Artikli pealkiri on: Iisraeli matemaatikatehted

Mandaatide jaotus ning vastastikused erimeelsused-välistamised ei näita kellelegi selget teed. Netanyahu isiklikult ja tema blokk valimised kaotas: neil on 53 häält, mis on 11 vähem kui 2022. aastal (ning vahepeal õnnestus Bibil koalitsiooni suurendadagi). Suurimad kukkumised tegi peaministripartei Likud ja mizrahi ultraortodoksi erakond Shas, vastavalt 32 mandaadilt 27 peale ning 11 mandaadilt 6 peale. Aškenazi ultraortoksi partei Ühtne Toorajudaism säilitas oma 7 kohta ning äärmusparempoolsed ministrid Bezalel Smotrich ja Itamar Ben Gvir said seekord kokku 13, ühe võrra vähem kui toona.

Samas ei saanud valimistel selget võitu ka Netanyahu-vastane blokk. Selle eestvedajaks tõusnud, erukindrali, poliitilise uustulnuka Gadi Eisenkoti Yashar jäi 21 mandaadiga valimiste teiseks erakonnaks. Lisanduvad Naftali Benneti ja Yair Lapidi koostööliit (12), Yair Golani vasakpoolsed demokraadid (8) ja Avigdor Liebermani nn vene juutide partei Yisrael Beitenu (7) mandaadid.

Valimiste suurimad võitjad olid araablaste parteid: kolme erakonda ühendav Ühendlist (11) ja Ra’am (8), mille edu põhines rekordiliselt kõrgel valimisaktiivsusel Iisraeli kodanikest araablaste seas. See ei anna neile siiski automaatset kuningategija positsiooni: kui tavaliselt on kuningategijaks erakond, mis on valmis koostööd tegema ühe või teise poolega, siis Iisraelis pole, sõltuvalt hindaja vaatepunktist, poliitiliste erimeelsuste või rassistlike vaadete tõttu araablaste parteisid peaaegu kunagi valitsusse kaasatud (erandiks Ra’am 2021.-22. aasta Bibi-vastases laias ühendkoalitsioonis).

Valimiste suurimad võitjad olid araablaste parteid: kolme erakonda ühendav Ühendlist (11) ja Ra’am (8), mille edu põhines rekordiliselt kõrgel valimisaktiivsusel Iisraeli kodanikest araablaste seas.

Vähemusvalitsus, mida üks või mõlemad araablaste parteid toetavad kõrvalt, võib teoreetiliselt olla mõeldav, praktiliselt aga ebastabiilne ja suure osa ühiskonna silmis mittelegitiimne. Kõik erakonnajuhid mõtlevad pikemas perspektiivis: kuigi Netanyahu maha võtmiseks saadaks hääled kokku, siis see ei garanteeri tema poliitikast lahkumist (2022. aastal tuli ta senisest tugevamalt tagasi). Ent igasugune seadusandlus kriminaalsüüdistuste all oleva peaministri tõrjumiseks oleks retroaktiivne ja seetõttu õiguslikult enam kui küsitav.

Kes keda?

Seetõttu ongi hakanud kell käima: kellel õnnestub keda üle meelitada, mis hinnaga ja kui kiiresti. Vihjeid selleks tehakse igalt suunalt. Bibi-vastane blokk peab ilmselt enda nõrgimaks lüliks Liebermani, kellele koostöö araabia parteidega oleks enim vastumeelt. Samas ei soovi Lieberman istuda ka koos ultra-ortodoksi parteidega – üheks põhjuseks, miks ta seitse aastat tagasi toonase paremkoalitsiooni laiali ajas, oligi just lõhed paremtiiva sees ultra-ortodoksi meeste sõjaväekohustuse laiendamise üle. Ka Bennett on varem olnud Netanyahu valitsustes ministriks ning teda on peetud Bibist endast parempoolsemakski. Samas tahavad kõik Bibi-vastase bloki juhid näha, et loodaks sõltumatu komisjon 7. oktoobri rünnaku ja riigi poliitilise juhtkonna vastutuse uurimiseks – mida Bibi igatepidi proovib vältida, sest ta tõrjub kõiki süüdistusi, et just tema pikaajalise peaministriperioodi ajal kujunesid tingimused, mis lubasid täide viia kõige suuremat rünnakut juutide vastu peale holokausti.

Samas tahavad kõik Bibi-vastase bloki juhid näha, et loodaks sõltumatu komisjon 7. oktoobri rünnaku ja riigi poliitilise juhtkonna vastutuse uurimiseks – mida Bibi igatepidi proovib vältida

Lisaks võib Bibi veel proovida ära rääkida Ra’ami, mis on kõige pragmaatilisem, vähem ideoloogiline araablaste erakondadest, kes võiks rahulduda lubadusega saada siseministri koht ja rohkem raha araablaste linnade turvalisuse tagamiseks. Igasugune araablaste häältele toetumine oleks aga punaseks lipuks Smotrichile ja Ben Gvirile. Ultra-ortodoksed parteid pole samas rahul sellega, kuidas Bibi on hakanud nende toetusesse iseendastmõistevalt suhtuma ning murdnud mitmeid lubadusi, mida ta on neile erakondade andnud. Emma-kumma kaasamine aga tähendaks, et ühtegi seadust sõjaväekohustuse laiendamiseks valitsus esitada ei saa, see aga on mitme Bibi-vastase bloki erakonna nõudmine ning suure osa ühiskonna ootus. 

Laualt ei ole maas ka Netanyahu ja Eisenkoti ühendvalitsus, eriti kui Bibil õnnestub leida põhjendus ja Washingtoni heakskiit Iraani uuesti ründamiseks. Samas näeb Eisenkot selgelt, mis oli Benny Gantzi saatuseks, kes kandideeris Netanyahu võimult tõrjumiseks, sai selleks eri valimistel 33–35 mandaati, siis aga tegi poliitilise kriisi lahendamiseks Bibiga koos valitsuse ning kaotas sellega igasuguse toetuse. Kui kogu valimiskampaania on üles ehitatud Bibile vastandumise peale, ei saa selle juhtfiguur lihtsalt rahvusliku ühtsuse nimel tema lauda istuda, teades isegi, et Bibi kasutab igat võimalust naha üle kõrvade tõmbamiseks. Likudi poolt Bibi maha võtmine pole aga tõenäoline, kuigi see võimaldaks kokku panna suure paremtsentristliku valitsuse, sest Likud erakonnana on oma juhile selleks lihtsalt liiga lojaalne.

Milline on liidetavate summa?

Kuidas küll numbrid klappima saada, ohkavad kõik erakonnajuhid. Ei Bibi ega tema vastaste jaoks pole selge seegi, kas parem on saada Herzogi nimetatud esimeseks kandidaadiks või loota, et see saatus läheb kellelgi teisele, kes koalitsiooni kokku ei saa ning annab sellega parema piitsa, millega ähvardada – kui mitte mina, siis uued valimised. Bibil poleks uuele ringile minemise vastu midagi, sest ta on näinud, et temale ustav valijaskond on ikka alles. Aga vastaspool teab, et samasuguseid tingimusi – rekordilist valimisaktiivsust kogu Iisraelis endas ja araablaste seas eraldi ning kümneid tuhandeid pigem valitsuskriitilisi diasporaa juute valimisteks koju lendamas – nad enam ei saa. Nende teisipäevane, parim sooritus andis neile 48 + 19 häält. Kas see teeb kokku 61? Iisraeli matemaatika puhul ehk mitte. 

2028. aastal toimuvad Iisraelis presidendivalimised. Kaks aastat poliitilist kriisi, et siis taotleda presidendi kohta? Bibil on, mille üle mõelda.