Mõrv Samarkandis

Raamat on diplomaadist ja diplomaatiast. Briti suursaadik Craig Murray saabub keskkonda, mis ei ole meie lugejale kuigi võõras: trööstitud paneelmajad, keldribaarid, kohustuslikud viinajoomised. Postsovetlik maastik oma täiuslikkuses – selline on tänapäevane Usbekistan. Murray sukeldub entusiasmiga töösse. Varsti, ja suursaadiku kohta ebatavalisel moel, saab ta väga lähedaseks asukohariigi inimestega. Kohalikku elu uurides saab Murray ruttu pihta kahele läänemaailma “luukerele”.

Üks nendest on justkui avalik saladus: lääneriigid ei vali liitlasi ainult eetilistest kaalutlustest lähtudes, vaid peavad pahatihti silmas reaalpoliitilist kasumit. Suure eesmärgiga õigustatakse väga küsitavaid vahendeid. Raamatu sündmused algavad otse enne Iraagi sõja algust, “sõda terrorismiga” võtab kiiresti hoogu. Usbekistanist kujuneb selles sõjas USA oluline liitlane. Just nende sündmuste taustal paljastabki Murray isiklikult mitmeid Usbekistani presidendi Karimovi režiimi kuritegusid; kogu maailm saab teada asjaolu, et Usbeki vanglates kasutatakse ühe piinamis- ja mõrvamismeetodina inimeste keetmist.

Oma avastustest šokeerituna avastab Murray rohkem ja rohkem juhtumeid, kus režiim võitleb opositsiooniga äärmuslikke meetmeid rakendades. Talle saab selgeks, et vägivald on Usbekistani tavaeluski igapäevane nähtus. Usbekistani macho-ühiskonnas tähendab miilitsa kätte sattumine suurel osal juhtudest naise jaoks kindlat vägistamist. Miilitsad vägistavad ka mehi, kuid seda ei pea nad homoseksuaalseks suguaktiks, vaid pelgalt võimunäitamiseks. Nende õudustega kokku puutudes saab Murrayst tuline inimõiguste eest võitleja. Ta saavutab suure populaarsuse ja seda eeskätt teiste saadikute diplomaatilise vaikimise foonil – paradoksaalselt austab ka Karimovi võim jõulist käitumist rohkem kui mahasalgamist.

Teine “luukere” oli tollal alles kapis. Murray hoiatab Londonit, et Suurbritannia eriteenistused ei tohi kasutada piinamisega saadud Usbeki luure informatsiooni või küsimärgi alla satuvad avalikkuse eest varjatult välja kujundatud põhimõtted võitluses terrorismi vastu. Autor ei saa tol hetkel veel aru, miks asjale ei anta ametlikku käiku. Pealinn reageerib tema tegevusele aga üha negatiivsemalt. Pikkamööda jõuab autorile lõpuks kohale, et London oli piinamistest Usbeki vanglates tegelikult teadlik – enamgi veel, seda andmete saamise viisi tahetakse legaliseerida ka Suurbritannias. Osutub, et parem pole olukord ka USA puhul – nüüdseks teab juba kogu maailm USA salavanglatest ja piinamismeetodite õigustamisest. Eetikapõhimõtete selline järsk lõdvendamine osutub oma kodumaad armastavale diplomaadile suureks löögiks.

Usbeki vanglates kasutatakse ühe piinamisja mõrvamismeetodina inimeste keetmist.

Näeme üksikisiku, diplomaadi ja seega riigiteenistuja püüdlusi võidelda suure süsteemiga, mille teenistuses ta ise tegelikult on. Väikse riigi diplomaadina oleks raske midagi muuta. Suurriigi esindajal on aga suurem mõjuvõim.
Briti suursaadikul õnnestub Usbekistanis palju ära teha. Tema huvid ei piirdu olukorraga vanglates: sama innukalt jälgib ta opositsioonivastast tegevust kogu riigis, sõidab ringi, et vaadata, kuhu kaovad lääne abirahad. Ta näeb, kuidas üle piiri lubatakse kontrollimata pikki musti, tumedate klaasidega limusiine – narkoparunid ei lase end häirida lääne narkovastasest võitlusest ja see kõik toimub koostöös Karimovi võimudega.

Kuigi tollal ei võetud Murray sõnu Londonis kuulda, teame edaspidisest, et tema tegevus on jätnud jälje.

Kui Karimovi režiim avas mais 2005 tule rahumeelse demonstratsiooni pihta Andidžonis, reageeris London palju võimsamalt kui teised suurriigid. NATOs ja Euroopa Liidus on just Briti diplomaadid pooldanud Karimovi režiimi rangemat kohtlemist. Ei NATOs ega ELis rakendatud tollal kuigi rangeid meetmeid Usbekistani suhtes. Siiski võttis Euroopa Liit pisut hiljem, Suurbritannia eesistumise ajal, vastu mitu väga kriitilist resolutsiooni. Londoni huvi küsimuse vastu ning selliste meetmete tugevat toetamist võib teatud määral pidada ka Craig Murray isiklikuks teeneks. Sellel saavutusel on aga oma hind. Raamatus saamegi jälgida, kuidas Briti välisteenistus kogu oma kaalukusega ühe teenistuja vastu astub ja millega see lõpeb.

Diplomaadid ja riigiametnikud näevad selles loos ohtlikku dilemmat: teos paneb mõtlema piiridest ja nende ületamisest, võitlusest eelkõige iseenese südametunnistusega. Mida teha, kui diplomaat ei saa kuidagi nõustuda võimul oleva valitsuse poliitikaga? Kui ta näeb, et see on riigile kahjulik ja/või kujutab enesest taganemist väljakuulutatud põhimõtteist? Kumb tee valida: kas lähtuda kindlalt riigi ja kogu demokraatliku maailma väärtustest või jääda bürokraadiks, kes tuima näoga käsku täidab? Raamat sunnib mõttes läbi mängima samasugune dilemma ja jõudma eneses igaks juhuks juba varakult selgusele.

Craig Murray tegi oma valiku ja maksis selle eest sisuliselt ametikohaga. Kõigil teistel diplomaatidel jääb vaid loota, et neid nii äärmusliku dilemma ette ei seata. Väiksemal määral puutub aga iga diplomaat sellise valikuga palju tihedamini kokku, kui arvata võib või kui ta ise endale tunnistada julgeb.

Kui võtta kas või NATO riikide nõusolek istuda Euro-Atlandi Nõukogu laua taga koos selliste partneritega nagu Turkmenistan, Valgevene, ka Usbekistan. Füüsiliselt ei ole Usbekistani enamasti küll kohal, aga tuleb rõhutada, et see on nõnda Usbekistani, mitte NATO riikide valikul.

Väikse riigi diplomaadi ees seisab see raske valik tavaliselt küsimusena, kas tegutseda või mitte. Kuna tihti ollakse pigem vait ja lastakse oma riiki otseselt mitte puudutavatel asjadel lihtsalt juhtuda, siis ei tunnetata ka oma moraalset vastutust nii eredalt.

Lääneriigid ei vali liitlasi ainult eetilistest kaalutlustest lähtudes, vaid peavad pahatihti silmas reaalpoliitilist kasumit.

Kas olla nõus, et ühe riigi iseseisvumiseks on vaja rohkem hääli kui 50 protsenti pluss üks; et ühe grupi vabadusvõitlus on teise puhul terrorism; et humanitaarabi andmine sõltub õiglaste ja vabade valimiste tulemusest; et demokraatlike valimiste tulemus on aktsepteeritav vaid siis, kui võitjad meile meeldivad; et kellel on rohkem gaasi, sellel ka rohkem sõnaõigust?

Eraldi liinina jookseb teosest läbi diplomaadi eraelu. Saame teada, et lääne rikka keskealise mehe kohustuslike aksessuaaride hulka kuulub kindlasti ka raamatus süütu sõnaga “girlfriend” tituleeritud kohalik noor armuke. Selle elupoole avameelne kirjeldus võib vihastada nii mõndagi naissoost lugejat. Kuna aga autor nende kirjelduste juures nii süüdimatult siiras, hakkate lugedes pigem tema seiklustele kaasa elama.

Diplomaadi armastus kohaliku usbeki naise vastu ei jää lihtsalt kergeks afääriks. Tema võitlus süsteemiga ei vii teda võidule.

Peab möönma, et raamatus kirjeldatu on esitatud ikkagi eelkõige autori vaatenurgast, mõnes mõttes ka võimalik katse ennast tagantjärele õigustada. Siiski on aga tunda, et selle raamatu kirjutamise üks ajendeid oli vajadus kõik südame pealt ära rääkida – sellest tulenev ehedus on üks põhjus, miks seda raamatut tasub lugeda.