Miks paistab Teheran nii jäigana?

Iraani valitsuse paindumatu seisukoht tuumakriisi asjus sunnib esitama väga lihtsat küsimust: kas president Mahmoud Ahmadinejadi meeskond tõepoolest ei pelga rahvusvahelise kogukonna reaktsiooni?

Sellele küsimusele vastates võib toetuda kommentaaridele ja dokumentidele, mis on pärit Iraani neokonservatiividelt, Ahmadinejadi valitsust juhtivatelt vanameelsetelt. Ahmadinejadi administratsioonile lähedaste sõjaväe- ja julgeolekuringkondade avaldatud arvukatest analüüsidest ilmneb, et Iraani neokonservatiivide leppimatud seisukohad tuumakriisi küsimustes on seotud nende arusaamaga „heidutamisest”. Vanameelsete strateegide arvates on mitmesugused surveavaldused, mida USA ja tema liitlased rakendavad Iraani suhtes tuumaküsimuses, ning arenenud tehnoloogia ekspordikeeld ja püüded tõkestada Iraani relvastatud liitlaste tegevust piirkonnas mõeldud ainult selleks, et Iraan ei suudaks saavutada tõhusat heidutusvõimet, mis lubaks tal tagasi lüüa piiratud või täieulatusliku sõjalise rünnaku. Need strateegid räägivad lakkamatult „Iraagi kogemuse” õppetundidest. Selle all peavad nad silmas eelkõige seda, et USA aastakümneid aetud Iraagi relvastuskontrolli poliitika tõi kaasa olukorra, kus riigil puudusid igasugused vähegi tõhusad võimalused USA rünnakule vastu astuda. Kui siis Bushi administratsioon oli lõpuks kindel, et Iraagil pole ennast millegagi kaitsta, ründas USA Iraaki ja hävitas selle niigi piirangute küüsis vaevleva sõjaväe.

Iraani strateegid räägivad lakkamatult „Iraagi kogemuse” õppetundidest.

Iraani sõjaväe- ja julgeolekustrateegid märgivad, et täpselt samasuguseid eesmärke nagu Iraagi puhul, püütakse nüüd teostada Iraani puhul. Nad on seisukohal, et isegi kui Iraan teeks Läänega kõige tihedamat koostööd tuumaprogrammi osas valitseva mure kõrvaldamiseks, tähendaks see vaid seda, et ameeriklaste mure Iraani võimaliku ründamise hinna pärast kahaneks varasemast kiiremini. Niipea kui neile muredele on lahendus leitud, alustataks piiratud või täieulatusliku sõjalise operatsiooni (see sõltub sellest, kas konkreetne ründestrateegia lähtub rohkem Jugoslaavia või Iraagi mudelist) kavandamist ja teostamist, mille eesmärk on islamirežiimi kukutamine. Nad juhivad tähelepanu, et millisel tasemel ja kui tihedalt ka Iraan ei teeks rahvusvahelise kogukonnaga koostööd tuumaprogrammi asjus, oleks sõjalise operatsiooni õigustamiseks kasutatavad väited täpselt samalaadsed, nagu kasutati Iraagi puhul. Sellest johtuvalt nad usuvad, et Iraan peab püüdlema „tõelise heidutuse” saavutamise poole, laskmata end sel teel segada koostööst rahvusvaheliste organisatsioonide või lääneriikide valitsustega.

Oma koha leiavad heidutuskontseptsioonis ka Ahmadinejadi pahameelt tekitanud korduvad väljaütlemised Palestiina ja Iisraeli probleemide kohta. Teisisõnu, neid märkusi ja sõnavõtte tuleb käsitleda taktikana, mis seab sihiks valmistada piirkond ette võimalikuks vastasseisuks USA ähvardusega. Tasuks meeles pidada, et islamimaailmas ja eriti Lähis-Idas on palestiinlaste püüdlused endiselt väga võimas avaliku arvamuse mõjutamise vahend. Seda teadis ka Saddam Hussein, kui käivitas raketirünnakud Iisraeli pihta ajal, mil teda ründas USA.

Kui Ahmadinejad Iraani neokonservatiivide eestkõnelejana võtab Palestiina ja Iisraeli probleemide käsitlemisel kasutusele vastuseisu rõhutava tooni, saab järeldada ainult üht: see rühm usub, olgu põhjuseks mis tahes, et neil on peagi vaja islamimaailma avaliku arvamuse toetust enda kaitsmisel. Kõrge hind, mida Ahmadinejad ja teisedki on pidanud tasuma nii tuliste teemade sellise käsitlemise eest, näitab omakorda, et nad usuvad päris kindlalt sõjalise vastasseisu võimalust USAga. See on vastasseis, mille korral Iraani valitsus vajab terve piirkonna muslimite toetust.

Teherani mitme ametniku suust päris otseselt kõlanud ähvarduse taga peitub kavatsus osutada USA rünnaku puhul vastupanu mitte ainult kodumaa pinnal, vaid ka Iraagis, Afganistanis, Liibanonis, Palestiinas, Pärsia lahe riikides.

Samuti ei tohi unustada, et Iraani neokonservatiivsed sõjalised planeerijad peavad võimaliku USA rünnaku korral kaitse aluseks “asümmeetrilise kaitse” või „piirideta julgeoleku” strateegiat. Iraani sõjalised strateegid on korduvalt sõnanud, et kui USA ründab Iraani, siis määrab lahingutandri kindlaks just Islamivabariik. Selle, Teherani mitme ametniku suust päris otseselt kõlanud ähvarduse taga peitub kavatsus osutada USA rünnaku puhul vastupanu mitte ainult kohdumaa pinnal, vaid ka Iraagis, Afganistanis, Liibanonis, Palestiinas, Pärsia lahe riikides (millest mõnedki võõrustavad USA sõjajõude) ja võib-olla mujalgi. Iraani vanameelsed usuvad, et Islamivabariigi käeulatuses on võimalikud Ameerika „pantvangid”, kes USA rünnaku puhul satuvad ohtu. Neiks on Ameerika sõjajõud Iraagis, Afganistanis ja Pärsia lahe piirkonnas ning loomulikult ka Iisrael. Abivahenditeks, millega Iraan saab neile kahju tekitada, on Iraani välismaised sõja- ja julgeolekujõud, aga ka võimalikud ja aktiivsed liitlased piirkonnas ja kaugemalgi.

See strateegia ei alahinda muidugi hinda, mida maksaks sõjaline vastasseis USAga, kuid selle eelduseks on arvamus, et kui panna piirkonnas või isegi mujal maailmas paika Iraani-meelsete rühmituste ja jõudude ainelised ja ideoloogilised alused, siis neist lähtuv kättemaksuoht kujutab endast juba piisavalt suurt heidutust, mis suudab tõkestada piiratud või täieulatusliku sõjalise rünnaku Iraani vastu.

Ehkki mainitud strateegiad kujutavad endast Iraani riiklikele huvidele tõsist ohtu, tuleb neid ometi pidada tähtsateks tõsiasjadeks, millega tuleb arvestada piirkonna strateegilise tasakaalu hindamisel.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane