Morist Abeni: Jaapani peaministrite okkaline teekond

Mori on üks ebapopulaarsemaid Jaapani peaministreid, kelle rumaluse ja arrogantsuse tipuks peetakse rahulikku golfimängu jätkamist 2001. aasta 9. veebruaril, kui ta oli saanud teate Jaapani kalalaeva Ehime Maru üheksa noort inimelu nõudnud kokkupõrkest ootamatult pinnale tõusnud USA allveelaevaga Greeneville.

Mori eelkäija, väidetavalt ületöötamise tõttu südamerabanduse saanud ja siis surnud Keizo Obuchi oli andnud oma ülikoolisõbrale Morile üle riigi, kus majandus tundus esimest korda pärast 1990. aastate alguse krahhi taas ülespoole pürgivat. Mori koos kogu oma ebapopulaarsusega sümboliseerib tavalist jaapani tüüppoliitikut. Veetnud aastaid parlamendisaadikuna ja vaikselt endale parteiridades võimu kogunud, jõudis viimaks kätte lihtsalt tema kord peaministriks saada. Ülikoolipäevil kuulus ta koos Obuchiga kuulsasse Waseda ülikooli peaministreid kasvatanud väitlusklubisse ning peale Obuchi südamerabandust otsustati teatepulk anda edasi tema klubikaaslasele. Üritades oma populaarsust toita Obuchi mõõduka eduga, ei jätnud Mori kordagi kasutamata juhust kuulutada, et kuuleb end saatvat Obuchi surivoodist kostvat heakskiitvat ja usaldust avaldavat pominat. Üldsusele suuresti tundmatu figuurina, kuid kulissidetaguses mängus osava tegelasena oli Moril kahtlemata olemas Jaapani juhtiva Liberaaldemokraatliku Partei (LDP) funktsionääride toetus. Tõsi, drastiliste majandusreformide asemel oodati temalt pigem status quo hoidmist ning poliitikute seas püsis lootus, et valulike muudatuste läbiviimist õnnestub edasi lükata.

Paraku olid nii Obuchi kui Mori arusaamad majanduse ergutamise võimaluste kohta vananenud. Riigi raha pumpamine tee-ehitusprojektidesse, mis ehitustööliste sissetulekuid tõstes sisetarbimist suurendas, võis aastate eest olla oluline majandushoob, kuid sellise majanduskasvu jätkumine oli aja jooksul üha küsitavam. Ka valijate toetus, mis taoliste valikuliselt suunatud regionaalsete rahavoogudega traditsiooniliselt saavutati, muutus üha ebakindlamaks. Mõneprotsendilise majanduskasvu esilekutsumiseks pidi Jaapani valitsus üha rohkem ja rohkem kulutama ning riigivõlg ainult kasvas. Majandust ennast näris deflatsioon, inimesed kartsid raha kulutada, pangad vaevlesid mullimajanduse ajal antud halbade laenude küüsis ning isegi nullilähedaste intressimäärade kiuste ei suutnud enamik ettevõtteist laenu võtta. Majandus oli pikaajalises madalseisus ning sellest väljatulemiseks oli tarvis seniseid tegutsemisviise kardinaalselt muuta.

Jaapani poliitika anatoomia

Poliitika ei ole Jaapanis rahva hulgas kuigi populaarne. Korruptsioon, tagatubades tehtud kokkulepped, üldine läbipaistmatus ja soovimatus muudatusi läbi viia on põhjused, miks rahvas poliitikuid usaldama ei kipu. Jaapani poliitikas valitsevaid jõuvahekordi pole lihtne mõista ning neist arusaamiseks on esmatähtis aru saada LDP struktuurist. Erinevalt Euroopa kultuuriruumis esindatud parteide põhitüüpidest ei ole Jaapani võimupartei sugugi ühtne, ka LDP president, kes tavaliselt on ka Jaapani peaminister, ei suuda oma alluvaid täielikult oma kontrolli all hoida ning pole harvad ka juhud, kui nimekad parteiliikmed oma liidrit valjuhäälselt kritiseerivad. LDP-sisene võimuvõitlus põhineb parteis moodustunud kildkondadel (fraktsioonidel), kus lojaalsust ei taga tihtilugu mitte niivõrd liidrite ideoloogia, vaid see, et liidrite käes on rahakott, kust jagatakse valimiskampaaniate läbiviimiseks nii vajalikke finantsvahendeid.

LDP edu aluseks on olnud nn raudne kolmnurk, mis iseloomustab tihedaid suhteid majandusringkondade (eelkõige suurettevõtjate assotsiatsiooni Keidareni), bürokraatide ja poliitikute vahel. Väidetakse ka, et üks põhjusi, miks LDPd ei suudetud valitsusest välja tõrjuda isegi mitte aastaks, oli see, et bürokraatidel ei sujunud koostöö teiste parteide uute ministritega sugugi nii hästi ning seetõttu avaldasid vanad liitlased survet LDP tagasitoomiseks valitsusse. Tavavalija on jätkuvalt LDP poolt hääletanud lihtsalt seetõttu, et usub teiste parteide võimesse midagi poliitikas korda saata veelgi vähem ning tihtilugu võib leida ka nn patrooni-kliendi suhteid, kus hääl antakse LDP kandidaadile lootuses hiljem ise riigiraha jaotusskeemide kaudu kasu lõigata. Mida aeg edasi, seda raskem on siiski selliste “käsi peseb kätt” süsteemide ülalhoidmine.

Mori koos kogu oma ebapopulaarsusega sümboliseerib tavalist Jaapani tüüppoliitikut.

Karel van Wolferen on väitnud oma raamatus “The Enigma of Japanese Power”, et tegelikult ei juhi Jaapanit mitte keegi. Tegu pole süsteemiga, mis liigub suhteliselt iseseisvalt edasi ning liidrite roll pole mitte juhtida, vaid õlitada süsteemi osade koostööd. Tõepoolest, pärast Teist maailmasõda on Jaapanis olnud vähe visionäärist liidreid. Sõjas alandatud rahvas suunas kõik oma püüdlused majanduskasvu saavutamisse ning eesmärgiks oli lääneriikide majanduslik kinnipüüdmine. Kuna visioon ja eesmärk oli tervel rahval üks, siis näitasid nii poliitikud, bürokraadid kui ettevõtjad üles koostöötahet huvide konsolideerimisel, mis aitas raudse kolmnurgana kaasa sellele, et näiteks 1960ndatel kümne aastaga sissetulekute kahekordistumise sihiks seadnud peaministri Hayato Ikeda lubadus ka tõepoolest täitus. Jätkuv majanduskasv ja inimeste elujärje parandamine lisas LDP valitsustele legitiimsust ning äriringkondade, poliitikute ja bürokraatide tihedad suhted süvenesid veelgi.

1985. aastal toonase G 5 (juhtivate tööstusmaade ühendus, praegu, kui lugeda hulka ka Venemaa, G 8. – toim) poolt allkirjastatud Plaza leping, mille eesmärgiks oli peatada dollari tugevnemine, oli üks peamisi tegureid, miks Jaapanis tekkis nii suuremahuline majandusmull, et selle lõhkemisele järgnenud pohmelus andis tunda üle kümne aasta. Mitte asjata ei kutsuta 1990. aastaid Jaapanis kadunud kümnendiks. Korraks katkes majanduskaose mõjul isegi LDP 1955. aastast peale kestnud valitsemisperiood. Kaheksa senise opositsioonipartei (välja olid jäetud ainult kommunistid) koalitsioonivalitsuse moodustas Morihiro Hosokawa, kes, tõsi küll, oli LDPst lahku löönud vaid aasta varem. Uut poliitikat lubanud koalitsioonivalitsus ei püsinud kaua ning juba vähem kui aasta pärast oli peaministriks kolmas mitte-LDP mees, sotsialistist Tomiichi Murayama, koalitsiooniga oli aga taas liitunud LDP. Peaministrikoha tagasivõitmiseks läks LDP-l kaks aastat ning seda on tänaseni kindlalt enda käes hoitud.

Eesmärgi saavutanud ja teised arenenud riigid majanduslikult kinni püüdnud, ilmnes aga, et majandussurutise tingimustes on seni edu toonud mudel hoopis takistuseks. Sihi silmist kaotanud “süsteemi” oli vaja muuta, aga tundus, et keegi ei saa sellega hakkama. Obuchi, Mori ja nende eelkäijad olid vana kooli mehed, kelle edu tulenes süsteemist enesest. Seega puudus neil igasugune motivatsioon selle muutmiseks. Oli vaja tugevat liidrit, kes suudaks olukorda objektiivselt hinnata ning läbi viia rea reforme, mis tõstaksid Jaapani taas stagnatsioonist välja.

Lõvisüda Koizumi

Junichiro Koizumi saamine peaministriks äratas lootuse, et asjad hakkavad liikuma paremuse poole. Poliitilise isemõtlejana tuntud Koizumi toetus LDPs polnud olnud kunagi kõrge ning tema võim tugines rahva toetusele. Läbiviidud majandusreforme on hinnatud erinevalt, kuid on selge, et just Koizumi oli Jaapani majanduse taaselustamise võtmefiguur ning põhjuseks, miks reformide tempo teinekord soovida andis, oli tugev vastasseis reformidele LDPs eneses. Sellega võitlemisele pidi Koizumi liialt energiat kulutama. Kõige markantsem näide tema opositsiooni kontrolli all hoidmise meetmetest oli ehk parlamendi alamkoja ainuisikuline laialisaatmine 2005. aasta augustis, pärast seda, kui opositsioon koos 51 LDP liikmega postiteenuste (ja postipanga) reformi kava läbi kukutas. Jaapani Posti erastamine kujunes järgnenud valimiste põhiküsimuseks ning Koizumi juhitud LDP purustas vastased täielikult, võttes 480st saadikukohast 296, jättes teisele kohale jäänud Jaapani Demokraatlikule Parteile vaid 113 kohta.

Pärast Teist maailmasõda on Jaapanis olnud vähe visionäärist liidreid.

Kui varem oli Koizumi valitsuskabinettide moodustamisel pidanud arvestama ministrikohtade enam-vähem ühtlast jaotamist LDP fraktsioonide vahel (erinedes oma eelkäijatest selle poolest, et nimetas ise igast fraktsioonist ministreid ega võtnud vastu pakutud kandidaate), siis oma viimase valitsuse moodustas ta juba täielikult oma äranägemise järgi, andes tugeva hoobi LDP fraktsioonisüsteemile.

Teine vastuoluline külg Koizumi juures seisnes tema järjekindlas Yasukuni templi külastamises. Sõjaohvreid mälestav tempel on vastu võtnud ka neljateistkümne süüdimõistetud A-klassi sõjakurjategija hinge ning nii Hiina kui Lõuna-Korea on tõlgendanud peaministri külaskäike Yasukuni templisse kui vaikivat heakskiitu Jaapani tegudele Teise maailmasõja ajal. Kui USA suunal oli Jaapani poliitika edukas, Jaapan täitis oma liitlaskohustusi ja Koizumist sai George W. Bushi isiklik hea sõber, siis oma Aasia naabritega olid suhted aastakümnete halvimad. Koos kõigi oma heade külgede ja vigadega oli Koizumi kahtlemata tugev liider ning tema panus Jaapani muutumisse hindamatu. Kõikvõimas messias ta siiski ei olnud ja ka pärast tema ametiaja lõppu jäi tema järglastele mitmeid poolikuid projekte lõpetada ja palju kortse siluda.

Neli peaministrikandidaati

Terve 2006. aasta kevadsuve oli Jaapanis peamiseks poliitiliste spekulatsioonide allikaks uue peaministri isik. Koizumi oli oma ametipostil olnud juba üle viie aasta ning varakult teada andnud, et astub oma kohalt tagasi siis, kui tema volitused LDP presidendina 2006. aasta septembris lõpevad. Peaministri-kandidaatidena nähti nelja LDP poliitikut, kelleks olid kabinetiminister Shinzo Abe, endine kabinetiminister Yasuo Fukuda, välisminister Taro Aso ja rahandusminister Sadakazu Tanigaki. Abe oli neist kahtlemata kõige populaarsem, kuid neljakümne-viiekümne protsendipunkti juurde küündiv populaarsusreiting jäi siiski suuresti alla Koizumi hiilgeaegade kaheksakümne viie protsendilisele toetusele.

Valimiste põhiküsimuseks tundusid seekord olevat Jaapani suhted teiste Aasia riikidega. Koizumi iga-aastaste külaskäikude tõttu Yasukuni templisse olid suhted näiteks Hiinaga halvimad pärast diplomaatiliste suhete taastamisest 1970. aastate alguses. Kriitilise tähtsusega oligi siin probleemse olukorra silumine, sest tihedate majandussuhete foonil olid halvenenud poliitilised suhted hakanud mõlema riigi majandusarengut reaalselt pärssima.

Endise peaministri Mori fraktsiooni kuuluv Abe oli oma senistes väljaütlemistes olnud Yasukuni küsimuses küllaltki Koizumiga ühel meelel ning seega tundus leebemalt meelestatud Yasuo Fukuda olevat sobiv kandidaat lõdvestama pingul suhteid. Ta kutsuski üles taaselustama oma isa Takeo Fukuda poolt oma peaministriks oleku ajal Manilas peetud kõnega algatatud nn Fukuda doktriini, mis nägi ette paremaid ja lähedasemaid suhteid Aasia naabritega. Paraku olid tema puhul takistuseks asjad, mille all kannatasid ka Koizumi eelkäijad: isikliku sarmi ning karisma vähesus ning samuti kõrge iga. Fukudast oleks tulnud võrdlemisi hall, tasakaalustaja tüüpi peaminister, kelle juhtimise all oleks suhted Aasia riikidega küll paranenud, kuid kelle võimekus Jaapani siseprobleeme lahendada oli pehmelt öeldes küsitav.

Selgete seisukohtadega oli välja tulnud ka Sadakazu Tanigaki, kes tunnetas rahandusministrina teravalt Jaapani riigieelarve ning võlakoorma kriitilist olukorda. Ta keskendus pikaajalise fiskaalreformi väljatöötamisele ja lubas kindlasti tõsta käibemaksumäära. Sarnaselt Fukudaga lubas ta ka Yasukuni templit mitte külastada. Kuna Tanigaki on Abest ehk kõige erinevamatel seisukohtadel LDP sees, ei olnud üllatuseks, et Abe hiljem oma oponenti uue valitsuse koosseisu ei lülitanud, kuigi Tanigaki on ühe mõjuka LDP fraktsiooni liider. Ühelt poolt näitas see samm Abe meelekindlust jätkata Koizumi eeskujul fraktsioonisüsteemi lagundamist ning jättis ühtlasi endisele rahandusministrile rohkem aega oma LDP fraktsiooni juhtimiseks ja ka reisimiseks (Jaapani keisri sünnipäeva 19. detsembril tähistas Tanigaki 2006. aastal Tallinnas).

Erinevalt Tanigakist õnnestus ministriametisse jääda kolmandal peaministrikandidaadil, vaadetelt Abega peaaegu identsel konservatiivil välisminister Taro Asol. Ühe võimukama sõjajärgse peaministri Shigeru Yoshida lapselaps, kelle vanavanavanaisa Toshimichi Okubo oli üks kolmest Meiji restauratsiooni algatanud riigimehest ning kelle perekond on praegu sugulussidemetega seotud isegi keisriperekonna endaga, andis järele ammusele kiusatusele ning asutas aasta lõpuks ka enda fraktsiooni. Esialgu küll väikese 15-liikmelise, kuid kahtlemata ilmse ambitsiooniga üritada tulevikus taastada kunagist Kochi-kai-nimelist hiigelfraktsiooni.

Mori ei jätnud kordagi kasutamata juhust kuulutada, et kuuleb end saatvat Obuchi surivoodist kostvat heakskiitvat ja usaldust avaldavat pominat.

Kuni juulini tundus, et Fukuda on ainus, kes võib oma Aasia-sõbraliku joonega pakkuda seni kergelt “pistriku” kuulsusega Abele mingisugustki konkurentsi. Siis aga tulid avalikkuse ette faktid Showa imperaatori Hirohito meelsusest Yasukuni templi külastamise asjus. Nimelt selgus, et keiser lõpetas Yasukuni templi külastamise 1970ndate lõpus seetõttu, et 1978. aastal lisati sinna sõjakurjategijate nimed. Kuna tundus, et valimisvõitlus võib keskenduda liialt Yasukuni küsimusele, teatas Fukuda ka oma auväärset iga põhjuseks tuues, et loobub kandideerimast. Põnevus valimiste ümbert kadus ja juba ligi kolm kuud enne ametlikult peaministriks saamist võeti Shinzo Abet vaikimisi kui järgmist valitsusjuhti.

Arvestades Koizumi erakordselt edukat valitsemisperioodi, oli ette teada, et ükskõik kes tema asemele ka ei asuks, ikka jääks ta paratamatul võrdlemisel Koizumile alla. Kui Abe ka oli kandidaatidest kahtlemata kõige tugevam, siis näitas see pigem teiste hambutust kui Abe vankumatut ülemvõimu. Tõsi, paljude vaatlejate arvates oli Abes head peaministrimaterjali, mis saaks küpseks mitte järgmiseks vaid ülejärgmiseks peaministri valitsusperioodiks. Noore poliitikuna olevat tal veel palju õppida ning kogemusi omandada. Samas oli selge see, et ta ise teeb kõik, et istuda juba seekord peaministritoolile. Oli ju ka Abe vanaisa Nobusuke Kishi olnud 1950ndatel peaminister ning ta välisministri ametikohani tõusnud isa Shintaro Abe oli juba kord teinud vea ning loobunud peaministrikohast teise kandidaadi heaks.¹ Enne uue võimaluse tekkimist see koht endale kindlustada aga suri ta maksavähki. Teades, et teist ja paremat võimalust ei pruugi tulla, rühkis Abe oma eesmärgi suunas ja saigi 2006. aasta 26. septembril esimeseks pärast Teist maailmasõda sündinud Jaapani peaministriks.

Abe ees seisvad ülesanded

Abe põhiteemaks, mis tema poliitilist kapitali kõige enam kasvatanud, on vastasseis Põhja-Koreaga. “Kurjuse telje” ühe kõige kurjema riigi liider Kim Yong Il võttis juba neli aastat tagasi omaks, et Põhja-Korea agendid röövisid 1970ndatel ja 1980ndatel Jaapanist inimesi. Koizumi lendas tõelise printsina valgel hobusel (tegelikult siiski oma erilennukil) kahel korral P’yongyangi ning Kim vabastas tõepoolest viis röövitut ja nende Põhja-Koreas sündinud järeltulijad. Jaapani valitsuse väidetel oli röövituid kokku aga 17 (arv, mis on ajapikku kasvanud) ning Abe on teinud sellest “inimröövi küsimuse” lahendamisest oma administratsiooni ühe põhieesmärgi. Riikliku telekanali NHK uudiste mahust ongi juba ligi kolmandik eetriajast pühendatud antud teema käsitlemisele² ning Jaapan on hakanud otsima ka rahvusvahelist toetust P’yongyangile lisasurve avaldamiseks.

Kui Abe jaoks on tegu sisepoliitiliselt ääretult olulise teemaga, sisuliselt tema populaarsuse nurgakiviga, siis välispoliitiliselt on Jaapan end ise suhetes Põhja-Koreaga patiseisu mänginud. Abe kangekaelne nõudmine lülitada inimröövi teema detsembris taaskäivitatud kuuepoolsete läbirääkimiste päevakorda, kus põhiteemaks olid Põhja-Korea tuumapüüdlused, oli juba ette ebaõnnestumisele määratud. Sisepoliitilise profiidi lõikamine on aga ilmselt niivõrd oluline, et selle nimel on Abe valitsus valmis ohverdama igasuguse konstruktiivsuse oma välispoliitikas, ning võib arvata, et Tokyo keeldub kategooriliselt suhete parandamisest P’yongyangiga, kui inimröövi teema lahendatud pole. Kui seda üldse on võimalik lahendada.

Teine küsimus, millele otsese vastuse andmist on Abe siiani osavalt vältida suutnud, on Yasukuni templi külastamine. Kui eelmine peaminister Koizumi oli avalikult lubanud, et külastab igal aastal Yasukunit, ega saanud oma sõnast taganeda, siis Abe on väljaütlemistes olnud palju ettevaatlikum. Suureks kordaminekuks võib lugeda oktoobris aset leidnud esimesi ametivisiite Hiinasse ja Lõuna-Koreasse. Fakt, et Jaapani peaminister valis naaberriigid esimeste ametivisiitide sihtpunktideks, kandis endas tugevat sõnumit ning aitas leevendada kahtlusi Abe Yasukuni plaanide ning tema küsitavate ajalooliste seisukohtade suhtes. Kindlasti tuli ühise keele leidmise juures kasuks ka kolme riigi ühine mure Põhja-Korea tuumapürgimuste pärast.

Visiitidega distantseeris Abe end Koizumi senisest Aasia poliitikast ning näitas, et suudab tema Achilleuse kannaks peetud küsimuses positiivseid lahendusi pakkuda.

Kasvav patriotism koos võimaliku konstitutsioonimuutusega on kolmas põhiteema, mida on samuti seostatud Abega. Põhiseaduse üheksanda paragrahvi muutmisest on räägitud juba ammu, sest Jaapani üha aktiivsem osalus globaalsete kriisiolukordade lahendamisel justkui nõuaks seda. Jaapani valitsus ei taha korduda lasta olukorral, kus nad toetasid liitlasvägesid esimeses Lahesõjas miljardite dollaritega, kuid neid isegi ei tänatud selle eest. Pärast kibedat kogemust on Tokyo alati püüdnud rahvusvahelistesse kriisikolletesse saata ka oma rahuvalvajaid, kes, tõsi küll, tihtilugu ise omakorda kaitset vajavad.

Paraku olid nii Obuchi kui Mori arusaamad majanduse ergutamise võimaluste kohta vananenud.

Jaapan sihib ka alalise liikme kohta ÜRO julgeolekunõukogus ning Põhja-Korea tuumakatsetused on kogu selle temaatika tõstnud Abe jaoks eriti olulisele kohale. Abe on öelnud, et Jaapan peab saama normaalseks riigiks, ja selle all võib kindlasti mõista ka põhiseadusreformi. Esimese sammuna on Abe igatahes algatanud haridusreformi, kus pööratakse erilist tähelepanu rahvusliku teadvuse ja kultuuritunnetuse arendamisele koolides.

Koizumi pikalt kestnud populaarsus seisnes peamiselt tema võimes minna mitmetes küsimustes LDP üldise liiniga vastuollu ning läbi suruda reforme, mis tundusid õõnestavat suisa LDP enda traditsioonilise toetuse alustalasid. Majanduse struktuurireform, kuigi pikale veninud, on olnud siiski edukas ning Koizumi suutis oma valitsemisperioodil tardumuses majanduse taas elustada. Üks ebapopulaarne, kuid vajalik otsus, mis Koizumil tegemata jäi, oli käibemaksu tõstmine. Septembriks 2006 oli Jaapani riigivõlg kasvanud 6,96 triljoni dollarini, mis on rohkem kui 170% SKPst³ ning selle vähendamiseks nägi endine rahandusminister Tanigaki vajadust kahekordistada käibemaksu määra, tõstes seda praeguselt viielt protsendilt kümne protsendini.

Olgugi et Abe kabinetis rahandusministri ametis Koji Omi on tuntud kui maksutõusu pooldaja, ei ole tõenäoline, et enne 2007. aasta juulis aset leidvaid parlamendi ülemkoja valimisi midagi ette võetakse. Abe loodab majandust ergutada hoopis valitsemiskulude ja palkade kärpimisega ning tõenäoline on ka äriringkondade soovile vastutulek ja ettevõtete maksude vähendamine. Selge on aga see, et majanduspoliitika ei ole Abe tugevaim külg ning ilmselt ei ole tal piisavalt otsusekindlust eelkõige parteisisese opositsiooniga silmitsi seismiseks, et Koizumi algatatud struktuurireformidega edasi minna.

Mesinädalate kiire lõpp

Abe esimesed sammud peaministrina suhete arendamisel naaberriikidega tõid talle populaarsust ning tema toetus kasvas ligi 70%ni, aasta lõpus valitsust tabanud skandaalid kõigutasid aga usku tema liidriomadustesse. Tagasi astusid valitsuse maksukomisjoni juht Masaaki Honma, kes oli oma ametikorterisse armukese majutanud, ning aasta viimastel päevadel ka administratiivreformi juhtinud minister Genichiro Sata, kes võttis enda peale vastutuse tema toetusgrupi poolt raamatupidamises tehtud pettuse pärast. Nimelt oli kontorikuludeks kantud 78 miljonit jeeni (ligi pool miljonit eurot), kuigi vastavat kontorit polnud olemaski. Teisteks suuremateks vigadeks oli valitsuse püüd rahvakoosolekute⁴ meelsust kujundada, makstes osavõtjatele valitsusele meelepäraste küsimuste esitamise eest raha. Selline avaliku arvamusega manipuleerimine viis detsembris parlamendi alamkojas opositsiooni Abele umbusalduse esitamise katseni. Süü osaliselt omaks võtnud, loobus peaminister vabatahtlikult uue aasta esimese kolme kuu palgast. Kriitikatormi kutsus esile ka Abe otsus “armu anda” mitmetele endistele LDP liikmetele, nn “postireformi mässajatele”, kes olid Koizumi postireformi plaanile vastu töötanud ja kes karistuseks parteist välja visati.

Kõikvõimas messias Koizumi ei olnud, ka pärast tema ametiaja lõppu jäi tema järglastele mitmeid poolikuid projekte lõpetada ja palju kortse siluda.

Skandaalid ise probleemiks ei ole, meenutagem kas või 2002. aastat, kui Koizumi oli sunnitud vallandama populaarse välisministri, legendaarse peaministri Kakuei Tanaka tütre Makiko Tanaka. Välisministeeriumi ametnikega vaenujalal ning meedias radikaalsete väljaütlemistega populaarsust kogunud välisministri vallandamisele järgnesid skandaalid, kus rahvusvahelise abi rahadega manipuleerimise eest langesid nii veteranist LDP parlamentäär Muneo Suzuki kui ka maksupettuse pärast Koizumi endaga lähedalt seotud olnud LDP mõjuvõimsaima fraktsiooni Kochi-kai juht Koichi Kato. Koizumit süüdistati samuti liiga aeglases probleemidele reageerimises ning tema populaarsus langes. Kui aga Koizumi tagasilöökidele vaatamata lõpuks olukorrast tugevana välja tuli, olles oma otsustes vägagi iseseisev, kartmata vastuollu minna terve LDP inertse masinavärgiga, siis Abe tundub parteis valitsevatest meeleoludest rohkem sõltuvat ning on jätnud pehmema mulje.

Abe esimesi valitsemiskuid kokku võttes tuleb tõdeda, et tema esimesed sammud olid väga edukad ning ta suutis skeptikuid tõepoolest üllatada. Samas on selgunud, et põhjalikku reformikava ei tundu tal plaanis olevat ning oma positsiooni kindlustamiseks on ta otsustanud pigem propageerida patriotismi ning vastanduda Põhja-Koreale. Selletaolises populismis ei ole tänapäeval riikide sisepoliitikas midagi iseäralikku ning seega võis seda Jaapani puhul ka lausa oodata. Seejuures on oluline, et Abe ei unustaks ka majandusreformidega jätkamise vajadust ning suudaks vajaduse korral läbi suruda ka tulevikku suunatud otsuseid, mis, tõsi küll, võivad lühiajalises plaanis olla ebapopulaarsed. See on oluline, kuid Abe senist tegevust vaadates vist ebatõenäoline. Kindel on aga, et Abe on oma karjääri peaministrina alles alustanud ning ta jääb Jaapani poliitilise areeni keskmesse päris kauaks.