Mündi teine külg – mis toimub Pakistanis?

Üks Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste massiivse meediakajastuse ohvreid on olnud Pakistan. Võiks väita, et maailma avalikkuse tähelepanu 165-miljonilise elanikkonnaga, strateegiliselt tähtsa asukohaga ning terrorismivastases sõjas peamiseks rindejooneks oleva Pakistani suhtes on pärast Benazir Bhutto surma ja Pervez Musharrafi taandumist kahanenud. Kindlasti võib selle põhjuseks globaalse Obama-vaimustuse ja finantskriisi märkimisväärsuse kõrval pidada ka asjaolu, et Pakistan on murelaps olnud juba pikki aastaid. Ometi on oluline teadvustada, et võitlus usuäärmuslusega pole tänaseks mitte enam pelgalt Afganistani või NATO operatsiooni proovikiviks, vaid see on võtmas mõõtmeid, millel võivad potentsiaalselt olla saatuslikud tagajärjed Pakistanile endale.

See poleks dramaatiline areng mitte pelgalt seepärast, et Pakistan on tuumajõud või maailma suurimaid islamiriike. Pakistani asukoht, ajalugu, seotus Läänega ja üks kiiremini kasvavaid elanikkondi lisavad võrrandile mitmeid kordajaid. Kahetsusväärselt oleme olukorras, kus rahvusvahelise uudisekünnise ületavad küll teated ameeriklaste täppisrünnakutest terroristide tabamiseks, kuid probleemi sügavamad hoovused ja dünaamika jäävad märkamatuks, parimal juhul arusaamatuks.

Pakistan jagab Afganistaniga üle 2600 km ühist piiri. Osaliselt on selle 19. sajandi lõpul brittide suuresti kunstlikult tekitatud joone geograafiliseks eripäraks kõrb, kuid enamasti räägime kõrgmäestikest ning tihedalt metsastunud orgudest. Lääs eesotsas USAga on teinud korduvaid, sealhulgas kõrgtehnoloogilisi ponnistusi piiri kontrollitavaks muutmiseks, kuid looduse vastu ei saa niisama lihtsalt.

Mõlemal pool piiri, samas sellest igapäevaselt sõltumata, elavad puštu hõimud, kes kauplevad, abielluvad ja tülitsevad omavahel – ning on seda teinud aastasadu. Kui Afganistanis on puštu rahvus domineeriv (u 12 miljonit ehk veidi alla poole riigi elanikkonnast), siis Pakistanis on see kõigest üks vähemusi (u 28 miljonit ehk kuuendik elanikkonnast). Sunniitlik rahvas, kelle elu korraldab iidne aukoodeks puštunwali ja keda pole teatavasti alistada suutnud ei britid ega venelased, on tuntud oma erilise koduarmastuse poolest.

Suur osa taliibidest ja al-Qaida liikmetest on leidnud pelgupaiga raskesti ligipääsetaval Pakistani hõimualal.

Kuigi enamus puštu rahvast elab Pakistani föderaaljuhtimise alla kuuluval hõimualal (Federally Administered Tribal Areas, FATA) ja Loode Piiriprovintsis (North-Western Frontier Province), ei saa neid kurdidega sarnaselt riigita rahvaks pidada just nimelt Afganistani tõttu, kus puštu keel on üks kahest riigikeelest ja puštudel keskne roll. Kaarti vaadates on ometigi selge, et Pakistani ja Afganistani vahelise piiri paika panev nn Durandi joon poolitab rahvuse.

11. septembrile järgnenud Talibani häving Afganistanis tõi kaasa omalaadse rahvaste rände. Enamik Talibani liidreid, kes tabamata jäid, pagesid üle piiri Pakistani. Uueks võimukeskmeks Kabuli ja Kandahari järel sai põline puštude linn Quetta. Suur osa taliibidest ja al-Qaida liikmetest aga leidis pelgupaiga raskesti ligipääsetaval Pakistani hõimu-alal (FATA). Viimane koosneb seitsmest autonoomsest piirkonnast ning esmalt kinnitati kand neist suurimas, Lõuna-Waziristanis. Rahvusvaheliselt tuntud Pakistani ajakirjaniku ja bestselleri “Taliban” autori Ahmed Rashidi hinnangul sai just sealt alguse nähtus, mida me täna tunneme nime all Pakistani Taliban ning just seal arvatakse tänaseni redutavat ka Osama bin Laden. Muuseas on FATAga ühel või teisel viisil seotud olnud enamik terrorirünnakuid Euroopas viimase viie aasta jooksul.

FATA oli ja on ka täna vaesunud, muust riigist äralõigatud ja keskvõimu poolt ahistatud piirkond. Siin ei toimunud valimisi ega eksisteerinud sotsiaalabi, regiooni juhtisid Islamabadist määratud poolsõjaväelised võimurid, kes ei tundnud hõimuühiskonna iseärasusi ning kel oli legitiimne voli rakendada präänikut ja piitsa, viimast sõna otseses mõttes. Ühes frustreerunud regioonis “korra” taastanud, polnud Talibanil raskusi järkjärgult Lõuna-Waziristanist põhja poole ja Loode Piiriprovintsi laieneda. Peagi polnud Taliban Pakistani puštualadel enam erand, vaid pigem reegel. 2002. aastal alanud laienemine tähendas Afganistanis 1996-2001 rakendatud ühiskonnakorra kehtestamist – “katuseraha” nõudmine, meestel kohustus habet kasvatada, kõikide meelelahutusasutuste sulgemine, vastumeelsete hõimujuhtide vaigistamine, avalikud ülespoomised. Kuigi Taliban tõi kaasa laialt aktsepteeritud šariaadiseadused, tõhusa kohtumõistmise ja kiire asjaajamise, on repressioonid ja erapoolikus Talibani nõrkusteks, mistõttu tasub rõhutada, et vastuhakku Talibanile on tänaseni äärmiselt konservatiivses regioonis üksjagu. Just viimast on ära hakanud kasutama Pakistani sõjavägi, moodustades Loodeprovintsis ja FATAs lashkafeid, võimudele lojaalseid ja enamasti kinnimakstud võitlussalku. Kuigi lashkar’eid kasutasid juba koloniaalajastu britid, on tänased paralleelid Iraagis Anbaris moodustatud nn naabrivalvegruppidega täiesti kohased.

Nii nagu võõrvallutajate vastu võitlemise kohustus on puštudele piltlikult öeldes ema-piimaga kaasa antud, on ka Taliban oma loomisest peale olnud selgelt puštu fenomen. Paljude arvates on just see tegur üheks erinevuseks oluliselt rahvusvahelisema seltskonnaga al-Qaidaga võrreldes. Teiseks on ära märgitud al-Qaida globaalse kalifaadi loomise soov, mille kõrval Talibani okupantidevastane vabadusvõitlus on ju hoopis lokaalsema haardega tegevus. Kuid selles võrdluses tehakse üks viga – nimelt pole Taliban monoliitne rühmitus ühtse programmi ja juhtimisega. Talibane on mitu, see on selge käsuahelata ja kõikehõlmava programmita liikumine. Ilmekalt näeme seda ka viimastel nädalatel, kui ajakirjandusse on jõudnud teated Saudi Araabia vahendatud Talibani ja Afganistani valitsuse poolsalajastest lepituskõnelustest. Kuigi sümboolsetel põhjustel „mulla Omariga läbi ei räägita”, on just Quetta nn vana kooli taliibid need, kellega kokkulepete poole püüeldakse. Seevastu FATA mägikülades baseeruv Pakistani Taliban (kes samuti pole monoliitne, aga keda siinkohal ühise nimetajana kasutatakse) on üldjuhul noorem, radikaalsem ja al-Qaidaga läbipõimunum seltskond. Washingtoni mõttekojas CSIS äsja valminud põhjalik analüüs seostab Pakistani Talibani globaalse sunniidiäärmuslusega, millel muuseas üksjagu sarnasusi marksismiga.

Muuseas on Pakistaniga ühel või teisel viisil seotud olnud enamik terrorirünnakuid Euroopas viimase viie aasta jooksul.

Musharrafi taktika kuni eelmise aastani oli sõlmida äärmuslastega vaherahuleppeid. Kõigil neil lepetel oli sarnaseid põhielemente – Pakistani väed lubavad piirkonnast lahkuda, kuid vastutasuks peavad taliibid lõpetama vägivalla ja peatama rünnakud koalitsioonivägede vastu Afganistanis. Kuna keskvõim pidi piirkonnast väljuma, ei saanud lepete täitmist ka kuidagi kontrollida. ISAFi statistika andmetel suurenesid Talibani rünnakud Afganistanis lepete sõlmimise järel hüppeliselt. Kõik need lepped kukkusid kiiresti läbi ja tõid kaasa Lääne kriitika. Täna ollakse Pakistanis targemad – äärmuslastega räägitakse läbi ainult erandjuhtumeil ja jõupositsioonilt.

Sõjavägi omab Pakistanis tohutut kaalu, hallates muuseas ka suurt osa riigi majanduselust. Väide, et Pakistani mõjukal sõjaväeluurel ISI (Inter-Services Intelligence) on Talibani loomisel, juhtimisel ja abistamisel olnud suurem või väiksem roll, on aastate jooksul käibetõeks muutunud. Afganistani tähtsust strateegilise areenina Islamabadi hirmudes ja võitluses India vastu ning Talibani suunatud rolli selles on korduvalt tunnistanud ka Pakistani poliitikud. Hoopis tähtsam on küsida, milline on see roll täna ehk milline on Islamabadi strateegia laiemalt.

Aastaid kestnud sümbioos Talibaniga on kahe teraga mõõk ja seda on keeruline jätkata. Rahvusvaheline surve ja siseriiklik vajadus on viinud selleni, et kokku on Loode Piiriprovintsi ja FATAsse piiri valvama ja mässulistega võitlema koondatud 120 000 Pakistani sõdurit. Viimasel aastal on terroriohvrite arv Pakistanis olnud üle 1500 tsiviilisiku. Vägivald on levinud üle terve riigi. Analüütikute meelest on just Bhutto atentaat ja Islamabadis Marriotti hotelli vastu suunatud hiljutine terrorirünnak, mille ohvriteks enamasti kohalikud lihttöölised, avalikku arvamust jõudsalt äärmusluse vastu mobiliseerinud. Demokraatia suurenedes peaks see muutus avalikus arvamuses ka valitsust oma ettureid strateegilisel mänguväljal ümber hindama panema.

Veebruaris toimunud parlamendi- ja kohalikud valimised tõid Loode Piiriprovintsis märgilise arenguna võimule puštu mõõdukad rahvuslased (Awami National Party), kes Talibanile ideoloogiarindel südikalt vastu astunud ja kes seeläbi ka suuri ohvreid kandnud. Kuigi FATAs pole murrangulisi muutusi veel näha, on keskvõim väljendanud valmisolekut kompromissidele – nimelt on tühistatud 1901. aastast kehtinud kurikuulus piirialade kriminaalkoodeks (Frontier Crimes Regulation) ja see peaks tulevikus avama tee reformidele. USA on paaril viimasel aastal piirkonda suuri rahasummasid investeerinud ja majandusinitsiatiivi hoogustanud.

Käesolev sügis on Pakistani jaoks raske olnud. Kuigi hiljuti ametisse valitud uus president Benazir Bhutto lesk Asif Zardari on oma lubadustega ja ka tegudega (ISI reformimine, suurem tähelepanu hõimualadele) optimismi süstinud, on muresid küllaga. Üleilmse rahakriisi, terrorismi ja osaliselt Musharrafi-aegsete vigade tõttu on Pakistani majandus kuristiku äärel. Inflatsioon jõudis oktoobris 25 protsendini, ruupia väärtus langeb kivina ja riigi reservid on vähenenud kriitilise piirini. IMFilt on küsitud kriisilaenu. Lisaks tõi hiljuti Beluchistani tabanud maavärin kaasa suuri kaotusi ning taas on lõkkele löönud Kashmiri probleem. Mööngem siiski, et 2008. aastal toimunud nihked Pakistani avalikus elus, kus vabad valimised just reegliks pole ja mida aastakümned juhtinud sõjaväelised valitsused, on kõigest hoolimata suur samm edasi. Ka tundub, et lõpuks on möödas aeg, kui Pakistani ja Afganistani juhid suhtlesid pressiteadete kaudu. Valgust tunneli lõpus vilgutab ka fakt, et Barack Obama on Pakistaniski populaarne, mis loodetavasti vähendab antiamerikanismist pimestatud loosungeid.

Võitlus usuäärmuslusega on võtmas mõõtmeid, millel võivad potentsiaalselt olla saatuslikud tagajärjed Pakistanile endale.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et olukord Pakistani hõimualal ja Loodeprovintsis on Talibani ja teisalt Pakistani sõjaväe hoogustunud tegevuse tagajärjel äärmiselt tõsine, kuid mitte lootusetu. Uudisnupud, nagu oleks Loode Piiriprovintsi pealinn Peshawar taliibide poolt ümber piiratud või Pakistani armees toimuks massiline deserteerumine, pole õnneks muud kui kuulujutud. Ka tundub ülepaisutatud mõne eksperdi arvamus, et Pakistani tuumaarsenal võiks kontrolli alt väljuda. Siiski on täheldatav murettekitav trend, mis paar aastat tagasi oleks ulmevaldkonda kuulunud, nimelt põgenikud Pakistanist Afganistani. Paralleelne võitlus äärmuslastega ja majanduskriisiga võib halvimal juhul üle jõu käivaks osutuda.

Stabiilne ja demokraatlik Pakistan on oluline mitte ainult Afganistanile ja seeläbi ka Eestile, vaid eelkõige Pakistanile endale. Kuuekümne omariiklusaastaga pole riik täielikult vabanenud sünnivaludest ja hirmudest. On ka meie huvides, et Pakistan leiaks kauaotsitud enesekindluse, mis lubaks tal tõelise hiiglasena ja mitte enam abivajajana maailma avalikkuses silma paista. Ja et see toimuks pigem varem kui hiljem.