Midagi enamat kui õhu- ja raketitõrje: Poola relvajõudude moderniseerimine

Praegune arutelu Euroopa julgeolekuga seotud ohtude ja väljakutsete teemal kipub keskenduma probleemidele, mis on seotud rahvusvaheliste organisatsioonide, Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja Euroopa Liidu (EL) tõhususe ja meetoditega. Selline lähenemine on eksitav, sest annab mõista, justkui seisneks probleem patiseisus, mis iseloomustab 21. sajandi multilateraalsust. Tegelikult on aga mõned Euroopa riigid üritanud vastutust kellegi teise õlule veeretada. Kontseptsioon on ligitõmbav tänu oma põhiidee lihtsusele – tegevusetuse eest vastutavad ebamäärased ja anonüümsed teised.

Poola vaatenurgast võib selline lähenemine ohustada Euroopa julgeolekut. Majanduskriisist, mis on piiranud Euroopa suutlikkust investeerida kaitsesse, on võimalik välja tulla vaid poliitilise tahtejõu ja Euroopa taasindustrialiseerimisega, mis tähendab ka vajalikke investeeringuid kaitsetööstusesse. Selline lähenemine suurendaks tegelikult ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kaitsevõimet. Ometi leiavad mõned, et keskendudes rahvuslike relvajõudude moderniseerimisele, võivad Euroopa Liidu liikmesriigid kalduda taas julgeolekupoliitika rahvusriikide-keskse määratlemise poole. Käesoleva artikli eesmärk on see müüt kummutada.

Poola usub, et investeeringud riiklikku kaitsevõimesse, selle kaasajastamisse ja arengusse ei ole midagi muud kui jagatud vastutus transatlantilise piirkonna julgeoleku eest ning ettevalmistus vajaduse korral tulevikus ka enamat teha. Lõpuks on NATO ja Euroopa Liit tõhusad vaid siis, kui nende liikmesriigid on tugevad ja tõhusad. Seega, hoolimata majanduskriisist on relvajõudude moderniseerimine Poola jaoks peamine prioriteet.

Moderniseerimise ulatus

Alates 2012. aasta augustist, mil Poola president Bronisław Komorowski kuulutas välja algatuse kaitsejõudude moderniseerimiseks, on õhu- ja raketitõrjesüsteemid olnud tähelepanu all ning muutunud käibefraasiks mõlemal pool Atlandi ookeani. Ent moderniseerimise ulatus on palju keerukam ning see koosneb neljast eraldiseisvast sambast.

Soomusüksustel on tähtis osa Poola kaitsestrateegias vaatamata sellele, et mõningate Euroopa riikide arvates on tegu kohmaka ja liigkalli minevikujäänukiga.

Esiteks tugevdatakse märkimisväärselt Poola maaväge. Soomusüksustel on tähtis osa Poola kaitsestrateegias vaatamata sellele, et mõningate Euroopa riikide arvates on tegu kohmaka ja liigkalli minevikujäänukiga. Varssavi eesmärk on võtta 2015. aastal relvastusse omamaine mitmiklask-raketisüsteem (ingl k: Multiple Launch Rocket System; MLRS) Homar, mille valmistaja on Poola üks suurimaid sõjavarustuse tootjaid Huta Stalowa Wola (HSW).

(Poola Homar-programmi näol on tegemist pigem lühimaa taktikalise raketisüsteemiga, mille tuleulatuseks võib olla kuni 300 km – toim.)

Sama ettevõte tarnib ajavahemikus 2014–2018 ka umbes 70 iseliikuvat automaatmiinipildujat Rak. See relvasüsteem põhineb ratassoomukil Rosomak – Soome litsentsi alusel Poolas toodetud tipptasemel masin – , mis on end tõestanud lahingoperatsioonidel Afganistanis. Kuna Rosomak on ideaalne vahend nii territoriaalkaitseks kui välismissioonidel osalemiseks, ostab Poola veel 300 seda tüüpi soomukit. Viimaseks hõlmab relvastusprogramm ka 128 Leopard 2A4 tanki moderniseerimist ning veel 128 sama versiooni või Leopard 2A5 tüüpi tanki ostmist. See muudab Poola maaväe kõige raskema relvastusega armeeks nii Kesk- kui ka Lääne-Euroopas.

Teiseks on Poola kiirendanud mereväe moderniseerimise programmi, milleks on kuni aastani  2030 ette nähtud kokku kolm miljardit dollarit (10 miljardi Poola zlotti). Ilma selle suure investeeringuta kaotaks Poola merevägi peagi tegutsemisvõime, sest aastaks 2022 peaks olema maha kantud juba 17 laeva praegu rivis olevast 41st mereväe alusest. Programmil on neli põhivaldkonda: osta kolm Kormoran 2 klassi miinijahtijat (esimene aastaks 2016 ning teine ja kolmas aastaks 2022), kolm Miecznik-klassi rannakaitselaeva (soetatakse vahemikus 2014–2026), kolm Czapla-klassi patrull-laeva-miinijahtijat (soetatakse vahemikus 2015–2026) ning kolm tiibrakettidega relvastatud diiselallveelaeva (esimene ja teine aastaks 2022 ning kolmas aastaks 2030).

Kolmandaks tõhustatakse veelgi Poola relvajõudude kõige kaasaegsemat osa, õhuväge – muuhulgas soetatakse aastaks 2017 kaheksa uut ja kaasaegset treeninghävitajat. Lisaks sellele läbib uuenduskuuri ka kõigi väeliikide helikopteripark. Esimene hange mahus 2,5–3.3 miljardit dollarit on juba käimas ning selle raames soetatakse 70 nelja erinevat tüüpi lahingutoetuseks ja -teeninduseks mõeldud helikopterit, mis hakkavad üksustesse jõudma alates 2015. aastast. Teine hange, mille eesmärgiks on alates aastast 2020 välja vahetada Mi-24 tüüpi ründehelikopterid, on hetkel analüüsi- ja planeerimisfaasis.

Hoolimata majanduskriisist on relvajõudude moderniseerimine Poola jaoks peamine prioriteet.

Neljandaks vajab Poola kaitsetööstus, millest võib saada moderniseerimise võtmelüli, selgeid strateegilisi juhtnööre. Sellest tuleneb ka vajadus kiiresti valmis saada uus strateegiline arengukava tööstusharu konsolideerimiseks, s.o arengukava mille väljatöötamisega tegelevad hetkel majandusministeerium, rahandusministeerium ja kaitseministeerium.

Konsolideerimine peaks aitama Poola ettevõtetel paremini toime tulla areneva Euroopa turu väljakutsetega. Pidev arutelu Euroopa kaitsesektori konsolideerimise/ühendamise üle – see oli oluline osa 2013. aasta detsembri Euroopa Ülemkogu kohtumise ettevalmistustest – on näidanud, et mõningatel Euroopa Liidu liikmesriikidel ning ka Euroopa Komisjonil on kiusatus panna võrdusmärk konsolideerumise ning konkurentsivõime vahele. Nende arvates on parim viis Euroopa kaitsetööstuse elavdamiseks väikeste ja keskmise suurusega kaitsetööstusettevõtete ühendamine, vastuostukohustuste kasutamise järsk lõpetamine ning Lissaboni lepingu artikli 346 tähtsuse vähendamine.

Paraku võivad need valed eeldused Euroopa kaitsetööstuse arengu veelgi rohkem tasakaalust välja viia. Selline lähenemine oleks kasulik peamiselt Euroopa tööstuse suurtegijatele. Nendeks on kuue liikmesriigi – Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Rootsi ja Suurbritannia – suurkorporatsioonid. Nad valitsevad turgu tänu oma suurusele, tehnoloogilistele teadmistele, suurtele investeeringutele uurimis- ja arendustegevusse ning poliitilisele toetusele, mis neile osaks saab. Seetõttu on teistes liikmesriikides, sealhulgas Poolas, ülekaalus olevatel väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel piiratud võimalused püsida edukalt konkurentsis turul, mida juhivad täiel määra turumajanduslikud jõud. Varssavi ei saa peatada Euroopa tasandil toimuvat konsolideerumisprotsessi ja seega on tema jaoks ainus mõistlik lahendus üritada seda protsessi ära kasutada viisil, mis tooks Poolale enim kasu. Ideaalis peaks Poola ära hoidma lõhede veelgi suuremaks kärisemise, seistes tööstusharu konkurentsivõime tõstmiseks mõeldud toetuste regionaalselt ühetaolise jaotamise eest ning kindlustades samal ajal väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele neile vajaliku poliitilise, majandusliku ja tehnoloogilise toetuse. Varssavi peaks võtma olukorrast parima ning üritama lõppeesmärgina muuta kodust kaitsetööstusmaastikku.

Strateegia kõigepealt

Poola moderniseerimisprotsess ei tohi olla vaid asi iseeneses. Protsessi juhtimine uues strateegilises kontekstis pole kindlasti lihtne, kuid on ülioluline, et seda tehtaks tõhusalt. Parim viis edu kindlustamiseks on luua õige julgeoleku- ja kaitsestrateegia. Välisminister Radosław Sikorski tõi oma iga-aastases pöördumises Poola parlamendi poole 2013. aasta märtsis välja taasleitud vana aluspõhimõtte.

Majanduskriisist, mis on piiranud Euroopa suutlikkust investeerida kaitsesse, on võimalik välja tulla vaid poliitilise tahtejõu ja Euroopa taasindustrialiseerimisega.

„Ajalugu on meile õpetanud, et Poola peab oma julgeoleku kindlustamiseks lootma vaid iseendale – seda ka sõjalises mõttes – ning julgeolek sõltub suuresti meie oma kaitsevõimest. Jan Nowak-Jeziorański kirjutas kord, et „julgeolek ei tohi tugineda vaid liitlastele, isegi mitte kõige võimsamatele, kui ei suudeta kasutada oma jõudu, et võimaldada liitlastel appi tulla. Turvatunne […] ei tohi muutuda müüdiks, mis viib vaimse relvituseni ning laseb sõjalises mõtlemises võimust võtta laiskusel.“

Kuidas tuleks neid sõnu tõlgendada ning kasutada praktilises strateegilises tegevuses?

Esiteks on Poola eesmärk olla valmis kõigiks võimalikeks ohustsenaariumiteks, mitte ainult kõige tõenäolisemateks. Selline lähenemine ühtib selgelt Washingtoni lepingu artiklis 5 sätestatud kohustustega. Seega ei saa Poola asukoha ning ajaloo õppetundide tõttu hoida kramplikult kinni nišivõimete ja spetsialiseerumise ideest, mida mõned Euroopa riigid on pakkunud majandusliku kitsikuse lahendamiseks. Selle asemel on Poola otsustanud kaitsevaldkonda laiaulatuslikult moderniseerida, mis tagab ka Poola relvajõududele suurema mobiilsuse.

Teiseks paneb Poola lähiaastatel rõhku sellele, et tagada hangeteks vajalikud ressursid. See on muutunud veelgi asjakohasemaks pärast seda, kui Poola valitsus teatas 2013. aasta juuli keskpaigas suurtest eelarvekärbetest, mille tulemusel vähendatakse kaitsekulutusi vähemalt kümne protsendi ulatuses valdkonna aastaeelarvest (umbes miljard dollarit). Lisaks, kuna hankelepingud toovad kaasa pikaajalise organisatsioonilise seotuse ja järelevalve, ei ole üllatav, et Varssavi koondab poliitilise, sõjalise ning majandusliku tähelepanu sissepoole. See ei tohiks aga viia ohtliku „moderniseerimise kinnisideeni“, vaid pigem tasakaalustatuma lähenemiseni Poola välisoperatsioonidega seotud kohustuste osas, mis peaks tuginema huvide ja väärtuste targal tasakaalul.

See seisukoht viib kolmanda strateegilise järelduseni. Poola on alati olnud ning on ka edaspidi veendunud, et Washingtoni lepingu artikkel 5 on transatlantilise julgeoleku nurgakivi. Kui valida NATO hümniks mõni laul, siis oleks selleks „You’ll Never Walk Alone“ („Sa ei pea kunagi üksi kõndima“) muusikalist „Carousel“. Mõnede arvates võib selline kaitsestrateegia viia introvertse julgeolekupoliitilise lähenemiseni. Ent ühised kaitsekohustused ning piirkonnavälised operatsioonid ei välista teineteist. Tegelikult kindlustab Poola relvajõudude moderniseerimine, et Poola on suuteline efektiivselt mõlemas tegevuses osalema.

Heidutuse naasmine

Kui nimetada üks ainulaadne ja uus element Poola strateegias, siis on selleks heidutuspõhimõtte naasmine. Kunagi oli see paljude riiklike kaitsestrateegiate selgroog, kuid ajaga on see strateegiliste arutelude sõnavarast peaaegu kadunud. Poola vaatenurgast aga ei ole see käsitlus iganenud, sest annab mõistliku lahenduse strateegilistele probleemidele, mille minister Sikorski oma iga-aastases pöördumises välja tõi. Heidutus on tõepoolest strateegia, mis hõlmab kahte konkureerivat eesmärki: potentsiaalsele vaenlasele või ohule vastu astumist ning sõja vältimist.

Ainuüksi liitlaseks olemisest ei piisa. Tegelikult on otsustavaks teguriks sarnane ohutunnetus.

2013. aasta 3. juunil teatas peaminister Donald Tusk koos kaitseminister Tomasz Siemoniakiga projekti „Poola kihvad“ algatamisest. Projekti eesmärk on välja arendada olulised sõjalised võimekused, mida on vaja heidutuse strateegia rakendamiseks. Tegelikkuses koosneb „Poola kihvad“ tiibrakettidest nii F-16 hävitajatel kui allveelaevadel, lahingdroonidest, erivägedest ning Poola mereväe rannakaitse raketipataljonidest. Lisaks on tõenäoline, et projekti täiendatakse nii kaitse kui rünnaku eesmärgil kasutatavate küberrelvadega, sest küberkaitsevõime saab prioriteediks järgmises strateegilise planeerimise tsüklis.

Hetkel on kasutusvalmiduses vaid kaks heidutusstrateegia tugisammast. Esiteks eriväed, millest on saanud Poola relvajõudude lipulaev ja nende professionaalsuse vaieldamatu näidis. Teiseks rannakaitse raketipataljon, mis hakkas tegutsema 2013. aasta juunis. Alustuseks on see varustatud 12 Norra päritolu Naval Strike Missile tüüpi tiibraketiga, mis toimivad nii laevatõrjeraketina kui ka maismaal asuvate sihtmärkide tabamiseks sobiliku relvana. Lõpptulemusena peaks rannakaitse raketipataljonis olema 48 raketti.

Veel üks tähelepanuväärne ettevõtmine lähiaastatel on F-16 hävitajate jaoks tiibrakettide ostmine. Soome eeskujul üritab Poola osta USAlt kõrgtehnoloogilisi maa-õhk tüüpi tõrjerakette JASSM (ing kl: Joint Air-to-Surface Standoff Missile). F-16 hävitajate ning osaliselt radarile nähtamatute rakettide kombinatsioon annab Poola heidutusstrateegiale uue ja olulise võimekuse. Kui Poolal läbirääkimised õnnestuvad, siis on see tehing palju enamat kui vaid relvamüük – nagu ka Soome puhul, saab sel olema oluline poliitiline ja regionaalne sõjaline tähendus.

Koos õhu- ja raketitõrjesüsteemiga annab „Poola kihvade“ programm Poolale võimaluse „mänguseisu“ muuta. Süsteeme tuleks vaadelda kui head näidet niinimetatud A2/AD (ingl k: anti-access/area-denial) süsteemide tipptasemest, mis suurendavad potentsiaalsete vastaste kaotusi väesiirmisel ning lahingueesmärkide saavutamisel.

Viimaseks, nagu rõhutab asjakohaselt Richard K. Betts ajakirjas Foreign Affairs avaldatud artiklis „The Lost Logic of Deterrence“ („Heidutuse kadunud loogika“): „Heidutus ei ole strateegia, mis sobib igal ajahetkel. See ei garanteeri edu. Riskantne on nii sellele tugineda kui ka sellest loobuda olukorras, kus alternatiivid on halvemad.“ Teisisõnu, heidutus võib kergesti viltu minna. Seetõttu peavad Poola poliitikud uuesti selgeks tegema heidutuse põhitõed ning taasleidma strateegia head küljed, kui seda kasutatakse õigetes olukordades ning samal ajal mõistma, et heidutus võib teistes olukordades olla ebasobiv.

Rahvusvaheline kontekst

Poola relvajõudude moderniseerimine ei toimu strateegilises vaakumis. Kõiksugused isolatsioonipüüded on kasutud, sest Poola kaitsetööstus üksinda ei ole suuteline relvajõudude moderniseerimist teostama. Järelikult peab Poola otsima partnereid, kes on suutelised ja valmis toetama kaitsevõime uuendamist vastastikku kasulikul viisil. Mida see praktikas tähendab? Siin kehtivad kolm rusikareeglit.

Poliitilisest vaatenurgast – ainuüksi liitlaseks olemisest ei piisa. Tegelikult on otsustavaks teguriks sarnane ohutunnetus ning julgeoleku- ja kaitsepoliitiline olukorrataju. Täpsemalt tähendab see artiklis 5 sätestatud kohustuste (nt kõikideks ohustsenaariumideks valmistumine, aktiivne osalemine NATO ühisõppustes jne) tegelikku tugevdamist, kaasatust (ehk avatust erinevatele regionaalse koostöö vormidele) ning valmidust olla aktiivselt tegev Poola naabruskonnas.

Algatuse üleüldine mõju võib tegelikult märkimisväärselt suurendada nii Poola kaitsevõimet, mis on vajalik heidutusstrateegia realiseerimiseks.

Majanduslikust vaatenurgast mängib olulist rolli Poola kaitsetööstuse kaasatus kaitsevaldkonna moderniseerimise projektis. Loomulikult tähendab see, et suur osa tootmisprotsessist peaks toimuma Poola tehastes. Lisaks sellele räägib hangetele osaleja kasuks ka suutlikkus müüa oma toodetud relvastust ja sõjavarustust teistes riikides. Viimane, tehnoloogilisest vaatenurgast oluline küsimus on valmisolek tehnoloogiasiirdeks Poola kaitsetööstusele. Sellel poleks mitte ainult positiivne mõju tervele sektorile, vaid tehnoloogiasiire tugevdaks ka Poola kaasatust Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi arendamises läbi kasvanud investeeringute, konkurentsivõime ja koostöö.

Kokkuvõte

Süüria konflikti patiseis on näidanud, et rahvusvaheline kogukond – sealhulgas paljud Lääne jõud – otsib võimalust teha strateegiline paus rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. See võib lasta sõjalises mõtlemises võimust võtta laiskusel. Seega on vaja uut strateegilist lähenemist, mis ennetab vaimset ja tegelikku relvitust.

Poola relvajõudude moderniseerimine on kindel alustala, mille abil sellele tendentsile vastanduda. Algatus on saanud oluliseks poliitilis-sõjaliseks projektiks, millega kaasneb positiivne mõju Poola majandusele. Kui moderniseerimine on edukas, võib see Varssavi jaoks strateegiliselt mänguseisu muuta. Algatuse üleüldine mõju võib tegelikult märkimisväärselt suurendada nii Poola kaitsevõimet, mis on vajalik heidutusstrateegia realiseerimiseks, kui ka Poola kaitsetööstuse konkurentsivõimet. Kui Varssavi kaasab lisaks õigeid partnereid – eelistatavalt neid, kel on sarnane julgeoleku- ja kaitsepoliitika tunnetus –, on moderniseerimise tulemus tugevam ja stabiilsem transatlantiline partnerlus ning tõhusam Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Oleks kahju, kui Poola ei kasutaks tõelisi võimalusi, mida kaitsevõime kaasajastamise programm pakub.