud mõnes rindelõigus haarata kohalikku initsiatiivi. President Volodõmõr Zelenskõi on teatanud edukatest operatsioonidest Kupjanski lähistel ning Slovjanski–Kramatorski kaitsevööndi põhjapoolsetel lähenemisteedel. Operatsiooni „Vivaldi“ käigus on puhastatud üle 200 ruutkilomeetri Venemaa poolt okupeeritud aladest.
Sõja näiline paigalseis varjab samal ajal olulisi muutusi Ukraina üldises olukorras. Lokaalsed sõjalised edusammud toimuvad ajal, mil tagalas muutub igapäevaelu järjest raskemaks. Venemaa rünnakud on laienenud ladudelt ja üksikutelt tsiviilobjektidelt energia- ja veepuhastusrajatistele, kanalisatsioonile ning sildadele. Sellega püütakse kahjustada korraga võimalikult paljusid linnade toimimiseks vajalikke süsteeme. Kiievi suunas lühikeste vahedega saadetavad droonid hoiavad üleval pidevat ohutunnet ning häirivad ettevõtlust ja igapäevaelu ka siis, kui iga rünnak ei põhjusta ulatuslikku purustust. Tegemist on teadliku terrorikampaaniga ukrainlaste vastupanutahte murdmiseks.
Peter Rough: Euroopa vahepealses seisus ja hallil alal
Kogu Venemaa operatsiooniline ja strateegiline fookus on küll Ukrainal, aga Moskva otsib ka oportunistlikult sihtmärke, sealhulgas Euroopast. Niisugusel hallil alal tegutsemine ei ühildu hästi lääneriikide kaitsevaldkonna ökonoomikaga. Sellele saaks horisontaalselt reageerida, ilma tingimata andmata sümmeetrilist vastust. Venemaa tagasi löömises täidab võtmetähtsusega rolli majanduslik vastutegevus. On olemas palju väikseid tehnilisi meetmeid, mida me saaksime võtta ukrainlaste aitamiseks – meil peab vaid jätkuma poliitilist tahet need ellu viia.
Loe edasi: Euroopa vahepealses seisus ja hallil alal
Tallinna digitippkohtumine 5.-6. novembril
2026. aasta Tallinna digitippkohtumine (Tallinn Digital Summit) on foorum, mis toob kokku poliitika-, ettevõtlus-, innovatsiooni-, finants-, digi- ja kaitsevaldkonna juhid, et pidada konstruktiivset dialoogi. Tänavuse kohtumise fookus on autonoomsetel tehinisintelliektiagentidel ja sellel, kuidas nende ajastul toime tulla ja edu saavutada.
Tippkohtumine toimub 5.–6. novembril 2026 Eesti Rahvusraamatukogus.