Millest unistavad grusiinid?

Pärast 2012. aasta valimisi, mille võitis ülekaalukalt Bidzina Ivanišvili poolt juhitud Gruusia Unistus (GU), tuleb Gruusiast ärevaid teateid. Tausta, persoone ja kohalikku olustikku tundmata on raske mõista ühe või teise arengu tagamaid. Oluline on panna kõrvale „ideoloogilised prillid” ning eristada müüte faktidest, infosõda teabest, unelmsoove reaalsusest.

Ivanišvili räpparist poeg Bera küsib oma laulus, millest unistavad grusiinid. Nagu paljud eestimaalased, unistavad ka grusiinid oma kodust, töökohast, elamisväärsest sissetulekust jne. Nad unistavad sõltumatust õigussüsteemist, vabast meediast, korruptsioonivabast majandusest – ühesõnaga euroopalikust riigist. Paljud unistavad oma kodudest Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Rooside revolutsioon lõi paljudes valdkondades korra majja, kuid samas tõi see kaasa ka hinnatõusu. 2005. aastal kirjutasin Diplomaatias: „Tavakodanikud, kes lootsid rooside revolutsioonilt kiireid muutusi ning hüppelist elustandardi tõusu, on pettumas.” Ühinenud Rahvusliku Liikumise (ÜRL) valitsus ehitas kiirteid, valitsusasutusi ja hotelle, kuid ei tegelenud piisavalt tavakodanike muredega. Saakašvili valitsus tõstis pensione viis korda, kuid ei suutnud täita oma 2008. aasta valimislubadust tõsta pensionid 100 Ameerika dollarini (USD). ÜRLi juhtkond on tunnistanud, et kuigi Gruusia sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvas, ei toonud paljud reformid kaasa elanike heaolu kasvu.

Kes võitis ja kaotas eelmise aasta valimised?

Saakašvili võitis 2004. aasta valimised 97-protsendilise toetusega. Tänaseks on ta toetus kukkunud 10–15 protsendini. Igale erakonnale on selline kukkumine järelemõtlemise kohaks.

Minu jaoks “võitsid” 2012. aasta valimised nii GU kui ÜRL ja tuhanded vaatlejad, sest võim vahetus rahumeelselt. Suurimateks „kaotajateks” olid mõttekojad National Democratic Institute (NDI), International Republican Institute (IRI) ja arvamusuuringutega tegelev korporatsioon Greenberg Quinlan Rosner (GQR), kes ennustasid ÜRLi ülekaalukat võitu. GQR vӓitis, et ÜRLi toetus on 46 protsenti ning GU toetus 24 protsenti. Tegelikult sai GU 55 protsenti häältest ning ÜRL 40 protsenti. Gldani vangla skandaal avaldas valimiste tulemusele mõju, kuid ainult sellega pole võimalik kukkumist seletada. Viga tundub olevat metodoloogias ja praktikas. Institute of Social Studies and Analysis (ISSA) ja Penn Schoen Berland (PSB) andsid Gruusia sisepoliitikast adekvaatsema pildi.

Saakašvili valitsus tõstis pensione viis korda, kuid ei suutnud täita oma 2008. aasta valimislubadust tõsta pensionid 100 Ameerika dollarini.

Demokraatia arengu seisukohalt on GU valimisvõit positiivne, kuna see pole mitte monoliitne erakond, vaid kokku üheksa erakonna koalitsioon. Ühe erakonna dekaadipikkune ainuvõim pole hea ühelegi riigile. On selge, et paar-kolm suurimat GU erakonda püüavad luua enda ümber võimukeskust ning neil tekib erinev arusaam mitmes asjas, kuid olen kindel, et kõik hӓӓletavad ühtselt ÜRLi küsimustes.

ÜRLi „murenemine”?

Rӓӓgitakse GU lagunemisest. Vӓhem on rӓӓgitud ÜRLi “murenemisest”. Ühed ÜRLi liidrid on riigist põgenenud. Teised on ÜRList lahku lӧӧnud ja moodustanud oma fraktsiooni. Kolmandad on fraktsioonis, kuid hӓӓletavad eraldi. Ekssiseminister Batšo Ahhalaiat toetasid vaid pooled saadikud. Ivanišvili seadis Saakašvili valiku ette – kas ta toetab konstitutsioonilisi parandusi, mis võtab presidendilt õiguse ilma parlamendi heakskiiduta mӓӓrata valitsus. Pole selge, mis juhtub siis, kui Saakašvili sellega ei nõustu, kuid pole võimatu, et ÜRL sellisel juhul lõheneb veelgi.

Unistuse esimesed sada pӓeva

Ivanišvili esitles saja pӓeva aruannet. Elektri, kütuse ja arstimite hinnad on langenud. Pensionid tõusevad 150 larini kuus (ca 70 eurot – toim). Kahheetiale anti erakorralist toetust. Tagatakse tasuta bussiühendus ӓӓremaade koolidele, tõstetakse stipendiume ning õpetajate palku. Valitsusel tuleb tӓita valimislubadused ja maksta eelmise võimu võlad. Vene turu võimalik avanemine leevendab pisut olukorda.

Gruusia valitsus – müüdid ja tegelikkus

Üks “müüt” on uue valitsuse “kogenematus”. Võrreldes ministrite taustu, tuleb tõdeda vastupidist. Endine kõrge USA diplomaat Matthew Bryza (praegune Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor – toim) on mӓrkinud, et Ivanišvili tõi valitsusse palju häid ministreid, nagu näiteks kaitseministri Irakli Alasania, kelle kätte Bryza usaldaks oma elu.

Ühe erakonna dekaadipikkune ainuvõim pole hea ühelegi riigile.

Alasania, erinevalt mitmest eelmisest kaitseministrist, on Abhaasia sõja veteran ning paarikümneaastase julgeolekukogemusega poliitik. Välisminister Maia Pandžikidze, Aleksi Petriašvili, Viktor Dolidze, Tedo Džaparidze, Zurab Abašidze jt on kõik kogemusega diplomaadid. Paljudel Euroopa ministritel puudub varasem diplomaatiline kogemus.

Vanglate minister Sozar Subari on endine õiguskantsler. Eksminister Hatuna Kalmahhelidze oli välisministeeriumi asedirektor ning tal puudus vastav kogemus. Kahha Kaladze, AC Milani jalgpallur, on akadeemiliselt vahest kõige nõrgema taustaga minister. Samas on ta suurte firmade juht ja omanik. Eksministri Vera Kobalia töökogemus piirdus isa Vancouveri lavašifirmaga. Tema Kanada polütehnikumi diplomit on seatud kahtluse alla.

Siseminister Irakli Gharibašvili tegeles aastaid läbi Cartu heategevusfondi Gruusia politsei ja armee reformiga. Thea Tsulukiani annab silmad ette paljudele tänastele justiitsministritele. Ta on lõpetanud Collège-lycée Ampère Lyonis ning lisaks Thbilisi ülikooli juurateaduskonnale on ta kaitsnud avaliku halduse magistrikraadi (MPA) ühes maailma parimas ülikoolis Pariisis – l’ENAs. Enamik Prantsusmaa tipp-poliitikutest on just selle kooli lõpetanud. Tal on pea kümneaastane rahvusvaheline juriidiline kogemus Euroopa Inimõiguste Kohtust Strasbourgis ning Pariisist.

„Okkad“ Gruusia õigusriigis

Valitsusvahetus tõi välja sümptomaatilised probleemid Gruusia õigusriigis. Euroopa Liit on seda valdkonda aktiivselt toetanud, olgu selleks ESDP missioon aastatel 2004-2005 (ESDP – European Security and Defence Policy – toim), inimõiguste dialoog või naabruspoliitika. Tehtud on palju positiivset, remonditi vanglaid, uuendati seadusi jne. Samas toimus ka palju sellist, mis hakkab negatiivselt silma. Statistika kohaselt lõppes 99 protsenti prokuratuuri esitatud kaasustest süüdimõistva otsusega. Esitatud on 18 500 avaldust ametiisikute vastu ning valijad ootavad kurjategijate karistamist ning sõltumatu kohtusüsteemi loomist.

Nagu paljud eestimaalased, unistavad ka grusiinid oma kodust, töökohast, elamisväärsest sissetulekust jne.

Enamik on seisukohal, et riigis oli paarsada poliitvangi, kuna võimuerakonna vastasust samastati riigireetmisega. On kõnekas, et endise peaprokuröri Nika Gvaramia üheks nõustajaks oli nõukogude aja prokurör Anzor Baluašvili, hüüdnimega „Timukas“.

Euroopas ei tähenda Sandro Girgvliani, Buta Robakidze, Koba Davitašvili, Amiran Bitsadze või Rati Milorava nimed midagi. Gruusias pole kedagi, kellele need nimed midagi ei ütleks.

Girgvliani peksid surnuks siseministeeriumi ohvitserid pärast sõnavahetust Merabišvili naise Tako Salakaia ja siseministeeriumi ametnike Guram Donadze, Data Ahhalaia, Oleg Melnikovi  ning teistega. Tӓnaseks on selgunud, et pea kõik Girgvliani mõrvaga seotud asjaolud on fabritseeritud. Saakašvili tunnistas, et see juhtum on tema ametiaja “must mark”.

Robakidze tapsid politseinikud 2004. aasta novembris. Davitašvili, rooside revolutsiooni liider ja kaitseministri kandidaat, rööviti 2007. aasta novembris ning „avastati“ hiljem Gori sõjaväehaiglas lӓbipekstuna.

Bitsadze, kahekordne maailmameister ja endise parlamendispiikri Nino Burdžanadze sugulane, rööviti ning leiti hiljem läbipekstuna ühest Thbilisi surnuaiast.

Milorava, inimõiguste komisjoni juhi Eka Beselia poeg, mõisteti pooleteiseks aastaks vangi pisihuligaansuse eest.

Kuigi üksikud taunimisväärsed juhtumid leiavad siiani aset, on minu jaoks positiivne, et rӧӧvimisi, peksmisi ja piinamisi on täna kordi vähem kui varem.

Vanglatest on vabastatud üle 7000 vangi. Nende seas on ilmselt kurjategijaid kui ka neid, kes süüta trellide taha pandud. Mitte kõik seadust rikkunud isikud pole vangis ning mitte kõik vangid pole seadust rikkunud.

Kuigi üksikud taunimisväärsed juhtumid leiavad siiani aset, on minu jaoks positiivne, et röövimisi, peksmisi ja piinamisi on täna kordi vähem kui varem.

Vangide arv Gruusias tõusis 25000ni, mis on kolm korda kõrgem Euroopa keskmisest. Eestis on umbes 3000 vangi, Gruusias võiks olla 9000. Eestis sureb aastas viis vangi, Gruusias 150. 2005–2012 suri Gruusias enam kui 700 vangi. Esialgne uurimine näitas, et enamik neist tapeti.

Sajad vangid vajavad nina, seljaluu ja suguelundite operatsioone. Saakašvili tunnistas hiljuti, et vanglasüsteemi sattusid sadistid, kes isikliku kasu ja mõnu nimel vange piinasid.

Viie endise ministri, Thbilisi linnapea, kolme kohtuniku ja paarisaja riigiteenistuja vastu on alustatud uurimist. Väita midagi nende juhtumite kohta Gruusia õigussüsteemi ja tausta tundmata on võimatu.

Hetkel pole saatkondadel, sh EL delegatsioonil, koha peal tõhusat juriidilist võimekust. 200–2005 oli selleks väike, kuid professionaalne õigusriigi missioon, mis suleti 2005. aastal.

Tӓna võime spekuleerida selle üle, et kui seda missiooni oleks pikendanud 2012. aasta sügiseni, lisades politsei ja tsiviiladministratsiooni komponendid, kas sellisel juhul oleks 700 vangi surnud. Või millist mõju oleks ELi missioon avaldanud 2008. aasta augustisõjale.

Ivanišvili kutsus endise Euroopa Nõukogu inimõigustevoliniku  Thomas Hammarbergi vaatlema õigusriigi valdkonda. ODIHR monitoorib kohtuprotsesse. Harvardi ülikooli professor Lawrence Lessig on lubanud nõustada valitsust demokraatlike reformide ja põhiseaduse valdkonnas. Poliitilise tahte olemasolu korral on võimalik tugevdada ELi delegatsiooni paari eksperdiga või rakendada CSDP õigusriigi võimekust.

Ka kohalikes omavalitsustes toimuvad poliitilised muutused. Gruusia on üks vӓheseid riike maailmas, kus üks erakond kontrollis kõiki omavalitsusi. Selline seis pole tӓna poliitiliselt jӓtkusuutlik. Ilmselt on tegemist osaliselt vabatahtliku liikumisega, survega ning oportunismiga. Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongress viib lӓbi uurimist ning varsti saab ka siin selgust.

Gruusia-Vene suhete tulevik?

Bryza ei pea Ivanišvilit „Putini marionetiks”. Ka mulle nӓib, et pigem on tegemist isikuga, kes tahtis süsteemi raputada ja parandada. Pӓrast augustisõda puuduvad Gruusial diplomaatilised suhted Venemaaga ja keskpikas perspektiivis need ei taastu. Ivanišvili tegi targa kӓigu, mӓӓrates enda eriesindajaks Vene küsimustes Zurab Abašidze, kes on juba mõned korrad Vene asevӓlisministri Karassiniga kohtunud.

Pärast augustisõda puuduvad Gruusial diplomaatilised suhted Venemaaga ja keskpikas perspektiivis need ei taastu.

On selge, et Abhaasia, Lõuna-Osseetia, NATO, ELi, Euraasia Liidu jt küsimustes jӓӓvad pooled eriarvamusele, kuid lӓhiperspektiivis taastuvad ilmselt kaubandus-, transpordi- ning kultuurilised sidemed.

Rooside revolutsiooni pӓrand?

Paljud arvavad, et koos Saakašviliga kaob ka rooside revolutsiooni pӓrand. Vӓidetakse, et Eduard Ševardnadze kukutamise „au” kuulub ainult Saakašvilile ja paarile tema lӓhikondlasele. Ei mӓrgata, et enamik opositsiooniliidreid olid 2003.-2004. aastal rooside revolutsiooni initsiaatorid ja lӓbiviijad.

Revolutsiooni juht, hilisem peaminister Zurab Žvania on surnud, kuid tema pere ja võitluskaaslased on kogunenud Ivanišvili seljataha. Teine revolutsionӓӓr, endine spiiker Nino Burdžanadze, võttis 2008. aastal Saakašvili-vastase kursi, mis kulmineerus visiitidega Venemaale ning tema toetajate vastaste repressioonide lainega.

Paljud revolutsiooni liidrid, nagu nӓiteks vennad Haindravad, vennad Berdzenešvilid, Koba Davitašvili, David Usupašvili, Subari jt on liitunud Saakašvili-vastase opositsiooniga.

Gruusias toimuvat võib vaadelda läbi mustade või roosade prillide. Kumbki ei anna adekvaatset pilti.

Ivanišvili oli üks revolutsiooni rahastajaid ning maksis kinni paljud positiivsed reformid. Kas Ivanišvili ümber koondunud revolutsionӓӓride enamus või Saakašvilit ümbritsev vӓhemus esindab rooside revolutsiooni vaimu ja pӓrandit?

Millest unistab Euroopa?

Gruusias toimuvat võib vaadelda lӓbi mustade või roosade prillide. Kumbki ei anna adekvaatset pilti. Grusiinid unistavad normaalsest elust, euroopalikust riigist ja Euroopa Liidust. Vilniuses toimuval idapartnerluse tippkohtumisel saab nӓha, millest unistab Euroopa. Kas ta unistab Gruusiast? Gruusia loodab kirjutada alla assotsiatsioonilepingule ning liikuda edasi viisa liberaliseerimise osas. Ta soovib selget sõnastust ELi perspektiivi kohta. Euroopal tuleb jӓtkata tӧӧd selle nimel, et unistused saaksid reaalsuseks. Muidu võib juhtuda, et veel üks idapartnerluse riik võib jõuda valesse sihtkohta – Euraasia Liitu.