oktoober 28, 2010

“Minu Afganistan” – Rootsi diplomaadi Kabuli päevik

Diana Janse on 1970. aastal sündinud Rootsi diplomaat, hariduselt riigiteadlane ja slavist. Janse on töötanud toidupoe kassapidajana, ÜRO tõlgina Bosnias, Venemaa-analüütikuna Rootsi sõjaväe salateenistuses ning diplomaadina Stockholmis, Belgradis, Moskvas, New Yorgis, Brüsselis ja Kabulis. Viimased kolm aastat on ta olnud ametis Rootsi välisministri Carl Bildti kabinetis.

Diana Janse on 1970. aastal sündinud Rootsi diplomaat, hariduselt riigiteadlane ja slavist. Janse on töötanud toidupoe kassapidajana, ÜRO tõlgina Bosnias, Venemaa-analüütikuna Rootsi sõjaväe salateenistuses ning diplomaadina Stockholmis, Belgradis, Moskvas, New Yorgis, Brüsselis ja Kabulis. Viimased kolm aastat on ta olnud ametis Rootsi välisministri Carl Bildti kabinetis.

“Minu Afganistan” – Rootsi diplomaadi Kabuli päevik

Ruta Nõmmela
Diana Janse, “En del av mitt hjärta lämnar jag kvar”. Alfabeta, 2010. 218. lk.
Diana Janse on 1970. aastal sündinud Rootsi diplomaat, hariduselt riigiteadlane ja slavist. Janse on töötanud toidupoe kassapidajana, ÜRO tõlgina Bosnias, Venemaa-analüütikuna Rootsi sõjaväe salateenistuses ning diplomaadina Stockholmis, Belgradis, Moskvas, New Yorgis, Brüsselis ja Kabulis. Viimased kolm aastat on ta olnud ametis Rootsi välisministri Carl Bildti kabinetis.
Autori debüütteos “Osa oma südamest jätan ma siia” (“En del av mitt hjärta lämnar jag kvar”) algab 2004. aasta sügisel diplomaadi ametissemääramisega Rootsi saatkonda Pakistanis ametikohaga Rootsi Välisabiagentuuri (SIDA) kontoris Kabulis. See tähendab loobumist Stockholmi mugavast, aga tavalisest argipäevast. Maha jääb ka muusikust ja ajakirjanikust elukaaslane Martin. Diana Janse on tüdinud nii oma tööst kui suhtlusringist, kus domineerivad disainerkodud ja õhtusöögid teiste paaridega. Temast oli saanud diplomaat, kuna ta tahtis reisida, võõrkeeli õppida ja Rootsist eemale pääseda. Raamat on segu päevikust ja reportaažist, mis vaheldub poliitilise analüüsiga, andes tunnistust nutikast vaatlejast.
Kabulis satub noor naisdiplomaat keset korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, kõhuhaigusi ja südamevalu, lisaks on omavahel konfliktis ka SIDA ja välisministeerium. Olles sunnitud kiiresti kohanema, leiab Janse peagi, et Kabulis võõraste keskel tunneb ta end siiski paremini kui turvalises Stockholmis, kus on pidev vajadus kuskile kuuluda või siis vastupidi – oma sõltumatust markeerida. Vastandina Rootsi estetiseeritud elule on Afganistan mõistatus, mis pakub Janse heaoluühiskonnast vaevatud hingele piisavalt pinget. Ta vaatleb asju distantsilt, teda on raske üllatada ning see on hädavajalik toimetulemiseks riigis, kus pole püsivat elektrit ning ainsateks ekspordiartikliteks peale oopiumi on pähklid ja punutud vaibad. Janse hakkab oma piire edasi nihutades uutest seostest aru saama, aga Afganistani masendav eluolu sunnib teda tunnistama omaenda rolli piiratust.
Lisaks Afganistani poliitilisele olukorrale, kus ainsaks arenevaks valdkonnaks on turvateenused, kirjeldab Janse Rootsi välisministeeriumi, ÜRO ning erinevate humanitaarabiorganisatsioonide tööd, pakkudes sissevaadet sellesse tavakodanikule kättesaamatusse maailma. Janse kritiseerib oma ebakompetentseid kolleege, aga seab kahtluse alla ka enda töö mõttekuse, tundes muret, kas need pool miljardit krooni, mis Rootsi igal aastal Afganistani ülesehitustöödeks annab, oma ülesannet täidavad. Ta ei karda küsida ebamugavaid küsimusi ja ärritab sellega tihti oma etteantud raamides püsida soovivaid kolleege. Tema ettekujutus demokraatiast ja võrdsusest kohtub Afganistani reaalsusega, autor muutub pärast kokkupuuteid patriarhaalse islamismiga järjest enam illusioonidevabaks, tõdedes, et isikliku vastutuse idee ei ole kollektiivsele mõtlemisele üles ehitatud Afganistani ühiskonnas kanda kinnitanud. Loo arenedes võtab raamatus siiski järjest enam tooni lootus: eelkõige Heratis on üleüldise häda ja viletsuse keskel näha paremale tulevikule viitavaid märke.
Raamatus käsitletakse ka töö pärast võõrsile kolinud inimestele omaseid üldinimlikke probleeme. Külaskäigud Stockholmi mõjuvad nagu reisid teisele planeedile, teiste sarnase sotsiaalse kuuluvusega rootslaste põhiväärtused, nagu stiilsed korterid, rahulik pereelu ning olmeprobleemide arutamine vahuse piimakohvi taga, ühtaegu tõmbavad teda, aga tekitavad ka võõristust. Janse on sellest ühiskonna silmis juba ette heakskiidetud elust – mille Eesti ekvivalentideks võiksid ehk olla Tartu ülikooli haridus, oskuslikult renoveeritud korter Kadriorus, kanuumatkad oma seltskonnaga, Emmaljunga käru, asutuse suvepäevad ning erinevates ministeeriumides töötavad sõbrad – loobunud ning vaatleb kiretult Kabulis külmetavaid kummisandaalidega lapsi, olles ise teel oma troostitusse 4000 dollarit kuus maksvasse majja, taustaks aiast kostev generaatori kolin. Tal on võimatu Kabuli linnapilti sulanduda, seal lihtsalt pole naisi, kellega ta end samastada saaks.
Oma töökohustusi täites tunneb Janse end sageli eksootilise teatritrupi liikmena Läänest, kes ei saa teha püsivas põrgus elavate kohalike jaoks midagi reaalset. Mööda Kabuli maastikuautos ringi sõites ei mõista ta, kuhu kõik need abiks antud miljonid dollarid on läinud. Kabul pakub temasugusele sõjaturistile vaatamisväärsusi, nagu näiteks roostetanud olümpiarõngastega olümpiastaadion, kus Taliban korraldas Afganistani Islamiemiraadi ajal reedeti avalikke hukkamisi. Homoseksuaale maeti elavana, mõrtsukaid tulistati ja truudusetuid naisi pilluti kividega surnuks. Kunagine Kabuli kauneim linnaosa – alleede, parkide ja välissaatkondadega Karte Seh – annab siiski tunnistust ühe teise elu võimalikkusest Afganistanis.
Elu Kabulis, mis sunnib keskenduma ainult vajalikule, võimaldab Jansel saavutada kontakti iseendaga uuel tasandil. Asju, mis heaoluühiskonnas üles kasvanud inimeses ängi tekitavad, on lõputult, ja peamiselt on need tingitud vajadusest valida. Diana Janse on nii esteet kui humanist, aga ka oma ajastu ja päritolu ohver. Suhtudes üleolekuga kõigisse heaoluriigi hüvedesse, on ta neist ometi totaalselt sõltuv. Ta igatseb olla midagi suuremat ja tähenduslikumat, leida tunnustust. Lugeja saab hea ülevaate Kabuli kogunenud diplomaatide ja humanitaarabi – ning turvatöötajate kirjust seltskonnast, kuhu muu hulgas kuuluvad nii reipad austraallased, etnoriietega ökošikid humanitaarabitöötajad, ülespumbatud musklitega kõigi rahvaste sõdurid kui ka Oxfordi taustaga siniverelised sundimatud maailmakodanikud. Viimaste
Kabulis satub noor naisdiplomaat keset korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, kõhuhaigusi ja südamevalu.
suhtes tunneb Janse nii klassiviha kui tõmmet. Tal on raske end konteksti panna, kuna Lääne diplomaadi kuvandiks on enamasti aadlikust privilegeeritud elitist. Diana Janse ei ole aadlipäritolu, küll aga on ta privilegeeritud, sest on sündinud Rootsis. Ta ei taha risustada oma aju kõikvõimalike pseudoväärtustega, aga ka mitte loobuda heaolu-hormoonidest, mida tekitab uus paar kalleid kingi.
Janse kirjeldab eneseiroonia ja soojusega dekadentlikku kolonialistlikus vaimus pillerkaari Kabulis, kus kriisikoldes töötamisest on saanud elustiil. Töö ja vaba aeg segunevad, kolleegidest saavad sõbrad. Kohalikuks paradiisiks on sõjaväebaaside taxfree-poed, kus müüakse Oreo küpsiseid ja aspiriini. Oma Euroopa sõpradega loob ta endale paralleelmaailma ja nii vahelduvad riigis, kus puuduvad ametlik pensionikogumis-süsteem, lapsevankrid ja espressomasinad, siiski grillpeod, restoranikülastused ja filmiõhtud. Kohtutakse baaris nimega Elbow Room, kus kõrvaltvaatajale arusaamatus humanitaarabislängis vahetatakse muljeid ja luuakse pealiskaudseid tutvusi, et peagi liikuda edasi järgmisesse “postkoloniaalsesse eksperimenditehasesse”. Tutvumisfraasi “Kas te käite siin tihti?” on Kabulis asendanud katastroofivaldkonnale sobivam “Kas me mitte ei kohtunud eelmisel aastal Ida-Timoris?”. Janse raamat on tabav kirjeldus ühest globaliseerunud põlvkonnast ja elust, mis pakub samastumisvõimalust paljudele rahvusvaheliste organisatsioonide juures töötanutele. Tootes pidevat vajadust millegi uue järele, pakub see hästimakstud postmodernne nomaadielu piiramatuid võimalusi enesearenguks, mille hinnaks on loobumine stabiilsusest.
Diana Janse teab, et diplomaatidel on era- ja tööelu raske ühitada. Ta lootis, et elukaaslane Martin kolib talle Kabuli järele, kuid on sunnitud tunnistama, et mees ei tule, kuigi ajakirjanikuna oleks tal seal tegemist küll. Ühe tegelikkus on teise tegelikkuse vastu ning kumbki ei ole nõus järeleandmisi tegema. Jõulud Rootsis toovad kaasa lahkumineku ja naine on üksi nii suurte aukudega hinges, et “sealt mahuksid lennukid läbi lendama”. Õige pea suudab ta asjad siiski taas perspektiivi panna, tundes rõõmu oma tööst, mis võimaldab hingehaavade kinnikasvamiseni teha midagi mõistlikku. Suurte elumuutuste käigus selgubki see, mis on oluline.
Diplomaadielu on iseendaga silmitsi seismine, mis õpetab toetuma ainult reaalsusele ja tegelikele ressurssidele. Raamatus on hetki, kus Janse tunneb end abituna, uudishimu ja rahutus tunduvad siis needusena, pannes teda mõtlema, kes ta on ja kuhu kuulub. Madalseisus ei taha autor midagi muud kui turvalist pereelu ja maja Stockholmi rohelises äärelinnas Brommas, tekitades küsimuse, et mida see tema võitlus õieti teenib? Kogu tema ind näha, õppida ja reisida, rahutus, mille eest ta iial põgeneda ei saa? Ta tahab ise asjades selgusele jõuda, tegijaid jälgida ning mõista, mida see Rootsile või Euroopale tähendab. Samas on Diana Janse kindlasti romantik, teda on inspireerinud Peter Hopkirki raamat “The Great Game”, kus märksõnadeks Briti spioonid, suured seiklused, kaamelikaravanid, sigarid ja šampanja. Lähetuse lõpuks saab talle selgeks, et diplomaadielu on tema kutsumus, teelolek teeb teda õnnelikuks. Teda on alati tõmmanud kohtadesse, mis annavad talle ta enda igapäevaelu suhtes perspektiivi. Kui ta on rahu teinud nii iseenda kui maailmaga, helistab Martin. Aga ta ei tule Kabuli ka seekord ning naisel on sellest tegelikult juba ükskõik. Kui palju Diana Janse seda ka ei sooviks, ei ole tema saatus ka lähiaastatel nautida turvalist elu puupõrandaga villas Stockholmi äärelinnas, sest alates 2010. aasta sügisest on ta määratud ametisse Rootsi suursaadikuna Gruusias.
Ruta Nõmmela on Euroopa Liidu Nõukogu tõlkija.
______

Äratundmine Moskvas

Palju õnne suursaadiku ametikoha puhul Gruusias! Millised on teie ootused pärast kolme aastat Stockholmis Rootsi välisministri Carl Bildti kabinetis?
Tänan õnnitluste eest! Ma loodan näha Euroopa Liidu ja Gruusia suhete kiiret süvenemist. Samuti soovin ma aidata kaasa Rootsi ja Gruusia vaheliste suurepäraste kahepoolsete suhete edasiarendamisele.
Raamatust jääb mulje, et lähetus Afganistani oli teie jaoks elu muutev kogemus. Kas te meenutaksite mõnda muud tööalast perioodi, mis on teile samasugust mõju avaldanud?
Ma pean ütlema, et viimased aastad on samuti olnud elu muutva tähendusega. Ma olen palju õppinud, reisinud ja läbi elanud ning kohanud väga palju poliitikas tegutsevaid huvitavaid, muljetavaldavaid ja tarku inimesi. Ja kogu selle aja on mul olnud püsiv elektriühendus…
Rootsi ajakirjandus võttis teie teose väga hästi vastu. Olete oma raamatus üsna aval, kuidas reageerisid sellele teie kolleegid?
Ma pean ütlema, et mu kolleegide reaktsioon oli ülekaalukalt positiivne. Ja ma peaksin lisama, et see oli suur kergendus.
Kuidas tekkis otsus saada diplomaadiks? Kust on pärit kogu see tung põgeneda ja käia oma teed, mida te raamatus elavalt kirjeldate?
Ma ei tea täpselt. Ma võin siiski öelda, et lapsena ei reisinud ma kunagi, aga ma teadsin, et niipea, kui ma saan ise otsustada, tahan ma seda teha. Ma alustasin juhuslike reisidega, see sobib mu iseloomuga, kuna ma olen uudishimulik ja veidi rahutu. Kindel mõte diplomaadiks saada tekkis Moskvas, kus ma olin Uppsala ülikooli kaudu vene keele kursustel ning me tegime õppekülaskäigu Rootsi saatkonda. Hoonest väljudes teadsin esimest korda elus, mida ma teha tahan – ma tahtsin seal töötada. See võttis üheksa aastat aega, aga sinna ma lõpuks jõudsin.
Kuna te olete olnud lähetuses ka Belgradis, kas tunnete Kesk- ja Ida-Euroopaga erilist sidet?
Kindlasti. Aga ma ei tea, kust see tuleb või miks see nii on, et eelistan puhkust veeta Albaanias ja mitte Hispaanias. Ilmselt on selle taga uudishimulikkus.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar