Moldova pikk tee ühinemisel Rumeeniaga

Eesti Vabariigi sünnipäeval, 24. veebruaril parlamendivalimisi läbi viivas Moldovas käib endiselt mäng keeleküsimuse ümber, sest poliitikud kardavad tunnistada moldova keelt ametlikuks rumeenia keeleks, kuna see võib kaasa tuua rahva soovi ühineda Rumeeniaga, räägib Moldova ajakirjanduse veteran, Vaba Euroopa raadiojaama kohaliku toimetuse juht Vasile Botnaru (62).

Kui oluline või valus on identiteediküsimus Moldova elanikele?

Seda pole keegi suutnud seni lahendada. Nõukogude ajal kultiveeriti meelega sellist lähenemist, et meid lõigati Rumeeniast ja rumeenlastest geograafiliselt ära. Selleks, et me ei vaataks teisele poole Pruti. (Prut on Moldova ja Rumeenia vaheline piirijõgi.) Stalin ütles, et me oleme eraldi rahvus, ja alates sellest töötasid propaganda ja koolid Nõukogude ajal selle nimel, et luua moldovlase identiteeti. (1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide alusel Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ning nimetas selle Moldova NSVks. – JP)

Tudengina töötasin Inturistis (asutus Nõukogude Liidus, mis tegeles välisturistide vastuvõtuga – JP) giidina. Kõige raskem oli vastata küsimusele, mis maa kirjanik oli Mihai Eminescu. (Eminescu elas 19. sajandil ja on kõige kuulsam rumeenia poeet tänapäevani. Ta sündis tänases Moldovas. – JP) Rumeenlased peavad teda enda omaks, sest ta on Rumeeniasse maetud. Ta tegutses sel ajal, kui nii praegune Moldova kui ka Rumeenia kuulusid mõlemad Austria-Ungari keisririigi alla. Kui Moldova ala muutus Nõukogude Moldovaks, siis  kirjutati kooliõpikutes temast kui moldova poeedist. Välismaalastele oli seda väga raske seletada.

Peale Moldova iseseisvumist 1991. aastal on meie poliitikud hakanud poolihääli tunnistama, et rumeenia ja moldova keel on sarnased, aga nad ütlevad nii: me oleme moldovlased, kes räägivad keelt, mis on sarnane rumeenia keelele. Nad kardavad, et kui nad tunnistaksid, et see on täpselt sama keel, siis inimesed hammustaksid  näpu asemel ära terve käe ning hakkaksid järgmiseks nõudma ühinemist Rumeeniaga. Meil on inimesi, kes väidavad, et need on kaks erinevat keelt, ning leiavad isegi sõnu, mille kohta nad ütlevad, et need on tüüpilised moldova keelele. Üks tarkpea andis isegi välja rumeenia-moldova sõnastiku.

Peale Moldova iseseisvumist 1991. aastal on meie poliitikud hakanud poolihääli tunnistama, et rumeenia ja moldova keel on sarnased, aga nad ütlevad nii: me oleme moldovlased, kes räägivad keelt, mis on sarnane rumeenia keelele.

Tuntud poliitik Marian Lupu (Moldova parlamendi spiiker 2010–2013, sel ajal oli ta kaks aastat ka riigi presidendi kohusetäitja – JP) püüdis üles ehitada teooriat, et teaduslikus mõttes on meie keeled ühesugused, kuid poliitilistel põhjustel – kuna keel on riigi üks atribuutidest –, ei saa me moldova keelt  nimetada rumeenia keeleks. Ühesõnaga, poliitikud üritavad inimestele pähe tõmmata propagandistlikku kondoomi selle vastu, et me mingi hinna eest ei ühineks Rumeeniaga. Eriti kui inimesed vaatavad, et seal on keskmine palk suurem, pensionid kõrgemad ja teed paremad.

Kui meie teise presidendi Petru Lucinschi ajal (1997–2001)  koostati Moldova uut põhiseadust, siis ta üritas leida kompromissi ning kirjutada sinna moldova keele järel sulgudes rumeenia või vastupidi, aga see ei läinud läbi.

Selles keeleprobleemis ongi hästi näha kogu meie identiteediküsimus. Esimene samm sellel teel oli 1989. aastal üleminek kirillitsalt ladina tähestikule, kui väga dramaatiliselt võeti vastu vastav seadus.

Miks dramaatiliselt?

Kommunistlik partei tahtis selle seadusega ühiskonnas auru välja lasta. Nad arvasid, et suudavad nii rahvast rahustada: võtke ladina tähestik, aga olge nüüd vagusi. Poliitikud mängivad  identiteediküsimusega siiani otsekui äraandmismängu (teatav kaardimäng – JP). Nagu tekivad mingid suured ja tähtsad probleemid, nii käiakse see teema kohe jälle välja: kas te ei tahaks olla rumeenlased, kas te ei tahaks ühineda Rumeeniaga, ja siis leiavad ise sellele vastuargumente. See on selline mäng meil. Kuigi mida siin enam vaielda, kui isegi meie teaduste akadeemia on öelnud: see on rumeenia keel. Põhiseaduskohus on teinud sellise otsuse, millest tuleb üheselt välja, et see on rumeenia keel. Kui oleks poliitiline tahe, siis võiks selle vormistada ka seadusega.

Kuidas mõjutab identiteediteemat Rumeenia passide massiline väljaandmine Moldova elanikele?

Isegi inimesed, kes raiuvad, et nad on moldovlased ja elavad Moldovas ning on veendunud, et see riik peab kestma igavesti, võtavad hea meelega Rumeenia passi, mis annab kõik õigused Euroopa Liidus. Rumeenia annab Moldova elanikele passe lihtsustatud korras. Piisab sellest, kui su isa või vanaisa oli sündinud sõdadevahelisel ajal Rumeenias (ehk siis enne Bessaraabia okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal – JP). Passe on võetud massiliselt, sest Moldova passiga ei saanud veel hiljaaegu viisavabalt Euroopasse. Konsulaadid võtsid päevas kottide viisi avaldusi vastu. Võimud hakkasid isegi kartma, et jäävad kodanikest ilma. Rumeenia passide saamine tõstis igal juhul inimeste huvi identiteediküsimuse vastu, kuigi eks enamik võttis selle puhtpragmaatilistel põhjustel.

Isegi inimesed, kes raiuvad, et nad on moldovlased ja elavad Moldovas ning on veendunud, et see riik peab kestma igavesti, võtavad hea meelega Rumeenia passi, mis annab kõik õigused Euroopa Liidus.

Kui paljud Moldova elanikud on tänaseks ka Rumeenia kodanikud?

Räägitakse, et Moldovas on juba üle miljoni Rumeenia kodaniku. Ametlikke arve ei ütle teile keegi. (Seejuures elab ametlikult Moldovas 3,5 miljonit elanikku, kuid tegelikkuses on vähemalt üks miljon moldovlast sõitnud tööle ja elama Euroopa Liidu maadesse, Venemaale ja Ameerikasse. – JP) Isegi tunnustamata Dnestri-äärse Vabariigi (DV) inimesed võtsid Rumeenia passe. Neil on seal nende oma, tunnustamata vabariigi pass, millega nad saavad ainult kohapeal  liikuda, siis on neil Moldova pass, et siinpool käia –Moldova muide andis neile tasuta passe  –, veel on Rumeenia pass ning paljudel ka Ukraina ja Vene passid! Normaalsel Dnestri-äärsel mehel, kes otsib teenistust, on tasku passe täis. Rumeenia passi saamiseks tuli DV elanikel anda vanne, kusjuures rumeenia keeles. Vanne õpiti lihtsalt pähe, kusjuures tihti vigadega, ja loeti ette raske aktsendiga. (DV elanikud on valdavalt venekeelsed. – JP) Rumeenia suhtus sellesse pragmaatiliselt, nemad tahtsid näidata, et näete, isegi Dnestri-äärsed tahavad meie passe saada.

Milline on noorte meelsus? Mida noortele Moldova-Rumeenia teema kohta koolis õpetatakse? Keda neist kasvatatakse?

Meie noored, kes on sündinud juba iseseisvas Moldovas, on koolis õppinud ainet, mille nimi on rumeenia keel. Nii nagu teaduste akadeemia ütles. Koolides pole enam moldova keele tunde, on rumeenia keel. Ja Rumeenia ajalugu. Nemad õpivad ja teavad, et moldovlased kuuluvad rumeenia rahvuse hulka ning et Moldova alad kuulusid varem Rumeenia alla.  Kujutage nüüd ette, et nende sotsialistidest poliitikute, kes räägivad parlamendis, et pole mingit rumeenia keelt,  lapsed õpivad koolis just nimelt rumeenia keelt. Absurd.

Poliitikud ei saa seda ära muuta (et koolis oleks moldova keel), sest keeleküsimus toob kohe tänavatele väga palju inimesi. Meil on kolm lähenemist keeleküsimusele: akadeemiline, poliitiline ja pragmaatiline. (Naerab.) Aga jah, ma arvan, et lastele, kes õpivad rumeenia keelt ja ajalugu, on see ilmne, et me oleme osa rumeenia rahvast, ning varem või hiljem ühinemine toimub. Nagu ütles Traian Băsescu: me kohtume Euroopa Liidus! (Băsescu oli Rumeenia eelmine president 2004–2014, kes väga tugevalt toetab Moldova ja Rumeenia ühendamist. – JP) Niikaua kuni meie inimesed ei näe iseseisvusest suurt kasu tõusvat, hakkab enamik vaatama kas Rumeenia või Venemaa poole. Paljud igatsevad vanu aegu tagasi ja arvavad, et vaat kus me nüüd lähme oma õunte ja veinidega Vene turule. Kusjuures viidi Venemaale sellist solki, mida on häbi veiniks nimetada. Paljudele oli tähtis, et nad said oma vanad varud ükskõik mis hinnaga Venemaal realiseerida. Meil on ju siiani see häda, et kui on hea saak, siis pole veini toorainet kuhugi pannagi. Meil pole see veininduse infrastruktuur veel nii arenenud.

Meie noored, kes on sündinud juba iseseisvas Moldovas, on koolis õppinud ainet, mille nimi on rumeenia keel. Nii nagu teaduste akadeemia ütles. Koolides pole enam moldova keele tunde, on rumeenia keel. Ja Rumeenia ajalugu.

Mida küsitlused näitavad rahva meelsuse kohta,  kui paljud tahavad Rumeeniaga ühinemist?

See protsent on olnud maksimaalselt 20 ümber.

Nii vähe! Miks rahvas ei taha ühineda?

Selge vähemus jah. Aga veel ei ole suureks kasvanud need põlvkonnad, kes on koolis õppinud rumeenia keelt ja ajalugu ja kelle jaoks see on iseenesest mõistetav. Nende arvamus veel ei otsusta. Praegu on võimul ikkagi enamuses need, kes kasvasid üles Nõukogude Liidu ajal.

Eks see ole ka loogiline, et poliitikud on vastu. Neile isiklikult ei ole see ju kuidagi kasulik.

Muidugi. Kes ta oleks, kui Moldova ühineks Rumeeniaga? Heal juhul saadik provintsis või mõne vallavalitsuse liige. Kes tal lubab siis enam osta endale riigi raha eest Mercedese viimase klassi mudelit.

Kuidas Rumeenia suhtub ühinemisse?

Rumeenia ei saa seda küsimust forsseerida. Esiteks oli Rumeenia esimene, kes tunnustas Moldova iseseisvust. Kuidas sa saad nüüd peale suruda ühinemist, kui ise juriidiliselt tunnustasid iseseisvust? Käivad isegi jutud, et Ion Iliescu, kes kukutas Moskva juhiste järgi Nicolae Ceaușescu (Rumeenia kommunistlik diktaator, kes peale 15-aastast valitsemist kukutati ja hukati 1989. aastal. Iliescu oli seejärel riigijuhi kohustäitja ning hiljem valitud president 1990–1996 – JP), tunnustas Moskva näpunäidete järgi Moldovat ruttu just selleks, et seal ei hakataks ühinemise juttu rääkima. Rahvusliku tõusu ajal 1989–1991 oli ühinemine variant. Siis oli isegi üsna tugev meeleolu, et jätta Dnestri-äärne ala kus see ja teine, raiuda ta nagu saba ära ning ilma nendeta ühineda rumeenlastega.

Rumeenia tähistas hiljaaegu saja aasta möödumist Suur-Rumeenia loomisest, Rumeenia alade ühendamisest (1918. aastal), aga isegi nende pidustuste ajal suhtusid nad sellesse teemasse väga ettevaatlikult. Nende seisukoht on, et kui Moldova elanikud ise tahavad ühinemist ning võtavad vastu sellise poliitilise otsuse, siis neid ka toetatakse poliitilisel tasemel, aga seni on toetus MTÜde ja mõnede liikumiste ja parteide tasemel.

Teiseks: see nõuab väga palju raha. Sakslased maksavad siiamaani ühinemist kinni. Eelmisel aastal arvutas üks Rumeenia majandusekspert  kokku, kui palju Moldova ühinemine Rumeeniaga maksab. Summa oli miljardites eurodes. Aga ta tõi välja ka plussid.

Millised?

Territoriaalselt muutub Rumeenia tähtsaks Euroopa riigiks. (Rumeenia on praegu oma 238 000 ruutkilomeetrise pindalaga Euroopas suuruselt 12. riik. Kui Moldova ühineks, siis kasvaks riigi pindala 13 protsenti ning Rumeenia mööduks pindalalt Suurbritanniast. Euroopa Liidus oleks Rumeenia aga suuruselt kaheksas riik. – JP) Kui Moldova muutuks Rumeenia perifeeriaks, siis oleks võimalik teda kiiremini majanduslikult üles tõsta.

Mida Rumeenia praegu  Moldova abistamiseks teeb?

Mina arvan, et kõige tähtsam on ülikoolistipendiumide jagamine, mis algas juba 1990. aastal. See tähendab igal aastal 5000 riiklikku stipendiumi ja tasuta ühiselamut. Suurem osa neist muidugi tagasi enam ei tule. Aga on ka neid, kes tulevad. Mul endal on toimetuses ajakirjanikud, kes õppisid nende stipendiumide toel. Nad on õpingute tulemusel loomulikult juba hoopis teistmoodi orienteeritud. Isegi kui nad pole ilmselged unionistid (nii kutsutakse Moldovas ja Rumeenias riikide ühinemise pooldajaid –JP), on nad ilmselged Euroopa toetajad, läänemeelsed.

Rumeenia rahaga remonditakse Moldovas lasteaedu ja seda isegi Gagauusias (valdavalt venekeelne ja Moskva-meelne Moldova osa – JP), kus Läänt väga ei armastata. Ehitatakse ja remonditakse teid. Rumeenia kulutab Moldovale väga palju raha. EL peatas projektide rahastamise reformide venimise tõttu (2018. aasta sügisel – JP), aga Rumeenia jätkab rahastamist. Nad küll ei anna raha otse valitsusele, vaid konkreetsete programmide tarbeks.

Sotsialistid eesotsas presidendiga on Rumeenia stipendiumide pärast väga mures, kartes et   Moldova noored muudetakse läänemeelseks.

Millist rolli mängib Dnestri-äärne Vabariik Moldova-Rumeenia ühinemise teemas, mis teie väitel varem või hiljem juhtub?

DV tahab justkui täielikku eraldumist Moldovast, aga Venemaa seda ju ei taha. Vastupidi, Venemaa tahab DV siduda Moldova jalgade külge, et neil oleks Moldova parlamendis vetoõigus. Siis ei saaks Moldova Rumeeniaga ühineda. Ega ka NATOga. Ühesõnaga,  DV oleks Venemaa agent. See on Venemaa jaoks ideaalne olukord Moldovas. DV inimestel on muidugi väga raske Venemaa alt ümber lülituda, sest kultuuriliselt ja keeleliselt sõltuvad nad Venemaast väga palju. Kuigi paljud DV inimesed sõidavad tänapäeval tööle Itaaliasse, Hispaaniasse, Portugali. Aga ajud on neil ikka vanad.

Sotsialistid eesotsas presidendiga on Rumeenia stipendiumide pärast väga mures, kartes et   Moldova noored muudetakse läänemeelseks. Kui Igor Dodon (Moldova president – JP) sügisel Moskvas käis, siis kohtumisel Moskva ülikooli rektoriga rääkis ta, et Venemaa võiks aastas anda Moldova noortele 500 asemel vähemalt 1000 stipendiumi. Tema tahaks, et rohkem Moldova noori õpiks just Venemaa kõrgkoolides.

Kuivõrd veebruari lõpus toimuvatel parlamendivalimistel on võimalik ühinemine Rumeeniaga teemaks? Kuivõrd see teema on valimiste taustaks?

Parlamendivalimistel on kaudselt panused just selle ümber. Kui võidavad sotsialistid (kelle liider on president Dodon) ja nemad moodustavad koalitsiooni, siis see tähendab märkimisväärset poliitilise orientatsiooni muutust.

Kas isegi siis, kui Moldova oligarhiks nimetatava Vladimir Plahotniuci juhitud ja  praegu valitsev nime poolest demokraatlik partei läheb sotsialistidega ühte valitsusse? Demokraatlik partei on ju vähemalt sõnades väga Euroopa-meelne. (Moldovas on paljud veendunud, et Dodoni presidendiks valimise taga oli tegelikult Plahotniuc. – JP)

Ta ei suuda vastu seista. Muidugi nad lähevad ja muudavad oma välispoliitilist orientatsiooni. Lähevad ja ütlevad, et vaadake, EL, teie karistasite meid, polnud rahul, kui me olime võimul, vaat nüüd palun, eks helpige nüüd sellist Moldovat. (Euroopa Komisjon peatas sügisel ajutiselt projektid Moldovas, kuna ELi meelest teevad õigusriik ja demokraatia põhimõtted seal tõsist vähikäiku.  – JP) Kuigi eurooplastele ja ameeriklastele pole minu meelest Moldova enam üldse nii väga tähtis. Neile on kõige tähtsam hoida Ukrainat (oma) kursil. Nende loogika on selles, et kui Moldova selja taga on ELi- ja NATO-meelne Ukraina, siis on ka sotsialistide juhitud Moldoval raske midagi kardinaalset ette võtta, sest meil pole piiri Venemaaga.

Ei õnnestu siin üles ehitada Euroopa Kuubat, nagu kunagi lubas võimule saades Vladimir Voronin (oli president 2001–2009, juhtis tollal Moldova kommunistlikku parteid). Ei õnnestunud Voroninil, veel vähem õnnestub sotsialistidel. Dodon hakkab muidugi (valimisvõidu korral) rääkima, et assotsieerumislepet ELiga tuleb hakata ümber vaatama. Aga ega siis Venemaalt ka kohe hakka raha saabuma. Kui üldse hakkab. Tähenduslik on minu meelest ka see, et isegi DV ekspordib täna juba rohkem oma kaupu ELi kui Venemaale. Peale selle, et see on kasulikum, on see ka lihtsam. Ja kui nende kaubad kannatavad välja ELi nõuded, siis võivad nad neid eksportida kõikjale üle maailma. Neile on see kasulikum kui eksportida Venemaale, kus sa sõltud suvalistest ametnikest või tollist. Meie veinitootjad on ka sellest aru saanud: lihtsam on teha ühekordsed suured investeeringud tootmisse ja üritada minna Euroopa turule kui kogu aeg manguda Venemaa luba sinna müüa.

Dodonil ja sotsialistidel on valimistel head šansid, sest rahva meeleolu on ELi ja Venemaa suhtes 50 : 50. Sellest 50 protsendist Vene-meelsetest lähevad kõik hääled sotsialistidele. Aga ma kordan, et Plahotniucil pole mingit probleemi Dodoniga kokku leppida. Kindlasti on tal tema ja teiste sotsialistide juhtide vastu toimikud ning tal pole keeruline neid šantažeerida.