Mumbai: tee ülima terrorini

“Ainuke keel, mida India mõistab,on jõud ja selles keeles tuleb temaga ka rääkida,” sõnas Lashkare-Taiba (LeT) ülememiir 19. oktoobril 2008. aastal oma organisatsiooni tippjuhtidele.

Vähem kui kuue nädala pärast, kella üheksa paiku 26. novembri õhtul, nägi üks naine Mumbai kõrgkihi elamurajoonist Badhwar Parkist lõunas asuvas koliwadas ehk kalurikülas, kuidas rannale sõitis täispuhutav paat. Ta nägi koos mõne kaluriga, kes kastsid rannal keelt, kuidas paadist väljus kümme meest, kes suundusid külast algavale teele. “Ärge segage meid,” mühatas üks meestest, kui kohalikud neid sõbralikult tervitasid. Külaelanikud targu nii talitasidki.

Suurt osa seejärel juhtunust teame me tõmmu, trendikat Versace’i T-särki ja hallikaid cargo-pükse kandva noormehe ülestunnistusest, kes jäi turvakaamerale silma mõni hetk enne seda, kui avas inimeste pihta tule Mumbai rahvarohkes Chhatrapati Shivaji Terminuse (CST) raudteejaamas.

Mohammad Ajmal Amir ütles Mumbai politseile, et ta kuulus kümnemehelisse rühma, mis oli treeninud kuid sissisõda, mereväe eriüksuste võtteid ning meresõiduoskusi Lashkari laagrites Pakistani okupeeritud Kashmiris ja Pandžabis.

Amir rääkis uurijatele, et Lashkari sõjaline juht Zakiur-Rahman Lakhvi oli näidanud rühmale Google Earthi kaarte Lõuna-Mumbai kohta ning filme sihtmärkidest, mida paaridesse jagunenud rühma liikmed pidid ründama. Amir pidi koos oma kaaslase Abu Umaraga, kelle nimi, nagu ta teada sai, oli tegelikult Mohammad Ismail Khan, ründama CSTd. Neile öeldi, et kui nad kohale jõuavad, peavad nad tapma, võtma pantvange ning seejärel ronima oma sihtmärgi katusele ja helistama India telejaamadesse. Päästeoperatsiooni alates pidid nad pantvangid mõrvama.

Amir rääkis uurijatele, et Lashkari sõjaline juht Zaki-ur-Rahman Lakhvi oli näidanud rühmale Google Earthi kaarte Lõuna-Mumbai kohta ning filme sihtmärkidest.

Amiri teekond Mumbaisse algas 15. septembril 2008, kui viis fidayeenide rühma (enesetapuvõitlejate meeskonda) sai korralduse lahkuda Lashkari poliitilise kattevarju Jamaatud-Dawa (JuD) peakorterist Muridkes ja suunduda Karachisse. Rühm sai uuesti kokku Karachi lähedal, kus fidayeenidele öeldi, et nad saadetakse Mumbaisse 27. septembril. Teadmata põhjusel lükkus ärasõit edasi ning nad said uued korraldused alles 22. novembril.

Amiri sõnul viibis Lakhvi isiklikult juures, kui rühm asus 23. novembril kell neli hommikul Karachi rannikult teele. Amir ja Khan aerutasid Pakistani lipu all sõitva kaubalaeva Al-Hussaini juurde. Koos nendega olid mehed, keda nad teadsid järgmiste nimede all: Abu Akasha, Abu Umar, “Bada” (“suur” või “vanem”) Abdul Rehman, Abu Ali, “Chhota” (“väike” või “noorem”) Abdul Rehman, Fahadullah, Shoaib ja Umar – kõik pandžabi keelt kõnelevad pakistanlased.

Kõigil meestel oli Kalašnikovi automaat, 200 padrunit ja granaadid. Viiel mehel olid suuremad kotid, milles peitusid kaugjuhtimisega lõhkeseadeldised. Rühmal oli ka vähemalt üks tipptasemel Garmini GPS-seade ning mitu India SIM-kaartidega mobiiltelefoni.

India ranniku lähedal kaaperdasid mehed Gujaratis registreeritud kalalaeva Kuber, mis oli halva ilmaga ülejäänud alustest eemale sattunud. Kuberi viiest meeskonnaliikmest viidi neli Al-Hussaini pardale, kus nad nähtavasti hukati. Viies meeskonnaliige, 45-aastane kolme lapse isa Amar Narayan Singh, juhtis fidayeenid Mumbai Sassooni dokini. Sinna jõudes lõikasid mehed Singhil kõri läbi ning suundusid täispuhutavas paadis Badhwar Parki.

Sealt liikusid mehed oma sihtmärkide juurde kõige lihtsamal viisil, võttes takso või kolmel juhul jalutades lihtsalt sihtmärgini, mis kõik asusid Lõuna-Mumbais. Hiljem plahvatasid Mumbai eeslinnades kahes taksos pommid, mille arvatavasti olid paika pannud kaks rühma liiget. Sihtmärkideni jõudes avasid mehed tule. Operatsioon kulges peaaegu täpselt plaani kohaselt, välja arvatud kaks asja: mõned kehvalt varustatud Mumbai politseinikud ilmutasid uskumatut vaprust ja takistasid pantvange võtmast ning politseinike salga poolt peatatud Amir sai kaks kuuli kätte ja jäi ellu.

Amiri tunnistus, mida Pakistani riigiaparaat ja ajakirjandus vaidlustasid seni, kuni pidid Lääne ülevaadete survel möönma, et terrorist oli tõepoolest pärit Faridkoti külast Pakistani Okara ringkonnast, ei ole siiski ainuke tõend Mumbai veresauna planeerimise ja korraldamise kohta.

Mumbais kasutatud lõhkeseadeldised olid väga sarnased nendega, mida kasutavad Pakistanis tegutsevad terrorirühmitused.

Üksikasjalikke tõendeid fidayeenisid Mumbaisse toonud teekonna kohta leiab terroristide kasutatud GPS-seadmest, mis kaardistas nende liikumise alates Karachist. Lisaks oli satelliittelefonil, mida terroristid kasutasid helistamiseks Kuberilt, kõnemälus viis Pakistani numbrit.

USA Föderaalse Juurdlusbüroo uurijad selgitasid välja ka selle, et Mumbais kasutatud lõhkeseadeldised olid väga sarnased nendega, mida kasutavad Pakistanis tegutsevad terrorirühmitused.

Lisaks suutsid Mumbai politsei ja India luureteenistus tabada mitu telefonikõnet, mida terroristid tegid rünnaku ajal mobiiltelefonidega Pakistanis asuvatele juhtidele. Kõned läksid New Jersey ja Viini virtuaalsetele telefoninumbritele, mis olid ostetud internetitelefoniteenuste pakkujalt Vox Phone ning mille eest oli tasutud Western Unioni Karachi harukontori kaudu.

Kui kõrvale jätta lühiajaliselt kehtestatud parkimispiirangud, ei võtnud kumbki hotell midagi ette. Krooniliselt alamehitatud Mumbai politsei oli samuti sunnitud ära võtma lisajõud, mis oli oktoobris hotellide piirkonda paigutatud, et tegelda kohalikest etnilis-šovinistlikest meeleoludest tingitud korrarikkumiste suurenenud arvuga. Nii või teisiti, pole sugugi selge, et täiendavad politseijõud oleks suutnud Mumbais midagi muuta: mõned politseinikud polnud relva käes hoidnud tervelt kümme aastat ning isegi elitaarsed terrorivastase üksuse kiirreageerimismeeskonnad ei olnud laskemoona nappuse tõttu oma automaate aasta otsa kasutanud.

18. novembril tabas UAK ise Al-Hussainilt tehtud satelliittelefonikõne, mis ütles, et mingi “saadetis” on teel Mumbaisse. UAK analüütikud, kes selgitasid välja, et telefonikõne tehti numbrile, mis oli teadaolevalt seotud Lakhvi ja tema alluvatega, hoiatasid India rannavalvet võimaliku ohu eest. 20. novembri hilisõhtul alustas rannavalve terve ööpäeva kestnud Al-Hussaini jälitamist, tuginedes UAK esitatud GPS-koordinaatidele. Otsing jooksis paraku tühja, mille üle ei tasu muidugi imestada, sest Amiri tunnistuse põhjal ei olnud Lashkari rühm veel Al-Hussaini pardale jõudnudki. Rannavalve oli ka järgmistel päevadel valvel, otsides mainitud laeva – aga paraku mitte India kalalaeva, millega terroristid lõpuks kohale jõudsid.

Pakistani uurijate täieliku koostöö puudumise tõttu pole siiski selge, kui palju tehnilisi andmeid õnnestub vormistada tõenditena, mis aitaks vastutusele võtta operatsiooni juhte.

Päästeoperatsiooni alates pidid nad pantvangid mõrvama.

Olemasolevate tõendite põhjal on siiski selge, et Lashkar oli juba ammu plaaninud rünnakut, mis nägi ette India ookeani kasutamist. India luureandmete kohaselt olevat Lashkar hakanud juba 2002. aastal õpetama mõningatele liikmetele meremeheoskusi nii Mangla veehoidlas Pakistani okupeeritud Kashmiris kui ka organisatsiooni erajärves Murikdes.

Ameerika ajakirjanik Steve Coll võttis hiljaaegu ette nende teadete iseseisva uurimise ning märkis oma artiklis, et “juba ammu on olnud avalik saladus, mis on tekitanud väliskorrespondentidele naljagi, et Lashkar harjutas “humanitaar-päästeoperatsioonide” kattevarjus oma Lahore’i lähedal asuva tohutu linnaku järvel dessantoperatsioone”.

India luureteenistuse muresid antud teemal teravdas tuntavalt Lashkari üks tippjuhte Faisal Haroun, kes Bangladeshis tegutsedes juhtis terrorirühmituse India-vastaseid operatsioone. Bangladeshi võimud pidasid Harouni 2006. aasta septembris lühiajaliselt kinni, enne kui saatsid ta vaikselt maalt välja. Kuid üks Lääne-Euroopa luureteenistus suutis hankida endale protokolli tema ülekuulamisest, mille korraldas Bangladeshi relvajõudude teabe peadirektoraat. Selgus, et Harouni käsutuses oli olnud ulatuslik laevavõrk ning ta oli kaubalaevade ja väikeste kalalaevade ning -paatidega toimetanud lõhkeainet Lashkari Indias tegutsevatele rühmadele. Üks sellise varustuse saajatest oli Hyderabadi elanik Ghulam Yazdani, kes korraldas terve rea rünnakuid, mõrvates muu hulgas Gujarati pogrommide süüdlase, osariigi endise siseministri Haren Pandya ning pannes 2005. aasta juunis pommi Delhi-Patna Shramjeevi ekspressrongi. Harouni loo uurijad selgitasid välja, et tema võrgustik oli toimetanud 2006. aastal Maharashtra rannikule hiigelkoguse lõhkeainet ja automaate, kuid Lashkari katse korraldada pommirünnakuid Gujaratis siiski nurjus.

India luureteenistused selgitasid välja, et Haroun oli püüdnud rajada Lashkari baasi India ookeanil. Koos Maldiividel Malés elava Ali Asshamiga oli Haroun uurinud võimalust kasutada üht India ookeani inimtühjaks jäänud saart ära kohana, kuhu rajada Lashkari ladu, millest oleks võimalik toimetada relvi ja lõhkeainet Keralasse ning sealt juba mujale Indiasse. 2007. aastal muutus tõsine oht India läänerannikule veel selgemaks, kui islamistid hoogustasid tegevust Maldiividel, muu hulgas korraldades pommirünnaku turistidele Malé Sultani pargis ning luues šariaati järgiva miniriigi Himandhoo saarel.

India endine siseminister Shivraj Patil oli kogu sellest teabest piisavalt erutatud, et mainida ühes 2006. aastal peetud kõnes spetsiaalselt ära merelt lähtuva ohu suurenemist. Nagu teatab siseministeeriumi 2007.-2008. aasta aruanne, hakati tugevdama “ranniku julgeolekumeetmeid sisseimbumise tõkestamiseks”. Koostöös üheksa rannaäärse osariigi ja liiduterritooriumiga eraldati aruande kohaselt vahendeid, et luua “73 rannapolitsei jaoskonda, mis varustatakse 204 veesõiduki, 153 džiibi ja 312 mootorrattaga liikuvuse tagamiseks rannikul ja rannalähedastes vetes. Rannapolitsei jaoskondadesse paigutatakse ka veepolitsei esindajad, kes on saanud merendusalase väljaõppe.” Umbes kaks kolmandikku jaoskondadest on jõutud tõepoolest rajada, kuid neis pole ühtegi veepolitseinikku sel lihtsal põhjusel, et viimaseid ei õpetata kuskil välja.

Samal ajal tugevdas Lashkar oma pingutusi. India sai nende kavatsusest kasutada Mumbai-Karachi mereteed teada 2007. aastal, kui Teabebürool õnnestus saada infot katsest tuua maale kaheksa Lashkari fidayeeni. Kaheksa meest maabus Mumbai lähedal 3. märtsil 2007. aastal paadis, mis oli uurijate arvates hangitud Dawood Ibrahim Kaskari kuritegeliku sündikaadi vahendusel ning mida juhtis Mumbai aktsendiga hindi keelt kõnelev mees.

Mõned politseinikud polnud relva käes hoidnud tervelt kümme aastat ning isegi elitaarsed kiirreageerimismeeskonnad ei olnud laskemoona nappuse tõttu oma automaate aasta otsa kasutanud.

Seejärel viibis rühm Mumbai eeslinnas turvamajas, mille organiseeris neile linnas tegutsev Lashkari liige, ning asus siis rongi peale, et ühineda Jammus ja Kashmiris tegutsevate Lashkari rühmadega. Kaks fidayeeni, pakistanlased Jamil Ahmad Awan ja Abdul Majid Araiyan, võeti kinni ning on praegu Kot Bhalwali vanglas Jammus, ülejäänud tapeti nähtavasti hilisemate terrorivastaste operatsioonide käigus.

2008. aasta veebruaris sai Teabebüroo lisaandmeid Mumbais kavandatava rünnaku kohta. Vana-aastaõhtul keskreservpolitsei Rampuri laagri vastu sooritatud rünnaku uurijad avastasid, et selle korraldanud Lashkari rühm oli plaaninud rünnata ka Mumbai börsi ja Taj Mahali hotelli. Uttar Pradeshi elanik Fahim Ahmed Ansari, kelle Lashkar oli värvanud 2005. aastal, mil mees töötas Dubais, ja seejärel välja õpetanud oma Pakistani laagrites, vahistati koos pakistanlastest fidayeenide, Pakistani okupeeritud Kashmirist Bhimberist pärit Imran Shehzadi ja Pandžabist Gujranwalast pärit Mohammad Farooq Bhattiga. Ansari kirjeldas uurijatele täpselt oma väljaõpet ning rääkis ka nurjunud katsetest korraldada fidayeenide rünnak Mumbais.

Kõigil kolmel olid kehtivad Pakistani passid, mis arvatavasti pidid kindlustama nende põgenemise Nepali kaudu. Shehzadi pass numbriga EK5149331 oli välja antud 14. märtsil 2007. aastal, Bhatti pass numbriga AW3177021 päev varem. Ansari Pakistani pass numbriga BM6809341 oli välja antud 1. novembril 2007. aastal, kusjuures tema nimeks oli seal Hammad Hassan.

Lashkari rajaja Saeed ja teised organisatsiooni tippjuhid muutusid samal ajal oma avaldustes aina agressiivsemaks. 19. oktoobril 2008. aastal Lashkari tähtsaimatele juhtidele – Maulana Amir Hamza, Qari Muhammad Yaqoob Sheikh, Muhammad Yahya Mujahid ja teised – organisatsiooni peakorteris Muridkes peetud kõnes väljendas Lashkari juht mõtet, et India kujutab endast eksistentsiaalset ohtu. Ta väitis, et India rajab Jammus ja Kashmiris tamme Pakistani veevarustuse ja põllumajanduse halvamiseks. Varem, 6. oktoobril peetud kõnes oli Saeed väitnud, et India on “sõlminud Ühendriikidega kokkuleppe 150 000 sõjaväelase saatmiseks Afganistani”. Ta kinnitas, et India on otsustanud toetada USAd eksistentsiaalses sõjas islamiga. Oktoobri lõpul Lahore’is Jamia Masjid al-Qudsias peetud jutluses usklikele kuulutas Saeed aga, et “maailmas käib jätkuvalt sõda islami ja tema vaenlaste vahel” ja et “Ida ja Lääne ristisõdijad on ühinenud üldiseks pealetungiks muslimitele”.

Pole raske näha, et Saeedi avaldused olid sisuliselt Mumbai ülima terrori öö manifest.

Milline võib olla tulevik? Esiteks on selge, et uurimise edasine käik sõltub üsna suurel määral Pakistani võimude toetusest. Ehkki elektroonilised tõendid ja Amiri tunnistus osutavad ühemõtteliselt sellele, et rünnaku autorid paiknesid Karachis ja Lahore’is, nõuab nende isiku väljaselgitamine ja kohtu ette toomine siiski uurimist Pakistani pinnal.

CIA edastas Indiale kaks hoiatust võimaliku rünnaku kohta Mumbais.

Pakistan ei tundu vähemalt hetkel olevat sellest kuigi huvitatud. Kahtlemata võib Mumbai veresauna uurimine tuua kaasa piinlikke paljastusi Pakistani Teenistustevahelise Teabedirektoraadi (Inter-Services Intelligence, ISI – Pakistani peamine ja mõjuvõimsaim luureteenistus – toim) suhete kohta Lashkariga – suhete kohta, mida on ulatuslikult tõestanud nii teadlased, näiteks Hassan Abbas, kui ka Islamabadi saadik Washingtonis Husain Haqqani. Veel olulisem on see, et Pakistani võimud, kes juba niigi võitlevad mitmel rindel džihadistide vastu Loodepiiriprovintsis ja Hõimualadel, ei soovi kuidagi lasta end kiskuda veel ühte konflikti, sedakorda juba riigi südamaal Pandžabi provintsis.

Hiiglaslike rahaliste ressursside ja laialdase populaarsuse tõttu, mis ulatub isegi relvajõududesse, on JuD väidetavalt Pandžabi kõige paremini organiseeritud poliitiline jõud. Selle infrastruktuuri lammutamine oleks Pakistanile tohutu ülesanne isegi siis, kui keskvõim tõepoolest otsustaks seda teha.

Paraku võib suutmatus sundida Pakistani tegutsema tuua kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Kui seni olid Lashkari peamiseks sihtmärgiks “Ida ristisõdijad”, siis Mumbai veresaun näitas, et rühmituse relvade eest ei ole enam kaitstud ka “Lääne ristisõdijad”. Pakistani riigivõim satub Lashkari üha suurema surve alla, kusjuures tõik, et organisatsioon elas üle mõneti ebaõnnestunud Mumbai operatsiooni, annab talle ainult julgust juurde. India ja kogu maailm peavad tegutsema, sest vastasel korral ootavad neid juba lähitulevikus ees palju suuremad õudused.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane