Musta mandri võimalused ja küsimärgid
Aafrika on kontinent, kust eestlased pole harjunud palju uudiseid ammutama. Must manner pole arenenud ka ehk nii kiiresti kui näiteks Ida-Aasia, kuid ometi on taasiseseisvunud Eestil tekkinud Musta mandriga üha enam sidemeid ja seoseid, mida augustikuu Diplomaatia erinumber üritabki valgustada.
Erialadiplomaat Indrek Elling kirjutab Saheli piirkonnast. Nentides, et Eesti sõjaline missioon Malis andis meile head suhted Prantsusmaaga, ei saa Elling mööda ka regiooni probleemidest. „Nigeris sünnitab üks naine keskmiselt seitse last, Malis ja Burkina Fasos kuus. Samaaegselt on seal imikute, laste ja sünnitajate suremus üks maailma kõrgemaid. Kui kuskil maailmas käsitleb ühiskond naisi kui sünnitusmasinaid, siis on see paraku Sahelis,“ kirjutab ta.
Konsultant Karin Kaup Lapõnin kirjutab Aafrika e-riigistamisest, millesse ka Eesti võiks anda oma panuse. „Ligikaudse hinnangu järgi ja targa tegutsemise tulemusena võiks Eesti IT-sektor olla võimeline teenima Aafrika turult järgmise kümne aasta jooksul miljardeid,“ on ta veendunud.
Diplomaat Daniel Schaer uurib, kuidas uus Aafrika vabakaubanduse leping mõjutab vabakaubandust Aafrikas. Artikkel tutvustab Aafrika Liidu tunnustatud regionaalseid majandusühendusi ning teisi tegureid, mis võiksid uue lepingu jõustumist mõjutada.
Tartu Ülikooli lektor, afrikanist Karin Veski kirjutab eestimaalaste ajaloolistest kontaktidest Aafrikaga. „Teadaolevalt esimeseks eestimaalaseks Lääne-Aafrikas oli Tartu ülikoolis õppinud Johan Philipp von Krusenstierna (1626–1694), kes viibis aastail 1656–1658 Guinea lahe piirkonnas Kullarannikul (Ghana) ja oli seal Rootsi Aafrika kompaniile kuulunud Cabo Corso tugipunkti komandant,“ kirjutab Veski.
Paljukannatanud Rwandast annab ülevaate riigikogu liige Marianne Mikko. „Kui patriarhaalses 19. sajandi Rwandas oli üks tähtis naine ehk kuninga ema (Umugabekazi), kui genotsiidieelses Rwandas valitses vanasõna „iga tugeva mehe taga on tugev naine” (ukurusha umugore, akurusha n’urugo), siis täna, 2018. aastal, valitsevad naised võrdselt meestega Rwanda Vabariiki,“ ütleb ta.
Analüütik Sergei Suhhankin kirjutab Vene erusõjakompaniide tegevusest Aafrikas. Venemaa erasõjakompaniide tegutsemine Aafrikas heidab mõnevõrra rohkem valgust üldisele koostöömudelile, mida Venemaa kasutab valitud Aafrika riikide puhul: vastutasuks kohaliku diktaatori kaitsmise ja tema relvajõudude väljaõpetamise eest antakse Vene poolele kontsessioone maavarade ammutamiseks ja muudekski projektideks muudes valdkondades, nendib Suhhankin.