Muutuste tuul: kuidas Leedu pööras selja patsifismile ja hakkas taas sõjaväge armastama

Vaid mõned üksikud sündmused suudavad muuta järsult tervete riikide kurssi. Viimasest suurest vapustusest on möödas neliteist aastat. 2001. aasta vaiksel septembrihommikul Ühendriikides toime pandud terrorirünnakud ei muutnud ainult seda üliriiki, vaid kogu maailma. Muudatus ei puudutanud ainult seda, kuidas ameeriklased nägid maailma ja vastupidi. See dikteeris ka tänapäeva konfliktide uued reeglid.

Mõnikord on isegi raske ette kujutada, et näiteks Prantsusmaa oli üks esimesi, kes asus Ühendriike toetama üleskutsetes tagada õiglus ja maksta kätte uutele vaenlastele. Jah, USA pikale veninud operatsioonid Iraagis ja Afganistanis on olnud väga kulukad ettevõtmised, täis valu ja pettumisi. Ameerika kuvand on kannatanud, tema usaldusväärsus kahtluse alla pandud.

Harvad juhtumid, näiteks Ameerika sõjaväelased, kes päästsid Prantsusmaal rongis terrorirünnakut peatades palju elusid, on nõndanimetatud Vanas Euroopas, kus Ameerika-vastasus on väga levinud, pigem erandlikud.

Kui Euroopa ei sõltuks USA sõjalisest vägevusest, millest tal endal jääb selgelt puudu, ei oleks vaevalt keegi USA sõjaväerajatiste sulgemise pärast Euroopas pisarat poetanud.

Üht antipaatia põhjust võib näha USA-Euroopa suhete iseloomus. Viimasel sajandil on Ameerika etendanud päästja rolli. Nüüd aga tundub, et pole enam millegi eest päästa, pole ühtegi selget ja kindlat vaenlast. Või siiski on?

11. septembri järgses maailmas on Euroopa praeguseks palju enam kui kümmekonna aasta eest pidanud tundma õppima radikaalset islamiterrorismi. Nagu ameeriklased on eurooplasedki valuliselt pidanud omandama oskuse võidelda mässulistega kaugetel maadel, oskuse vältida teeäärseid pomme ja kõnelda kenasti külavanematega.

Terrorismivastasel võitlusel on selged piirid. Kümnenditagune Al-Qaeda või praegune ISISe oht võib siduda eurooplasi ja ameeriklasi kindlate sihtmärkide läbi, kuid valdavalt tuvastatava palgeta ja loomu poolest salapärane vaenlane ei saa kuidagi olla täiuslik liim, mis hoiab USA ja Euroopa suhteid koos.

Harvad juhtumid, näiteks Ameerika sõjaväelased, kes päästsid Prantsusmaal rongis terrorirünnakut peatades palju elusid, on nõndanimetatud Vanas Euroopas, kus Ameerikavastasus on väga levinud, pigem erandlikud.

Pealegi on nii Ameerika kui ka Euroopa sõjaväe- ja julgeolekuaparaat samal ajal peaaegu täielikult unustanud vanad tavapärased ohud. Praegu tunnistavad seda ka Ameerika tähtsamad kindralid. Ainult vähesed Ameerika sõdurid teavad, mida tähendab olla pideva suurtükitule all. USA sõjaväelased, kes tulid hiljaaegu ukrainlasi sõdima õpetama, jäid õige vaikseks, kui ukrainlased kõnelesid neile enda õppetundidest – Vene suurtükkide tulelöökidest.

Aastakümnetepikkuse suhteliselt turvalise õhuruumi tõttu ei tunne USA õhuvägi õieti üldse mitmetasandilisi, võrgustatud ja äärmiselt võimekaid õhutõrjesüsteeme. Ukraina õhuvägi – ja paraku ka Malaysian Airlines – pidi selle õppetunni valuliselt omandama.

Ajaloolises plaanis ei suuda miski muu ühte siduda USAd ja Euroopat ning näidata vajadust kaitsepoliitika muutmise järele kui ühine oht. Ameerika ühendatud staabiülemate komitee ülemad, nii praegune, maaväe kindral Martin Dempsey, kui ka tulevane, merejalaväe kindral Joseph Dunford, on juba nimetanud USA suurima ohu.

Nende nimekirja tippu ei pääsenud ei terroristid ega ka mitte Põhja-Korea, Iraani või Hiina režiimid. Selle koha pälvis Venemaa, keda ammugi oli peetud „kõigest regionaalse tähtsusega riigiks”.

Mõneti irooniliselt on Venemaad nimetatud ohuks juba aastaid. Seda on teinud need, keda USA peab oma ustavaks liitlaseks. Ja vähesed USA liitlased on ustavamad kui Balti riigid. Seda on korduvalt näha olnud terrorivastase sõja aastail, mil Eesti, Läti ja Leedu hüppasid kõrgelt üle oma varju.

Leedu on ilmekas näide, kuidas kaitsepoliitikat muudetakse vastavalt geopoliitilistele tõmbetuultele. 1994. aastal seadis Leedu eesmärgi saada NATO liikmeks. Leedu poliitiline eliit asus äärmiselt selgelt NATOt toetavale seisukohale. Sõdadevahelise aja õppetund oli hästi omandatud: parem olla juba korralikus kaitseklubis, sest ehkki see ei pruugi tagada sajaprotsendilist garantiid, on see ometi parem kui neutraliteet, millest idanaaber ei hooli põrmugi. Juba 1990. aastatel ei olnud Leedus kellelgi Venemaa suhtes illusioone.

Isegi tugev toetaja USA oli algul skeptiline: miks peaks NATO vajama väikest, üsna vaest nõukogudejärgset riiki, keda peetakse pealegi kaitstamatuks? Kuid 11. septembri järel tee selgines. Abi pakkumisega Ameerikale ja erivägede üksuse saatmisega USA juhtimisel käivasse sõtta Afganistanis juba 2002. aastal demonstreeris Leedu selgelt oma sihte.

Olulisele kohale tõusid kaks mantrat: aita oma liitlasi (eelistatult USAd) ja vasta NATO standarditele. Vägede saatmine välismissioonidele teenis korraga kaht põhisihti: nii näidati solidaarsust liitlastega ja sõjaväelased said ühtlasi kogemusi.

Eriväed on selle poliitika ilmekas näide: erinevate eriüksuste koondamine andis tulemuseks eraldi elitaarse väeliigi, kuid see ka suurendas Leedu mainet ameeriklaste silmis. Lahingus USA merejalaväe eriüksuslasi päästnud Leedu sõdurid andsid küllap NATO liikmestaatuse heaks suurema panuse kui nõutud sõjaväereformid.

Samal ajal viidi Leedu relvajõudude tavapärased üksused vastavusse NATO nõuetega. NATO vajab ekspeditsiooniväge, terrorismivastast jõudu? Jah, selles vallas suudame me silma paista!

Kümnenditagune Al-Qaeda või praegune ISISe oht võib siduda eurooplasi ja ameeriklasi kindlate sihtmärkide läbi, kuid valdavalt tuvastatava palgeta ja loomu poolest salapärane vaenlane ei saa kuidagi olla täiuslik liim, mis hoiab USA ja Euroopa suhteid koos.

Teisest brigaadist ja territoriaalkaitse põhimõttest loobuti sootuks ning kõik pingutused suunati ekspeditsiooniväe vajaduste rahuldamisele: paindlik, hea väljaõppe ja relvastusega vägi, mida on iga hetk võimalik kuhu iganes siirda. Sedamööda, kuidas aastad kulusid ning vajadus „riigiloome” ja mässulistega võitlemise järele kasvas sellistes kohtades nagu Afganistan või Iraak aina suuremaks, tundus Leedul igati hästi minevat ja ka Washingtonil jagus kiidusõnu.

Mõned Leedu sõjaväelased kurtsid, et armeest on saanud mõnest pataljonist, logistilisest toetusest ja motoriseeritud soomusväest koosnev skelett – ikka see kuulus erivägi oma Afganistani lahingukogemusega. Aga isegi ameeriklased pigistasid silma kinni tõsiasja ees, et Leedu kaitsekulutused moodustasid 0,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Leedu meeleolu oli kindel: sellest, mis meil on, jagub enam kui küllalt tänapäeva mässulistevastastes operatsioonides, võitluses terroristidega.

Vastupidiselt müüdile ei avaldanud 2008. aasta Gruusia sõda Leedule tegelikult erilist mõju: samal aastal kaotati kohutuslik ajateenistus ning jätkati kalleid, aga sõjalises mõttes kaheldava väärtusega oste. Toona tsiteeriti isegi president Dalia Grybauskaitėt, kes ütelnud, et kaks protsenti kaitsekulutustele on kirjutamata reegel, mistõttu sellisest kohustusest ei pea kinni pidama.

Ukraina sündmused sundisid kurssi järsult vastupidiseks muutma. Julgeolekuolukord halvenes dramaatiliselt ja Leedu pidi midagi ette võtma. Venemaa muutis selle tegelikult õige lihtsaks.

Krimmi sõjaline hõivamine Kremli poolt, sõda Ukrainaga, jätkuvad ja üha realistlikumad agressiivse loomuga õppused, jõudemonstratsioonid Läänemere piirkonnas, lausa Taani tuumarelvaga ähvardamine taassünnitasid kuvandi kurjuse impeeriumist, mis püüab taastada oma mainet ja vägevust.

Metafoorides kõneldes on vähemalt Venemaa läänenaabrite silmis hakanud Turmamäest taas pakse suitsupilvi kerkima ning Putini silm kiikab Kremli tornist ringi ja see pilk tekitab läänenaabrites tõelist õudu.

Balti riigid on juba tundnud Vene karu lämmatavat embust ja nad tunnevad lausa instinktiivselt, et tali on tulekul ja uus külm sõda juba igati reaalsus. Sestap on kõnelemine selgest ja kohesest Vene ohust muutunud väga populaarseks. Üks neist, lausa juhtiv, on olnud Vilnius.

Tihtipeale oma jõulisi sõnu üsna ettevaatamatult välja ütlev Grybauskaitė nimetas Venemaad terroristlikuks riigiks, ohuks kogu Euroopale. NATO riigi puhul, mis piirneb Venemaaga, aga kulutab riigikaitsele ainult 0,8 protsenti SKTst, on niisugused avaldused parimal juhul hulljulged, enamasti aga vastutustundetud.

Ent silmakirjalikkus hääbus peagi, sest president ise asus jõuliselt vedama tugevama riigikaitse vedurit. Alates 2014. aastast võttis ta peaaegu isikliku solvanguna, kui mõni ministeerium ei olnud rahul rohkema raha eraldamisega sõjaväele. Kõiki vastuseisjaid võis ähvardada tembeldamine Kremli-meelseks. Selles küsimuses muutusid reegliks kaljukindlad seisukohad ja vähene kompromissivalmidus.

Aastakümnetepikkuse suhteliselt turvalise õhuruumi tõttu ei tunne USA õhuvägi õieti üldse mitmetasandilisi, võrgustatud ja äärmiselt võimekaid õhutõrjesüsteeme. Ukraina õhuvägi – ja paraku ka Malaysian Airlines – pidi selle õppetunni valuliselt omandama.

Kuigi valitseb vasaktsentristlik valitsus, on nii peamised valitsus- kui ka opositsioonierakonnad olnud selles osas täielikult ühel meelel: sõjalised kulutused kasvasid 2013. aasta alla 267 miljonilt eurolt 2015. aastaks üle 425 miljoni euroni. 2016. aastal kasvavad need veelgi.

Muudatusi tähistasid ka uued näod. Relvajõudude uus karismaatiline ülem kindral Jonas Vytautas Žukas leidis kiiresti presidendiga ühise keele. Nähtavasti mõistsid mõlemad, et inimesed tahavad muutusi ja kindlustunnet. Isegi pärast 11. septembrit ei hoolinud Leedu tegelikult terrorismiohust ega võitlusest selle vastu. Venemaa on aga hoopis teine asi: mitte ainult elavas mälestuses, vaid ka ukrainlaste silme läbi.

Erinevalt eestlastest ja lätlastest võivad leedulased kõnelda, et neil on kunagi olnud tõeline suurriik. Oli ju Leedu suurvürstiriik Prantsusmaastki suurem ja hõlmas peaaegu kogu tänast Ukrainat. Leedulased tunnevad selle üle uhkust ja hooplevad riigiga, mis ulatus „merest mereni” ehk Läänemerest Musta mereni. Selle tundega koos käib side, mida ukrainlased hea meelega on ära kasutanud, nimetades Leedu okupatsiooni „pehmeks” või „kuldseks”.

Nähes ukrainlaste kannatusi, põlenguid, plahvatusi ja surma samasugustes nõukogulikes hoonetes, ei saanudki leedulased tunda Ukraina suhtes muud kui kaastunnet – ja hirmu, et sama võib juhtuda nendega.

Kaitseministeerium avaldas sellistele hirmudele reageerides sajaleheküljelise raamatu, milles õpetati, mida teha sõja korral. Inimestele tutvustati, kust otsida varju, nõuti, et nad määraksid kindlaks, kuidas võtta ühendust sugulastega side katkedes, õhutati hankima varuks raadioid, akusid, toiduaineid.

Ka Venemaa „diplomaadid” tundsid Leedu vastuluure tegevuse intensiivistumist. See ei ole juhus, sest riikliku julgeoleku ameti uus ülem Darius Jauniškis on kõrgelt autasustatud endine erivägede juhataja. Ta võttis oma tööd palju tõsisemalt ja agressiivsemalt kui eelkäijad: „diplomaatide” kannul käivad püsivalt „sabad”.

Venemaa ohust ergastunud leedulased on tungelnud poolsõjaväeliste organisatsioonide, näiteks Laskurliidu ridadesse. Veel hiljuti skautide ja vanakeste, kes pajatavad lõkketule ääres oma noorusest 1930. aastatel, vaid näivalt sõjaväestatud ühenduseks peetud liit on järsult muutunud.

Noored spetsialistid, sealhulgas ka nimekad tegelased, näiteks lauljad, ärimehed, ajakirjanikud, isegi Vilniuse liberaalist linnapea, on tõmmanud selga vormirõivad, haaranud kätte relvad, harjutanud linnalahinguid ning omandanud ellujäämisoskusi ja partisanitaktikat.

Riigi puhul, kus paljud pidasid sõjaväge tülinaks, mille vastu tunnevad huvi ainult lapsemeelsed, heidikud või idealistid, on niisugune ihalus ja huvipuhang riigikaitse vastu üpris ebatavaline või, võiks öelda, justkui ammuse mineviku meeldetuletamine. Sõjaka rahva uhkus elab üle taassündi.

Vastupidiselt müüdile ei avaldanud 2008. aasta Gruusia sõda Leedule tegelikult erilist mõju: samal aastal kaotati kohutuslik ajateenistus ning jätkati kalleid, aga sõjalises mõttes kaheldava väärtusega oste.

Kaitseametnikud on säherdust meelsust oma huvides ära kasutanud. Relvajõudude ülem kindral Žukas külastas väeosi ja pommitas sõdureid teravate suunatud küsimustega: „Milline on teie valmidus? Mida te vajate?” Järeldus oli ilmselge: vaja on rohkem inimressursse. Pataljonid on mehitatud 50, mõned isegi alla 30 protsendi ulatuses. Lahenduski oli ilmselge: tagasi kohustusliku ajateenistuse juurde, sest lõppeks on see ju ka põhiseaduses kirjas kui Leedu kodaniku kohustus.

Riikliku julgeoleku nõukogu, millesse kuuluvad president, relvajõudude ülem ja veel mitmed julgeolekuametnikud, on omandanud juba peaaegu Churchilli sõjakabineti maine, kuid ootamatu otsus tekitas siiski paraja tormi. Kuid mõningase ägeda vaidluse ja nende noorte avaliku kurtmise järel, keda möödunud kevadel ähvardanuks sõjaväkke võtmine, sai siiski selgeks, et ajateenistuse taastamine saavutab toetuse.

2015. aasta sügisest kutsuti teenima 3000 noort. Kartused, kas keegi kohale tuleb, on nüüdseks kadunud: juba vabatahtlikult ilmus kohale piisavalt noori mehi ja naisi.

Kuid isegi ilma ajateenijateta on Leedu sõjavägi dramaatiliselt muutunud. Kahel viimasel aastal on käinud sõdurite kogu iseseisvusperioodi kõige intensiivsem väljaõpe.

Kadunud on õppused rahutagamiseks maailma tulipunktides. USA ja liitlaste abiga on keskmesse kerkinud vanamoeline territoriaalkaitse, isegi piiratud soomussõda, suurtükivägi ja õhutoetuse elemendid. Mõni sõdur saab üheainsa õppusega tulistada rohkem kui kogu oma senise karjääri jooksul.

Ulatuslikud õhu- ja tankitõrjeõppused on mõnevõrra välja kurnanud varusid, mistõttu on tellitud uusi rakette. Õieti võimaldab suurem eelarve nagunii osta rohkem sõjatehnikat. Tellitud on nii uusi lühimaa õhutõrjerakette kui ka keskmaa tankitõrjerakette.

Presidendipalee kubiseb taas suurtest projektidest, näiteks PZH 2000 liikurhaubitsate tehing Saksamaaga, ning sealt on saadetud selge signaal, et samuti Saksamaaga sõlmitav tehing rauterite Boxer hankimiseks võiks võimalikult kiiresti teoks saada. Kõigile, kes neile tehingutele vastu seisavad, tundub osaks saavat otsekui hoop nähtamatu raudse rusikaga. Formeeritakse uued pataljonid ja terve uus brigaad, mille käsutusse läheb mitu sõjaväebaasi Vilniuse lähedal, samal ajal on üha tõsisemaks muutunud jutud Leedu ja teiste Balti riikide huvist koostöö vastu Poolaga kaugmaa õhutõrjesüsteemi Patriot osas.

Samuti on Leedu relvajõud viimaks meelde tuletanud, kuidas tuleb kaitsta riiki tervikuna. Armees on loodud kahest soomusjalaväepataljonist ja toetusüksustest koosnev kiirreageerimisüksus, mis on valmis reageerima mis tahes isetekkelisele „rahvavabariigile” vaid mõne tunniga. Seda on demonstreeritud ka ulatuslike linnaõppustega. Inimesed näevad nii väike- kui ka suurlinnades üha enam sõjaväe väljaõpet ning NATO liitlased aitavad samuti jõu väljanäitamisele tublisti kaasa.

Ilmekas näide muutustest on rahva rõkkamine ja lehvitamine Ameerika Apache’i helikopteritele, mis lendasid üle Vilniuse vanalinna. Mõned suudavad juba eristada NATO lennukeid nende mootorite heli järgi, mida nad teevad iga Balti õhuturbe missiooni vahetuse ajal üle pealinna lennates.

2013. aasta sügisel, kõigest mõni kuu enne Kiievi kriisi algust, said kolme Balti riigi presidendid, NATO peasekretär ja SACEUR kokku rahvusvahelise õppuse ajal Lätis.

Kõigile kolmele presidendile esitati üks lihtne küsimus: kas nad kiidaksid heaks NATO varustuse eelpaigutamise Balti riikidesse? Küsimus üllatas neid: jah, muidugi, miks mitte, aga kas selleks on ka vajadust? Tõepoolest, see oli aeg, mil oli veel seksikas kõnelda ainult Afganistanist, küberkaitsest, kaitsekulutustest ja NATO tulevikust. Kaks aastat hiljem kõhklusi enam ei ole ja peaaegu kõik on valmis NATO piirkondliku juhtimiskeskuse loomiseks Balti riikides. Mitte ainult sõnad, vaid ka teod ja plaanid näitavad üht: sõjavägi on enam kui kunagi varem valmis tõeliseks sõjaks kodumaal.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.