Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Macroni ähvardused ja lubadused, Ukraina rinne, Gaza tabamatu rahu
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 10. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Macroni üleskutse segas kaarte, aga tulemus valmistas pettumuse
Tomas Jermalavicius, kaitseuuringute keskuse teadusjuht
Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni mõtisklused sellest, et Ukrainasse võiks väed sisse viia, on heidutusteooria seisukohalt arukad. Need külvavad Venemaa liidreis ebakindlust. Võiks oodata, et selle riigi ülemjuhatus hoiab nüüd mõningaid väeosi varus puhuks, kui läänega sattutakse vahetusse sõjalisse vastasseisu. See tooks leevendust Ukraina kaitsjaile rindejoonel, suurendades nende eduvõimalusi strateegilises kaitses.
Macroni sõnad jätkavad pikaajalist traditsiooni Prantsuse strateegilises kultuuris: külvata tahtlikku ähmasust, millistel tingimustel on Prantsusmaa valmis tuumarelva kasutama. Ebaselgust tekitatakse eesmärgiga, et vastane oleks sunnitud arvesse võtma kõikvõimalikke stsenaariume ning valiks säärase kursi, mis ei riski hävitava reaktsiooniga Pariisist.
Macron üksnes kohandas vana mõtteviisi tavasõjale Ukrainas, ehkki ilma tuumarelva mainimata. Kuna Putin pidas oma eelmise nädala kõnes ka vajalikuks tuua kuuldavale tuumaähvardusi, siis tundub, et Prantsuse president pälvis Moskva tähelepanu.
Aga kas Moskvale suudeti kokkuvõttes heidutussignaal edastada? Kindlasti mitte.
Pariisis tehti ka õiged otsuseid
Tony Lawrence, uurimisprogrammi “Kaitsepoliitika ja strateegia” juht ja teadur
Presidendi Macroni hooletud märkused Lääne sõdurisaabaste kohta Ukraina pinnal juhtisid kahetsusväärselt tähelepanu eemale Pariisi Euroopa liidrite tippkohtumise positiivsetest tulemustest.
USA väiksema kaasatuse ja isegi võimaliku Euroopa asjadest taganemisega silmitsi seistes peavad Euroopa riigid tõsiselt mõtlema oma julgeoleku tagamisele ning seda tegudega tõestama.
Ukraina abistamine on esmatähtis ja Macroni tippkohtumine saavutas kahes olulises valdkonnas edu – Prantsusmaa taganes oma nõudmisest, et eurooplased peaksid Ukrainat varustama ainult Euroopast ostetud varustusega ning uue kesk- ja pikamaa raketivõimekuse „koalitsiooni“ loomine.
Esimene otsus võimaldab Ukrainale saata suuremates kogustes laskemoona, samal ajal kui Euroopa suurendab oma tootmisvõimekust. Teine otsus saadab olulise sõnumi, et eurooplased ei ole ole väga valivad selles küsimuses, kus ja kuidas annetatud relvi kasutatakse ning avaldab rohkem survet kantsler Olaf Scholzile, et ta nõustuks Ukrainale tarnima Saksamaa Tauruse tiibrakette.
Lisaks nendele praktilistele küsimustele oli kohtumine oluline, sest tõi kokku Euroopa liidrid, mobiliseeris nende toetust ja julgustas neid leidma uusi viise Ukraina abistamiseks ajal, mil paljud eurooplased on sõja väljavaadete osas pessimistlikud.
Ukrainlastel on rindel raske
Marek Kohv, uurimisprogrammi “Julgeolek ja kerksus” juht
Venemaa jätkab rünnakuid Kirde- ja Ida-Ukrainas. Intensiivsemad lahingud toimuvad praegu Avdijivka ja Novopavlivka piirkonnas, samuti jätkuvad lahingud Bahmutist läänepool asuva Tšassiv Jari suunal. Vene üksused saavutavad tõenäoliselt ka sel nädalal mõningast edu.
Lääne sõjalise abi jätkuv viivitus, Ukraina üksuste kaitserajatiste ebapiisavus ja tingimused maastikul ei soosi praegu paraku ukrainlaste väljavaateid rindejoonel.
Tabamatu relvarahu Gazas
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Mida lähemale jõuab sellel pühapäeval algav islami püha kuu ja paastuaeg ramadaan, seda meeleheitlikumalt proovivad Ameerika läbirääkijad Katari ja Egiptuse toel jõuda relvarahuni Iisraeli ja Hamasi vahel.
Iisraeli jaoks on probleem, et Hamas ei taha avaldada nimekirja elus olevatest pantvangidest ning panna kogu vaherahu ajaks paika suhtarvu, mitme Iisraeli poolt kinni peetud Palestiina vangi vahetamise eest pantvange vabastatakse (mistõttu Iisrael pelgab, et Hamas hakkab aina enam kinnipeetuid välja nõudma). Taustal aga on Iisraeli valitsuse mure, et kui nad nõustuvad ajutise relvarahuga, muutub see maapinnal juba faktiks ning neil on märksa keerulisem uuesti sõjategevusega Hamasi vastu alustada.
Hamas, teiselt poolt, soovib küll leevendust igapäevastest lahingutest, et turgutada oma võitlejaid ning taastada katkenud kommunikatsiooniliine (Wall Street Journali andmetel pole Hamasi sõjaline juht Yayha Sinwar üle nädala oma alluvatega kontaktis olnud). Samas on nende lootuskiireks piitsutada ramadaani ajaks olukord Jeruusalemmas ja Läänekaldal võimalikult teravaks, et provotseerida kokkupõrkeid, mis võiks üle kanduda suureks vägivallalaineks ja Iisraeli kaitsejõudude käsi enam siduda. Kiiresti sõlmitud relvarahu sellele eesmärgile kaasa ei aita.
Punane kaart igale kodanikule ehk Põhja-Korea filmitööstusest Brigitte Weichi “Neli, viis, kuus” näitel
Aet Kubits
Kui süsteemikriitilisi filme on Põhja-Koreast tehtud lugematul arvul, siis vähe on selliseid lääne filme, mis on tehtud koostöös Põhja-Korea enda filmitööstusega. Üks selline on Austria režissöör Brigitte Weichi linateos “Neli, viis, kuus” (“… ned, tassot, yossot …”), mis räägib Põhja-Korea jalgpallinaiskonnast. Diktatuuri argielu kujutav film on ilmekaks näiteks, kuidas Põhja-Koreas ei imiteeri mitte kunst elu, vaid elu kunsti.