Moskva globaalse julgeoleku hinnang

Viiendal Moskva rahvusvahelise julgeoleku konverentsil, mis peeti 26.–28. aprillil, ilmnes täie selgusega, et Venemaa poliitikakujundajad võivad küll soovida suhete taastamist Läänega, aga ainult juhul, kui lääneriikide juhid muudavad oma poliitikat ja mõttelaadi selliselt, et see sobituks paremini Venemaa eelistustega. Konverentsil esinenud venelased, sealhulgas riigi kõrgem riikliku julgeoleku juhtkond, kutsusid üles koostööle ühiste ohtude, eriti rahvusvahelise terrorismi vastu, kuid kinnitasid samal ajal, et lääneriikide poliitika takistab mitmeti sellist lähenemist. Venemaa esinejad pakkusid samuti üksikasju Venemaa sõjalise operatsiooni kohta Süürias ning käisid välja globaalsete terrorismiohtude hinnangu.

Venemaa sõjaline operatsioon Süürias on osutunud üllatavalt edukaks. Ent Venemaal puuduvad Lähis-Idas tugevad piirkondlikud partnerid peale Süüria ja Iraani. Lisaks on Venemaa paljude Lähis-Ida riikide silmis konkurent energiaturul ja muidu vähe huvi pakkuv majanduspartner, Moskval on keerulised suhted Iisraeli ja potentsiaalsete läänepartneritega ning sõjalist sekkumist nagu Süürias ei ole küllap õieti võimalik kuskil mujal korrata. Isegi Süüria pinnal ei ole probleem rahvusvahelise terrorismiga veel kaugeltki lahendatud. Samal ajal püsivad Venemaa ja NATO suhted külmutatuna Ukraina tõttu, seda isegi hoolimata ajenditest, mis muidu võiksid õhutada koostööd terrorismi ja muude piirkondlike julgeolekuprobleemide lahendamisel.

Mitmemõttelised signaalid Läänele

Kaitseministri asetäitja Anatoli Antonovi kinnitusel, kelle meeskond konverentsi korraldaski, osales konverentsil ligemale 700 delegaati rohkem kui 80 riigist, sealhulgas 52 ametlikku sõjaväelist delegatsiooni ja 19 riigi kaitseministrid. NATO liikmesriigid olid otsustanud taas valitsuse tasandil osalemata jätta, kuigi mõned sõjaväeatašeed olid ometi kohal. NATO riigid osalesid küll kahel esimesel konverentsil – neid alustati 2012. aastal –, ent hakkasid seda boikottima alates 2014. aasta aprillist, mil NATO peatas sõjaväelise suhtlemise Venemaaga Krimmi liidendamise tõttu ja sekkumise pärast Ida-Ukraina sündmustesse.

Sellest hoolimata olid Venemaa valitsusesindajate paljud sõnad suunatud otse Lääne auditooriumile, ehkki valdav enamik sadadest osavõtjatest olid Venemaa riiklike organisatsioonide või vabaühenduste esindajad või siis mõnest läänevälisest riigist. Erinevalt varasematest kordadest, mil konverents keskendus mõnele konkreetsele Venemaa murele lääneriikide julgeolekupoliitika suhtes (raketitõrje, NATO laienemine, väidetav värviliste revolutsioonide õhutamine jne), oli selleaastase konverentsi, mille keskne teema oli terrorismivastane võitlus, toon palju mõõdukam. Nii saatis näiteks president Vladimir Putin osalejatele pöördumise, milles esitas uuesti algselt möödunud aasta septembris ÜRO peaassamblee 70. istungjärgul kõlanud üleskutse luua rahvusvahelisele õigusele ja ÜRO autoriteedile tuginedes ülemaailmne laiapõhjaline koalitsioon võitluseks rahvusvahelise terrorismiga.

Viiendal Moskva rahvusvahelise julgeoleku konverentsil, mis peeti 26.–28. aprillini, ilmnes täie selgusega, et Venemaa poliitikakujundajad võivad küll soovida suhete taastamist Läänega, aga ainult juhul, kui lääneriikide juhid muudavad oma poliitikat ja mõttelaadi selliselt, et see sobituks paremini Venemaa eelistustega.

Venemaa relvajõudude kindralstaabi sõjaväeakadeemia ülem Sergei Makarov väitis, et NATO ja Moskva peavad koostööd süvendama, sest nende ees seisavad ühised ohud. „Kohatu on kõnelda Euroopa ja Venemaa julgeolekust eraldi, justkui oleks tegu vastaspoolustega […] Meie vahel pole juba pikka aega olnud ideoloogilisi barjääre, küll aga on meil süvenevad ühised ähvardused ja ohud.” (Kõik tsitaadid on pärit Venemaa riiklikest uudisteallikatest, sealhulgas samalaadsetest lugudest Interfaxi, TASSi, Sputniku ja RIA Novosti esituses.) Aleksandr Gruško, Venemaa alaline esindaja NATO juures, kinnitas, et NATO ja EL vajavad Moskva partnerlust tegelemisel riigiüleste ohtudega, näiteks terrorismi ja rändega: „Mitte ükski organisatsioon ei suuda luua endale eraldi julgeolekusaari.”

Oma põhiettekandes edastas kaitseminister Sergei Šoigu Venemaa ja NATO suhteid puudutades mitmeti käsitletava sõnumi. Ühelt poolt kiitis ta väga koostööd Süüria küsimuses. Šoigu sõnas, et „meie kahepoolsed kokkulepped vahejuhtumite ärahoidmiseks õhuruumis toimivad, vaenupoolte lepitamisega tegelevad sõjaväelised struktuurid teevad koostööd”. Šoigu märkis, et ÜRO Julgeolekunõukogu liikmetena on Venemaal ja Ühendriikidel eriline vastutus tegelemisel sellise ülemaailmse ohuga nagu rahvusvaheline terrorism. Šoigu lisas siiski, et ehkki Moskva on teinud Ühendriikidele tihedama koostöö ettepaneku, on „pall Washingtoni väljakupoolel”, sest Moskva pole seni veel saanud positiivset vastust.

Teised Vene esindajad läksid negatiivses suhtumises Läände veel kaugemale. Nad väitsid näiteks jätkuvalt, et NATO käitub agressiivselt ning tõrjub Venemaa üleskutseid käsitleda Euroopa julgeolekut võrdväärsel alusel ja jagamatuna. Nentides, et NATO-Venemaa nõukogu (NVN) esimene kohtumine üle kahe aasta, mis toimus 20. aprillil alaliste esindajate tasandil, lõppes vähegi märkimisväärse tulemuseta, isegi ilma uue kohtumise kuupäeva kokku leppimata, sõnas Šoigu konverentsi osavõtjatele, et selline kohtumine ei tekitanud tunnet, nagu võiks Venemaa ja NATO selgepiiriline sõjaline koostöö, mille NATO peatas Ukraina sündmuste tõttu 1. aprillil 2014, peatselt taastuda: „Selles osas on olukord kahetsusväärne. Venemaa koostöö NATO ja ELi riikidega on jätkuvalt külmutatud ja mitte meie süül.”

Selline arvamus ei peaks üllatama, kui pidada silmas Venemaa välisministeeriumi pessimistlikku hinnangut kohe NVNi kohtumise järel:

Hoolimata diskussioonide käigus selgelt ilmnenud alliansi suutmatusest astuda välja kitsalt blokisisesest politiseeritud õhkkonnast ja üksikute NATO liikmesriikide teada katsetest diskrediteerida NVNi formaati peame me seda jätkuvalt Venemaa ja NATO kasulikuks konsultatsioonide kanaliks julgeoleku võtmeküsimuste arutamisel.

Me analüüsime hoolikalt aset leidnud kohtumise tulemusi. Alliansiga peetava poliitilise dialoogi edasine kestmine ja sagedus sõltub rangelt proportsionaalselt NATO poole valmisolekust võrdõiguslikuks koostööks ja Venemaa riiklike huvide arvestamiseks.

Tahaks loota, et ka NATOs võib ilmneda poliitiline tahe ja suudetakse demonstreerida tõeliselt vastutustundlikku lähenemist süsteemse vastastikmõju korraldamisel meie maaga.

Lisaks süüdistas Šoigu Läänt „terava ja leppimatu infosõja” pidamises Venemaa vastu, mille raames sepitsetakse alusetuid lugusid, nagu ähvardaks Moskva Euroopa riike, mis õigustab NATO sõjalise heidutuse tugevdamist, ehkki tegelikkuses ähvardab hoopis Lääs Venemaad, kui laiendab allianssi, kindlustab selle kaitsevõimet ja toob sõjalist taristut aina kaugemale itta. Kuigi Šoigu sõnas, et „me oleme võidurelvastumise vastu”, sundivat NATO sammud Moskvat „võtma proportsionaalseid sõjalisi ja sõjalis-tehnilisi vastumeetmeid”. Moskva eestvedamisel tegutseva Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO) peasekretär Nikolai Bordjuža kurtis samuti, et NATO suurendab Venemaa ja Valgevene lähistel sõjalist aktiivsust, näiteks seirelende ja vägede roteerimist. Lavrovi sõnul „me näeme NATO idatiival järjepidevat USA vägede ja tema liitlaste vägede roteerimist, peaaegu igapäevaseid sõjalisi õppusi ja uue sõjalise taristu rajamist. Üheskoos ei ole need sammud kooskõlas NATO-Venemaa alusakti sisu ega vaimuga ning muudavad sõjalist ja poliitilist maastikku väga oluliselt eriti Kirde-Euroopas, muutes selle kõrgendatud pingete piirkonnaks sõjalises mõttes rahumeelse ja stabiilse piirkonna asemel, mida see oli veel alles hiljaaegu.”

Teised Vene esindajad läksid negatiivses suhtumises Läände veel kaugemale. Nad väitsid näiteks jätkuvalt, et NATO käitub agressiivselt ning tõrjub Venemaa üleskutseid käsitleda Euroopa julgeolekut võrdväärsel alusel ja jagamatuna.

Venemaa julgeolekunõukogu esimees Nikolai Patrušev väitis, et teatavad, ehkki nimetamata jäänud riigid õhutavad seniajani värvilisi revolutsioone. Antonov sõnas, et üks konverentsi teemasid oli „terroristide kasutamise oht poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja tõsiasi, et „häid” terroriste ei ole olemas”. Samuti kaude Ühendriikide pihta suunatult hoiatas Lavrov, et „meil lasub kohustus omandada kõik saadud õppetunnid ning öelda otsustavalt „ei” sellistele sammudele ja poliitilistele otsustele, mis on paisanud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika allapoole suunduvasse keerisesse ja üleüldisesse lagunemisse, ilma et seni oleks selge, milline on selle tulemus. See puudutab mitte ainult sõnades, vaid reaalses poliitikas kaasaegse maailma kultuurilise ja tsivilisatsioonilise mitmekesisuse ning rahvaste õiguse tunnustamist valida ise oma saatus ilma väljastpoolt peale surutud retseptide või väärtusteta. Vastasel juhul saavad äärmuslased ka edaspidi värvata endale toetajaid, pakkudes vägivalda välja ainukese identiteedi säilitamise viisina inimestele, kes ei asu globaalses edetabelis just kõrgel kohal.” Ta lisas, et „meil lasub kohustus üritada otsustavalt takistada terroristlike rühmituste kasutamist vahendina piirkondliku jõudude tasakaalu uue konfiguratsiooni loomisel või arvete õiendamiseks režiimiga, mis on kaotanud kellegi soosingu”.

Lähis-Ida segadus

Venemaa esinejad uhkustasid õigusega Moskva sõjalise eduga Süürias. Septembri lõpul alanud sekkumine, mille teravikus seisis Venemaa õhu-kosmosevägi, on olnud lausa üllatavalt edukas, otse õpikunäide selle kohta, kuidas rakendada piiratud sõjalist jõudu kindlapiiriliste eesmärkide saavutamiseks. Üksikute kaotustega suutsid Venemaa väed päästa Bashar al-Assadi valitsuse möödunud aastal kindlast lüüasaamisest ning muutsid Moskva Süüria rahuprotsessi asendamatuks osapooleks. Lavrov nimetas Venemaa, Ühendriikide ja teiste riikide koostööd Süüria küsimuses „edasiliikumiseks Venemaa presidendi Vladimir Putini algatuse teostamisel rajada laiapõhjaline terrorismivastane rinne, millest ta kõneles ÜRO peaassambleel”.

See oli kaugelt positiivsem hinnang Venemaa ja USA koostööle Süüria olukorra lahendamisel, kui söandavad pakkuda paljud vaatlejad. Washington ei ole olnud sugugi rahul, et Moskva võimaldas Süüria valitsusel rikkuda 27. veebruari relvarahulepet ning rünnata eriti Aleppo piirkonnas läänemeelseid mässulisi, kes võitlevad president Bashar al-Assadi režiimi vastu. Süüria peamine opositsioonirühmitus Kõrge Läbirääkimiste Komitee lahkus Genfis peetavatelt läbirääkimistelt, kus püütakse leida püsivamat lahendust lahingutegevuse lõpetamiseks, osaliselt just seepärast, et Venemaa valitsus kohtleb selle tähtsaid liikmeid, näiteks rühmitusi Ahrar aš-Šam ja Jayš al-Islam, jätkuvalt terroristidena, kellele ei laiene veebruarikuine relvarahu. Venemaa kindralstaabi luure peavalitsuse (GRU) ülema asetäitja Sergei Afanasjev sõnas konverentsil, et need rühmitused ründavad „nii valitsusvägesid kui ka rahuprotsessiga liitunud mõõduka opositsiooni esindajaid. Sageli juhtub see teatavate riikide topeltstandardite tõttu, kes üritavad kasutada džihadiste Bashar al-Assadi režiimi kukutamiseks.”

Mõned Venemaa esinejad rõhutasid vajadust tegelda ülemaailmse terroriohuga laiemalt. Afanasjev hoiatas, et Venemaa sõjaväeluure hinnangul on Daieshi käsutuses Lähis-Idas 33 000 võitlejat (14 000 Süürias ja 19 000 Iraagis) ning nad on varustatud isegi raskerelvastusega, sealhulgas tankide, sotrate ning tanki- ja õhutõrjesüsteemidega. Ta hoiatas, et Daesh üritab destabiliseerida Liibüat, saadab aastas sadu võitlejaid salaja Euroopasse ning valmistub laiendama operatsioone Aafrikas.

Laveerimine Kesk- ja Lõuna-Aasias

Mure Afganistani pärast, mida Venemaa esinejad olid väljendanud eelmistel konverentsidel, ei olnud sugugi vaibunud. Afanasjev hoiatas, et äärmusrühmitused üritavad ära kasutada Afganistanis põimuvaid piirkondlikke etnilisi, usulisi ja muid eraldusjooni. Ta oli eriti mures selle pärast, kuidas Hizb ut-Tahrir, Lashkar-e-Taiba, Usbekistani Islamiliikumine ja muud äärmusrühmitused koonduvad Islamiriigi lipu alla, suutes välja panna jõu, mis GRU hinnangul ulatub 45 000 meheni. Šoigu sõnas: „Me pöörame selles kontekstis erilist tähelepanu muret tekitavale olukorrale Kesk-Aasias ning Afganistanist lähtuva terrorismiohu negatiivsele mõjule piirkonnas.” Kõrgõzstani relvajõudude kindralstaabi ülem Džanõbek Kaparov hoiatas, et Afganistanis tegutsevad sõjalised rühmitused, millesse kuulub ka endiste Nõukogude bloki riikide kodanikke, võivad juba sel kevadel ja suvel imbuda Kesk-Aasia riikidesse, sest neid sunnib põhja poole taanduma Afganistani valitsuse pealetung.

Kõrgõzstani relvajõudude kindralstaabi ülem Džanõbek Kaparov hoiatas, et Afganistanis tegutsevad sõjalised rühmitused, millesse kuulub ka endiste Nõukogude bloki riikide kodanikke, võivad juba sel kevadel ja suvel imbuda Kesk-Aasia riikidesse, sest neid sunnib põhja poole taanduma Afganistani valitsuse pealetung.

Šoigu sõnas, et selle probleemi lahendamiseks soovib Venemaa kaitseministeerium varustada KJLO liitlasi uuema relvastuse ja varustusega muutmaks nende sõjaväed „kompaktseks ja äärmiselt mobiilseks […], mis suudaksid tõhusalt ja kindlalt vastu seista riikliku julgeoleku ohtudele ja probleemidele”. Ta nentis, et Venemaa sõjaväebaasid Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis aitavad suurendada nii piirkonna kui ka konkreetsete riikide julgeolekut. Samuti väitis ta, et Shanghai Koostööorganisatsiooni (SKO), mille liikmete sekka kuuluvad Venemaa, Hiina ja mitu Kesk-Aasia riiki, sõjalise komponendi tugevdamine „vastab meie kõigi ühistele huvidele”. Šoigu tuletas meelde, et Venemaa kaitseministeerium on juba esitanud ettepaneku luua SKO raames sõjaliste nõunike aparaat.

KJLO peasekretär Bordjuža toonitas vajadust „konsolideeruda riikide ümber, mis on näidanud ennast ausate ja isetute võitlejatena terrorismi vastu ja millel on potentsiaali tegutseda globaalselt terrorismi vastu”. Endine Venemaa kindral Bordjuža pani ette süvendada võitluseks rahvusvahelise terrorismiga oma organisatsiooni ja SKO ning Venemaa ja Hiina koostööd. Ka Lavrov oli seda meelt, et „tihedam koostöö Hiina, India ja Pakistani vahel piirkondlike organisatsioonide, eriti KJLO ja SKO raames, milles Afganistan ja kõik tema naaberriigid eri määral juba osalevad, peab etendama erilist osa Afganistanist tulenevate probleemide ja julgeolekuohtude ületamisel”. Lisaks pooldas Bordjuža laiema raamistiku kaasamist ehk „tihedamat koordineerimist mitmete piirkondlike organisatsioonide vahel, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere Riikide Ühendus ja Aafrika Liit”. Bordjuža ettepaneku kohaselt võiks sellise võrgustiku, mille tegevust koordineeriks ÜRO, esimene ülesanne olla „koostada ühine nimekiri terrorirühmitustest, millega kõik asjaosalised riigid kohustuksid võitlema”.

Oma julgeolekukoostöö tugevdamise huvides kasutasid Venemaa ja Afganistan ära seda, et konverentsil viibis Afganistani kaitseministri kohusetäitja Masoom Stanekzai, ning asutasid kahepoolse sõjalis-tehnilise koostöö komisjoni ja otsustasid laiendada kaitsekoostööd luureandmete jagamiseks ja Afganistani sõjaväelaste senisest ulatuslikumaks väljaõpetamiseks Venemaal. Samuti arutati ühiseid meetmeid võitluses terrorismi ja salakaubandusega.

Pakistani ja Venemaa paranevatest suhetest andis aimu see, et külalisena konverentsil viibinud Pakistani kaitseminister Khawaja Asif sõnas Venemaa ajakirjandusele, et tema meelest Moskva „etendab juhtivat osa Kesk-Ida ja Kesk-Aasia piirkonna stabiliseerimisel”. Asif sõnas, et lisaks koostööle piirkondlike julgeolekuohtude ja ülemaailmse terrorismi küsimustes soovib Pakistan osta Venemaalt koptereid, lennukeid, tanke ja õhukaitserelvastust. Nende hangete aluseks on 2014. aasta novembris sõlmitud kaitsekoostöö leping ning 2015. aasta augusti tehing, mis nägi ette nelja Venemaa Mi-35M transpordi- ja ründekopteri müümist Pakistanile. Zamir Kabulov, Venemaa valitsuse erisaadik Afganistanis, nimetas Afganistani rahukõneluste praegust formaati, millel osalevad ainult Afganistani, Pakistani, Hiina ja Ühendriikide valitsused, vähetõhusaks, kuid lisas, et Moskva liitumine võiks anda sellele märksa laiahaardelisema ilme.

Hiina ja teised

Hiina riiginõunik ja kaitseminister Chang Wanquan kõneles konverentsil rahvusvahelise terrorismi ohtlikust levikust. Ühtmoodi Venemaa esinejatega kutsus ta üles looma laiapõhjalist ülemaailmset koalitsiooni, mille aluseks oleks vastastikune austus ja ideoloogiline kooseksisteerimine rahvusvahelise õiguse põhimõtetest lähtudes ning ÜRO Julgeolekunõukogu egiidi all ning mis austaks osalevate riikide suveräänsust, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Selline koalitsioon peaks tema arvates välja töötama kõikehõlmava lahenduse terrorismiga võitlemiseks, mis sisaldaks diplomaatilisi, majanduslikke, poliitilisi, kultuurilisi ja muid meetmeid. Moskva seisukohtadega kõlas kokku ka Changi hukkamõist topeltstandarditele, kindla rahvuse või religiooni vastu suunatud sammudele, teiste riikide siseasjadesse sekkumisele ning ühepoolse kasu taotlemisele ülemaailmse julgeoleku arvel. Lisaks kinnitusele, et Hiina sõjavägi on valmis astuma terrorismi vastu nii kodu- kui ka välismaal, tõi Chang esile Hiina „ühe vöö, ühe tee” algatuse, mis aitab rahvusvahelise arengu kaudu edendada piirkondlikku julgeolekut.

Lisaks süüdistas Šoigu Läänt „terava ja leppimatu infosõja“ pidamises Venemaa vastu, mille raames sepitsetakse alusetuid lugusid, nagu ähvardaks Moskva Euroopa riike, mis õigustab NATO sõjalise heidutuse tugevdamist, ehkki tegelikkuses ähvardab hoopis Lääs Venemaad, kui laiendab allianssi, kindlustab selle kaitsevõimet ja toob sõjalist taristut aina kaugemale itta.

Ehkki Põhja-Korea sel aastal konverentsil ei osalenud, tuksus Põhja-Korea tuumaprogramm väga paljude osalejate teadvuses. Lavrov kutsus oma esinemises Põhja-Koread hoiduma vastutustundetutest sammudest ja loobuma illusioonist, nagu võidaks Põhja-Koread tunnustada tuumariigina. Samal ajal hoiatas ta ka Ühendriike ja selle liitlasi, et Moskva peab nende soovi ära kasutada „seda situatsiooni ettekäändena tugevdada sõjalist kohalolekut Kirde-Aasias erakordselt ohtlikuks ja negatiivsete tagajärgedega ettevõtmiseks”.

Vietnami kaitseminister Ngô Xuân Lịch toetas oma esinemises Venemaa osakaalu tugevnemist Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas nii kaubanduse ja majanduse kui ka julgeoleku vallas. Šoigu pidas kümne ASEANi riigi sõjalise delegatsiooni juhiga konverentsi ajal eraldi kohtumise, millega jätkati Moskva senist ASEANi-põhist mitmepoolset julgeolekukoostööd ASEANi Regionaalse Foorumi ja ADDM+ (ASEAN Defence Ministers’ Meeting Plus) raames. Šoigu sõnas, et osalejad töötasid välja plaane koostöö laiendamiseks sellistes valdkondades nagu võitlus terrorismiga, merejulgeolek, katastroofiabi, sõjaväemeditsiin ja demineerimine. Ometi kommenteerisid Venemaa esindajad konverentsi käigus ametlikult minimaalselt Aasia julgeolekuga seotud teemasid – võib-olla selleks, et mitte tõmmata tähelepanu lahkhelidele Hiina ja mõne tema naaberriigi vahel.

Probleemid

Konverents kinnitas laialdaselt tunnustust leidnud Venemaa tähtsust rahvusvahelise julgeoleku tagamisel. Sõltumata sellest, kas pidada Venemaad ohuks või partneriks, ei saa eitada Venemaa sõjalist jõudu. Üldiselt on siiski Venemaa välispoliitika piirdunud väheste mittesõjaliste vahendite kasutamisega. President Obama on nimetanud Venemaad piirkondlikuks suurriigiks, millel on globaalsed ambitsioonid, aga napib globaalset võimekust. Moskva jõud on suur endise Nõukogude Liidu alal, kus paljud riigid sõltuvad väga tugevasti Venemaa energiast, asuvad Venemaa ajakirjanduse mõjuväljas ning on silmitsi Venemaa ülekaalukate tavajõududega otse oma piiri taga.

Ent mujal on Moskva mõju tugevasti piiratud: ülejäänud Euroopas NATO ja ELi ülekaaluka jõuga, Lähis-Idas piirkonna muutlikkuse ja Venemaa kohalike partnerite nõrkusega ning Aasias Hiina ülekaaluka kohaloleku ja jõuga. Mujal, näiteks Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, on Venemaa sõjalise jõu kuvamine väga piiratud ning peab tuginema köitvat meelelahutust pakkuvale, aga end diskrediteerinud Venemaa ajakirjandusele, kahanevale energiaekspordile tuginevale Venemaa majandusele ja vetoõigusele ÜRO Julgeolekunõukogus, millest ei ole aga raske mööda minna.

Isegi Süürias seisab Venemaa püsiva sõjalise võidu kindlustamisel silmitsi samade probleemidega nagu kõik teised, kui pidada silmas väga suurt arvu kohalikke ja väliseid osapooli ning nende väga lahknevaid huve ja võimeid. Erinevalt külma sõja ajast ei suudaks isegi Moskva ja Washingtoni saavutatud kõikehõlmav rahulepe vaevalt palju saavutada, sest terroristid lihtsalt ei tunnistaks seda ning ülejäänudki osapooled peaksid seda pigem ajutiseks hingetõmbepausiks, mille käigus relvastuda kokkupõrke järgmiseks faasiks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.