Multipolaarsem maailm, aga endiselt üks maailmavaluuta

18,65027 ja 9,79811. Säärased olid selle artikli kirjutamise ajal Eesti krooni rekordkursid USA dollari suhtes. Esimene on pärit 2001. aasta 6. juunist. Teine on õige värske, pärineb tänavu 23. aprillist. Krooni kurss peegeldab siin teadagi vaid euro liikumist dollari suhtes.

Dollar on viimastel aastatel tohutult nõrgenenud, ent tema kui maailmavaluuta positsioon ei ole samal ajal kuigi palju muutunud. Dollar on endiselt valuuta, milles hoitakse põhilist osa maailma valuutareservidest, ja jääb selleks ilmselt veel tükiks ajaks, muutugu maailm poliitilises mõttes pealegi multipolaarsemaks.

Üht-teist on siiski muutunud – kui eelnevatel aastakümnetel on USA saanud oma valuutapoliitikas üsna muretult järgida põhimõtet „dollar on meie valuuta, aga teie probleem“ (samal ajal õpetades teisi, kuidas nood oma valuutakurssi peaksid juhtima), siis nüüd on seal murelikumaks muututud.

Prantsuse majandusteadlase Jacques Rueffi võrdlust kasutades on USA sarnases olukorras nagu inimene, kellel on oma rätsepaga järgmine kokkulepe – pärast iga rõivaostu toob rätsep teile teie raha tagasi, et saaksite temalt järgmise komplekti rõivaid osta. Rätsepa rollis on viimasel aastakümnel olnud Hiina ja teised Aasia riigid, kes müüvad USAsse kaupu ja investeerivad suure osa teenitud rahast (kaubandusülejäägi) USA väärtpaberitesse.

USA jooksevkonto puudujääk, mis kümne aasta eest (1997. aastal) võrdus 1,7 protsendiga USA SKPst, oli möödunud aastaks kasvanud rohkem kui 5 protsendini USA SKPst ja 1,7 protsendini kogu maailma SKPst.

Teisiti öeldes on dollari maailmavaluutaks olemine hõlbustanud USAl oma geopoliitiliste ambitsioonide ja „lihtsatel“ ameeriklastel oma tarbimise rahastamist. Dollari reservvaluutaks olemine tähendab lisanõudlust USA varade ja väärtpaberite järele ning madalamaid intressimäärasid, kui oleks muidu.

Aga kõigel on hind – mida suurem on USA jooksevkonto puudujääk, seda suuremaks kasvab risk, et mingist hetkest alates ei taha odava ekspordiga Aasia maad ja Lähis-Ida naftariigid seda enam rahastada ja pidurdavad järsult USA varade ja väärtpaberite ostmist. Lisaks pole ameeriklastel emotsionaalselt mõnus jälgida sedagi, kuidas „kahtlased“ arengumaade investorid omandavad järjest suuremaid tükke USA ettevõtetes ning tootmine (ja töökohad) kolitakse järjest suuremas osas Hiinasse, Indiasse, Vietnami…

Hoolimata dollari suurest odavnemisest pole keskpangad oma reserve muudesse valuutadesse ümber suunama hakanud.

Alates 2002. aastast on dollar vaikselt ning alates 2007. aasta teisest poolest järsult odavnenud. 2002. aastaga võrreldes on dollar kaotanud ligi 1/3 oma reaalväärtusest (s.t USA ja kaubanduspartnerite tarbijahinnaindeksite muutusi arvesse võtvast väärtusest), sealhulgas 40% suuremate valuutade suhtes ja peaaegu 50% euro suhtes. Jooksevkonto puudujääk langes mullu neljandas kvartalis väiksemaks kui 5% SKPst.

Paari aasta eest tegid majandusteadlased M. Obstfeld ja K. Rogoff mudeli, mis näitas, et USA jooksevkonto defitsiidi likvideerimiseks peaks dollari reaalkurss langema 35–50%. 2007. aastal otsisid dollari tasakaalukurssi ka G. Corsetti, P. Martin ja P. Pesenti. Nende mudel ütles, et dollari reaalkurss peaks odavnema ca 20%. Saksa majandusinstituudi CESifo juures tegutsev majandusnõunike grupp EEAG (European Economic Advisory Group) arvas neile mudelitele tuginedes, et 2008. aasta alguseks oli dollari kurss saavutanud ja tõenäoliselt isegi ületanud taseme, mis on vajalik globaalse jooksevkontode tasakaalustamatuse likvideerimiseks. Samas ei arva nad, et dollari langus peaks sellepärast koheselt peatuma: „Ent see ei välista mitte mingil juhul võimalust, et dollar võiks lühikeses või keskmises perspektiivis langeda palju sügavamale, eriti kui suurte dollarireservidega keskpangad hakkavad reserve pöörama muudesse valuutadesse.“

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oma kevadises maailmamajanduse ülevaates mõnevõrra teistsugusel seisukohal kui EEAG. IMFi hinnangul on dollar praegu endiselt „tugevapoolne“. Dollari reaalkursi langus on toimunud põhiliselt euro, jeeni, Kanada dollari ja teiste ujukursiga valuutade arvel. Nende riikide valuutad, millest on põhjustatud suurem osa USA jooksevkonto defitsiidist – esmajoones Hiina ja Lähis-Ida naftariigid – pole dollari suhtes märkimisväärselt tugevnenud, sest need riigid ajavad fikseeritud valuutakursi poliitikat. Selles osas erineb olukord põhjalikult eelmisest suurte kursimuutuste perioodist (1985–1991), mil kõige suurema muutuse tegid läbi need kursid, kus jooksevkontod olid kõige enam tasakaalust väljas. Eespool jutuks olnud rätsepa-võrdlus kehtib praegu seega endiselt.

Mis lubab dollari nõrgenemise tõenäolist jätkumist arvestades väita, et oma maailmavaluuta positsiooni ta niipea ei kaota?

Esiteks see, et hoolimata dollari suurest odavnemisest pole keskpangad oma reserve muudesse valuutadesse ümber suunama hakanud. Tõsi, dollari osakaal on vähenenud – IMFi andmebaas, mis sisaldab andmeid umbes 2/3 maailma valuutareservide jaotuse kohta, näitab, et 72,7 protsendilt 2001. aastal oli dollari osakaal 2007. aasta lõpuks langenud 63,9 protsendini. Euro osakaal oli samal ajal tõusnud 17,6 protsendilt 26,5 protsendini. Ent investeerimispanga Morgan Stanley arvutuste järgi seletab seda kõikumist täielikult valuutakursi muutumine – eurodes oleva reservide osa väärtus on tõusnud, dollarites oleva osa langenud. Pealegi ei saa pikemat perspektiivi vaadates nimetatud muutust mingil juhul suureks nimetada, sest 1990. aastate alguses oli dollari osa maailma valuutareservides mõnda aega koguni alla 50 protsendi.

Teiseks see, et uus pretendent maailmavaluuta rollile peab olema eelmisest peajagu parem, et asjaosalised hakkaksid loobuma olemasolevatest rutiinidest, omandama uusi oskusi jne. USA dollar võttis maailma tähtsaima valuuta positsiooni Inglise naelalt 1940. aastail ehk alles ca 20 aastat pärast seda, kui USA majandus oli oma suuruselt ja väliskaubanduse mahult Suurbritannia oma ületanud. Siin võib tõmmata paralleeli inglise keelega – see pole eelistatuim rahvusvaheline keel mitte sellepärast, et ta on teistest keeltest parem, vaid sellepärast, et mingil ajal sai ta enimräägitud võõrkeeleks maailmas ning ainuüksi selle asjaolu toel on inglise keele omandamise mõttekus järjest kasvanud.

Kui eelnevatel aastakümnetel on USA saanud oma valuutapoliitikas üsna muretult järgida põhimõtet „dollar on meie valuuta, aga teie probleem”, siis nüüd on seal murelikumaks muututud.

Kui võrrelda mitmesuguseid fundamentaalseid näitajaid (finantsturgude suurus ja likviidsus jmt), näib euro olevat dollari väga tugev konkurent, seda eriti siis, kui ka Suurbritannia ühineks eurotsooniga – eurotsooni kapitali- ja võlakirjaturu suurus oleks siis enam-vähem sama kui USAl. Kas sellest piisab, et motiveerida maailmamajanduse kõige dünaamilisemat osa – Aasiat – muutuma dollarikesksest (isegi suur osa nende omavahelisest kaubandusest arveldatakse dollarites) euro-keskseks?

Üks faktor, mis muudab selle võimaluse suuremaks kui varem, on suveräänfondide ehk riigifondide kiire kasv. Nafta- ja eksporditulude arvel on paljud arenguriigid sellistesse fondidesse viimastel aastatel suuri summasid suunanud. Erinevalt keskpanga valuutareservidest, mille hoidmisel on ainutähtis stabiilsus ja madal risk, pööravad suveräänfondide juhid tähelepanu ka tootlusele. USA majandusprobleemide jätkudes ja süvenedes võivad suveräänfondid dollarivaradesse investeerimisest järsemalt ja otsustavamalt ära pöörata kui keskpangareservide haldajad.

Samas on ka alternatiivil – eurol ja eurotsoonil – omad puudused ja riskid. See oli 1998. aasta alguses, kui Bonni ülikooli professor Manfred Neumann koondas 155 majandusteadlast laia kajastust leidnud avaliku kirja taha, mis protesteeris ühisraha loomise vastu. Euro on ohtlikult enneaegne, sest suurte euroriikide nagu Saksamaa ja Prantsusmaa tööturg pole piisavalt paindlik, et kompenseerida kontrolli kaotamist rahapoliitika üle, argumenteerisid majandusteadlased selles kirjas.

Nagu me kõik teame, võeti euro 1999. aastast ikkagi kasutusele. Et professorite kartused polnud kõigest teoreetikute luul, sai lisatõestust 2005. aastal, kui Itaalias tõsteti valimiskampaania käigus nigela majanduskasvu tõttu üles riigi rahaliidust lahkumise küsimus. Tuli hõõgub tuha all senini – Itaalia ja mõned teisedki varem oma konkurentsivõimet põhiliselt valuuta devalveerimistega turgutanud eurotsooni liikmed ei tunne ennast rahaliidu „hullusärgis“ päris mugavalt. Samuti käib edasi debatt (rohkem siiski akadeemikute kui poliitikute ringkondades), kas ja kui palju ületaksid rahaliidust väljumise kulud kasusid.

Mõnedki varem oma konkurentsivõimet põhiliselt valuuta devalveerimisega turgutanud eurotsooni liikmed ei tunne ennast rahaliidu „hullusärgis” päris mugavalt.

Nüüd, kus Euroopa majanduskasv aeglustub (ning euro tugevnemine võib seda trendi veelgi süvendada), muutuvad pinged eurotsoonis taas teravamaks. „Rahaliidu raamistik saab tõelise katsumuse osaliseks selle aastakümne lõpus. Euroopa Keskpanga poliitika, mida võib iseloomustada väljendiga „üks mõõt sobib kõigile“, hakkab siis raskelt rõhuma Hispaaniat ja Itaaliat. Aeglane majanduskasv, kasvavad reaalintressimäärad ja Brüsseli suurenev surve eelarvedefitsiiti kärpida muudavad Euroopa Rahaliidu neis maades väga ebapopulaarseks,“ ennustas aastataguses analüüsis Brüsselis paikneva Euroopa Poliitikauuringute Keskuse direktor Daniel Gros.

See, et majanduslikud raskused Lõuna-Euroopa riikides viivad mõne riigi väljumiseni eurotsoonist, ei ole siiski eriti tõenäoline. Näiteks väga suure riigivõlaga Itaaliale läheks väljumine väga kalliks maksma. Rahaliidust lahkumine koos uue liiri devalveerimisega tõstaks riigivõla ja SKT suhet, sest enne lahkulöömist võetud laenud jäävad eurodesse, uue liiri intressimäärad aga oleksid tõenäoliselt palju kõrgemad kui eurol. Aga täielikult välistada mõne liikme eurotsoonist väljumist ei saa, sest – Financial Timesi kolumnisti John Kay sõnu kasutades – „ajalugu – sealhulgas Euroopa Rahaliidu asutamine – näitab, et poliitilise tahte olemasolul saadakse praktilistest probleemidest üle, ja seda ka siis, kui poliitiline tahe on läbimõtlematu“.

Kokkuvõttes: kauges tulevikus hakkab dollariga maailmavaluuta positsiooni pärast konkureerima pigem Hiina jüaan kui Euroopa euro. Senikaua kannatab maailm dollarit tema hädade ja puudustega, eurole jääb teise numbri roll. Euroopa Keskpanga tegevust vaadates tundub, et eurole esinumbri rolli seal praegu väga ei ihaldatagi.