Jäta menüü vahele
Nr 86 • Oktoober 2010

Mõtteid möödunud valimistest Rootsis

Ühiskonna poliitiliste eelistuste nihkumine skaalal veidi paremale on Rootsi viimase saja aasta poliitilist ajalugu silmas pidades ainult tervislik ning annab vasakjõududele võimaluse tegeleda tõsiselt enesepeegelduse ja sisemiste reformidega.

Riina Kaljurand
Riina Kaljurand

välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna nõunik

Hetkel aktuaalseim Rootsit puudutav uudis on kindlasti ABBA võimalik taasühinemine, kuid väikest tagasivaadet väärivad ka hiljuti riigis toimunud parlamendivalimised.

Rootsi valimisi ei jälgita Eestis reeglina samasuguse kirega kui Saksamaa või Venemaa omi, kuna suuremaid poliitilisi jõujooni Euroopas need valimised sel määral ei mõjuta. Veidi vähem kui kuu aja eest 19. septembril Rootsis toimunud parlamendivalimised ning nende tulemused on aga nii Euroopas kui ka kaugemal palju kõneainet andnud ja põhjuseid selleks on mitu.

Teist korda järjest võimule tulnud paremtsentristide liit, kuhu kuuluvad Moderaadid (Moderaterna), Keskpartei (Centerpartiet), Rahvapartei (Folkpartiet) ning Kristlikud Demokraadid (Kristdemokraterna), pidi seekord küll vähemusvalitsusega leppima, kuid selle teistkordne tagasivalimine on Rootsi poliitilises kontekstis siiski ajaloolise tähendusega. Teiseks oluliseks küsimuseks on muidugi punarohelise koalitsiooni, kuhu kuuluvad Sotsiaaldemokraadid (Socialdemokraterna), Rohelised (Miljöpartiet) ja Vasakpartei (Vänsterpartiet), järjekordne lüüasaamine. Tundub, et esimene hoop 2006. aastal ei olnudki nii juhuslik, kui esmalt arvati, ning Rootsis on aset leidmas sügavam poliitilise paradigma muutus. Kolmandaks ja ilmselt kõige enam meediatähelepanu pälvinud teemaks on aga loomulikult paremäärmuslaste, Rootsi Demokraatide (Sverigedemokraterna) sisenemine parlamenti.

Arvamused valimistulemuste kohta jagunevad laias laastus kaheks nii riigi siseselt kui ka väljaspool. Ühed löövad häälekalt hingekella Rootsile kui viimasele sotsiaalse võrdsuse ja õigluse kantsile, mis pärast viimaseid valimisi justkui igaveseks langenud oleks. Stockholm kui sotsiaaldemokraatia pealinn on alistatud väikekodanlike parempoolsete poolt ning tänavail valitseb võõraviha. Illusioon Rootsist kui riigist, kus taoline sallimatus võimatuna tundub, on purunenud.

Parempoolsed ehk konservatiivsemad jõud eesotsas moderaatidega on alates partei loomisest 1904. aastal jõudnud Rootsis valitsuse moodustamiseni vaid neljal korral.

Teised ei näe neis valimistulemustes aga midagi erilist. Nähakse pigem teatud loogikat ja paratamatust, mis on ilmnenud paljudes teistes Euroopa ja ka Põhjala riikides. Kui igapäevaelu osaks saab tööpuudus, sotsiaaltoetuste vähenemine ning tervishoiuteenuste kallinemine, hakatakse tahes-tahtmata otsima süüdlast, kelleks on reeglina immigrandid, kuid ka süsteem, mis muutunud olude tõttu ei ole enam jätkusuutlik. See on justkui ühiskonnasisene evolutsiooniline enesepuhastusprotsess. See on loomulik ja isegi positiivne areng, sest igaüks peab kandma vastutust ühiskonna toimimise eest. “Igaühelt tema võimete järgi ja igaühele tema võimete järgi!” – nii oleks võinud kõlada viimaste valimiste võidukas loosung! Tõde armastab aga ikka keskteed ja õigus on mõlemal poolel.

Kuidas aga siiski seletada selle poliitilise paradigma muutuse põhjuseid? Mis teeb paremtsentristide teistkordse võimuletuleku nii ajalooliseks? Esmalt kindlasti lihtne statistika. Parempoolsed ehk konservatiivsemad jõud eesotsas moderaatidega, kes moodustavad parempoolsel skaalal kahtlemata kõige laiapinnalisema toetusega partei, on alates partei loomisest 1904. aastal jõudnud valitsuse moodustamiseni vaid neljal korral ja vaid väga lühikesteks perioodideks: 1906-1911, 1928-1930, 1976-1982 ja 1991-1994. 2010. aasta valimised on seega esimene kord, kui konservatiivid teist korda järjest tagasi valitakse. See on esimene kord, kui parempoolsed on suutnud oma toetajaskonda ka valdavalt sotsiaaldemokraatlikus Põhja-Rootsis suurendada.

Paremtsentristide edu võib suuresti kirjutada moderaatide viimaste aastate kasvava populaarsuse arvele, kuigi ilma Keskpartei, Rahvapartei ja Kristlike Demokraatide toetuseta ei oleks valimisliidu toetuspind nii lai olnud. Erinevalt liitlastest on just moderaadid olnud pidevas sisemises muutumises ning otsinud kaua oma õiget profiili ja sisemist tasakaalu. Osalt on see olnud seotud ka parteid ümbritsenud skandaalidega. Neile on ette heidetud liigset snobismi ja ka rassismi. 2002. aasta katastroofiline valimistulemus oli tingitud just noorte moderaatide rassistlikest väljaütlemistest. 2002. aastal valiti moderaatide etteotsa praegune peaminister Fredrik Reinfeldt, kes pole poliitikas sugugi uustulnuk. Juba 1991. aastal valiti ta moderaatide parlamendikoosseisu. Olles koondanud enda ümber tugeva meeskonna, tuli Reinfeldt 2003. aastal välja ideega luua valimisliit koos paremtsentristlike erakondadega, mis neile 2006. aasta valimistel ka edu tõi ja aitas ellu viia suurema osa valimislubadustest.

Ka moderaatide poliitika suundus rohkem skaala keskele. Kui varem oli moderaatide poliitika suunatud eelkõige eraettevõtjatele ning riigi keskmisest jõukamale kodanikkonnale, siis nüüd otsustati läheneda just töölisklassile ning nende probleemidele. Hakati üha enam tähelepanu pöörama inimeste igapäevast heaolu puudutavatele küsimustele. Peab tunnistama, et töölispartei Uued Moderaadid kõlab veidi võõralt, kuid just nõndamoodi kutsuvad moderaadid end ise. Peamiseks ajuks või halliks kardinaliks moderaatide uue kuvandi taga on aga praegune rahandusminister Anders Borg, mees, kes omal ajal gümnaasiumist ilma rahuldava matemaatikatulemuseta tulema sai, kuid hiljem ennast õhtukoolis üles töötas, ülikooli lõpetas ja keda praegu üheks Rootsi briljantsemaks ajuks tituleeritakse. Väidetavalt on just tema kontseptsiooni Uued Moderaadid autor.

Erinevalt Rootsi vasakpoolsetest on paremtsentristide edu üheks põhjuseks kindlasti olnud edukas majanduspoliitika, mistõttu Rootsil õnnestus viimasest kriisist suhteliselt valutult väljuda. Ehk tasub siinkohal meelde tuletada ka Rootsi majanduskriisi 1990ndate alguses, kui riik vähendas kontrolli erapankade laenupoliitika üle, mille tulemusena toimus majanduse ülekuumenemine. Au majanduskriisist väljatulemise eest said küll sotsiaaldemokraadid, kuid suur töö ja olulised otsused tehti ära just moderaatide võimuloleku ajal 1991-1994. Vaatamata pingutustele nad riiki kriisist täielikult välja tuua ei suutnud, sest nende mandaadiperiood sai enne otsa. Küll said nad aga väärtusliku kogemuse tegutsemaks majanduskriisi tingimustes.

Ühed löövad häälekalt hingekella Rootsile kui viimasele sotsiaalse võrdsuse ja õigluse kantsile.

Viimaste valimiste põhirõhk on olnud tööturupoliitikal, töökohtade loomisel ja tööhõive suurendamisel. See teema on olnud ka põhiliseks vaidluspunktiks paremtsentristide ja punarohelise koalitsiooni vahel – kui sotsiaaldemokraadid on pidanud oluliseks maksude tõstmist ning tööturult väljalangenutele riigitoetuste suurendamise võimalust, siis moderaadid soovivad võimalikult palju inimesi tööturul hoida ning vältida liialt lihtsakäelist toetuste järele haaramist. Toetuse saamise taotlemisprotseduure on keerulisemaks muudetud ning iga kaasus peab olema põhjendatud. Inimese omavastutuse suurendamist on märgata ka teistes valdkondades ja laias laastus võibki öelda, et paremtsentristide poliitika edu on olnud paindlikkus, ajaga kaasaskäimine ning parem kohanemine üleilmsete muutustega, tuues samal ajal kodaniku omavastutuse riigi vastutuse kõrvale tagasi.

Sotsiaaldemokraatide võimulolek pea 65 aasta vältel on olnud üldiselt edukas, kuid edukamad oldi just Teise maailmasõja lõppedes ja külma sõja ajal ning seda paljuski tänu kujunenud geopoliitilisele olukorrale ning Rootsi valikule jääda neutraalseks, mis säästis riigi suurematest purustustest ja konfliktidest ning võimaldas majanduse stabiilsena hoida, tööstust arendada ning reserve koguda. Maailmakord oli paigas ning jaotus rangelt Idaks ja Lääneks. Seega ei olnud ka rahvusvahelisel dimensioonil sisepoliitilises elus liialt mõju. Pandi alus sotsiaaldemokraatide “rahvakodu” printsiibile, kus iga inimene peab end eelkõige turvaliselt tundma. Kõige olulisem faktor taolise “rahvakodu” juures oli kodanikuühiskonna aktiivsus – kodanikualgatus, kodaniku hääl. Kiirelt arenev tööstus nõudis peagi võõrtööjõudu ning esimesed immigrandid võeti vastu juba 1950. aastatel, tõsi, küll põhiliselt Soomest. Võõrtööjõuga kaasnes ka perekondade ning sugulastega ühinemine, millele 1980ndatel järgnesid asüülitaotlejad ja pagulased. Pandi alus immigratsioonipoliitikale, mille tulemusena võtab tänane Rootsi aastas vastu kuni 100 000 sisserändajat.

Tänapäevane kuvand Rootsist on sotsiaaldemokraatide poolt viimase saja aasta jooksul loodud. Rootsi, mida me täna tunneme, on kollektiivsust, võrdsust, avatust ning turvalisust propageeriv riik, mille sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteem on maailma   parim   ja   immigratsioonipoliitika humanistlikele põhimõtetele toetudes liberaalseim, mis sobitub hästi rahuläbirääkimiste vahendajaks, inimõiguste eestkõnelejaks ning rahvusvahelise õiguse paragrahvirüütliks. Rootsi kuvand rahvusvahelise südametunnistusena on kindlasti Olof Palme teene, isegi kui Palme isik sisepoliitikas oli vägagi vastuoluline. Vähemalt kolm generatsiooni rootslasi on selles vaimus üles kasvanud ning löök sotsiaaldemokraatidele võrdub löögiga rahvuslikule identiteedile ning neile demokraatlikele väärtustele, mis on selle identiteedi aluseks.

Vaatamata sellele tundub Rootsi sotsiaaldemokraatia olevat tõsiste katsumustega silmitsi, mille juured ulatuvad 1990. aastatesse. Võib ainult oletada, kuid ehk juhtus liialt palju tol ajal rahvusvahelisel areenil – Nõukogude Liit varises kokku, Balti riigid taasiseseisvusid, Saksamaa ühendati ning geopoliitilised jõujooned mängiti ümber. Sotsiaaldemokraatlik Rootsi elas turvalist elu, kuid hakkas mõttemustri poolest ajale jalgu jääma. Riik oli majanduskriisis ning sotsiaaldemokraate kimbutasid skandaalid. 1994. aastal saavutasid sotsiaaldemokraadid taas valimisvõidu, kuid pidid leppima vähemusvalitsusega. Sama juhtus ka 1998. aastal.

Göran Perssoni nimetamine sotsiaaldemokraatide etteotsa 1996. aastal oli pigem positiivne samm, sest Persson oli karismaatiline, kohati küll ka autoritaarse juhtimisstiiliga liider, kes suutis sotside võitlusvaimu taas-elavdada. Persson viis läbi suhteliselt eduka eelarvesaneerimise ning majandus hakkas taas jalule tõusma, kuid üha enam sai selgeks, et sotsiaaldemokraatide kallutamatuna tundunud ülemvõim hakkab kõikuma. Üha enam sõltuti teiste parteide toetusest, alguses Keskparteist, siis Vasakparteist ning Rohelistest, kuid autoritaarse “rahva isa” stiil võib nii mobiliseerida kui ka eemale peletada ning kompromisse oli üha raskem leida. Persson astus partei liidrirollist tagasi 2006. aasta valimiste õhtul, kui oli selgunud, et partei on lüüa saanud. Sotsiaaldemokraatidele oli tarvis uut ja värsket verd, kuid ka nende liidripink osutus üsna lühikeseks. Nii sai Mona Sahlin 2007. aastal teise võimaluse1 partei etteotsa asuda. Paraku ei ole ka Sahlin suutnud sotsiaaldemokraatide hääbuvat kuvandit muuta.

Olles veidi heitunud oma kaotusest, otsustati 2008. aastal paremtsentristide eeskujul luua valimiskoalitsioon Vasakpartei ning Rohelistega. Nüüd, pärast järjekordset lüüasaamist 2010. aasta parlamendivalimistel, peavad paljud punarohelist koalitsiooni aga suurimaks strateegiliseks veaks kogu sõjajärgsel perioodil. Siiski tuleb siin au anda faktidele, et 2006. aastal said sotsiaaldemokraadid lüüa ka ilma koalitsioonita.

Kõik viitab sellele, et Rootsi sotsiaaldemokraadid peavad oma maailmapilti veidi uuendama, et ajaga kaasas käia. Kui riik hakkab piltlikult öeldes toimima kui ülehoolitsev lapsevanem, vähendab see kodaniku omavastutust ning muutub pikas perspektiivis väga kulukaks ja frustreerivaks kogu ühiskonnale. Tundub, et vanema põlvkonna esindajad on muutunud mugavushääletajaks, kes annavad oma hääle harjumusest, arvestamata muutunud oludega. Vaja on aga ärksat silma, kes muutusi märkab. 20. sajandi retoorika ei sobi 21. sajandi poliitikasse.

Veidi vähem kui kuu aja eest toimunud parlamendivalimised on andnud palju kõneainet nii Euroopas kui ka kaugemal.

Mis annab alust sellise järelduse tegemiseks? Rootsi “rahvakodu” ülesehitajate põlvkond on taandumas ning peale on tulemas noored ja veel nooremad, kelle jaoks kuulumine Euroopa Liitu on ainus reaalsus, rahvusvaheline dimensioon sisepoliitikas tunduvalt suurema tähendusega kui eelmistele põlvkondadele ja Rootsi rahvusvaheline profiil ehk olulisem. Majanduslikult rasked olud on pannud üha enam inimesi mõtlema ka laristavale sotsiaalsüsteemile, mis teeb töötu-olemise tunduvalt kasumlikumaks kui töötamise ning paneb ka küsimuse alla süsteemi jätkusuutlikkuse. Rootsi immigratsioonipoliitika ja integratsioonipoliitika ei käi alati ühte sammu, mistõttu ühiskond on segregeerunud. Paljudes maakondades ja linnaosades elavad terved rahvuslikud kogukonnad, kes ei räägi sõnagi rootsi keelt ning on seetõttu ära lõigatud ka inforuumist ja tööturust. Suutmatus tekitada immigrantides motivatsiooni riigikeele õppimiseks on viinud olukorrani, kus suur osa eriti vanema generatsiooni sisserändajaist elab sotsiaalabi rahast. Noorte sisenemine tööturule on alati vaevaline, kuid ei ole vale soovida, et ka immigranditaustaga noored ühiskonnale oma panuse annaksid ning võrdsetel tingimustel konkureeriksid. Kui nad seda teevad, tuleb neile tagada ka võrdsetel tingimustel kohtlemine.

Immigratsioonipoliitika on Rootsis kahtlemata üks olulisemaid ja tundlikumaid teemasid ning omamoodi ajalooline oli ka immigrantidevaenulike Rootsi Demokraatide sisenemine parlamenti lausa 20 mandaadiga. See, mis Rootsi puhul tundus võimatu, osutus võimalikuks ning Rootsi justkui kaotas oma eksklusiivsuse – muutus riigiks nagu iga teine. Nende pääsemine parlamenti võib olla ühe osa inimeste teadlik valik, aga samahästi ka protestihääletuse tulemus teadlikkuse tõstmiseks teemast. Ei pakkunud ju kumbki valimisliit välja konkreetset visiooni immigrantide olukorraga toimetulekuks. Võib rääkida lõpmatuseni nii demokraatlikest väärtustest, inimõigustest kui humanismist, kuid paraku peab ühiskond, kes neisse ideedesse usub, suutma seda ka oma eelarves ja tegevusprogrammides kajastada.

Tõsi ta on, et üldise Euroopas levinud trendi taustal oli paremäärmuslaste esiletõusmine Rootsis vaid aja küsimus. Liialt dramaatilisi ja kaugeleulatuvaid järeldusi ei maksaks selle põhjal aga teha. See pole mitte esimene kord, kui sama suunitlusega väikepartei reeglina eneselegi üllatuseks valitud saab. Meenutame vaid 1991. aastal Rootsi parlamenti valitud Uusi Demokraate, kelle agenda oli küll veidi kaootilisem, lubades rangema immigratsioonipoliitika kõrval ka igale rootslasele piisavalt suurt sissetulekut, et ta saaks lubada restoranis einestamist. Uued Demokraadid väsisid poliitikast juba 1993. aastaks, sest vahendeid nende poliitika elluviimiseks siiski nappis. Sama näib ees ootavat ka Rootsi Demokraate, kes väidetavalt on paljuski Uute Demokraatide sarnased. Ka nemad on plaaninud suurema osa oma valimislubadustest immigratsioonipoliitika arvel täide viia. Kummagi valimisliidu poolt neil toetust oodata ei ole ning liidud on otsustanud Rootsi Demokraatide mõju vähendamiseks koostöövõimalusi leida. Kindlasti ka leitakse, sest Rootsi parlamendifraktsioone iseloomustab koostöövalmidus kriitilistes küsimustes.

Küsimused, mis valimiskeerises äärmiselt vähe tähelepanu pälvisid, kuid mis Eesti jaoks ehk kõige olulisemad on, puudutavad välis- ja julgeolekupoliitikat. Selles küsimuses erinevad valimisliidud üksteisest kardinaalselt. Paremtsentristid rõhutavad USA strateegilist rolli Rootsi julgeoleku tagamisel ning väga tugevat partnerlussuhet NATOga, mille väljenduseks on Rootsi üksused Põhja-Afganistanis. Soovitakse suurendada kaitse-eelarvet ning anda Rootsi kaitseministri poolt väljakäidud solidaarsusdeklaratsioonile ka veidi sisu. Carl Bildt Rootsi välispoliitika kehastusena on üks väheseid välisministreid Euroopas, kes on võtnud kritiseerida Venemaa poliitikat.

Vasakpoolne valimisliit soovib aga USA positsioonide taandamist Euroopa pinnalt (teatud küsimusi tekitab muidugi nende soovimatus samasugune ettepanek Venemaale teha), Rootsi alliansivaba poliitika jätkumist, Rootsi üksuse kohest tagasitoomist Afganistanist ning kaitse-eelarve jätkuvat vähendamist. Venemaa suhtes ollakse pigem viisakas ja rõhutatakse koostöövalmidust.

Rootsi liitumine NATOga veel lähemas tulevikus kõne alla ei tule, kuid valimisdebatti jälgides jäi mulje, et nii Rootsi meedia kui ka nooremapoolne kodanikkond on kriitilisem just vasakpoolsete julgeolekupoliitiliste lahenduste osas, kes julgeolekukeskkonda justkui adekvaatselt ei hinda. Kaitse-eelarve veelgi tõsisem vähendamine jätaks Rootsi kaitsevõime vaid ridadeks paberil. Jälgides Rootsi meediat ja internetipõhiseid jututubasid, kohtab üha sagedamini seisukohti, kus kritiseeritakse Rootsi liigset alalhoidlikkust ja vähest vastutust oma riigi julgeoleku tagamisel.

Maailmakord oli paigas ning jaotus rangelt Idaks ja Lääneks. Seega ei olnud ka rahvusvahelisel dimensioonil sisepoliitilises elus liialt mõju.

Kokkuvõtteks peab aga nentima, et Rootsiga on kõik korras ja võimule tulnud valitsus on just oma aja valitsus ning parim ka Eesti huve arvestades. Kõik muutused on väga loogilised ning areng toimub õiges suunas. Ühiskonna poliitiliste eelistuste nihkumine skaalal veidi paremale on Rootsi viimase saja aasta poliitilist ajalugu silmas pidades ainult tervislik ning annab vasakjõududele võimaluse tõsiselt enesepeegelduse ja sisemiste reformidega tegelda. Samas ei olnud paremtsentristide edu ka nii suur, et vasakjõudude mõju poliitikas üldse märkamatuks võiks jääda. Poliitiliste blokkide tasavägine võitlus ning surve paremäärmuslaste ohjeldamiseks koostööd teha on parim võimalus, mis Rootsil olla saab tõestamaks, et mängus on rahva ja riigi huvid tervikuna. Demokraatlikke väärtusi saab kaitsta nii sotsiaaldemokraatlike kui konservatiivsemate meetoditega. Põhiline, et elatakse omas ajas ja tehakse muutustest õiged järeldused.

Kuigi Rootsi Demokraadid võivad olla ohumärgiks ühiskonnas toimuvate soovimatute arengute kohta, on Rootsi siiski ka veel üks vähestest ühiskondadest, kes tõsise pingutuse korral selle probleemi lahendada suudaks. Selles riigis antakse idealismi ja missioonitunnet endiselt emapiimaga edasi.

Viited
  1. Mona Sahlin kandideeris esimest korda peaministri kandidaadiks 1995. aastal, kuid võttis “Toblerone afääri” tõttu oma kandidatuuri tagasi.

Seotud artiklid