Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: NATO euroopastumine, Venemaa luure sõja ajal, Udmurdi valimised, rahulepingud rahvusvahelises õiguses
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 39. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
„Euroopastunud“ NATO peab võimaldama tegutseda ka ilma USA sekkumise või veto ohuta
Tony Lawrence, RKK kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht
Vastuseks Venemaalt lähtuvale ohule ning USA nõudmistele, et Euroopa võtaks esmase vastutuse oma tavaheidutuse ja -kaitse eest, on NATO Euroopa liitlased ja Kanada seadnud eesmärgiks kujundada „tugevam Euroopa tugevamas NATOs“.
Osaliselt on selle taga lootus, et need jõupingutused veenavad USAd jätkuvalt Euroopa julgeolekusse panustama ning aitavad tagada, et allianss jääb ühise Atlandi-ülese tegevuskava elluviimise peamiseks vahendiks.
Kuid „euroopastunud“ NATO peab võimaldama eurooplastel tegutseda ka ilma USA sekkumise või veto ohuta olukordades, kus USA ei saa või ei soovi osaleda – ning sellised olukorrad muutuvad üha tõenäolisemaks. Vastasel juhul tekib eurooplastel kiusatus luua mujal kulukaid, NATO struktuure ja võimeid dubleerivaid lahendusi, et tulla toime üksnes Euroopat puudutavate kriisidega.
NATO tegelik euroopastamine tähendab seega põhjalikku ümberkujundamist. Lahendada tuleb keerulised praktilised küsimused, näiteks kuidas kohandada planeerimist, juhtimisstruktuure ja võimeprofiile uute oludega. Ent sellega kaasnevad ka laiemad poliitilised ja strateegilised tagajärjed, sest sõjaliselt tugevam ja enesekindlam Euroopa soovib suuremat rolli alliansi otsuste kujundamisel ja langetamisel.
Teema on oluline ka viimaste uudiste kontekstis. RKK on alustanud NATO euroopastumise briifide sarja, mis käsitleb mõningaid neist küsimustest. Kui Euroopa liitlastel ja Kanadal on valmisolek nihutada kollektiivse heidutuse ja kaitse koormust senisest enam enda kanda, siis millised on selle väljakutse eri komponendid ja laiemad tagajärjed?
Loe ka: Ekspert ei näe traagikat, et Eesti mitteametlikul NATO kohtumisel ei osale | ERR
Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teaduri Tony Lawrence´i arvates pole novembris toimuvalt valitud NATO riikide mitteametlikult kohtumiselt eemalejäämine suur traagika, sest selle formaadi aruteludel ei sünni otsuseid. Kohtumise algataja on Pentagoni poliitikajuht Elbridge Colby.
NATO euroopastumine: NB8 mudel
Peter Viggo Jakobsen, Taani kuningliku kaitsekolledži kaasprofessor
Põhjala ja Balti kaheksa riiki (NB8: Taani, Eesti, Soome, Island, Läti, Leedu, Norra ja Rootsi) on kujunemas NATO euroopastumise eeskujuks. Alates 2022. aastast on nad märkimisväärselt tihendanud poliitilist ja sõjalist koostööd, et tulla toime Venemaa agressiooniohu suurenemise ja USA NATOst eemaldumisega.
Nende eesmärk on „hoida USA sees ja Venemaa väljas“, võttes juhtrolli Ukraina sõjalises toetamises ning suurendades ühist suutlikkust Venemaad heidutada ja selle vastu kaitsta väiksema Ameerika toetuse tingimustes. Need edusammud sõjalise integratsiooni vallas väärivad tähelepanu ja võivad olla inspiratsiooniks teistele NATO liikmetele, kuid seda mudelit ei ole lihtne kopeerida.
Loe edasi (inglise keeles): Europeanising NATO: The NB8 Model
Euroopa juhtroll uues NATOs
Alessandro Marrone, IAI kaitse-, julgeoleku- ja kosmoseprogrammi juht
NATO peaks jääma kesksele kohale mitmekihilises Euroopa julgeolekuarhitektuuris, kus Euroopa juhid teevad koostööd veel mitmes ad hoc formaadis, et tegeleda USA sõjalise panuse vähenemisega. Sellise kaasatuse kaudu peaksid riigid üles ehitama strateegilise dialoogi ja sisuka koostöö kollektiivse heidutuse ja kaitse valdkonnas, et muuta allianss euroopalikumaks, uuendades samal ajal tõhusat transatlantilist partnerlust selle sees.
Loe edasi: Euroopa juhtroll uues NATOs
Loe kogu sarja (inglise keeles): Europeanising NATO Brief Series
Sõjaoludega kohanemine: Venemaa luureametkondade areng
Sanshiro Hosaka, RKK teadur
Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris on Vene luureametkonnad suunanud oma põhitähelepanu sõjategevuse toetamisele ning kohanenud olukorraga, kus nende tegutsemisvõimalused on nii strateegilisel kui ka operatiivtasandil piiratumad ja vastaste surve tugevam.
Venemaa peamise vastuluureasutusena tegutseb Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) üha aktiivsemalt välismaal. FSB viienda teenistuse võimalused poliitilise luureteabe kogumiseks Ukrainas on küll vähenenud, kuid Venemaa okupeeritud Ukraina alade haldamisel on teenistusel endiselt oluline roll. FSB on asunud ka mujal Euroopas senisest rohkem aktiivmeetmeid rakendama, püüdes häirida Kiievile sõjalise abi andmist. Nende meetmetega toetab FSB tõenäoliselt Venemaa välisluuret, mille tegevust on pärssinud Venemaa saatkondades tegutsenud arvukate luureohvitseride väljasaatmine lääneriikidest. Viies teenistus on oluline ka seepärast, et on suutnud edukalt Ukraina julgeolekustruktuuridesse imbuda. Samal ajal hoiab Kreml sõja ajal riigi siseelu kontrolli all eeskätt FSB kaudu. FSB-le on antud õigus siseneda kohtu loata eraandmebaasidesse, peatada side- ja internetiteenuseid ning otsustada, kas rahvusvaheline teaduskoostöö on lubatud. Samuti on taastatud FSB täielik kontroll eeluurimisvanglate üle. FSB teine teenistus on hoogustanud katseid imbuda välismaal tegutsevate Vene dissidentide kogukondadesse ja neid diskrediteerida.
President Trumpi teisel ametiajal on Venemaa püüdnud strateegilise poliitilise luure abil süvendada lõhesid Atlandi-ülestes suhetes ning Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistus (SVR) on korraldanud järjest rohkem avalikke infooperatsioone. President Putini välisinvesteeringute ja majanduskoostöö eriesindaja Kirill Dmitrijev kasutab omakorda mitteametlikke suhtluskanaleid, et minna mööda USA välispoliitika- ja luureasutustest ning luua otsekontakt Valge Majaga. SVR on suunanud rohkem vahendeid globaalse lõuna riikidesse ja kaasanud oma tegevusse osa Jevgeni Prigožini poliittehnoloogide võrgustikest Aafrikas, kus Moskva kujutab end kolonialismivastase jõu ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjana. Samal ajal on Venemaa presidendi administratsioon laiendanud mõjutustegevust ka väljapoole piirkondi, mida Moskva on tavapäraselt pidanud oma „mõjusfääriks“, ning arendab üha tihedamaid sidemeid globaalse lõuna kaasajooksikute ja Venemaale sümpatiseerivate jõududega Euroopas.
Venemaa sõjaväeluure ehk Relvajõudude Kindralstaabi Peavalitsus (GRU) täidab sõjas mitmesuguseid ülesandeid. GRU kogub sõjalist luureteavet, kuid korraldab ka sabotaažiakte, mõrvu ja psühholoogilisi operatsioone ning aitab sanktsioonidest kõrvale hoida. GRUga seotud sabotaažikampaaniates Euroopa riikides kasutatakse sageli kurjategijaid ja ühekordseteks ülesanneteks värvatud isikuid. GRU osaleb ka välismaal tegutsevate Vene opositsioonitegelaste jälgimises. Kuigi GRU eriüksused kandsid sõja esimesel aastal suuri kaotusi, on teenistus suurendanud tavatu sõjapidamise võimekust, võtnud üle Wagneri paramilitaarsed võrgustikud ja operatsioonid Aafrikas ning moodustanud Üksuse 29155”põhjal eritegevuse direktoraadi. Pärast mitme üksusse 29155 kuuluva ohvitseri paljastamist asutas Putin eraldiseisva Keskuse 795, mis korraldab välisriikides mõrvu ja inimrööve ning allub otse relvajõudude kindralstaabi ülemale. Selliste eriülesannetega teenistuste loomine näitab, et Venemaa sihikule võetud riikide destabiliseerimisest, reeturiteks peetavate inimeste kõrvaldamisest ja võimalike ülejooksikute heidutamisest on saanud Kremli strateegilised prioriteedid.
FSB sõjaväe vastuluure osakonda (DVKR) on kasutatud nii relvajõudude jälgimiseks kui ka Putini poliitilise tööriistana, millega korraldatakse kaitseministeeriumi juhtkonnas sihipärast kaadripuhastust, eelkõige Sergei Šoigu liitlaste seas. DVKRi korruptsiooniuurimised relvajõududes on endiselt väga politiseeritud ja ebatõhusad. Samal ajal ei ole DVKR suutnud ära hoida mitme Vene kindrali tapmist, mis on süvendanud sõjaväe- ja julgeolekuasutuste vastastikust süüdistamist ning nendevahelisi pingeid.
Piiratud tegutsemisvõimaluste tõttu toetub Moskva üha enam diplomaatilise katteta luurajatele, välisriikide kodanike värbamisele, kultuuri- ja teadussidemetele ning Venemaa territooriumilt korraldatavatele operatsioonidele. Ühtlasi parandab Moskva eri asutuste koostööd. Venemaa luureametkondade kohandamisega on kaasnenud ka märkimisväärne võimu ümberjagamine Kremli peamiste poliitiliste klannide vahel.
Venemaa luure on endiselt ohtlik, kohanemisvõimeline ja valmis riskima, kuid mitte haavamatu. Selle nõrkuste hulka kuulub puudulikult toimiv ja isikukeskne luuretsükkel, mida õõnestavad veelgi onupojapoliitika ja korruptsioon. Sõjaolukorras on need nõrkused süvenenud ja pärsivad tõenäoliselt Venemaa luure tõhusust. Lääneriikide valitsused peaksid jälgima Venemaa mitteametlike kanalite kaudu aetavat diplomaatiat, kehtestama sanktsioone poliittehnoloogidele, toetama Ladina-Ameerikas rahvastikuregistrisüsteemide tugevdamist, aitama Vene dissidentidel luureohte paremini ära tunda ning kaaluma uudseid vastuluuremeetmeid, mis ei piirdu kaitsega. Samuti peaksid nad valmistuma selleks, et võimaliku „eriperioodi“ ajal võivad sageneda ulatuslikud sabotaažiaktid kriitilise taristu vastu.
Loe kogu raportit (inglise keeles): Adapting to War: The Evolution of Russia’s Intelligence Ecosystem
Udmurdi revolutsioon: omaalgatuslikud valimised
Vadim Štepa, analüütik ja veebiajakirja Region.Expert peatoimetaja
18.–20. septembrini toimusid Venemaal riigiduuma valimised. Paljud vaatlejad panevad sõna „valimised“ jutumärkidesse, kuivõrd tõeliselt vabaks hääletamiseks seda ettevõtmist nimetada ei saa. Kõik sõjavastased kandidaadid diskvalifitseeriti ja võltsingud valitseva partei Ühtse Venemaa kasuks saavutasid haripunkti. Valimiste eel puhkes vene poliitiliste emigrantide seas tuline diskussioon: kas ignoreerida riigi poolt ära korraldatud valimisi või hääletada mingite Ühtse Venemaa ametlike oponentide poolt sellest hoolimata, et nemadki pooldavad sõda Ukraina vastu. Kuid Euroopa Liidus elavad Udmurtiast pärit emigrantide esindajad pakkusid välja kolmanda, ootamatu lahenduse, mis viib nad Vene imperiaalse mõtteviisi kontekstist üleüldse välja.
Nad korraldasid 20. septembril ise valimised Udmurdi Vabariigi rahvaste esindajate nõukogusse. Hääletamine oli organiseeritud Ameerika online-platvormi OpaVote baasil, mida sageli kasutatakse turvaliseks veebihääletamiseks. On arusaadav, et tänases Udmurdi Vabariigis niisuguseid vabasid valimisi korraldada on tegelikult täiesti võimatu: kõik neis osalenud oleksid otsekohe süüdi mõistetud Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvi alusel, mis käsitleb „üleskutseid rikkuda Venemaa Föderatsiooni territoriaalset terviklikkust“. Aga udmurdi kodanikuühiskonna esindajad paguluses ei eitagi, et nad taotlevad oma vabariigi sõltumatust.
Loe edasi: Udmurdi revolutsioon
Merzi keeruline tulevik
Felix Gasper, RKK nooremteadur
Liidumaavalimistel on Saksamaa kantslerit Friedrich Merzi sel sügisel tabanud vaid tagasilöögid. Berliinis kaotas CDU Vasakparteile ja Mecklenburg-Vorpommernis jäid nad esimest korda Saksamaa Liitvabariigi ajaloos liidumaa parlamendist välja: 4,9 protsendiga ei suutnud partei ületada viieprotsendilist valimiskünnist. AfD toetus laieneb, Saksi-Anhalti liidumaa valimised võitis AfD 43,8 protsendiga häältest, Berliinis kasvatasid nad oma häältesaagi 16,3 protsendini (+7,2 protsendipunkti võrreldes 2021. aastaga) ning Mecklenburg-Vorpommernis 38,2 protsendini (+21,5 protsendipunkti).
Tagajärjed föderaalvalitsusele alles selguvad, kuid võivad olla rängad. Friedrich Merz teatas, et soovib ametis jätkata ja viia ellu kavandatud reformid. Sellest hoolimata on arutelud võimaliku kantslerivahetuse üle hoogustunud, kuigi CDU kaheksa liidumaa peaministrit avaldasid kohe valimiste järel küll kantslerile toetust. Koalitsioon on poliitikavalikutes suurte probleemide ees, sekkunud olevat isegi president Frank-Walter Steinmeier.
Kantsleri väljavahetamise üks peaprobleem on võimalike asendajate nappus. Mõnel kandidaadil, näiteks Nordrhein-Westfaleni peaministril Hendrik Wüstil ja Schleswig-Holsteini peaministril Daniel Güntheril, seisavad 2027. aastal ees oma liidumaa valimised ning seetõttu ei pruugi nad olla kohast huvitatud. Teiste võimalike kandidaatide seas on Baieri peaminister Markus Söder, Hesseni peaminister Boris Rhein, siseminister Alexander Dobrindt ja Bundestagi president Julia Klöckner.
Valitsuse kiire lagunemine – nagu juhtus Olaf Scholzi valitsusega 2024. aasta novembris – on veel ebatõenäoline. Nii konservatiivid kui ka sotsiaaldemokraadid teavad, et erakorraliste valimiste järel ei oleks nende koalitsioonil enam parlamendienamust. Samal ajal on AfD toetus küsitlustes umbes 28 protsenti, millest võiks piisata põhiseadusliku blokeeriva vähemuse saavutamiseks Bundestagis. Kõigi kolme 2026. aasta septembris toimunud liidumaa valimiste tulemused näitavad siiski, et naasmine senise poliitilise status quo juurde muutub üha keerulisemaks.
Õiguse jõud või jõuetu õigus ehk rahulepingutest ja ’õiglasest rahust’ rahvusvahelises õiguses
Kristjan Robert Lossmann, Tilburgi ülikooli õigusteaduskonna nooremteadur
Õiguskindlusele ja rahvusvahelise õiguse reeglitele nõjatuv maailmakord on löödud kõikuma. Leidub neidki, kes leiavad, et paradigma, milles kehtisid kokkulepitud reeglid ning kus riigid olid vähemasti rahvusvahelise õiguse mõttes võrdsed toimijad rahvusvahelisel areenil, on leidnud oma lõpu.
Käesolevas artiklis ei pretendeeri ma selle asjaolu kinnitamisele või ümberlükkamisele; jätan selle politoloogidele vaagida. Küll aga proovin ma arutleda „õiglase rahu“ ja rahvusvaheliste rahulepingute üle. Kuigi küsimust rahulepingutest ja õiglasest rahust saab lahata mitmest vaatepunktist, keskendun siinses kirjatükis mõlema küsimuse puhul peamiselt rahvusvahelise õiguse käsitlustele. Samas nendin, et rahvusvahelist õigust ei saa käsitleda vaakumis ning mõistagi on geopoliitiline kontekst siinjuures möödapääsmatu.
Arutelu selguse huvides olen artikli jaganud neljaks osaks. Esmalt (I) arutlen ma rahulepingute olemuse üle ja seda võrdlemisi positivistlikust juriidilisest vaatepunktist. Teiseks (II) arutlen ma rahulepingute vajalikkuse ja rolli üle rahvusvahelises poliitikas ja õiguses. Seda tuleb mõista selleks, et saada aru protsessidest, mis riikide vahelise diplomaatia tulemusena rahulepingute vormistamiseni viivad ning kuidas omakorda rahulepingud ’õiglase rahu’ postulaatidena toimivad.
Kolmandaks (III) keskendun ma juriidilise ja geopoliitilise reaalsuse vahelisele dünaamikale, mõistmaks rahvusvahelise õiguse eripärasid ning kuidas diplomaatia ja võimudünaamikad rahukõnelusi ja seeläbi ’õiglast rahu’ kujundavad. Viimasena (IV) arutlen Venemaa ja Ukraina sõja kontekstis võimalikku ’õiglast rahu’ ja seda, milline see võiks välja näha ning kas see on üldse võimalik.
Loe edasi: Õiguse jõud või jõuetu õigus ehk rahulepingutest ja ’õiglasest rahust’ rahvusvahelises õiguses