Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Trump-Putin, NATO, Serbia valimised, desinfo ja sanktsioonid
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 42. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Vaigistamine kuulekuse kaudu: mida räägivad kolm kinniteibitud logo Euroopa võimest kaitsta oma inforuumi
Tauno Tõhk, RKK teadur
Konverentsi #Disinfo2026 reklaambänneril olid Euroopa välisteenistuse (EEAS), Leedu ja Kanada logod kaetud valge, kergelt läbipaistva paberiga, mistõttu jäi Prantsusmaa ainsaks riigiks, kes üritust avalikult toetas. See, millise mulje juhtunu jätab ja mida sümboliseerib, on olulisem kui see, kas rahaline toetus tegelikult lõpetati. Ameerika Ühendriikide survel püüdsid Euroopa välisteenistus, Leedu ja Kanada kiirustades konverentsist distantseeruda.
Vilniuses toimunud #Disinfo2026 oli mittetulundusühingu EU DisinfoLab korraldatud kodanikuühiskonna konverents, mis käsitles välisriikide infomanipulatsiooni ja sekkumist (FIMI). Vaidluse keskmesse sattunud arutelus küsiti, kas USAst on saanud Euroopa jaoks välisriigi infomanipulatsiooni ja sekkumise oht. Juhtunus ilmnevad riigipiire ületava teabevaigistamise tunnused, kus surve sihtmärgiks olid demokraatlikud valitsused, kes sellele järele andsid.
Sündmuste ahel seab kahtluse alla Euroopa Liidu usaldusväärsuse välisriikide infomanipulatsioonide ja sekkumiste vastu võitlemisel. Mure on sügavam kui see, kas kodanikuühiskond saab edaspidi toetust USA tegevuse uurimiseks. Küsimärgi all on, kas kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad üldse olla kindlad, et EL nende tööd välisriikide infomanipulatsiooni ja sekkumise tõkestamisel toetab.
Loe edasi (inglise keeles): Suppression by Compliance: What Three Taped-Over Logos Tell Europe About Defending Its Information Space
„Teiega, härra president, viivad kõik teed Putinini“*
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
President Trump on näidanud, et peab oma poliitikat ilmeksimatuks. Kui miski ei suju, siis on süüdi keegi teine. Pikka aega oli süüdi president Obama; veel ka täna võib Trumpi lähikonnast kuulda argumente, miks president Bideni varasem poliitika on praeguste hädade põhjus. Olles ise juba kaks aastat võimul olnud, on aga järjest keerulisem neid seoseid valijatele põhjendada. Eelmisel nädalal võeti uuesti välja Zelenskõi kaart ja seekord palju kategoorilisemalt kui kunagi varem.
Trump on varem kiidelnud, kuidas tema valitsemisajal poleks Venemaa üldse Ukrainat rünnanudki – jättes alati mainimata, et Venemaa pidas sõda Ukraina vastu juba tema esimese valitsemisaja (2017–2021) jooksul. Oma loogikas on Trump alati rõhutanud enda head läbisaamist Putiniga, mis peaks justkui olema eelduseks Venemaa agressiivse poliitika ohjeldamiseks. Kahjuks on see olnud pigem Putinile meeldimise loogika ja sellisena täiesti viljatu.
2017. aasta Helsinki tippkohtumisel näitas Trump, kui suur mõju on Putinil tema üle. USA luureagentuurid jõudsid 2016. aastal ühiselt järeldusele, et Venemaa seisis katse taga kallutada USA valimiste tulemusi Hillary Clintoni kahjuks, kasutades selleks riiklikult heaks kiidetud küberrünnakute kampaaniat ja sotsiaalmeediasse paisatud valeuudiseid. Pärast Putiniga kohtumist ütles Trump: „President Putin väidab, et see pole Venemaa. Ma ei näe mingit põhjust, miks see peaks nii olema.“ Täiesti erakordne olukord, kus USA president tõstab vaenuliku riigi presidendi arvamuse kõrgemale oma luurekogukonna hinnangust.
* Pealkirja tsitaat Nancy Pelosilt
Loe edasi: „Teiega, härra president, viivad kõik teed Putinini“
Trumpi ja Putini diil on häirekell Euroopale
Kristi Raik, RKK direktor
Donald Trumpi administratsioon on arvatavasti mõistnud, et rahu ei saa sündida USA ja Venemaa kahepoolse leppe tulemusel, vaid see peab olema ka Ukrainaga läbi räägitud ja ukrainlastele vastuvõetav. Sellele vaatamata on USA hoiak üha see, et survestada tuleb Ukrainat, kuid mitte Venemaad, kirjutab Kristi Raik.
USA president Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin on sõlminud diili Euroopa julgeoleku arvelt.
Loe edasi ERR-ist: Trumpi ja Putini diil on häirekell Euroopale
NATO euroopastamine: kiire reageerimine
Tony Lawrence, RKK kaitsepoliitika ja -strateegia uurimisprogrammi juht
Pärast uute riiklike julgeoleku- ja kaitsestrateegiate avaldamist on USA vähendanud oma kohalolekut Euroopa tavakaitses. Käimasolev vägede paigutuse ja koosseisu ülevaatus toob kaasa veelgi muudatusi, sealhulgas kiirreageerimisüksuste võimaliku väljaviimise või ümberpaigutamise. Euroopa liitlased peavad suurendama oma valmidust kiirelt reageerida.
Valmidus on mitmetahuline mõiste, mis sisaldab muu hulgas isikkoosseisu, varustust, individuaalset ja üksuste väljaõpet, vägede paigutust ja logistikat ning jätkusuutlikkust.
Lisaks püüdlustele suurendada oma reageerimisjõude, mis maavägede puhul võib tähendada näiteks rohkem lisatasusid tegevväelastele ja mitmesuguseid kohustusliku sõjaväeteenistuse vorme, peaksid Euroopa liitlased astuma samme ka selleks, et vähendada killustatud relvajõududes takistusi laiapindse valmiduse saavutamisel. Näiteks võiks rohkem ühtlustada eri liiki varustust, teha ühiseid Euroopa-keskseid hankeid, luua arvukamad rahvusvahelised üksused, teha tihedamat koostööd rahuajal väljaõppe ja õppuste korraldamisel, eelpaigutada varustust ja tehnikat ning teha rohkem jõupingutusi sõjalise liikumise õiguslike, menetluslike ja füüsiliste takistuste kõrvaldamiseks.
Loe lähemalt (inglise keeles): NATO euroopastamine: kohene reageerimine
Loe kogu NATO lühiülevaadete sarja: NATO euroopastamine
Opositsioonile oponeerimine: mida on ühist Serbia ja Ungari opositsiooniparteidel?
Léna Zentai, Jagielloniani ülikooli doktorant
Serbia erakorralised valimised 25. oktoobril on kruvinud üles ootused edukat konkurentsi pakkuva opositsiooni suhtes. Võidu korral leiaks aga Üliõpilaste Nimekiri end kindlalt välja kujunenud poliitmaastikult, kus neil tuleb pooliku programmiga valitsusse minna. Üliõpilaste protestiliikumise võit ei näitaks kätte Serbia poliitika edasist suunda, vaid pigem peegeldaks tõsiasja, et sarnaselt ungarlaste suhtumisega Orbánisse on serblasedki Vučićist lihtsalt tüdinud.
Loe edasi: Opositsioonile oponeerimine: mida on ühist Serbia ja Ungari opositsiooniparteidel?
Sanktsioonid: välispoliitika käepikendus või õigusemõistmise vahend?
Kristjan Robert Lossmann, Tilburgi ülikooli õigusteaduskonna nooremteadur
Möödunud nädalal teatasid Ameerika Ühendriigid, et kehtestavad uued sanktsioonid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (International Criminal Court, edaspidi ICC). Põhjuseid sanktsioonide kehtestamiseks võib leida mitu, alustades rahuolematusega ICC toimimisega ning selle tehtud otsustega, aga otsust võib omistada ka poliitilistele tagamaadele. Seejuures on hea peatuda lühidalt paaril olulisel küsimusel: esiteks, mida endast üldse õigupoolest kujutavad sanktsioonid, teiseks saame arutleda konkreetse juhtumi näitel sanktsioonide kehtestamise põhjuste üle ning vaadelda nende mõju nende adressaatidele.
Loe edasi: Sanktsioonid: välispoliitika käepikendus või õigusemõistmise vahend?