Miks Iraak ei lagune?

Juunis algas Iraagis taaskord intensiivne sõjategevus. Sunniäärmuslastest Iraagi ja Levandi Islamiriigi (ISIL) võitlejad vallutasid Põhja-Iraagis ligi kahe miljoni elanikuga Mosuli linna. ISIL alustas seejärel pealetungi lõunasse Bagdadi suunal ja hõivas peagi ka vähemalt osaliselt Tikriti. Kuu lõpul kuulutati välja islamikalifaat ning organisatsioon viis läbi nimevahetuse – ISIList sai lihtsalt Islamiriik (IS). USA Luure Keskagentuuri andmetel on äärmuslaste liikmeskond Süürias ja Iraagis eduka sõjategevuse tulemusel mitmekordistunud, ulatudes erinevatel hinnangutel kuni 30 000 liikmeni.

Iraagi sündmuste analüüsimisel osutasid mitmed asjatundjad kohe iidsele vaenule Iraagi araablastest sunniitide ja šiiitide vahel. Sarnaselt lähtekohalt alustab Michael Crowley USA ajakirjas Time: „See, mis toimub Iraagis, on sajandite töö hiliseim peatükk sunniitide ja šiiitide usuliste vastuolude vahel, mis oli juba tuhatkond aastat tagasi vana uudis.“¹ David Keys tõdeb omakorda Eesti leheveergudel, et vaenulikkuse juured ulatuvad 7. sajandisse, mil inimesed ei suutnud islami tuleviku osas ühele meelele jõuda.² Ajalooline pole mitte ainult vihavaen rivaalitsevate sektide vahel, vaid ka kalifaadi loomise idee, mida Vladimir Sazonov näeb ühe olulise põhjusena ISi edu taga.³

Ka Eesti muutuvast julgeolekuolukorrast rääkides pole üleliia mõtet süveneda Põhjasõja või muistse vabadusvõitluse kulgu.

Araabia maailma vaatamises läbi tuhandeaastase prisma pole iseenesest midagi uut. Põhiliseks eelduseks on arusaam, et araablasi ja muslimeid ei ajenda tegutsemisele kaasaegsed sündmused, vaid „Lähis-Ida ajaloo ammused suundumused ja sügavad hoovused, mis Lääne domineerimise sajandeil olid alla surutud või vähemalt varjul.“⁴ Homo islamicus ei allu meie maailma reeglitele. Sarnasele järeldusele jõuab ka Crowley, märkides oma artikli lõpus, et lääneriikide sõnad vabadusest ja koostööst jäävad iraaklaste iidsest vihavaenust kantud vaimu jaoks kaugeks.

Kahjuks on see orientalistide kulunud võte – kaasaegsete sündmuste seletamine ajaloost tuletatud universaalsete printsiipide kaudu – täis vigu ning kajastab Iraagi tänapäeva väga hägusalt.⁵ Niisiis on käesoleva artikli eesmärgiks juhtida tähelepanu orientalistide ebatäpsetele väidetele ja avada ühtlasi ka Iraagi keerulist olukorda. Viimase puhul võtan arvesse praeguseid ja mitte näiteks Osmani-aegseid sündmusi, isikuid ja institutsioone. Täpselt nagu Eesti muutuvast julgeolekuolukorrast rääkides pole üleliia mõtet süveneda Põhjasõja või muistse vabadusvõitluse kulgu.

Rahvuslik ühtsus

Orientalistlik lähtekoht pole ainus probleem. Oma väidete tõestamiseks kasutatakse ka tõe väänamist. Šiiitide ja sunniitide vaheliste pingete iseloomustamisel kirjeldab Crowley, kuidas juhtiv šiiidi vaimulik kutsus üles oma usukaaslasi võitlema sunniäärmuslaste vastu, kelle planeeritavas 7. sajandi kalifaadis pole šiiitidele kohta. Crowley ei viita konkreetsele nimele, kuid ilmselt peab ta silmas Iraagi šiiitide peaajatolla Ali As-Sistani pöördumist, mis justkui kutsus relvi haarama.

Tegelikult As-Sistani ei käskinud šiiitidel kaasmuslimitega sõda alustada. As-Sistani üleskutse oli selgelt suunatud kõigile iraaklastele, kes soovivad kaitsta oma riiki, perekondi ja pühapaiku terroristide eest. As-Sistani märkis poeetiliselt, et Iraagi valitsus ja teised poliitilised osapooled „peavad ühendama oma sõnad ja tugevdama jõupingutusi, seismaks vastu terroristidele ja võimaldamaks kaitset oma kodanikele nende [= terroristide] kurjuse eest“⁶.

Teinegi oluline šiiitide juht, Teheraniga lähedalt seotud Muqtadā Al-Ṣadr kutsus korduvalt üles sunniitide kaasamisele poliitikasse. Koostöö vajalikkus ja erimeelsuste lahendamine on jätkuvalt peamisteks märksõnadeks. „Valitsus peab lubama, et kirjutab alla mõõdukate Iraagi sunniitide rahumeelsetele ja õigustatud nõudmistele,“ sõnas šiiidist Al-Ṣadr ühes telepöördumises.⁷ Crowley väidetaval jäigal religiooniga laetud vastasseisul, kus šiiidid seisavad ühtse rindena sunniitide vastu, pole alust.

As-Sistani märkis poeetiliselt, et Iraagi valitsus ja teised poliitilised osapooled „peavad ühendama oma sõnad ja tugevdama jõupingutusi, seismaks vastu terroristidele.”

Esimene oluline samm erimeelsuste lahendamiseks tehti augustis, kui senine peaminister Nuri Al-Maliki sunniti pärast kaheksat aastat võimul tagasi astuma. Iraagi uueks peaministriks sai Maliki parteikaaslane Haider Al-Abadi, kellega on koostööd lubanud teha nii Malikit boikoteerinud sunnihõimud kui ka kurdid. Viimase kinnituseks moodustati Bagdadis ka uus valitsus. Kõik raskused pole veel ületatud, kuna Iraagi parlament ei kinnitanud esimesel korral ei kaitse- ega ka siseministrit. Esimene neist kohtadest peaks kõigi eelduste kohaselt minema sunniitidele. Ned Parker, Reutersi Bagdadi haru juht, tõdeb, et sunnihõimude veenmine Bagdadi heatahtlikkuses on Al-Abadi suurimaks väljakutseks.⁸

Pinged kahe sekti – sunniitide ja šiiitide – vahel siiski eksisteerivad, kuid need pole niivõrd ajaloolis-usulised kui päevapoliitilis-pragmaatilised. Põletavaks teemaks on endiste Saddam Husseini Baathi partei liikmete, kellest enamus on sunniidid, lubamine riigitööle. Vastavalt 2003. aastal vastu võetud seadusele keelati endistel Baathi partei liikmetel töö avalikus sektoris ja armees. Lisaks nõuavad sunniidid, et vabastataks tuhanded poliitvangid, kellest paljud vahistati möödunud aastal toimunud Maliki-vastaste meeleavalduste käigus. ISi šiiidi elanikkonna vastu suunatud rünnakud muudavad igapäevase suhtluse sektide vahel tavalisest keerulisemaks.

Samuti vajavad klaarimist vägagi pragmaatilised küsimused Kurdistani pealinna Arbīli ja Bagdadi vahel. Siinkohal on peamiseks Iraagi naftatulude jaotamine. Kurdide isetegevus Kirkuki-Ceyhani torujuhtme kaudu toornafta saatmisel Türki võttis neilt keskvalitsuse rahalise toetuse. Tüli tulude jagamise üle algas tegelikult juba varem, kui Bagdad jättis välja maksmata osa Kurdistanile ettenähtud rahast. Väärib äramärkimist, et Iraagi Kurdistani eelarve sõltub jätkuvalt 95 protsendi ulatuses Bagdadist tulevatest dollaritest, mis omakorda on otseselt seotud Iraagi naftaekspordiga.⁹

ISi edu põhjused

Ekslike faktide esitamine pole Iraagi situatsiooni kirjeldamisel ainuke probleem. Religiooni- ja ajalootegureid ei saa eirata, kuid nende ülepaisutamine mitte ainult ei hägusta pilti, vaid juhib tähelepanu reaalsetelt sündmustelt kõrvale. Vladimir Sazonov märgib, et kalifaadi loomise ideel „on tugevad ning vanad arhailised juured, mis peituvad varakeskajas, mil loodi araablaste kalifaat. Seega tuleks minna Lähis-Ida ja Iraagi kaugesse minevikku ja tasuks vaadata Lähis-Ida poliitilist maastikku 7. sajandi alguses, mil Araabia poolsaarel oli tekkimas uus ja võidukas monoteistlik usk, islam.“ Tuhandeaastase põhjusliku seose postuleerimine pole orientalistide jaoks islamimaailma eeldatava ajalise paigalseisu tõttu probleem.

ISi edu ja jõhkruse taga leidub siiski ka maisemaid põhjuseid, mida pole vaja otsida varakeskajast. Islamiriigi äärmuslaste lipu alla on Iraagis koondunud väga paljud erinevad osapooled. Süüriast saabunud pühasõdalaste ja välismaalaste kõrval mängivad olulist rolli ka kohalikud võimult tõrjutud sunniidi hõimud, Bagdadi vastu meelestatud Saddam Husseini aegne sõjaväeline eliit ja endised Al-Qaeda liikmed.

USA Luure Keskagentuuri andmetel on äärmuslaste liikmeskond Süürias ja Iraagis eduka sõjategevuse tulemusel mitmekordistunud, ulatudes erinevatel hinnangutel kuni 30 000 liikmeni.

Eduka sõjategevuse taga seisabki nii Süüria kodusõjast üle piiri saabunud võitlejate vilumus kui ka Husseini-aegsete sõjaväejuhtide kaasamine oma tegevusse. Viimase puhul väärib eraldi esiletõstmist Husseini kunagise usaldusmehe Izzat Ad-Douri juhitav umbes 5000-meheline Naqšbandia armee, mis mängis võtmerolli ka Mosuli hõivamisel juuni algul.

Ohvriterohkete terrorirünnakute läbiviimisel toetub IS kindlalt endistele Al-Qaeda liikmetele, keda aastate jooksul on arvukalt oma ridadesse võetud. Märgiliseks on siin eelmise aasta suvel toimunud kurikuulsa Abu Ghraibi vangla ründamine, mille käigus IS vabastas umbes 500 endist Al-Qaeda liiget. Lähis-Ida analüütik Marwan Bishara juhib tähelepanu tõsiasjale, et just seal elasid kinnipeetud üle kõige jubedamaid alandusi ja piinamisi.¹⁰ Seetõttu pole vaja imestada ISi praeguse jõhkruse ja tapatalgute korraldamise üle. Juba Abu Ghraibis kogetu võttis neilt igasuguse inimlikkuse.

ISi organiseerituse ja liitude sõlmimise kõrval mängis edu saavutamisel olulist rolli ka Iraagi armee nõrkus. Iraagi armee brigaadid olid alakomplekteeritud ja nende ülemad omastasid tihti oma alluvate palgaraha. Mosuli lähistel deserteerusid tuhanded sõdurid, jättes ISile sõjasaagiks ameeriklaste saadetud sõidukeid, relvi ja laskemoona. Mõnedel andmetel põgenes armeest juunis kuni 300 sõdurit päevas.¹¹ Väärib äramärkimist ka tõsiasi, et poliitiliste lahkhelide tõttu polnud Iraagil juba viimased neli aastat kaitseministrit. Kaitseministri kohuseid täitis Maliki ajal hoopis kultuuriminister, kelle saavutuste hulka võib lugeda küll kultuurialase koostööleppe Sloveeniaga, kuid mitte riigikaitse tõhusat korraldamist.

Lisaks on IS osavalt ära kasutanud šiiitide ja sunniitide vahelisi pingeid, millele andis hoogu juurde sektidevaheline võidurelvastumine viimase paari aasta jooksul. Maliki vastu protesteerinud sunniidid Põhja-Iraagis moodustasid 2013. aastal relvastatud grupeeringuid, kaitsmaks ennast Iraagi armee võimalike rünnakute vastu. Vastukaaluks asusid ka šiiitlikud usujuhid moodustama ebaseaduslikke relvaformeeringuid. Nende puhul väärib esiletõstmist Mukhtari armee, mis võttis möödunud aastal vastutuse mitmete Bagdadis toimunud rünnakute eest.¹² Mainitud šiiitlike relvarühmituste tekkimise suhtes pigistas 2013. aasta parlamendivalimistel lüüa saanud Maliki algul silma kinni, lootes saavutada nende poliitilist toetust.

Teisalt ei saa alahinnata ka ISi võimet taastada kaoses kord, mis on eriti oluline ISi Süüria tegevuse juures. Michigani ülikooli ajalooprofessor Juan Cole tõdeb, et paika, kus puuduvad seadused, toob range šariaadi (islamiseaduse) rakendamine teatud stabiilsuse. Raamatu „The New Arabs“ autor võrdleb Süüria ja Iraagi olukorda hoopis Vietnami sõja järgse Kambodžaga, kus meeleheitel inimesed asusid samuti toetama radikaalseid grupeeringuid. „Selle [= ISi edu] juured toetuvad vähesel määral religioonile ja väga palju sellele kaosele ning vägivallale, mida need ühiskonnad kogevad,“ märgib Cole.¹³

Pinged kahe sekti – sunniitide ja šiiitide – vahel siiski eksisteerivad, kuid need pole niivõrd ajaloolis-usulised kui päevapoliitilis-pragmaatilised.

Vladimir Sazonov ütles Vikerraadiole antud intervjuus, et äärmuslastel on võimekus „saada oma kontrolli alla enamik Süüriast ja Iraagist ja võib-olla tungida ka Jordaaniasse, Liibanoni ja veel kuhugi“. Kuigi Islamiriigi äärmuslaste globaalsed ambitsioonid on teada-tuntud, siis sellise stsenaariumi lahtirullumise tõenäosus Tigrise ja Eufrati kallastel on väga väike. IS ei suuda praegugi Iraagis võidetud territooriume oma kontrolli all hoida.¹⁴ Kalifaadi väljakuulutamisega on IS ära andnud oma sõjalise eelise, milleks oli hajutatus ja nähtamatus. Nüüd on ISil füüsiline keha, mida tuleb kaitsta. Viimane omakorda on nende ründamise lihtsamaks muutnud. Sõjalises plaanis on muidugi kaheldav, kas IS üleüldse tahakski Bagdadi vallutada. Pigem proovitakse Iraagi pealinnas korraldatavate terrorirünnakutega näidata Iraagi keskvõimu jõuetust, mis seisneb suutmatuses tagada oma kodanike turvalisus.

Rahvusvaheline vastuseis ja Iraagi tulevik

ISi-vastane koalitsioon ei võta kuju mitte ainult kohalikul, vaid ka regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil.

USA eestvedamisel lubasid kümme araabia riiki, teiste seas ka sunniitlik Saudi Araabia, toetada Iraaki ISi-vastases võitluses. Ametlikult on lähiriikide koalitsioonist välja jäänud Iraan. Washingtoni sõnul on probleemiks nii Teherani tugev kallutatus šiiitide suunas kui ka seni lahendamata tuumaküsimused. Ometigi on Iraan selgelt andnud märku oma soovist toetada ISi-vastast tegevust. Viimase märgiks andsid ka nemad kurdidele vajalikku relvastust.

Rahvusvaheliselt on ka USA ja Euroopa Liit Iraagile oma toetust avaldanud. Sõjalises plaanis panustatavad lääneriigidki eeskätt kurdidele, kuna ei soovita liigselt õhutada mainitud sektide vahelisi pingeid, neist üht poolt relvastades. Eestigi annetas  just kurdidele üle miljoni kalašnikovi padruni. USA viib läbi õhulööke ISi tugipunktide vastu ning ka Prantsusmaa on sama teinud. Siinkohal peavad lääneriigid hoidma siiski mõõdukat joont vältimaks tsiviilohvreid ja kohalike sunniitide enese vastu pööramist. Viimast ohtu iseloomustas hästi Katari päevalehes Al-Watan ilmunud karikatuur, kus iraaklane oli jäänud lõksu ISi äärmuslaste noa ja  NATO rakettide vahele. Liitlased peavad jätkama valitud kurssi, milleks on Iraagi armee ja kurdide tegevuse toetamine. Liigne sõjalise initsiatiivi haaramine teiste riikide poolt võib Iraagis viia erinevate osapoolte järjekordse kaugenemiseni ja usaldamatuse suurenemiseni.

Iraagi olukorra hindamisel läbi kaasaegsete sündmuste avaneb pilt, mis on vähemalt sama keerukas kui riigi pikk ajalugu. Iraagi kiiret lagunemist pole siiski oodata, kuna tekkiv kaos poleks vastuvõetav ei iraaklastele ega ka kellelegi teisele. Praegu liigub riik samm-sammult uue ühiskondliku kokkuleppe suunas, kus kurdid saavad endale veelgi suurema autonoomia ning sunniidid kaasatakse enam riigitöösse. Seesugune detsentraliseerimine ei vii aga tingimata riigi lagunemisele. Võtmeküsimuseks on poliitilise tasakaalu leidmine, kus võim oleks võrdselt jaotunud šiiitide, sunniitide ja kurdide vahel. Esimeseks proovikiviks on siinkohal valitsuse koosseisu lõplik kinnitamine.

Võttes arvesse tehtavaid tõsiseid siseriiklikke ja rahvusvahelisi ponnistusi ning ISi sisemist killustatust erinevate huvigruppide vahe, samuti piiratud sõjalist võimekust pikaajaliselt säilitada oma alade üle kontrolli, võib arvata, et sunniäärmuslased sunnitakse lähitulevikus järk-järgult Iraagist taanduma. Loomulikult jätkab IS kohalike keskvalitsuse-vastaste jõudude toel hajutatud terrorirünnakute korraldamist Bagdadi šiiidi linnaosades ja teistes suurlinnades, külvates riigis jätkuvalt ebastabiilsust ja hirmu.

Võtmeküsimuseks on poliitilise tasakaalu leidmine, kus võim oleks võrdselt jaotunud šiiitide, sunniitide ja kurdide vahel.

ISi probleemi lõplik lahendamine eeldab seega otsustavat tegevust Süürias, kuhu äärmuslased pagevad. Kui Iraagi suhtes on rahvusvaheline kogukond ja regionaalsed võtmeriigid põhimõtteliselt ühel meelel, siis Süüria puhul on lahkhelid suuremad. Süüria küsimus muutubki kõige teravamaks pärast ISi Iraagist väljatõrjumist. USA teatas, et on ISiga sõjajalal ja lubas äärmuslastega võidelda kõikjal, ka Süüria pinnal rünnakuid läbi viies. Ameeriklastega koos on Saudi Araabia valmis Süüria mõõdukale opositsioonile pakkuma sõjalist väljaõpet. Al-Assadit toetavad Iraan ja Venemaa püüavad neid samme omakorda kahtluse alla seada. Niisiis eeldab ISi probleemi lahendamine ka Venemaa ja Iraani kaasamist, soovitakse seda või mitte.

Enne Süüria küsimuse lahendamist pole regiooni rahu oodata. Vastupidi, erinevate grupeeringute vahelised kokkupõrked suure tõenäosusega hoopis jätkuvad. „Riigisiseste konfliktide oht Lähis-Ida regionaalse julgeoleku keskkonnas on teravalt tõusnud ning selle kasvu jätku võib oodata seni, kuni Süüria ülestõus raevutseb kontrollimatult,“ tõdeb Lähis-Ida asjatundja Fred H. Lawson.¹⁵ Selle taustal jätkab IS sektidevaheliste pingete ja pettumuste ärakasutamist, kuid Iraagi lõplik killustumine pole peale äärmuslaste endi kellegi jaoks tõsiseltvõetav variant.