Miks Kasahstanist ei tule Venemaa kolooniat?

Kasahstan on riik, mida Vene meedia kohe kuidagi ei suuda unustada. Hiljuti oli Venemaal peamiseks Kasahstaniga seotud teemaks kasahhi keele kavandatav üleminek kirillitsalt ladina tähestikule. Seda sammu interpreteeriti üheselt vaenulikuna ja „kiilu löömisena vene ning kasahhi rahva vahelisse sõprusesse”. Jutusaadetes  püstitati küsimus: „Kas Kasahstan on meie sõber?” Tuletati meelde seda, et Kasahstani liider Nursultan Nazarbajev pole mitte ainult sõnades deklareerinud kahe riigi vankumatut sõprust, vaid oli mitte väga ammu ainukene välismaa liider, kes osales Moskvas 9. mai paraadil.

Pole ka ime, et paljud Vene pseudoekspertidest mitte oluliselt targemad kirjutajad Läänes armastavad Kasahstanist kõneleda kui riigist, mis on Venemaa lõa otsas. Sellele arvamusele sekundeerib teisest küljest arvukate Vene mõttekodade kaheldava väärtusega analüütikute ning internetiekspertide armee. Viimaste seisukohtades kipub korduma vastupidine narratiiv – kui Kasahstan ei ole Venemaa sõber, siis on ta Hiina koloonia.

Venemaa koloonia Kasahstan muidugi per definitionem olla ei saa, see on välistatud. Kõik need vaatekohad ignoreerivad Kasahstani keerulist välispoliitilist laveerimist, mida Astanas nimetatakse mitmevektoriliseks välispoliitikaks ja mis seisneb heade sidemete sisseseadmises ning nende hoidmises nii regionaalsete kui ka rahvusvaheliste jõu- ja (väga tähtis!) majanduskeskustega. Viimaste hulka kuuluvad peale Hiina ja Venemaa ka näiteks USA, Jaapan ja Euroopa Liit.

Majandus- või politoloogiataustaga analüütikud kipuvad tihti unustama, et Kasahstan ei ole üksi Nursultan Nazarbajev ja tema klann ning sellega võitlevad jõugrupid. Kasahstan on mitmerahvuseline, erakordselt kirju ajalooga ning traditsioonidega ja väljakujunenud regionaalsete eripäradega riik.

Erineva profiiliga „eksperdid”, kes interpreteerivad Nazarbajevi kompromissialdist manööverdamist kui väikeriigi püüdeid globaalsete tuulte eest varju otsida, ei anna endale vist eriti hästi aru, millest jutt. Kasahstan on oma pea kolme miljoni ruutkilomeetri suuruse territooriumi, rikkalike loodusressursside, hinnanguliselt pea 18-miljonilise elanikkonnaga ning majandusega, mis on sama suur kui ülejäänud endised Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikide pluss Afganistani majandused, siiski enamat kui hüpoteetiliste suurjõudude käes tõugata-lükata olev pall.

Majandus- või politoloogiataustaga analüütikud kipuvad tihti unustama, et Kasahstan ei ole üksi Nursultan Nazarbajev ja tema klann ning sellega võitlevad jõugrupid. Kasahstan on mitmerahvuseline, erakordselt kirju ajalooga ning traditsioonidega ja väljakujunenud regionaalsete eripäradega riik. Isegi kui poliitiline eliit võtab otsuseid vastu peaaegu ainuisikuliselt, peavad kõik otsustajad eespool mainitud asjaoludega arvestama. Alljärgnevalt pakun ma antropoloogina mõningast ülevaadet sellest, milliste teguritega peavad Kasahstani poliitilise eliidi liikmed oma otsuste tegemisel arvestama ja miks on ääretult ebatõenäoline Kasahstani otsene vasallsõltuvus Venemaast.

Enamiku elanike eneseidentifitseerimine islamimaailmaga

Alustada tuleb sellest, et põhiseaduse järgi on Kasahstan sekulaarne mitmerahvuseline riik, kus ametlik titulaarrahvuse staatus on kasahhidel. Kasahhi keel on riigikeel, kusjuures põhiseaduses on sätestatud, et vene keelel on n-ö rahvastevahelise suhtlemise ning osaliselt administratiivkeele staatus. Kasahhid on ka Kasahstanis enamuses, moodustades 63 protsenti elanikkonnast. Suuruselt teine etniline grupp on venelased, keda on ca 23 protsenti elanikkonnast. Religioosselt identifitseerib 70 protsenti riigi elanikkonnast ennast moslemitena ning umbes veerand kristlastena, kelle seas domineerivad muidugi vene õigeusklikud. Lisaks kasahhidele on moslemid veel näiteks usbekid, uiguurid, türklased, tatarlased ja tšetšeenid. Religioon on üks tegureid, mis sunnib Kasahstani eliiti hoidma teatud ratsionaalset poliitilist distantsi nii Venemaa kui ka Hiina suhtes.

Selleks tuleb endal Kasahstanis ära käia, sest muidu jääb arusaamatuks väide, et riigis valitseb tuntav idamaine ja islami atmosfäär. Kui praegu on Kasahstan sekulaarne riik, siis nii pole see alati olnud. Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist üritas Nursultan Nazarbajev 1990. aastate alguses lühikest aega rajada hoopis teist riiki – riiki, mille ideoloogiliseks aluseks oleks islam ja mis oleks ennekõike kasahhide riik. Mälestuseks sellest perioodist on Nazarbajevi tsitaadiga silt Lõuna-Kasahstanis asuvas Turkestani palverännukeskuses ühe mausoleumi seinal. Seal seisab mõnevõrra poeetilisemas sõnastuses:  „Islam on kasahhide identiteedi alus!” Selgituseks võib lisada niipalju, et 1990. aastate esimene pool oli Kasahstanile – nagu kõikidele endise Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri riikidele üldse – raske periood.

Põhiseaduse järgi on Kasahstan sekulaarne mitmerahvuseline riik, kus ametlik titulaarrahvuse staatus on kasahhidel. Kasahhi keel on riigikeel, kusjuures põhiseaduses on sätestatud, et vene keelel on n-ö rahvastevahelise suhtlemise ning osaliselt administratiivkeele staatus.

Kasahstani puhul lisandus majanduslikule kaosele ka vene separatism Põhja-Kasahstanis ning haritud, peamiselt slaavi päritolu elanikkonna massiline väljaränne. Väljaränne andis ennast sel ajal oluliselt tunda, sest mitmes valdkonnas tekkis üleöö juhtivtöötajate puudus. Nagu mulle on räägitud, valitses Kasahstanis 1990. aastate esimesel poolel tõeline lootusetus ja viimsepäevameeleolu ning president Nazarbajev haaras sõna otseses mõttes viimasest õlekõrrest, mille abil inimesi mobiliseerida – ja selleks oligi islam. 1995. aastal astus Kasahstan suisa Islami Koostööorganisatsiooni (Organisation of Islamic Cooperation) liikmeks, ühinedes seega ka kaheldava väärtusega islami inimõiguste Kairo deklaratsiooniga. (Vahemärkusena olgu öeldud, et kõik endise Nõukogude Liidu moslemienamusega riigid  Aserbaidžaanist kuni Türkmenistanini on OIC liikmed, ehkki nad on konstitutsiooniliselt sekulaarsed riigid.) 1990. aastate lõpus tegi Kasahstan oma kultuuri- ja rahvuspoliitikas kannapöörde ja sündis uuesti juba sekulaarse ja  ametlikult multietnilise ühiskonnana.

Kõigest hoolimata on islam 70 protsenti elanikkonnast ühendav faktor. Kasahhid ja teised Kasahstani moslemid on religioosselt leiged, islam on pigem osa kultuurilisest ja etnilisest identiteedist. Kõigest hoolimata peab enamik Kasahstani elanikkonnast ennast islamimaailma kuuluvaks ning seda uskumust püüab Nazarbajev ka arvestada. Näiteks 2016. aasta aprillis tegi Nursultan Nazarbajev esindusliku visiitide tuuri Kesk-Aasias ja Kaukaasias, lõpetades selle  Iraanis. Kogu tuuri kanti muidugi üle Kasahstani meedias.

Lisame siia juurde Kasahstani püüdlused osaleda Süüria konflikti lahendamisel ning Astana kohtumiste korraldamise. Läbi selle prisma on Hiina ja Venemaa kultuuriliselt võõrad ning nõukogude nostalgiast ja vene keele levikust Kasahstani moslemielanikkonna seas on liiga vähe, et seda vahet kaotada. (Pigem on vene keele oskusest kohati isegi kahju, aga sellest allpool). Hiina on Kasahstanile alati võõras olnud ja Venemaal üha süvenev Vene Maailma (Russki Mir) propaganda ja kultus süvendavad võõrandumist Venemaast veelgi. Lõviosa Kasahstani elanikkonnast identifitseerib ennast islamimaailmaga, tunneb solidaarsust nende riikidega ja ei pea ennast euroopaliku kultuuriruumi osaks.

Postkoloniaalne mõrumaik

Kremli-sõbralikkust võib Kasahstanis leida kõigi elanikkonnakihtide ja etniliste rühmade seas. Siin tuleb arvestada, et suur osa infot välismaailma kohta saavad Kasahstani elanikud kätte läbi venekeelse meedia, Pervõi Baltiiski Kanali kohalike ekvivalentide kaudu. Need kanalid on minu pealiskaudsel hinnangul märksa paremini tehtud ja Kasahstani infomaastikku integreeritud kui seda on siinmail Pervõi Baltiiski Kanal. Kasahstani Venemaalt tehtud kanalite vestlussaated on palju kriitilisemad ja analüütilisemad, kui seda võiks oodata, ning sissehelistamise saadetel on suur menu. Kõigest sellest johtuvalt on telejaamade levitatav Kremli-meelsus ning sümpaatiad Venemaa suhtes Kasahstanis täiesti tuntavad.

Sellest hoolimata või just seetõttu on huvitav teatud kahetine suhtumine Venemaasse Kasahstani mittevene elanikkonna seas. Välispoliitiliselt võidakse Vladimir Putini tegevusega küll nõus olla (näiteks vastasseis NATO ja Läänega leiab pigem toetust), ent samas ei ole siiani suudetud unustada Venemaa seost pikaajalise kolonialismiga. Vanema põlvkonna seas on suurepäraselt meeles, kuidas nõukogude ajal suhtusid venelased põlisrahvastesse kui „tšurkadesse”. Kasahhide ja teiste asiaatide ligipääs heale haridusele ning hästimakstud töökohtadele linnades oli piiratud, ehk nagu mulle sellest ajast rääkis üks ukraina päritolu insener: „Kasahhid elasid nõukogude ajal nagu indiaanlased reservaadis.”

Siia lisandub veel asjaolu, et sufistlike usukommete ning tseremooniate läbiviimise allasurumine kommunistliku ateistliku võitluse raames tähendas kasahhidele, uiguuridele ja usbekkidele tegelikult nende identiteedi ja kultuuri mahasurumist.  Neid seiku pole mittevenelased unustanud, eriti tugevad on need mälestused aga kasahhide seas. Narratiivi kasahhide allasurutud staatusest omaenese kodumaal kultiveeritakse Kasahstanis päris intensiivselt.

Pole vist olemas Kasahstani ajaloost rääkivat trükist, kus ei mainitaks ära, et kasahhid olid nõukogude perioodil vähemusrahvus. Seoses kasahhi identiteedi kultiveerimisega läbi mineviku ei jäeta ka unustusse islami mahasurumist kommunistide poolt ja selle visa säilitamist põranda all. Viimane vastab ka tõele, eriti just auulides eksisteerisid terve nõukogude ajal põrandaalused palvemajad.

Et kasahhide seas levinud sufistlik traditsioon võimaldab usurituaalide läbiviimist perekonnaringis perepea juhatusel, siis seotakse sufismi säilimine kasahhi indentiteedinarratiivis ka kasahhi traditsioonide säilitamisega. Kasahstanis on olemas teatud intellektuaalide grupid, kes süüdistavad Venemaad ka keelelises kolonisatsioonis. Tüüpiliselt enamikule Nõukogude Liidu rahvastele puudub kasahhidel isegi tänapäeval enamikus valdkondades omakeelne teadus, sest nõukogude ajal oli ülikoolis võimalik õppida peaaegu ainult vene keeles. Seega peetakse omakeelse teaduse loomist teatud gruppide haritlaste seas suisa dekoloniseerimisprojektiks.

Panturgi solidaarsus

Viimane teema on tugevalt seotud kasahhide ja teiste Kasahstani turgi rahvaste seas just viimastel aastatel levima hakanud panturgi meeleoludega. Arvatavasti pole ka kokkusattumus, et tuntav panturkismi tõus on täheldatav 2014. aastast, kui pärast Krimmi okupeerimist Venemaa poolt muutus Kasahstanis aktuaalseks ka riigi põhjarajoonide staatus. Tuletame meelde, et 1990. aastate alguses eksisteeris reaalne oht, et Põhja-Kasahstan eraldub ja ühineb Venemaaga.

Panturkism on poliitilise alatooniga kultuuriline liikumine, mis propageerib turgi päritolu rahvaste ühtsust. Türgi kui suurim turgi riik on ka panturkismi keskus ja on viimase kahekümne aasta jooksul erinevatel perioodidel kõvasti panustanud panturkismi ideoloogia levitamisse.

Näiteks rajati enamiku endise Nõukogude Liidu turgi rahvaste territooriumitel türgi koole ja ka ülikoole, need eksisteerivad Venemaal näiteks Jakuutias ja Tatarstanis.

Kasahstanis on panturkism seotud ka narratiividega kasahhide ülevast minevikust. Kui minna raamatupoodi, siis on võimalik ajalooraamatute riiulil leida rohkelt pakse teoseid, kus kasahhide ajalugu vaadatakse läbi panturkismi ja panturanismi (Turaani org on müstiline turgi ja üldse nomaadirahvaste häll) prisma. Panturkism ning nomaadimineviku glorifitseerimine seob kasahhe regiooni teiste rahvastega, laiemas plaanis aga ka altailaste, tõvalaste ja jakuutidega. Teine turgi päritolu nomaadirahvaste ajaloolisi narratiive ühendav element on Tšingis-khaani kirjutamine oma ajaloo osaks. Kasahhid peavad ennast tšingisiidideks ehk  Tšingis-khaani sõdalaste ning riigi järeltulijaiks (sama käib ka näiteks jakuutide kohta).

Lähim turgi rahvas kasahhidele on kirgiisid, kellega kasahhidel käib umbes samasugune vanema ja noorema venna vaidlus kui venelaste ja ukrainlaste vahel. See on kõik ka põhjus, miks just kasahhid on kultuuriliselt ümber orienteerumas Türgile ja turgi rahvaste kultuuri- ning poliitiliste sidemete tugevdamisele. Panturkism on huvitav fenomen, mille nähtamatut jõudu mina ei alahindaks. Viimase Türgi-Venemaa konflikti ajal näiteks suleti Venemaal kõik Türgiga seotud asutused ja koostööprojektid. See poliitika kohtas aga tugevat passiivset vastupanu Tatarstanis, Tõvas ja Jakuutias. Ning last but not least, krimmitatarlased on ka turgi keele rääkijad.

Venemaa enda poliitika

Viimaseks just kasahhide seas levinud Venemaa-tõrksuse allikaks on Venemaa ise. Et kasahhid ja muud Kasahstani rahvad saavad oma info peamiselt vene keele kaudu, siis on nad suutelised ka aru saama, mida Venemaa poliitikud Kasahstanist räägivad. Vähe sellest, nagu Eesti meedia võimendab iga Vene poliitikute Eesti aadressil tehtud märkust, nii tsirkuleerib selline info ka Kasahstani meedias. Jäägu see politoloogide interpreteerida, millise sõnumi Putin saatis Nazarbajevile, öeldes et Kasahstan on ajaloota riik. Enamik kasahhe võttis seda räige solvanguna, sest samal aastal valmistus Kasahstan pühitsema omariikluse 550. aastapäeva.

Üks esimesi Nazarbajevi kommentaare Kasahstani meediale pärast Euraasia Liidu asutamist oli: „Euraasia Liit on ainult majanduslik organisatsioon ja kui Kasahstanile pole seal kasulik olla, siis võib ta igal ajal välja astuda.”

Kõigi regioonis valitsenud muistsete khaanide ja nende riikide kasahhi päritolu üle võib vaielda, ent rahvuslikus narratiivis viib Kasahstan oma ajaloo tagasi 15. sajandil khaan Abu-el-Hairi asutatud riigini. Eriti tegi Putini ütlus ettevaatlikuks kasahhide poliitilise ja kultuurilise eliidi, sest sama ütles Venemaa president ka Ukraina kohta. Putini väljaütlemine lisas ainult õli tulle, sest eelnevalt on Kasahstani mõnitanud ka teised Vene poliitikud, eriti aga Vladimir Žirinovski ja Eduard Limonov, kes mõlemad on kutsunud Põhja-Kasahstani või isegi kogu riiki väevõimuga Venemaaga ühendama. Kui Eestis nende poliitikute ütlustele eriti ei reageerita ning neid ei võeta tõsiselt, siis Kasahstani meedia reageerib selgelt üle, seda eriti Žirinovski puhul, kes on ise Almatõs sündinud.

Siia tuleb veel lisada Venemaal elavate kasahhide kultuurilise allasurumise kajastamine Kasahstani meedias. Viimastel aastatel on intensiivistunud just Lõuna-Venemaal elavate kasahhide, eriti kasahhi haritlaste ümberasumine. Põhjuseks on mõne aasta tagune kasahhikeelsete koolide sulgemine ja surve Venemaal elavate kasahhide kultuuriorganisatsioonidele. Migratsiooni ning selle tagamaade teadvustamisel mängib olulist rolli spetsiifiline kasahhide element kasahhi kultuuris – keeruline, kuid väga suur suguvõsade süsteem. Teipide, sugude, suguharude ja žuz’ide kaudu on iga Kasahstani naasev Venemaa kasahh seotud suure arvu inimestega ning tema ümberasumise põhjused saavad kiirelt teatavaks.

Lõpetuseks võib öelda, et enamik Kasahstani elanikkonnast ei näe tihedas majanduskoostöös Venemaaga probleemi. Selles koostöös on küll olnud tagasilööke (nimelt viis Vene rubla katastroofiline kukkumine 2014. aastal kõik Kesk-Aasia riigid majanduskriisi), ent ühisettevõtete kaudu on Kasahstan ka palju tulu saanud. Poliitilise sõltuvussuhte puhul peavad aga Kasahstani poliitikud arvestama, et enamik nende riigi elanikkonnast suhtuks sellesse pehmelt öeldes reserveeritult. Kasahhid ja muud Kasahstani moslemirahvad ei pea ennast Venemaaga samasse kultuurisfääri kuuluvaks ning Venemaa pole osa nende kollektiivsest „meie”-arusaamast. Vähemalt praeguse seisuga paistab, et Kasahstani tipp-poliitkud on asjade säärasest seisust ka aru saanud. Üks esimesi Nazarbajevi kommentaare Kasahstani meediale pärast Euraasia Liidu asutamist oli: „Euraasia Liit on ainult majanduslik organisatsioon ja kui Kasahstanile pole seal kasulik olla, siis võib ta igal ajal välja astuda.”