Miinus sada inimest tunnis

Viimased kolm aastat järjest on Venemaa president Vladimir Putin oma aasta tähtsaimas avalikus pöördumises, ettekandes “Olukorrast riigis” rõhutanud, et Venemaal tähtsaim ja kiireimat lahendamist vajav probleem on demograafiline kriis. Kuna erinevalt möödunud sajandi lõpust on Venemaal vajalike riiklike reformide läbiviimiseks ka küllaldaselt vaba raha, ei tohiks olukord ju lootusetu paista. Aga on seda siiski. Reaalselt ei ole lubatud reformid tervishoiusüsteemis, võitlus AIDSi, narkomaania ja alkoholismiga vähemasti arvudes mõõdetavat edu toonud. Venemaa elanikkond sureb enneolematu tempoga. N Liidu lagunemise järel toimunud rahvastiku kadu on praeguseks kõrvutatav N Liidu inimkaotustega Teises maailmasõjas. Ja usaldusväärsemad prognoosid pakuvad järgmise 20 aasta jooksul sama kaotustempo jätkumist. Kui Venemaa demograafiline käitumine oleks viimase 15 aasta jooksul olnud selline nagu Lääne-Euroopa rahvastel, siis oleks rahvaarv Venemaal praegusest 17 miljoni võrra suurem (arvestuse aluseks on eri vanusegruppide suremuse näitajad).

Maailmapanga mullu detsembris valminud analüüsis (Dying too Young, http://siteresources.worldbank.org/INTECA/Resources/DTY-Final.pdf) hinnatakse Venemaa elanikkonna suuruseks aastal 2025 ligikaudu 125 miljonit inimest praeguse 142,4 asemel. Samadele lähteandmetele tuginedes ennustab Venemaa statistikaamet (www.gks.ru) küll 2025. aasta rahvaarvuks 137 miljonit. Muljetavaldav erinevus, millest usutavama valimine ei tohiks kõhklusi tekitada, arvestades, et ka ÜRO rahvastikudivisjon on pakkunud Maailmapanga omadega ligilähedasi ennustusi.

Suur osa Venemaa armeest tuleb sõdurite puudusel lihtsalt laiali saata.

Venemaa negatiivne iive viimase viie aasta jooksul on olnud keskmiselt 0,6% aastas ning järgmise 20 aasta jooksul stabiliseerub see umbes 0,8% juures aastas. Viimase viisaastaku halvimal, 2001. aastal kahanes Venemaa elanikkond loomuliku iibe arvestuses 943 252 elaniku võrra, parimal, 2004. aastal 792 925 elaniku võrra. Mullu oli see näitaja 846 559 ja keskmiselt võib öelda, et Venemaa elanikkond väheneb stabiilselt 100 elaniku võrra tunnis. Tänavu (statistikaameti värskeimad andmed on jaanuarist juulini) ei ole seitsme kuuga kahanemistempos arvestatavaid muutusi olnud, sündimuse tase on jäänud mullusega samaks, suremus 4% vähenenud, kuid viimane näitaja on selles suurusjärgus kõikunud aastast aastasse, mis ei võimalda tänavusest kahanemisest optimistlikke järeldusi teha. Üldse kehtib Venemaa demograafiliste protsesside ennustamisel reegel, et pigem läheb ka kõige mustemast stsenaariumist veel hullemini.

Asi on selles, et rahvatervise allakäik ja sellest tulenev prognoositud eluea kahanemine pole postsotsialistlikele siirdeühiskondadele tunnuslik uus nähtus. Teise maailmasõja järel aastatel saavutas N Liit rahvatervise alal arvestatavat edu ning 1960ndate alguses olid N Liidu suremuse näitajad ja struktuur võrreldavad Lääne-Euroopa rahvaste omaga. Lääneriigid suutsid ka edaspidi järjekindlalt olukorda parandada, kohaneda rahvastiku vananemisega jne, N Liidus aga algas allakäik juba 1960ndatel. Olukorra katastroofilisus avaldus statistikas dramaatiliselt alles 1990ndatel, seda usaldusväärsete andmete varjamise-salastatuse tõttu, kuid eeskätt siiski sündimuse järsu languse ning suremuse sama järsu tõusu tõttu, mis hakkas avalduma viiteajaga. Kui sündimuse langus on Venemaal järginud klassikalist arenenud ja rikaste ühiskondade mudelit, siis suremuse oma mitte ning sarnaneb pigem vaeseimate ja epideemiatest räsitud Aafrika riikide omaga. 1986. aastal oli kombineeritud suremusnäitaja Venemaal 1,6 korda kõrgem kui praeguse G8 ülejäänud riikidel, 1990ndatel tõusis erinevus kolmekordseks ning on Jaapani ja Saksamaaga võrreldes koguni neljakordne. Põhilise panuse sellesse erinevusse annavad Venemaa tööealised mehed, kelle suremusele ei leidu analoogi terves maailmas.

Venelaste loodetav eluiga sünnihetkel on keskmiselt 66 aastat: see jääb näiteks Brasiiliale alla 2, Poolale 4 ning kõrgeima prognoositud elueaga Jaapanile 15 aastaga. Laste suremus Venemaal pole traagiliselt suurem kui arenenud riikides, katastroof algab vanuserühmas 15 – 24 aastat. UNICEFi andmetel on Venemaa suremuse näitaja selles vanuserühmas Euroopa ülekaalukalt kõrgeim. Maailmapanga hinnangul on suremise tõenäosus 15 ja 60 eluaasta vahel Venemaal tervelt 42,4%. See tähendab, et 60aastaseks saamisega võib arvestada vähem kui kolm viiest 15aastasest Venemaa elanikust. Jaapanis on vastav näitaja 9,8%, Lääne-Euroopas 10 – 14%, Mehhikos 18%, Türgis 22% ja Brasiilias 26%. Viimaste puhul tuleb arvestada veel suhteliselt kõrget sündimuse taset, mis kokkuvõttes tagab siiski rahvastiku üldise kasvu.

Ka nendel Venemaa meestel, kel õnnestub siiski 60. eluaastani välja vedada, on ennustatav elada jäänud aeg tunduvalt lühem (5 – 9 aastat) kui eakaaslastel rikastes riikides. Naiste võrdluses on vahed hoopis väiksemad. Kuna vähegi toimiva meditsiinisüsteemiga riikides ei tohiks ravimeetodid ega ka keskkonnategurid suurt soolist erinevust põhjustada, tuleb meeste suremuse põhjusi otsida käitumiserinevustes (kõige tuntumad on suitsetamine ja alkoholism). Tavaliselt on suremusnäitajad kõrgemad mahajäänud maapiirkondades, Venemaal on vastupidi: noored mehed surevad rohkem linnades. Kokkuvõttes ei sobi Venemaa demograafiline käitumine ühessegi seni tuntud mudelisse, seetõttu on võimatu ka mingeid äraproovitud tööriistu probleemiga tegelemiseks kasutada. Faktiks jääb, et rahvastikusündmustel on otsene mõju riigi julgeolekule, mitte ainult majandusele.

Üks näide: Venemaa armee, mis on endistviisi rajatud ajateenistusele üldise kohustusena, vajas alates 2000. aastast armeesse 365 000 ajateenijat aastas, lisaks 235 000 paramilitaarsetesse ja tsiviilstruktuuridesse. See tähendab vajadust kutsuda teenistusse 30% iga aastakäigu noormeestest. Tegelik pilt on aga selline, et reeglipäraselt ei kõlba ajateenistusse üle 15% aastakäigust. 50% ei ole saanud keskharidust, kolmandik on alkohoolikud või narkomaanid, kolmandik ei kvalifitseeru tervise või alakaalulisuse tõttu, 15% on juba kriminaalkorras karistatud. Riiklike plaanide järgi peaks aastal 2016 teenistusse kutsutama praegusest poole vähem ehk 300 000 noormeest – mis teeb aga ligikaudu 50% aastakäigust! 1984. aastal sündis Venemaal 1,255 miljonit poisslast, 1998. aastal aga ainult 650 000. Kehtivaid trende arvesse võttes on neist teenistuskõlblikud maksimaalselt 50 000 noormeest. See omakorda tähendab, et suur osa Venemaa armeest tuleb sõdurite puudusel lihtsalt laiali saata.

Venemaa demograafiliste protsesside ennustamisel kehtib reegel, et pigem läheb ka kõige mustemast stsenaariumist veel hullemini.

Kõige valusamalt mõjutab see Kaug-Ida piirkonda, kus sõjavägi on paljude asulate/linnade peamine tööandja ja tuluallikas. Kui lahkub väeüksus, sureb terve linn. Viimaste rahvaloenduste võrdlusandmed näitavad, et praktiliselt kogu territoorium, mis jääb Jenissei jõest ida poole (laias laastus pool riigi territooriumist) on kaotanud minimaalselt 10% elanikkonnast, Kaug-Ida föderaalringkond aga 20%. Sama kurb on seis Venemaa Euroopa osa põhjapiirkondades Murmanskist Vorkutani. Üldse on 1989. ja 2002. aasta vahel kaardilt kadunud üle 10 000 asustatud punkti ja võimalik, et tänaseks juba palju rohkem, sest 35 000 külas oli rahvaloenduse andmetel kuni 10 elanikku, valdavalt vanurid. Aga asi ei piirdu ainult küladega. Mõned Kaug-Ida linnad, näiteks Magadan on kaotanud juba üle poole elanikkonnast. Kui lisada, et Kaug-Idas on juba niikuinii kõige kehvem tööealiste ja ülalpeetavate suhe (piirkonniti isegi 1:5), võib eeldada, et lisaks negatiivsest iibest tulenevale rahvastikukaole jätkub seal kasvavas tempos migratsioon läänepoolsele Venemaale. Leicesteri ülikooli uurijate analüüsi järgi elab Kaug-Ida föderaalringkonnas aastal 2025 ainult 3,5% Venemaa elanikkonnast (valdavalt põlisrahvad) praeguse 6% asemel. Loodusrikkused aga jäävad sinna. Kui Venemaa ei suuda neid enam hallata ja majandada, siis muutub aina suuremaks küsimuseks, kas Venemaa oma Kaug-Ida üldse enam oma riigi küljes suudab hoida või tuleb see mõnele teisele riigile ära anda enne, kui keegi jõuga võtab. Igal juhul on eeskätt Venemaa rahvastikukaost tingitud julgeolekuvaakum Kaug-Idas üks globaalse julgeoleku olulisemaid teemasid lähema paarikümne aasta jooksul. Ehk teisisõnu: kellest saab Ida-Siberi ja Kaug-Ida uus valitseja?