detsember 11, 2008

Milleks paavstile diplomaatia?

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele peitub katoliku kiriku olemuses. Katoliku kirik ei ole multinatsionaalne ettevõte, pigem on see olemuselt eeskätt usklike ühendus. Kui Naatsareti Jeesus lõi oma koguduse, oli tema kavatsuseks rajada see ühendus apostlitele. Üks neist pidi olema selle grupi juht, kellel lasuks eriline missioon tagada usu ortodokssus ja kiriku sisedistsipliini ühtsus. See oli Peetrus ning nagu me teame, lõpetas ta oma elu katoliku kiriku peana Roomas.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele peitub katoliku kiriku olemuses. Katoliku kirik ei ole multinatsionaalne ettevõte, pigem on see olemuselt eeskätt usklike ühendus. Kui Naatsareti Jeesus lõi oma koguduse, oli tema kavatsuseks rajada see ühendus apostlitele. Üks neist pidi olema selle grupi juht, kellel lasuks eriline missioon tagada usu ortodokssus ja kiriku sisedistsipliini ühtsus. See oli Peetrus ning nagu me teame, lõpetas ta oma elu katoliku kiriku peana Roomas.

Milleks paavstile diplomaatia?

Jean-Louis Tauran
Vastus pealkirjas esitatud küsimusele peitub katoliku kiriku olemuses. Katoliku kirik ei ole multinatsionaalne ettevõte, pigem on see olemuselt eeskätt usklike ühendus. Kui Naatsareti Jeesus lõi oma koguduse, oli tema kavatsuseks rajada see ühendus apostlitele. Üks neist pidi olema selle grupi juht, kellel lasuks eriline missioon tagada usu ortodokssus ja kiriku sisedistsipliini ühtsus. See oli Peetrus ning nagu me teame, lõpetas ta oma elu katoliku kiriku peana Roomas.
Pärast tema surma aastal 64 või 67 pKr võtsid vastutuse tema teenistuse eest tema järeltulijad Rooma Pühal Toolil: see on teenistus katoliku kiriku osaduses ja ühtsuses, mis on levinud üle kogu maailma. Paavsti suu läbi räägib kirik ühes keeles ning teeb seda üleilmse kogukonna nimel.
Kiriku algusest peale on apostlite ja paavstide järeltulijad seisnud silmitsi raske ülesandega ühitada kultuure ja elustiile usu ja moraali ühtsuses, mis teevad kirikust katoliku kiriku. Ka ajalugu näitab, et kiriku algusaegadel pöördusid Vahemere regiooni piiskopid vaidluste korral mitmetel juhtudel Rooma piiskopi poole, otsides temalt vahendust. Alates teisest sajandist pKr on tõendeid, et paavstid lahendasid need vaidlused ja probleemid, tagades seeläbi kiriku ühtsuse. Just selles kiriklikus ja religioosses kontekstis osutusid vajalikuks ka esimesed paavstide saadikud.
Esimese sajandi lõpust peale on kohalikud piiskopid kohalike probleemide lahendamiseks kohtunud gruppides, mida nimetatakse kirikukogudeks. Paavst oli seal alati esindatud oma isikliku esindaja kaudu, keda nimetati legaadiks. Selline legaat saadeti ka Konstantinoopoli keisri juurde.
Selle fenomeni väga selgeks väljenduseks on 453. aastal juhtunu. Chalkedoni kirikukogu oli oma töö lõpetanud ning paavst Leo Suur otsustas, et tema legaat Julius Cosist pidi jääma kohapeale, et aidata piiskoppidel rakendada kirikukogu otsuseid. Paavst saatis selleks puhuks kaks kirja. Ühe piiskoppidele, paludes pidada Juliust paavsti asemikuks endi hulgas, ning teise Konstantinoopoli keisrile, paludes tal pidada Juliust Rooma paavsti kõrvadeks ja hääleks. See on esimene selge näide paavsti esindajast, kellel on kaks soovituskirja: üks kohalikele piiskoppidele ja teine kohalikele tsiviilvõimudele. Sama kehtib ka tänapäeval paavsti saadiku akrediteerimisel mingisse riiki.
Pidasin neid ajaloolisi põikeid vajalikuks, et kummutada arvamust, nagu oleksid paavstidel diplomaatilised esindused tulenevalt nende ilmalikust valitsejastaatusest. Selline selgitus oleks ekslik. Rahvusvaheline üldsus tunnustas fakti, et paavstid olid kiriku üleilmse ühenduse teenrid. Vähemalt keskajast on poliitiline üldsus tunnustanud rahvusvahelise õiguse suveräänse subjektina seda unikaalset osaduse keskust, milleks on paavst ja Rooma kuuria Püha Tooli väljenduses. Seda reaalsust ei vaidlustanud Nõukogude Liit ega vaidlusta praegu ka Hiina.
16. sajand tõi seoses rahvusriikide tekkega kaasa olulise muutuse. Diplomaadid polnud enam rahvaste sekka hajutatud spioonid, vaid nähtavad informaatorid koos oma kantseleide ja avaliku tegevusega. Tegelikult hakkasid paljud riigid kujundama oma diplomaatilisi formaalsusi ja protseduure Veneetsia vabariigi diplomaatilise süsteemi eeskujul. Ka paavstid ei kõhelnud tegemast sama ning seega hakati 16. sajandil määrama apostellikke nuntsiusi (mis on paavsti saadikute täpne nimetus) Hispaaniasse, Veneetsiasse, Prantsusmaale, Napolisse, Portugali, Poolasse, Saksamaale, Å veitsi jne. Samal ajal võime näha, kuidas samad riigid määrasid ka oma suursaadikud Roomas resideeriva paavsti juurde.
Vaatamata Prantsuse revolutsiooni vastuseisule ja Napoleoni perioodile, tõusis paavsti esinduse prestiiž kõrgpunkti 1815. aasta Viini kongressil, kus võeti vastu rahvusvahelise suhtlemise reeglid, mis vormistati hiljem Aix-la-Chapelle’i kokkuleppena 1818. aastal.
Siis kinnitati, et paavsti esindajate privileeg jätkub ning mitte sellepärast, et nad esindavad paavsti kui ilmalikku valitsejat ja paavstiriikide pead, vaid sellepärast, et nad on katoliku kiriku pea esindajad. Huvitav seik on Talleyrand’i nõudmine, et kongressi aktides oleks selgelt väljendatud paavsti esindajatele antud privileegi tulenemine sellest, et paavst kannab religioosset ja moraalset võimu; seega ületab tema religioosne olemus tema ilmaliku dimensiooni.
Isegi kui paavstiriigid kadusid ja Rooma 1870. aastal okupeeriti, millega paavst jäi ilma igasugusest territooriumist, kestis paavstlik diplomaatia edasi. 1870. -1929. aastani, mil loodi Vatikani linnriik, jätkas paavst oma nuntsiuste saatmist ja suursaadikute vastuvõtmist sellele vaatamata, et tal puudus territoorium. Paavstid olid ka tihedalt seotud rahvusvahelise vahekohtutege-vusega, otsides võimalusi riikide vastuolude lahendamiseks: Saksamaa ja Hispaania vahel 1885. aastal, Inglismaa ja Portugali vahel 1890. aastal, Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide vahel 1894. aastal, Haiti ja Santo Domingo vahel 1895. aastal, Argentina ja Tšiili vahel 1896. aastal, Colombia ja Peruu vahel 1905. aastal ning Ecuadori ja Colombia vahel 1906. aastal.
Need ajaloolised faktid kinnitavad, et paavsti diplomaatia legitiimsus ei põhine ilmalikul, vaid vaimsel ja moraalsel võimul. Sellest tulenevalt tunnustab rahvusvaheline üldsus paavstivõimu kui spetsiaalset missiooni kogu maailma katoliku kiriku osaduses, mida tunnustatakse ainulaadse moraalse häälena. Paavstivõim avaldub Püha Tooli näol ka rahvusvahelise juriidilise isikuna.
1929. aastal otsustasid Mussolini ja Pius XI luua Vatikani linnriigi, mis oleks sõltumatu ja puutumatu Itaalia poliitilisest elust. Tol ajal nägi rahvusvaheline õigus suveräänsust ette üksnes seoses territooriumiga. Vatikani linnriik on olemuselt funktsionaalne, kuna eksisteerib lahutamatus ühtsuses Püha Tooliga, tagades selle täieliku iseseisvuse. Seega sai Vatikani linnriigi loomisega paavst sõltumatuks kõigist maailma võimudest ning tal on seega vabadus täita oma teenistust tagamaks kiriku osadust ja rakendada oma moraalset autoriteeti rahvusvahelise üldsuse ees.
Nagu sellest ajaloolisest ülevaatest näha, on rahvusvahelisel areenil alati kinnitatud ja tunnustatud paavsti diplomaatia olemasolu. Tänapäeval toimub Püha Tooli diplomaatiline tegevus kahel tasandil: kahepoolselt suhetes 174 riigiga ning mitmepoolselt esindajatega ÜROs ja selle allasutustes, Euroopa Nõukogus, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis, Euroopa ühendustes, Ameerika Riikide Organisatsioonis ja paljudes teistes organisatsioonides.
Laiaulatusliku võrgustiku kaudu püüab Püha Tool anda panuse rahvusvahelise elu teatud “moraliseeri-misse”, olles veendunud, et rahu aluseks on moraalsed ja vaimsed väärtused. Selle tulemusel püüab paavsti diplomaatia mitte üksnes kaitsta katoliku koguduste vabadust ja õigusi üle kogu maailma, vaid püüab ka edendada teatud põhimõtteid, milleta ei saa eksisteerida riikide harmoonilist ühendust. Millised siis on need põhimõtted?
1. Inimisiksuse prioriteet, mis on tema väärikuse ja tema õiguste alus, k.a õigus elule inimese bioloogilise arengu kõigis staadiumides; õigus tööle ja õiglasele hüvitusele oma töö viljade eest; õigus kultuurile ja õigus südametunnistuse vabadusele ning usuvabadusele. Tuletaksin siinkohal meelde Püha Isa sõnu: “Diplomaatia ei saa piirduda riikide vastavate huvide edendamisega. (…) Uus maailmakord ei saa teoks, ilma et austataks primaarseid väärtusi nagu õiglus, rahu ja inimväärikus (.) inimõigused on rahvusvahelise elu aluseks (.) kui geopoliitika, majandus- ja kultuurisuhted ning rahvusvaheline dialoog lahutada inimlikust dimensioonist, siis piirduksid need valdkonnad vaid huvide loogikaga, mis aga jääb alati jõu loogika piirimaile.”
2. Rahu edendamine ja kaitsmine ning vastuseis sõjale kui riikidevaheliste vastuolude lahendus koos konkreetse üleskutsega tõhusaks desarmeerimi-seks (moraalse toetuse žestina on Püha Tool alla kirjutanud 1971. aasta tuumarelvade leviku tõkestamise lepingule ning 1997. aasta isikuvastaste maamiinide keelustamine lepingule). Siinkohal võib meelde tuletada paavsti hüüatust Lahesõja ajal: “Sõda on avantüür ilma tagasiteeta!” Hiljem, 2003. aasta alguses, viidates konflikti puhkemise võimalusele Lähis-Idas, hüüatas paavst: “Sõda on alati inimkonnale lüüasaamine!”
3. Edendada demokraatiat ja õigusi kui poliitilise ja sotsiaalse elu alust. Kõik teavad, kuidas paavst Johannes Paulus II ja Püha Tool andsid oma panuse demokraatia arengusse Ida-Euroopa riikides. Püha Tool tuletab kõigile meelde, et üksnes demokraatia saab vastata inimeste soovile osaleda oma riigi poliitilises elus. See valitsemissüsteem tagab juhtide teadmise, et nad on sõnades ja tegudes vastutavad rahva ees. Demokraatia tähendab nii vastutust kui osalust.
Seda sõnumit on kuulutatud ka mitmepoolse diplomaatia valdkonnas. Püha Tool on tegelikult esindatud ÜROs tänu oma alalise vaatleja missioonile. Meil kõigil tulevad silme ette paavst Paulus VI ja paavst Johannes Paulus II sügavalt sümboolne valge siluett, kui nad esinesid selle austusväärse organi ees ÜRO peaassamblee saali poodiumilt.
Mida on Pühal Toolil öelda ÜRO 191 liikmesriigile?
– Püha Tool ütleb, et kõik riigid on võrdsed: ükski riik pole tähtsam kui teised.
– Riigid eksisteerivad vastastikuses solidaarsuses, tegelikult meeldib paavst Johannes Paulus II-le rääkida “riikide/rahvaste perest”.
– Sõjale tuleb vastu seista ning konfliktide lahendamisel tuleb prioriteediks pidada läbirääkimisi ja juriidilisi instrumente.
– On olemas inimloomus ja on olemas universaalsed õigused.
– Elu peab kaitsma selle kõigis staadiumides; teadus ei tohi alandada inimest eksperimentaalloo-ma seisusse; perekond on ühiskonna põhiüksus; vanemate ja laste suhet ei saa asendada miski muu.
Põhimõtteliselt väljendab Püha Tool pidevalt oma usaldust rahvusvahelise õiguse suhtes. Meie kasutada on märkimisväärne juriidiline pärand, mis mõnes mõttes ajaloo traagiliste kogemuste tulemus.
Püha Tool usub, et kui viimastel aastatel oleks rahvusvahelist õigust kohaldatud võrdselt kõigis olukordades, oleks olnud võimalik vältida paljusid praegusi kriise. Üksnes õiguse jõuline ja võrdne kohaldamine tagab, et nõrgimad ei langeks tugevamate vägivalla, ebaõigluse, ekspluateerimise ja manipuleerimise ohvriks. Õiguse jõud peab valitsema jõu õiguse üle.
Püha Tool mitte ainult ei toeta õiguse ülimuslikkust kui diplomaatiliste suhete kuldreeglit, vaid annab ka oma panuse rahvusvahelisse õigusesse. Võib meelde tuletada paavsti sõnu humanitaarabi kohustuse kohta seoses Jugoslaavia ning Bosnia ja Hertsegoviina kriisiga üheksakümnendatel. Püha Tool on tugevalt toetanud ka vähemuste õigusi. Eelmise sajandi lõpul ÜRO raames toimunud maailmakonverentsidel on Püha Tooli delegatsioonid andnud panuse ka selleks, et tagada rahvusvahelise õiguse õiglane ja tasakaalustatud tõlgendamine vastukaaluks neile, kes tahtsid luua uusi õigusi vähemuse positsioonidelt. Püha Tool ei piirdu pelgalt sõnadega, vaid ka tegutseb. Järjekindluse näitena võib tuua selle, et Püha Tool ei tunnustanud Balti riikide annekteerimist N Liidu poolt ning pidas seega viiekümne aasta jooksul diplomaatilisi suhteid Vilniuse, Riia ja Tallinnaga mitte katkenuks, vaid katkestatuks.
2003. aasta veebruaris-märtsis oli Püha Tool aktiivselt seotud Iraagi kriisi lahendamisega. Võib näiteks meenutada kardinal Etchegaray missiooni Bagdadisse ning Euroopa valitsusjuhtide ja Lähis-Ida võimude esindajate visiite Vatikani. Samuti andis kardinal Laghi üle president Bushile Tema Pühaduse isikliku läkituse.
Püha Tool kutsus üles kõiki sõjalist sekkumist pooldavaid riike ning Iraagi võime mõtlema oma vastutusele Jumala ees.
Preventsioon, dialoog ja Iraagi siseolukorrale tähelepanu pööramine läbi mitmete diplomaatiliste, human-itaar- ja kultuuritegevuste oleks kindlasti olnud pikem tee lahenduseni, kuid samas tõhusam Lähis-Ida üldise rahu seisukohast. Iraagi olukorra lahendamine avaldaks positiivset mõju kogu Lähis-Idale. Samuti ei saa unustada, et Iisraeli-Palestiina lahendamata vastasseis on kõikide kriiside põhjuseks selles maailmajaos.
Kokkuvõttes võib öelda, et diplomaatilised suhted on Püha Tooli silmis kasulik vahend saavutamaks usaldust rahvaste moraalsete ressursside vastu. “Stabiilsed, vastastikused, kantud viisakuse, diskreetsuse ja lojaalsuse vaimust,” nagu Johannes Paulus II diplomaatilisi suhteid vaid mõni päev pärast oma ametissevali-mist rahuloluga kirjeldas (pöördumises diplomaatilise korpuse poole 20. oktoobril 1974), aitavad need kaasa avatusele teiste inimeste tõeliste probleemide suhtes, näha neid vastutustundlike partneritena ning püüda eranditult rahumeelsete vahenditega leida osapoolte ühiseid jooni, mis on olulised nende eksisteerimiseks ja vajalikud üldistes huvides.
Nagu on öelnud Johannes Paulus II Püha Tooli juurde akrediteeritud diplomaatilisele korpusele (12. jaanuaril 1981): “Inimese teenimine on see, mis peaks olema tänapäeval inspiratsiooniks, fundamentaalseks põhjuseks rahu, vastastikuse austuse ja rahvusvahelise kooskõla edendamisel, mida kirik soovib julgustada, kasutades kogu oma Jumalast antud jõudu, ning mille poole ta kutsub inimesi üles püüdlema armastusest ligimese vastu.”
Nende suurepäraste sõnade vastu ei saa.
Kardinal Jean-Louis Tauran oli ajavahemikus 1990 – 2003 Püha Tooli välissekretär (ilmalikus tähenduses välisminister).

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar