Mõtleme veel. Venemaast…

Eesti on välispoliitiliste diskussioonide pidamiseks minu meelest päris hea koht. (Ning sada numbrit Diplomaatiat peaks olema sellele omamoodi tõestus ja kinnitus…) Meie inimesed oskavad väärtustada oma ja huvituda võõrast. Meil on asjalik uudishimu, eluterve skepsis ning parajal määral isiklikke kokkupuuteid piiridetaguse maailmaga. Kusagil Washingtonis või Brüsselis võib päevapoliitika tundlikke ja igimuutlikke detaile jälgiv koorekiht olla laiem, aga ühiskonna erinevaid osi hõlmava arutelu kvaliteet on Eestis parem kui enamikus muudes maades.

Osaliselt johtub see eliidist, välispoliitika tegijatest, kes püüavad toimuva tagamaid üsnagi ausalt lahti rääkida (kuigi alati võiks rohkem ja paremini). Osaliselt tuleneb see meediast, mis aeg-ajalt ikka välisteemade jaoks üles ärkab ning neile eetri- ja leheruumi annab (kuigi alati võiks rohkem ja paremini). Ennekõike aga teevad selle võimalikuks meie inimesed, kes on lihtsalt haruldaselt mõistlikud ja asjalikud. Ma olen jälginud nii mõnegi maa siseriiklikke välispoliitika-arutelusid; mõnedes on mind kutsutud ka osalema. Ei ole nagu Eestis. Meil on parem.

Ent on üks oluline teema, mille tasakaalukas arutamine ei tule meil välja – ja see on Venemaa. 1990. aastate eksistentsiaalsest ohutundest kantud ülitundlikkus on küll vähenenud, ent asemele on tulnud üsna ebameeldivat laadi polariseerumine, mis muudab sisulise ja argumenteeritud arutelu raskeks, asjaosalistelt paksu nahka ning kannatlikku meelt nõudvaks – kui mitte suisa võimatuks.

Mõned meist arvavad, et midagi head – ega isegi mitte neutraalset – idapiiri tagant tulla ei saa. Kui nad seal meie kohta midagi halba ütlevad, siis tähendab see, et valmistuvad kallaletungiks. Ütlevad head (mida juhtub küll harva), siis on see suitsukate ning tegelikult valmistuvad nad ikkagi kallaletungiks. Ja kui nad meist üldse ei räägi (mida juhtub kõige sagedamini), siis valmistuvad nad kallaletungiks veel eriti alatu salakavalusega.

Teised meist on aga veendunud, et ükskõik millisel Venemaa suhtes pisutki kriitilisel arvamusavaldusel (aga kriitikat vältida on Vene poliitikast rääkides siiski objektiivselt raske) pole mingit pistmist Venemaal reaalselt toimuvaga, vaid tegu on Eesti võimuerakondade poliitilise hirmuõhutamisega või, teine võimalus, USA saatkonnast lähtuvate propagandistlike juhtnööridega.

Teatud dualism iseloomustab ka meie ametlikku välispoliitilist retoorikat. Ühest küljest oleme me juba ammu aru saanud, et pole hea olla ühe-teema-riik – russofoobne väikeriik, kes rahvusvahelisel areenil ei räägi muust kui Venemaast, seda viimast aga see-eest palju ja emotsionaalselt. Teisest küljest, kui Venemaa meid asjatult süüdistab, siis tuleb neile süüdistustele ju kuidagi vastata. Ning aeg-ajalt – nagu Gruusia sõja ajal – valmistavad Moskva sammud meile tõesti akuutset ja sügavat muret.

Venemaa asjadest mitterääkimine on meile korra ajaloos juba kätte maksnud…

Sageli on need kaks hoiakut – püüd olla rahulik ja kidakeelne ning reaalsed murelikud emotsioonid – naljakalt põimunud. Olen näinud Eesti tipp-poliitikuid piiritagustel konverentsidel Venemaast kõnelemas: alustatakse tõdemusega, et meil ei ole Venemaaga mingit muret, kõik on hästi, ent küsimuste-vastuste sessioonis läheb jahedalt üleolev hoiak meelest ära ning sajatatakse kogu südamest: “See on maffiariik, kurjategijad, nad on ohtlikud, talitsetagu neid ometi!”

Tegelikult on mõlemad äärmuslikud hoiakud ju valed. Peipsi taga ei ole kõik hästi, aga see ei tähenda, et nad meile kohe kallale hakkavad tulema. Meil oleks vaja rahulikku ja kainet arutelu selle üle, kas ja kuidas on Venemaa meile ohtlik ning mida tema naabrus ja ühine ajalugu meile tegelikult üldse tähendavad. Oleks vaja unustada eelarvamused, jätta kõrvale salongikõlblikud hoiakud ning informeeritud arutelu kaudu kujundada endale koherentne arusaam Venemaa tegelikkusest ja selle tähendusest. Arusaam, mida me ise ka usume. Sellise visiooni olemasolu võimaldaks meil rahvusvahelistes debattides väljenduda siiralt ning ühtaegu tõsiseltvõetavalt. Samuti – ja see on tähtsam – teeks see taas võimalikuks normaalse Eesti-sisese arutelu, mis ei peaks enam kannatama erinevate paranoiade või enesetsensuuri all. Asjalik arutelu on alati hea. Liiatigi – võib-olla on seda kohatu meenutada –, aga Venemaa asjadest mitterääkimine on meile korra ajaloos juba kätte maksnud.

Kas ja milline on Vene oht?

1940. aasta heidab jätkuvalt meie mõtlemisele tumedat varju. Üllatavalt palju on mult küsitud: “Millal venelane tagasi tuleb?” Isegi mitte kas, vaid millal. Nii mõnedki meie sõjaväelased jälgivad Afganistanis Talibani taktikat, küsides endalt, mida sellest saaks kasutada Venemaa-vastases geriljasõjas. Uue territoriaalse okupatsiooni kartus elab meis sügaval sees. On sel alust?

On tõsi, et Venemaal on palju mõtlejaid, poliitikuid ja muidu „kõnelevaid päid”, kelle meelest Balti riigid on „põline Vene ala”, mille taasliitmine oleks kõigiti positiivne programm – kui mitte suisa ajaloo vääramatu ja paratamatu areng. Ei saa täielikult välistada, et mitmete asjaolude eriti halva kokkulangemise korral võivad need vaated tõepoolest ka reaalseks ohuks teisenduda. Ent tõenäolisem tundub ikkagi, et nad vajuvad minevikku. Territoriaalsed impeeriumid on kulukad ja moest läinud. Keegi ei taha neid enam. Eesti on NATOs. Venemaal on oma praegusegi territooriumiga palju muret. Ei usu, et 1940. aasta kordub.

Pigem tasub praegu terase pilguga jälgida, mida teeb Eesti territooriumil vene raha. Kui keegi investeerib, siis tuleks endalt küsida, miks ta seda teeb? Kui äri pole tulus või omanik pole tulu tagaajamise poolest just tuntud, siis on asi kahtlane. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Vene riigifirma näiteks tarnib Lätti ja Leetu elektrit hindadega, mis on imelikult odavad. Paljud eksperdid kahtlustavad, et selle eesmärgiks on hajutada igasugune entusiasm uue tuumajaama ehitamiseks. Samas Gazprom müüb Eestisse gaasi kole kallilt, aga äriloogikaga kooskõlas.

Veel, kui raha tuleb allikatest, mis pole legaalsed, siis ei tasu teda vastu võtta. Eesti pole mingi rahapesukoht. Poliitika ja ärimaailma sidemetel tuleb silma peal hoida – Soome eriteenistused näiteks on juba ammu kurtnud, et vene raha kipub korrumpeerima. (Ning teatavasti on terve hulk riike, kus kahtlast raha ringleb palju, aga kurtmist pole kuuldagi.) Alati säilib oht, et mitu erinevat vene raha – näiteks Kremli-meelne ja Kremli eest põgenev, aga võib-olla ka lihtsalt rivaalid – Eesti territooriumi omavahelise kakluse kohaks valivad. Ka see on potentsiaalselt väga ebameeldiv ning selle ärahoidmiseks saame me vähe teha.

Kõik eelöeldu aga ei tähenda, nagu ei saaks Venemaaga vastastikku kasulikke ning parajalt puhtaid ärisuhteid pidada. Saab küll ja neid on omajagu. Lihtsalt tuleb püüda vahet teha, mis on mis.

Üllatavalt palju on mult küsitud: „Millal venelane tagasi tuleb?”

Pikemas perspektiivis aga peaks meile korda minema Venemaa üldine areng. Äsjased duumavalimised andsid märku, et sealne “juhitava demokraatia” süsteem hakkab elujõudu kaotama. Mis saab edasi? Kas Kreml suudab oma sakraalse staatuse taastada? Kui ei, siis kas nad liberaliseerivad poliitilist süsteemi või vastupidi, keeravad kruvid koomale? Kas Venemaal õnnestub poliitilisest stagnatsioonist väljuda evolutsioonilisel teel või tuleb suurem, revolutsiooni meenutav murrang? Millal, kuidas, milliste kangelaste ja milliste tulemustega? Mis saab Põhja-Kaukaasiast? Kui palju ja millistes suundades täpselt jõuab seal toimuv mõjutada ülejäänud Vene ühiskonda, enne kui midagi lõpuks “saab”?

Ning välispoliitika – kuidas võtab Venemaa vastu Hiina tõusu? Milliseks kujunevad suhted Läänega? Kuhu Venemaa rahvusvahelises süsteemis lõpuks “maandub”, millisena ta defineerib oma rahvuslikud huvid? Sest olgem ausad, praegu on need ebaselged: Venemaa tegutseb oma mõju suurendamise nimel, aga milleks ta seda kasutada tahab – millisena tahab Venemaa näha maailma –, seda me ei tea. Ega Moskva ise ka ei tea. Ja sellest võib aru saada riigi puhul, mis on viimase 20 aasta vältel pidanud palju asju valulikult ümber mõtestama ning järgneva 20 vältel peab tõenäoliselt veel. Kui sa ei tea, kes sa oled, siis ei saa sa teada, mida sa tahad.

Aga vastused neile Venemaa tulevikku puudutavatele küsimustele ei saa jätta mõjutamata ka Eestit. Ning on mõistetav, et me oleme mõneti mures. Tore on samas, et meie nägemus positiivsest lahendusest, meie soovid ja huvid langevad üha enam kokku Venemaal jõudu koguva keskklassi omadega. See annab lootust!

Rinne vaimses ruumis

Eraldi tahaks peatuda sellel, mida riigikaitses nimetatakse psühholoogiliseks kaitseks. Sisuliselt tähendab see propagandasõdu – vastase katseid nõrgestada teise poole moraali ning jätta ta ilma rahvusvaheliste liitlaste ning ka oma rahvastiku mõistmisest ja heakskiidust. Me oleme selliseid rünnakuid Moskva poolt kogenud küll – 2007. aasta pronksiööga kaasnev meediamuda loopimine oli kõige meeldejäävam, aga tegelikult terve Putini teise ametiaja – 2004–2008 – pidas Moskva oma demokraatlike naabrite, USA ja NATO vastu lakkamatuid sõnasõdu.

On äärmiselt ebameeldiv avastada end olukorrast, kus tuleb võidelda suure ning oskuslikult üles seatud propagandamasinaga. Ja need on kohati tõesti kavalad võtted, mida Kremli “poliittehnoloogid” kasutavad. Me – õigemini, need meist, kellele sellised asjad on töö – peaksime neid instrumente paremini tundma õppima. Aga me peaksime hoiduma igasugustest ahvatlustest samu võtteid enda huvides kasutada. Sest sellisel juhul, mis me ise paremad oleksime?! Parim kaitse on mitte muutuda nende sarnasteks. Lisaks, küüniline propaganda devalveerib sõna ja õõnestab usaldust. Äsjased Vene valimised andsid tunnistust, et just see on Kremliga juhtunud. Eestile sellist tulevikku küll ei tahaks. Oleks hea, kui suhted meie poliitikute ja ühiskonna vahel baseeruksid ratsionaalsel dialoogil ning parajal usaldusel, mitte propagandaloosungitega köetud hüsteerilisel eufoorial.

Mul on natuke hingele jäänud see ühiskondliku debati moondumine, mis meil toimus pärast pronksiööd. Õnneks läks see üle, aga see oli ohtlik. Võib-olla ma sain valesti aru, aga minu meelest juhtus nii, et paljud poliitikud ja meedia olid peaminister Ansipi peale natuke kurjad – sellepärast, et ta pronkssõduri kaasuse tõsidust ilmsesti alahindas. Aga teda ei tahetud sellepärast kritiseerida, kuna viimane oleks tähendanud jõudude ühendamist Kremliga. Niisiis hakati teda suve edenedes kritiseerima hoopis mingite muude asjade pärast, milles ta üldse ei pruukinud süüdi olla: kunstlikel, aseainena kasutatavatel põhjustel…

Peipsi taga ei ole kõik hästi, aga see ei tähenda, et nad meile kohe kallale hakkavad tulema.

Niisugused arengud on väga halvad. Öelda üht, aga mõelda teist – see hävitab asjaliku debati, võtab võimaluse vigadest õppida ning lõhub usaldust. Sisuline arutelu muutub ebaratsionaalseks propagandasõjaks.

Samuti aga annab see tunnistust iseseisvuse puudumisest. Kui Eesti on vaba maa, siis me kritiseerime oma peaministrit siis, kui tahame, ja selle eest, mille eest õigeks peame. Me ise otsustame, mis on meile tähtis ja ise vastutame oma sõnade ja tegude eest. Kui me teeme midagi ainult sellepärast, et Moskva soovidele täpselt risti vastu tegutseda, siis oleme me Moskvast pea samamoodi sõltuvad, nagu oleksime temalt suuniseid võttes. Või nagu ütles Joseph Brodsky: “Sa oled vaba siis, kui sa unustad türanni nime.” Aga mitte siis, kui sa temaga omas vaimus lakkamatut võitlust pead.

Meie venelased ja meie eestlased

Ning on veel vähemalt kaks suurt asja, milles me peame ohjad ja vastutuse selgelt enda kätte võtma. Esiteks, Eesti venelased. Kui vaadata neid kui probleemi, siis on see meie probleem, mitte kellegi teise. Kui vaadata neid kui rikkust, siis on see meie rikkus – olgem vaid osavad ja kasutagem ära.

Tahame me seda või ei taha, nende inimeste elud on nüüd eestlaste omadega seotud ja nii jääb. Minu meelest saavad nad ise sellest päris hästi aru. Nad ei oota oma muredele lahendust mitte kusagilt mujalt kui Eesti riigilt. Keegi teine ei saagi neid aidata. Ei meretaguste suurriikide kohmakad vahenduspüüded ega Moskvas aeg-ajalt virguv tüliõhutustahe ei toimi. (Või vähemalt ma usun ja loodan, et ka see viimane enam ei toimi.)

Meie venelased ei pruugi integreeruda kiiresti ja probleemideta – nende siiasattumise viis juba ei olnud selline, mis kiiret kohanemist soosiks –, aga “viiendat kolonni” ei pea neist saama, kui me selle nimel natukenegi viitsime vaeva näha. Hakatuseks võiks inimestega lihtsalt rääkida – näiteks läbi Eesti venekeelse telekanali. 1990. aastatel ei oleks ma sellist telekanalit realistlikuks pidanud, nüüd pean vägagi. Elu Eestis on elust Venemaal nii erinev, et sama inforuum ei saa enam adekvaatsena mõjuda.

Ja veel vastutame me oma eestlaste eest. Kuigi elu õnneks parandab ennast ise, on meie inimeste meeltes ikkagi veel väga palju traumat ja viha okupatsiooni, küüditamiste ning nõukogude aja alanduste pärast. Sellega peaks püüdma midagi teha. Me ei tohiks panna oma vabanemist sõltuvusse Moskva avalikust vabandusest ajalooliste kuritööde eest ning uskuda, et see viimane võtaks nõiaväel kõik hingevaeva. Oleks tore, kui Moskva vabandaks, aga pole mõtet seda nõuda. Väljapressitud vabandust me ju ei taha ning siira vabanduseni jõuab Moskva läbi suurte keerdkäikude ja omas tempos – kui üldse.

Viha aga teadagi kahjustab vihkajat ennast. Meie inimesed on kannatanud niigi, nad väärivad seda, et nüüd elada rahus ja minevikuga leppinult. Kuidas aga sellele leppimisele – nii privaatsele, hingesisesele asjale – kuidagi teadlikult kaasa aidata, seda ma tõesti ei oska öelda.