august 26, 2008

Mõttekojad, tõde ja demokraatia

Mõttekoda võiks olla koht, kus poliitikute praktilisus, ajakirjanike operatiivsus ja teadlaste põhjalikkus omavahel kokku saavad, leiab Edward Lucas.

Mõttekoda võiks olla koht, kus poliitikute praktilisus, ajakirjanike operatiivsus ja teadlaste põhjalikkus omavahel kokku saavad, leiab Edward Lucas.


Edward Lucas

Mõttekojad, tõde ja demokraatia

Mõttekoda võiks olla koht, kus poliitikute praktilisus, ajakirjanike operatiivsus ja teadlaste põhjalikkus omavahel kokku saavad, leiab Edward Lucas.

Ideemaailma üks huvitavamaid paiku on see koht, kus saavad kokku ajakirjandus, poliitika ja teadus. Omaette võetuna on nad kõik mingil määral piiratud. Ajakirjandus kaldub vastupandamatu jõuga pealiskaudsuse ja sensatsioonihimu poole. Poliitika on peaaegu alati lühiajaline ja omakasupüüdlik. Teadlastesse on juurdunud tava irduda argimaailmast ja seada latt väga kõrgele. Kuid ühtekokku sattununa võib nende kolme valdkonna tulemus olla parim, mida üldse on võimalik saada. See lausa vapustas mind ajal, kui töötasin korrespondendina Washingtonis, kus mõttekodasid on palju ning nad on suured, jõukad ja autoriteetsed. See oli täiesti erinev Londoni 1980. aastate intellektuaalsest maailmast, kus välispoliitika alal tegutses vaid kaks pisikest ja rahanappuses vaevlevat mõttekoda: kuninglik rahvusvaheliste suhete instituut ja rahvusvaheline strateegiliste uuringute instituut.
USA mõttekojad üleskäiguspiraalis
Ameerika mõttekojad elavad omamoodi üleskäiguspiraalis. Neil on palju raha, mistõttu nad saavad palgata häid töötajaid: nii teadlasi, kes soovivad maailma paremaks muuta, kui ka parasjagu töökohata poliitikuid, kes ihkavad välja töötada uut poliitikat. Et töötajad on suurepärased ja uuringute tagamaa avar, suudavad mõttekojad oma trükistes pakkuda põnevaid ideid ning leida esinejateks huvitavaid inimesi. See tõmbab endale ajakirjanduse tähelepanu, mis mõjutab poliitikuid ning innustab seeläbi annetajaid veelgi rohkem raha andma.
Mõistagi pole kõik nii ilus. Ameerika mõttekojad toodavad ka hulgaliselt sellist materjali, millel ei ole uudisväärtust, millel puudub korralik teaduslik alus ja mis ei paku ka poliitikutele huvi. Kuid väärt kraam kaalub selle kuhjaga üles. Darwinlikus olelusvõitluses parima ja säravaima nime pärast loeb aga just see. Mõttekojad muretsevad oma maine pärast ja kui senised eksperdid ei suuda anda vajalikku panust, otsib programmijuht lihtsalt uued ja paremad eksperdid.
Vahel muutub konkurents lausa tragikoomiliseks. Mõne aasta eest avaldas The Economist Ameerika mõttekodade kohta artikli, mille juures oli väike tabel viie parima mõttekojaga mõju, raha ja suuruse alusel. Paar kuud hiljem kohtus artikli autor ühel koosviibimisel ameeriklasega, kes tegutses “konsultandina”, mis Ameerika kõnepruugis tähendab enamasti töötaolekut. Mees selgitas kibestunult, et oli olnud ühe mõttekoja suhtekorralduse direktor. Kuid tal oli “minna lastud”, kui tema mõttekoda ei pääsenud – mehe sõnu kasutades – The Economisti “nurjatusse” artiklisse. Minu sõber oli sõnatu. Ta ei olnud eriti mõelnudki selle peale, millised mõttekojad tabelist välja jäävad, ja kindlasti ei olnud tal tulnud pähe, et sellel võiks mingi otsene mõju olla.
Enamasti aga tegutsevad mõttekojad nagu väga spetsiifilise profiiliga rakenduskõrgkoolid, mille üldiseks teemaks on poliitika. Ning mõttekojad laienevad kiiresti. Üks Moskva kõige mõjukamaid analüüsi- ja infoallikaid on kohalik Carnegie’ keskus. Seal töötab hulk analüütikuid, mõned omamoodi pagulased Venemaa avaliku elu pooltotalitaarselt kultuurimaastikult, teised jälle suurepäraste sidemetega Kremlis, valitsuses ja julgeolekuteenistustes.
Euroopa jääb alla
Võrdleme seda mõttekodade olukorraga mujal Euroopas. Suurbritannias on paarkümmend niinimetatud mõttekoda, kuigi täpsem oleks vahest nimetada neid mõtteonnideks. Enamik tegutseb paaris toas, kus töötab mõni üksik osalise tööajaga ja kehvasti tasustatud inimene. Suur osa on seotud mõne erakonna või erakonna fraktsiooniga. Välispoliitika alal on praegu neli tõsisemalt võetavat mõtekoda, mida on muidugi rohkem kui 1980. aastate kaks, aga Suurbritannia rolli maailmas arvestades ikkagi haletsusväärselt vähe. Brüsselis jälle on ainult kaks mõttekoda, mis tegelevad Euroopa Liiduga.
Euroopa Liidu uutes liikmesmaades on tehtud teatud julgeid katseid mõttekodasid luua. Paar paljulubavat algatust on püsti pandud Varssavis. Lätis on väike, kuid väga hea mõttekoda, mis tegeleb kodakondsuse ja rahvusprobleemidega. Kuid tervikuna on intellektuaalne tühimik lausa jahmatav. Veelgi hullem on see, et isegi teadusasutused on peaaegu täielikult loobunud tegelemast postkommunismi probleemidega. Külma sõja ajal oli rida väga tõsiseid poolteaduslikke ajakirju (Problems of Communism, Survey jms), kus käsitleti arvukaid huvipakkuvaid küsimusi, näiteks nõukogude historiograafiat, muudatusi Ungari ajakirjanduses, nafta maailmaturuhindade mõju VMNi sisekaubandusele ja nii edasi.
Nüüd ei ole enam midagi sellist. Üks väike New Yorgis tegutsev mõttekoda üritas mõnda aega välja anda ajakirja Uncaptive Minds, kuid selle eluiga jäi üürikeseks. Head temaatilist ajakirjandust siiski veel kohtab, näiteks Transitions Online, mis on kunagise võimsa Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus uurimisinstituudi kauge järglane. On ka sõja ja rahu kajastamise instituut, mis pakub häid ajakohaseid analüüse konfliktitsoonide kohta. Kuid parimal juhul on tegemist salatiga, mitte aga põhiroaga.
Uurida naabreid ja ennast
Postkommunistliku maailma üks haigutavamaid auke on puuduv institutsioon, mis süstemaatiliselt võrdleks ja hindaks eri maadel rakendatud erinevat poliitikat. Mind on piirkonnas ringi liikudes alati pannud imestama, kui vähe teavad inimesed, mis toimub kas või nende naaberriigis. Käisin augustis Gdanskis ja kui ma tegin intervjuu väga muljetavaldava linnapea Pawel Adamowicziga, kuulsin suure rõõmuga, et ta tunneb huvi
e-valitsuse vastu. Ta kirjeldas oma eesmärke: kõik linlased peaksid saama oma asjad linnavalitsusega ära ajada, ilma et neil oleks tingimata vaja minna vastavasse asutusse kohapeale. “Kas te Eesti e-valitsusest olete kuulnud?” küsisin. Vastuseks oli tühi pilk. Äärmiselt vahva oleks olnud saata talle e-kiri lingiga mõne mõttekoja raportile, milles oleks vaatluse all e-valitsus Eestis ja teistes maades ja kus oleks hinnatud, mis on kus hästi toiminud ja mis mitte.
See on ainult üks näide, aga neid võib tuua veel hulga. Milline on parim viis reformida kommunismiaegset haridussüsteemi? Aga pensionisüsteemi? ÜRO Arenguprogramm Bratislavas on selle poole liikumas, kuid avaliku asutusena ei ole tal lihtsalt võimalik olla nii paindlik ja terav kui mõttekodadel.
Ja muidugi välispoliitika. Lääne poliitika sellistes kohtades nagu Kaukaasia, Moldova/Transnistria ja Valgevene on olnud märkimisväärselt hüplik ja kaootiline, kuid isegi see on jäänud suures osas tähelepanuta. Nagu ka Venemaa poliitika kunagi nende poolt ikestatud rahvaste suhtes.
Mõistagi on ka spetsiifilisi Balti küsimusi. Nii näiteks tahaksin ma rohkem teada Baltimaade ja Kaliningradi oblasti venelaste (nii kodanike kui mittekodanike) kultuurilise identiteedi ja orientatsiooni kohta. Kas tõesti on tekkimas uus eurovenelaste või baltivenelaste identiteet? Ja kui on, siis kuidas seda veelgi enam soodustada? Kes on pärast kommunismi kokkuvarisemist toimunud majandusmuudatuste tegelikud võitjad ja kaotajad? Mis peaks olema keele- ja kodakondsusseaduste eesmärgid tänasel päeval ja kas ja kuidas on neid vaja muuta?
Kõik mainitud küsimused nõuavad uurimist ja analüüsi, mis väljub ilmselgelt tavalise ajakirjanikutöö raamidest. Need nõuavad keskendumist ja ajakohasust, mida teadusringkondades harva ette tuleb. Neid tuleb uurida vabalt, ilma et riiklik rahastamine või erakonnad oma mõju avaldaksid. See tähendab, et vaja on just nimelt mõttekoda.
Mis toob pähe ka ühe uitmõtte. Vahest tuleks veidi tagant kihutada Baltimaade uusrikkaid: Skype’i multimiljonärid, Läti pankade omanikud, Eesti pankade mahamüüjad, naftaparunid, Leedu hulgikaubanduse kuningad. Baltimaades korralikult toimiv ameerikalik mõttekoda, mis suudaks tõsiselt uurida suuri ja huvipakkuvaid küsimusi, oleks tõeline läbimurre. Pealekauba oleks see veel üks näide, kuidas “uue” Euroopa siinne nurgake jätab siesta’t pidava “vana” Euroopa kaugele selja taha.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar