august 11, 2008

Mission impossible?

Strasbourgi inimõiguste kohus vangub avaldustetulva ja riikide lahknevate väärtushinnangute koorma all.

Strasbourgi inimõiguste kohus vangub avaldustetulva ja riikide lahknevate väärtushinnangute koorma all.


Hannes Vallikivi

Mission impossible?

Strasbourgi inimõiguste kohus vangub avaldustetulva ja riikide lahknevate väärtushinnangute koorma all.

Euroopa inimõiguste konventsioon ja seda rakendav inimõiguste kohus Strasbourgis on rahvusvahelises õiguses unikaalne nähtus. Ükski teine inimõiguste kaitse süsteem ei paku nii vahetut kaitset eraisikutele ning üheski teises süsteemis ei ole nii mahukat rakenduspraktikat. Eesrindlikkusega kaasnevad aga paratamatult probleemid, mille märksõnadeks on toimetulek üha suureneva kaebuste hulgaga ja üha kirjumaks muutuva liikmeskonna väärtushinnangute erinevus. Võimetus nende probleemidega toime tulla võib Strasbourgi süsteemile saatuslikuks saada.
Rahvusvaheline õigus on teatavasti kokkuleppeõigus, milles üldjuhul puudub kõrgem järelevaataja ja sundija. See erinevus siseriiklikust õigusest on põhjus, miks ikka ja jälle rahvusvahelise õiguse juriidilist olemust kahtluse alla seatakse ning üritatakse seda liigitada poliitika valdkonda. Tõepoolest langevad rahvusvahelises õiguses õiguse loojad ja alamad (riigid) kokku ning rahvusvahelise õiguse normide toimimine eeldab suurel määral riikide head tahet. Poliitikast eristab rahvusvahelist õigust rajanemine kindlatel põhimõtetel (õiguse üldpõhimõtted) ja sisemine suurem korrastatus.
Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) on head tahet palju sisse pandud. 1950. aastal 12 Euroopa riigi poolt allkirjastatud konventsioon sisaldab lühikest, 14 artiklist koosnevat inimõiguste ja põhivabaduste kataloogi, millele on hilisemate lisaprotokollidega lisatud teist sama palju. Need artiklid on lakoonilised ja ei seleta enamat kui mitmed teised rahvusvahelised inimõiguste lepingud ja deklaratsioonid. Aga Euroopa inimõiguste konventsiooni muudab eriliseks selle rakenduspraktika. Rahvusvahelises õiguses unikaalsena võivad kohtu poole pöörduda eraisikud ning kohtu poolt langetatud sisuline otsus on liikmesriigile siduv ja täitmiseks kohustuslik. Alates Strasbourgi kohtu tööleasumisest 1955 kuni 2006. aasta lõpuni on langetatud üle 7500 sisulise otsuse ning üle 175 tuhande muu menetlusotsuse. Nendes otsustes avaldub EIÕK õiguste kataloogi tegelik tähendus.
Kuigi Strasbourgi kohus töötab subsidiaarsuse põhimõttel – ta ei hinda tõendeid ega tõlgenda liikmesriikide õigust, vaid kontrollib riikide tegevuse vastavust EIÕK nõuetele –, on tema mõju liikmesriikidele mitmekülgne. Konventsiooni rikkumise tuvastamisel määratakse enamasti kaebaja kasuks rahaline hüvitis, kuid harvadel juhtudel kirjutab kohus ette konkreetsed toimingud seoses kaebajaga (nt vabastamise kinnipidamiskohast, ühingu registreerimise vmt). Paljudes liikmesriikides võimaldab seadus juba läbivaadatud kohtuasja uuesti avamist, kui siseriiklik kohtuotsus läheb vastuollu Strasbourgi kohtu arvamusega.
Rikkumise tuvastamine on enamikule riikidele tugev signaal ja tulevaste rikkumiste vältimiseks ollakse üsna varmad muutma seadust või seaduste rakendamise haldus- või kohtupraktikat. Kohati on mindud veelgi kaugemale ja suurema kooskõla saavutamiseks astutud samme, et inimõiguste konventsioon ja selle rakenduspraktika oleks osa siseriiklikust õigusest, millele tuginemine on siseriiklikele ameti- ja kohtuasutustele kohustuslik.
Kui Eesti konventsiooni 1996. aastal ratifitseeris, oli konventsioon jõus 32 Euroopa riigi suhtes, kus kokku elas 550 miljonit elanikku. Täna on konventsioonil osapooli 47 ja elanikke, kes saavad Strasbourgist kaitset otsida, 800 miljonit. Eesti valmistus konventsiooniga ühinemiseks põhjalikult. Erikomisjon hindas artikkel artikli haaval Eesti seaduste ja praktika vastavust EIÕK omaga. Komisjoni aruannet hindasid Euroopa Nõukogu eksperdid ning see mahukas dokument esitati ka Riigikogule koos konventsiooni ratifitseerimisseaduse eelnõuga.
Inimõiguste kohus on Eesti suhtes tänaseks langetanud 15 sisulist otsust, millest enamiku on riik kaotanud, s.t tuvastatud on EIÕK rikkumine. Üle 600 juhul on kaebused jäetud käiguta ning hetkel on Eesti vastu menetluses u 400 kaebust. Suhtarvuna elanike kohta on need näitajad teiste riikidega võrreldes üsna tagasihoidlikud. Esimeste kaotuste järel kujundas Riigikohus progressiivse seisukoha, mille järgi oli Strasbourgis EIÕK rikkumise tuvastamine iseseisvaks aluseks siseriiklikult asja uueks läbivaatamiseks (teistmiseks). Mõni aasta hiljem täiendati ka menetlusseadusi, mistõttu Strasbourgis võidu saavutanud isik võib täna kindel olla, et tema kohtuasi vaadatakse ka Eestis uuesti läbi.
Eesti on rahvusvahelisele õigusele avatud õigussüsteemiga ning EIÕK on osa Eesti õigusest. Riigikohus on arvukates lahendites tuginenud või muul moel viidanud konventsiooni sätetele ning rakenduspraktikale. See kõik näitab, et nii kohtud kui ka kohtussepöördujate esindajad tunnevad Strasbourgi süsteemi päris hästi.
Üksikud kohtuvõidud riigi vastu on siiski vaid jäämäe veepealne osa. Eriti kui arvestada, kui kaduvväike on ühe kaebuse võimalus jõuda lõppmenetlusse ja kui kaua see kõik aega võtab. Märksa olulisem ongi just inimõiguste kohtu poolt kujundatud üle-Euroopaliselt ühtsete õiguspõhimõtete siseriiklik järgimine. EIÕK ja selle rakenduspraktika annavad Eesti põhiseadusele ja seadustele täiendava mõõtme, omamoodi väärtusaluse.
Kui inimõiguste kohus on viimaste aastateni üsna ladusalt toiminud, siis tänaseks on jõutud olukorda, kus pannakse proovile kogu süsteemi võimekus. Kaebuste ning pooleliolevate menetluste arv paisub laviinina, kuna 1990ndate algupooleni üsna rahulikus tempos arenenud süsteemi liikmesriikide arv on sestsaadik kahekordistunud. Aegade jooksul on inimõiguste kohtule esitatud üle poole miljoni kaebuse (seejuures viimase 10 aasta jooksul kümme korda nii palju, kui eelneva 40 aasta jooksul kokku) ning hetkel on menetluses pisut üle 100 tuhande kaebuse.
Kohtumenetlust on suureneva hulga kaebustega toimetulemiseks korduvalt reformitud ning hetkel ootab jõustumist 14. lisaprotokoll, mis peaks menetlust veelgi sujuvamaks tegema. Paraku on lisaprotokolli jõustumine takerdunud ühe riigi – Venemaa ignorantsusesse. Samuti on Venemaa ainus, kes vaatamata antud lubadustele ei ole ühinenud 6. lisaprotokolliga ja seeläbi ametlikult kaotanud surmanuhtlust. Arvestades Venemaa üha väljakutsuvamat käitumist muudeski rahvusvahelise elu ja inimõiguste küsimustes, on need rahutuks tegevad märgid. Tänaseks on üle veerandi kõigist menetluses olevatest kaebustest seotud väidetavate inimõiguste rikkumistega Venemaal. Venemaad on kritiseeritud selle eest, et ta küll maksab inimõiguste kohtu poolt väljamõistetud hüvitised, kuid ei astu samme uute rikkumiste vältimiseks.
Ilmselgelt põhineb Strasbourgi süsteem liikmesriikide ühistel väärtustel ning soovil ennast allutada EIÕK tõlgendustele ja taluda ka ebameeldivaid otsuseid. Inimõiguste kohus on aegade jooksul kehtestanud standardeid (näiteks homoseksuaalide ja teiste vähemuste, samuti immigrantide õiguste osas), mis liikmesriikides tõenäoliselt tänagi täielikku ühiskondlikku heakskiitu ei leia. Balti riikide avalikku arvamust võib nörritada siinsete okupatsioonivõimude käsilaste karistuste ümberhindamine Strasbourgis.
Külma sõja järgsed teooriad riikide üksteisega sotsialiseerimisest ja rahvusvaheliste inimõigustega „harjutamisest” peavad kindlasti paika, kuid ainult osaliselt. Sotsialiseerida ei ole võimalik kedagi, kes seda ise ei soovi. Strasbourgi süsteemi idaekspordis (suurim kaebuste laviin – kokku üle poole – lähtub lisaks Venemaale Rumeeniast, Türgist ja Ukrainast) võiks sellega arvestada. Erinevalt poliitikast on juriidilise süsteemi kohanemisvõime oluliselt väiksem ja järsud pöörded tähendavad hälbimist aluspõhimõtetest või sisemise korrapära lagunemist (nt topeltstandardite tekkimise näol). Riike, kel ei ole piisavalt head tahet EIÕK standardeid järgida, peaks sotsialiseerima muude vahendite abil.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar