Möödunud visiit, saabuv kohtumine

Esiteks on ÜRO peasekretär üks maailma suurima sümbolväärtusega – küll mitte mõjuvõimsamaid – institutsioone. Põgusa ajaloolise kõrvalpõikena tasub ehk siinkohal meenutada Nõukogude diktaatori Jossif Stalini põlastav-retoorilist remarki: „Paavst! Mitu diviisi tal on?“ Ka ÜRO peasekretäri käsutuses pole diviise, laevastikku ega tuumaarsenali. Kuid see-eest on tal sarnaselt paavstile märkimisväärsel hulgal moraalset autoriteeti.

Teiseks külastab maailmaorganisatsiooni juht tavaliselt kriisi- ja katastroofipiirkondi. Reeglina Aafrikas, Aasias, Lähis-Idas. Riigid, kus laias laastus ja globaalsel mõõtkaval vaadatuna on „kõik korras“, satuvad tema reisiplaani harva. Ja see reisiplaan on tihe, sest sõdade, kriiside ja loodusõnnetuste nappuse üle tänapäevane maailm just ei kurda. Seda suurem kompliment on see külaskäik Eesti diplomaatide professionaalsele tööle ning Eestile tervikuna.

Kolmandaks: Ban Ki-moon on esimene Eestit väisanud ÜRO peasekretär ajaloos.

Nende kolme põhjuse valguses võtabki novembrikuine Diplomaatia pikemalt kirjutada ÜROga ühel või teisel moel seotud teemadel.

Kui üks ehk ajalooline visiit on praeguseks juba lähiminevik, siis üks kaalukas rahvusvaheline kogunemine on lähitulevik. Nimelt toimub 28.-29. novembril Vilniuses Euroopa Liidu idapartnerlust käsitlev tippkohtumine. Idapartnerluseks nimetatakse teadupärast euroliidu koostööformaati endiste Nõukogude liiduvabariikidega. Selle eesmärgiks on koostöölepete ja vabakaubandusrežiimi abil aidata noil liiduvabariikidel end Euroopa Liidule lähemale nihutada, seda nii poliitilises kui majanduslikus plaanis. Kui veel hiljuti loodeti Vilniuse tippkohtumise järelmina assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepete sõlmimist nii Moldova, Gruusia kui Ukrainaga, siis praeguseks on kolmikust viimase puhul välja löönud latentse identiteedikriisi sümptomid. Miks ja kuidas – sellest saab juba lugeda käesoleva ajakirjanumbrist.