Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: kolmas täiemahulise sõja aasta Ukrainas, tuumaoht kosmoses, Venemaa pärast Navalnõid
Ukraina: aega pole, otsuseid on vaja
Indrek Kannik, RKK direktor
Nädalavahetusel Müncheni julgeolekukonverentsil toimunud debatt võttis mõnevõrra nukral noodil kokku viimase sõja-aasta sündmused: palju räägiti sellest, et lääneriikidel pole Ukraina aitamisega enam aega kaotada ja tegutseda tuleb kohe. Selgust, kas kõhklejaid on suudetud piisavalt veenda, aga pole, ja Ukrainal hakkab samal ajal aeg otsa saama. Debattidega samal ajal kaotas Ukraina taas väikese osa oma territooriumist – nende väed olid sunnitud Avdijivkast taanduma. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi rõhutas Münchenis, et linnast taandumise peamine põhjus oli piisavalt kauge tegevusraadiusega relvastuse ja suurtükimoona puudumine.
Osa kõhklejariike tõepoolest ei taju olukorra tõsidust, kuid on ka sisepoliitilistel motiividel venitamist. Mõjukaim näide on kindlasti USA kongressi vaidlused vabariiklaste ja demokraatide vahel, mille peamine ajend on oma sisepoliitiliste oponentide nõrgestamine. Ukraina, Taiwani ja Iisraeli sõjalise abi paketi vastuvõtmise kuudepikkuse venitamisele vabariiklaste poolt lisandub Bideni administratsiooni üldiselt väga aeglane ja põhjendamatult ettevaatlik tegutsemine Ukrainale vajaliku relvastuse tarnimisel. Lisaks Ühendriikidele on ka Euroopas riike, kes kardavad eskalatsiooni ja püüavad vältida samme, mis nende arust võiksid Venemaad liigselt ärritada.
Loe Ukraina relvastamisest ka Marek Kohvi lugu ajakirjas Diplomaatia.
Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus korraldas koos Leedu mõttekojaga Ida-Euroopa Uuringute Keskus (Eastern European Studies Centre) Müncheni Julgeolekukonverentsi raames 17. veebruaril ümarlaua NATO idatiiva heidutusest ja kaitsest. Üritusel “Flank-Tastic? Mapping NATO’s Eastern Deterrence and Defence” osalesid Leedu president Gitanas Nausėda, Läti president Edgars Rinkēvičs, Eesti kaitseminister Hanno Pevkur, Leedu kaitseminister Arvydas Anušauskas, Poola välisminister Radosław Sikorski, Bulgaaria kaitseminister Todor Tagarev, Eesti välisluureameti peadirektor Kaupo Rosin, Poola rahvusvaheliste suhete instituudi direktor Sławomir Dębski, endine USA NATO-saadik Ivo Daalder, Euroopa välissuhete nõukogu Berliini büroo juht Jana Puglerin ning teisi mõttekodalasi ja ajakirjanikke. Üritust modereeris Ida-Euroopa Uuringute Keskuse juht Linas Kojala.
Kõrgetasemeline arutelu keskendus mullu Vilniuses toimunud NATO tippkohtumisel vastu võetud NATO idatiiva tugevdamise eesmärgi täitmisele ja väljakutsetele, mis alliansil heidutus- ja kaitsevõime tugevdamisel veel ees seisavad. Kohtumisel räägiti ka Ukraina toetamisest ja üldisest geopoliitilistest suundumustest, mis NATO tulevikku mõjutavad.
Kolmas aasta täiemahulist sõda algab pingelises olukorras
Kristi Raik, RKK asejuht, välispoliitika programmi juht
Ukrainas on algamas kolmas täiemahulise sõja aasta väga pingelises olukorras. USA sõjalise abi jätkumine on ebakindel ning Euroopa ei suuda seda lähitulevikus asendada. Euroopa toetus on küll kasvamas, kuid aeglases tempos, mille eest ukrainlased maksavad iga päev oma eludega. Tundub, et Euroopa vajab pidevalt šokke, mis sunniksid teda kiiremini tegutsema. Viimasel ajal on neid šokke tulnud nii läänest kui idast – loodetavasti sunnivad Donald Trumpi ähvardused ja Aleksei Navalnõi surm eurooplasi tagant.
2022–2023. aastal andis EL Ukrainale sõjalist abi 28 miljardi euro väärtuses (sh kahepoolne toetus liikmesriikidelt ja ELi kollektiivne abi). USA sõjaline toetus ulatus üle 43 miljardi euro (üle 47 miljardi USD). Paljud Euroopa riigid, sh Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, on lubanud käesoleval aastal oluliselt toetust tõsta. Ent Euroopal ei ole piisavalt relvi, mida anda, ega suutlikkust kiiresti tootmist lisada, et kiiresti asendada USA rolli. Pikemas perspektiivis on see võimalik, kuid kõigepealt tuleb Ukrainal üle elada käesolev aasta.
Lisaks sõjalisele abile vajab Ukraina majanduslikku toetust, et riiki käimas hoida – IMF-i hinnangul on see summa käesoleval aastal 35 miljardit eurot. EL jõudis äsja (vaatamata Ungari vastuseisule) kokkuleppele 50 miljardi euro paketis nelja aasta peale, seega 12,5 miljardit aastas. Arutletakse, kas ja kuidas saab kasutada Venemaa külmutatud varasid Ukraina toetuseks. Venemaa keskpanga varasid on lääneriikides külmutatud ligi 300 miljardi euro väärtuses, millest pea kaks kolmandikku asub ELis. Nende suunamine Ukraina toetuseks on juriidiliselt keeruline ülesanne. Samas rahvusvahelise õiguse vaatest pole mingit kahtlust, et Venemaa on ÜRO aluspõhimõtteid räigelt rikkuv agressorriik, mistõttu on põhjendatud ja vajalikud erakordsed sammud Venemaa ohjeldamiseks. Eestil on olnud Ukraina toetamisel suunanäitaja roll ja nii on ka külmutatud varade küsimuses.
Võitlus Euroopa julgeoleku ja ülemaailmsete reeglite üle ei lõpe sellel aastal. Ukraina on tulipunkt, mida on raske üle tähtsustada. Euroopal lasub väga suur vastutus.
Loe lisaks Ukraina võimaliku ELiga liitumise poliitilisest ja majanduslikust mõjust:
- Ukraina E-integratsiooni maraton: Ukraina liikmelisuse võimalik mõju ELi digitaliseerimisele ja küberjulgeolekule
- Ukraina ühinemise võimalik mõju ELi eelarvele
- Ukraina liikmesuse mõju ELi institutsioonidele ja sisemisele jõudude tasakaalule
- Euroopa kiire tõus geopoliitiliseks jõuks: Ukraina liikmesuse võimalik mõju ELi välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikale
Publikatsioonid on osa projektist „Ukraina ELiga liitumise poliitiline ja majanduslik mõju ELile ja Eestile“, mille RKK viis läbi koostöös Brüsselis asuva Euroopa Poliitikauuringute Keskusega ning Ukraina Konjunktuuri- ja Poliitikainstituudiga. Projekti juhib Kristi Raik ja toetab Eesti Välisministeerium.
Venemaa “tuumarelv” kosmoses?
Tõnis Idarand, RKK teadur
Eelmisel nädalal tekitas sotsiaalmeedias ja avalikkuses mõningast ärevust USA kongressi esindajatekoja luurekomitee esimehe Mike Turneri pöördumine Valge Maja poole palvega avalikustada hiljutine USA luureasutuste raport “tõsisest ohust rahvuslikule julgeolekule”, sest see osutas võimalikule tuumarelva paigutamisele avakosmosesse. Valge Maja kommentaarid sel teemal on seni napid ja piirdunud kinnitusega, et Venemaa on arendamas satelliidivastast (ASAT) relva ning on põhjust muretsemiseks. Avalikkuse rahustamiseks kinnitas rahvusliku julgeoleku kommunikatsiooninõunik John Kirby siiski, et nimetatud relvasüsteem on alles arendamisjärgus, ei ole veel relvastuses, ei jõua sinna lähitulevikus ja ei ole mõeldud maapealsete sihtmärkide ründamiseks.
Kirby keeldus kinnitamast, et tegemist on just tuumavõimekusega, kuid tunnistas, et see süsteem on mõeldud paiknema avakosmoses ja rikub rahvusvahelist avakosmose lepingut. Kuna avakosmose leping keelab massihävitusrelva paigutamise kosmosesse, siis võiks järeldada, et tegemist ongi kosmoses paikneva satellidivastase tuumavõimekusega.
Võidurelvastumine kosmoses ja satelliidivastased relvad on viimastel aastatel muutunud rahvusvahelises relvastuskontrollis ja USA-Venemaa strateegilise stabiilsuse dialoogis järjest olulisemaks teemaks. Seni ei ole suudetud leida ühtset lähenemist, kuidas avakosmose relvastamist vältida, sh satelliidivastastaseid võimekusi reguleerida. USA kehtestas 2022. aastal satelliidivastaste relvade testimisele vabatahtliku moratooriumi. USA vaatest ohustavad ASAT relvasüsteemid nende sõjalise otstarbega side- ja luuresatelliite, ka neid, mis toetavad riigi tuumaheidutust. Kuna maa orbiidil paiknevatel tehiskaaslastel on roll kõigis kaasaegse elu valdkondades, on satelliidivastased relvad eksistentsiaalseks ohuks kogu ühiskonna toimimisele.
Satelliidivastase tuumarelva paigutamine maa orbiidile oleks tehniliselt võimalik, kuid selle sõjaline mõttekus kaheldav. See oleks potentsiaalne oht kõigile enam kui kuuele tuhandele maa tehiskaaslasele, ka Venemaa omadele. Venemaa on viimasel ajal katsetanud erinevaid satelliidivastaseid võimekusi, sealhulgas kosmoses paiknevaid, lootes tasakaalustada neid ohte, mida Kreml tajub seoses USA ja liitlaste ülekaaluga täppislöögi relvasüsteemides, mille toimimiseks on vaja just satelliidisüsteeme.
Täpsema informatsiooni puudumisel võib täna piirduda oletusega, et praegu kõne all olev Venemaal arendatav relvasüsteem on tuumaenergiat jõuallikana kasutatav satelliit, mida arendati Nõukogude Liidus ja mille arendamisprogrammi Venemaa on taaskäivitanud.
Tuumaenergiat jõuallikana kasutaval tehiskaaslasel on energiaallikaks väiksemat sorti tuumareaktorit (erinevalt näiteks traditsioonilistest päikesepatareidest), mis on vajalik selle toimimiseks kosmoses. See ei ole relv, vaid rahumeelne tuumaenergia kasutamine. Toodetud energiat oleks mugav kasutada näiteks elektroonilise segaja toiteks. Selline segaja saab elektromagnetiliste lainetega häirida või lõpetada sidesatelliitide tegevuse ilma neid kineetilise e füüsilise liikumise jõuga tabamata nagu ASAT raketi puhul.
Selline võimekus ei oleks vastuolus avakosmose lepinguga ja võiks olla väga tõhus maa orbiidil paiknev mittekineetiline relv, kuna kaasas olev tuumareaktor soosiks elektroonilise sõja võimekuse paigutamist satelliitidele.
Võib tuua ka paralleeli Venemaa juba 2018. aastast pärinevate katsetega üllatada maailma teadetega “eksootilistest” tuumarelvadest: tuumalõhkepeaga tuumajõul töötav tiibrakett Burevesnik või samalaadne allveedroon Poseidon. Nende relvade katsetuste edukuse ja relvastusse jõudmise kohta puudub igasugune usaldusväärne informatsioon. Satelliidivastane tuumarelv võib olla järjekordne näide eksootilisest relvasüsteemist.
Ajakirjas Diplomaatia: Navalnõita Venemaa
Igor Gretski, RKK teadur
Kui Aleksei Navalnõi naasis aastal 2021 pärast Vene eriteenistuste tema vastu toime pandud atentaadikatset Venemaale, kahtles mõnigi asjatundja, kas see oli ikka õige samm. Juba sel ajal neutraliseeris Kremli repressiivmasinavärk süstemaatiliselt, üksteise järel Putini-vastaseid aktiviste, kaitstes avalikku inforuumi ettevalmistatava sissetungi eel Ukrainasse. Olnuks naiivne oodata leebet suhtumist tuntuimasse opositsionääri.
Professionaalse poliitikuna teadis Aleksei Navalnõi suurepäraselt, et Putini Venemaal tapetakse valitsuskriitilise tegevuse eest tihtipeale. Aleksandr Litvinenko ja Boriss Berezovskiga juhtunu rääkis aga sellest, et Moskva agendid suudavad oma oponentideni jõuda isegi välismaal. Ent Navalnõi poliitiline vaist juhtis teda intuitiivselt Nelson Mandela teele. Ta mõistis, et tema kauast viibimist Berliinis esitaks Kremli propaganda venemaalastele kui hirmu väljendust. Et jääda vene poliitikuks, oli tal vaja olla Venemaal. Ta tuli tagasi.
Vaevalt on Navalnõi tapmise järel oodata ulatuslikke proteste. Viimased aastad on näidanud, et venemaalased ei kaldu võime poliitilistes kuritegudes süüdistama. Enamgi veel, nad isegi ei kahtlusta. Näiteks tapeti 2015. aastal Kremli müüride lähistel, vaid mõne sammu kaugusel Vladimir Putini residentsist tolle aja tuntuim opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov. Peale Nemtsovi surma kogunes 13-miljonilise elanikonnaga Moskvas lahkunut mälestama vaid 50 000 inimest. Seda on tühiselt vähe, arvestades, et aastal 2015 olid Venemaa reeglid rahvakogunemiste kohta märksa liberaalsemad kui praegu. Levada Keskuse korraldatud küsitlus näitas tookord, et 58 protsenti vastanuist oli veendunud, et Venemaa võimud ei olnud Nemtsovi surmaga seotud.
Loe edasi Diplomaatiast.