Mida teha Iraaniga?

Iraani äärmuskonservatiivse presidendikandidaadi Mahmoud Ahmadinejadi võit mullusügisestel valimistel, uue riigijuhi šokeerivad avaldused Iisraeli kohta ja Iraani tuumaprogrammi ülessulatamine on maailma arusaadavalt ärevile ajanud. Ent olukorra eskaleerumist eemalt vaadates on kerge langeda eksimulje küüsi, et läänemaailma ja Iraani tänase vastasseisu põhjus on üksnes islamivabariigi uus “hull” juht.

Iraani tuumaprogramm ei ole siiski üksnes Ahmadinejadi esimeste võimukuude saavutus. Tänasesse ohtlikku faasi on jõutud aastatepikkuse teadliku tegevusega, millest suurem osa toimus ajal, mil presidenditoolil istusid pragmaatikuks peetud Ali Akbar Hashemi Rafsanjani ja reformimeelne Mohammad Khatami. Seega on ilmselt asjatu arvata, et konservatiiv Ahmadinejadi asendamine mõne vähem käremeelse juhiga tooks palmipuude alla rahu ja sunniks Iraani oma tuuma-ambitsioonist loobuma.

Iraan on vana, uhke ja rikka kultuuripärandiga riik, kes on alati tahtnud olla regionaalne ja miks mitte ka globaalne suurvõim. Sellele vaatamata on aastasadu elatud oma lähinaabrite ja viimastel sajanditel Euroopa koloniaalvõimude territoriaalse ja majandusliku surve all. Tunne, et nende rahvuslikku uhkust ja usulist väärikust on pidevalt jalge alla tallatud, on kujundanud paljude iraanlaste suhtumise välismaailma ja eriti lääneriikidesse ühtaegu tõrjuvaks ja trotslikuks.

Šiia islam ja iraanlaste identiteet

Oluline osa iraanlaste erilises identiteeditunnetuses on faktil, et enamik neist on šiiidid. Šiismi kehtestas 16. sajandi alguses Iraani ametliku usundina senise sunniislami asemel Safavidi dünastia esimene šahh ning paari järgmise sajandiga võttis uue “riigiusu” omaks enamik iraanlastest. Lisaks sunniitide omast erinevale käsitlusele varase islamiühiskonna juhtimise õigusjärglusest on šiiitide sunniitidest eristanud kalduvus müstitsismi, märterluse ülistamine ja ilmalikust poliitikast tagasitõmbumine. Šiiitide messiaanliku käsitluse kohaselt ei ole mis tahes poliitiline võim enne varjatud imaami naasmist legitiimne. Kui Khomeini selle viimase põhimõtte ümber sõnastas, leides, et ka kvalifitseeritud islamijurist – (faqih) võib olla maa peal legitiimne valitseja, siis uskusid paljud iraanlased, et Khomeini näol ongi tegemist kaheteistkümnenda imaami taaskehastusega.

Märtrisurma ja kannatuste kultus võimaldas Iraanil sõjas Iraagiga oma arvulist üleolekut rakendada massiivsetes jalaväerünnakutes, kus neist, kes tahtsid lunastada otsepiletit paradiisi, kunagi puudust ei olnud. Iraani lapssõdurite surmas iraaklaste gaasirünnakute läbi ja Iraani rahva kannatustes “Lääne imperialismi rõhumise” all oli lihtne näha analoogiat imaamide Ali ja Husseini kannatuste ja märtrisurmaga Islamikalifaadi algusaastail. Šiiitide märtrikultuse valguses peab tänagi tõsiselt võtma ohtu, mis tuleneb Iraani toetusest Hizbollah-taolistele terroriorganisatsioonidele.

Islamistlik ajalootunnetus

Seletamaks Iraani ja lääneriikide tänaseid keerulisi suhteid, tuleb ajas veidi tagasi vaadata ja lähenda ajaloole teise nurga alt kui eurooplastel ja ameeriklastel oma reaalpoliitika ajamisel tavaliselt kombeks. Et mõista ajaloolise pretsedendi tähtsust islamimaailma poliitika kujundamisel, olgu siinkohal toodud vaid üks näide Iraani ja Iraagi kaheksa aasta pikkuse sõja päevilt.

Vaenutegevuse ajal kasutasid mõlemad sõdivad pooled oma propagandas laialdaselt lugusid seitsmenda sajandi Islamikalifaadi Pärsia vallutustest, mille tulemusena pöörati peamiselt zoroastristidest pärslased islamiusku. Lääne vaatlejale võib tunduda kummaline, et mõlemad vaenupooled ühest ja samast mineviku sõjakäigust oma peatse võidu ettekuulutuse välja lugesid, ent kummagi maa rahvale oli asja sisu seletamatagi selge: äsja sündinud Iraani Islamivabariigi usujuhtidele tähendasid toonased sündmused uskmatute alistamist moslemite poolt, Saddam Husseini ilmaliku baathistliku režiimi jaoks oli aga tegu araablaste võiduga pärslaste üle.

Ajalugu, mis Lääne kultuuriruumis on suuresti akadeemiline distsipliin, on islamirahvastele vägagi praktiline asi. Erinevalt kristlusest on islam pigem ortopraksia kui ortodoksia, kus õiget käitumist ei tuletata abstraktsetest normidest, vaid seda on võimalik saavutada ka usulisi ja ajaloolisi eeskujusid otseselt matkides. Seetõttu on minevikupretsedentidel tänaste sündmuste seletamisel ja tuleviku prognoosimisel islamimaailmas vägagi oluline roll.

On ilmselt asjatu arvata, et konservatiiv Ahmadinejadi asendamine mõne vähem käremeelse juhiga tooks palmipuude alla rahu.

Samas piirdub islamistlik ajalookäsitlus suuresti vaid Muhamedi-järgse ajalooga. Ilmutuse-eelsel ajalool pole tähtsust, sest tänase elu tarvis ei ole tollel pimedal ajal midagi õpetada. Araabia keeles kutsutakse islami-eelset ajastut sõnaga jahiliyya, mille võiks eesti keelde tõlkida “teadmatuse” või ka “vaimupimeduse aeg”.

Tõsi, erinevalt mitmest teisest islamimaast on Iraan suure osa oma ajaloost olnud iseseisev rahvusriik, mis on ka viimaste sajandite jooksul aeg-ajalt oma juurte otsimisel pöördunud islami-eelsesse Pärsiasse. Viimane šahh, Teise maailmasõja alguses oma natsimeelsuses kahtlustatud isa asemel troonile tõstetud Mohammed Reza Pahlavi viis 1971. aastal koguni oma kolmekümnenda troonijuubeli pidustused läbi mitte Qomis või Isfahanis, vaid muistse Persepolise varemeisse rajatud linnakus. Ometi võib kindlalt väita, et iraanlaste enamik identifitseerib end täna pigem moslemite ja šiiitide kui muinas-Pärsia järjepidevuse kandjatena.

Suhted koloniaalvõimudega

Viimasest paarist sajandist võib leida ohtralt näiteid imperialistlike suurvõimude ekspansionistlikust poliitikast Iraani suhtes. Põhjast on pidevalt peale surunud Venemaa, lõuna pool on oma huve püüdnud realiseerida eelkõige britid.

Iraanlaste esimene tõsisem kokkupuude tänase supervõimu Ameerika Ühendriikidega leidis aset suhteliselt hiljuti. Olles seni aktsepteerinud Briti eesõigust Pärsiale, sai Ameerika Teise maailmasõja lõppedes aru, et brittide jõust ei piisa, tõrjumaks Stalini ambitsioone Iraani Azerbaidžaani provintsi suhtes. Kui USA jõuline sekkumine sundis sovetid lahkuma, võinuks loota, et ameeriklaste roll riigi terviklikkuse säilitamisel kuulutab kahe rahva suhetele paremat tulevikku. Ka pärast seda, kui peaminister Mosaddeqi valitsus otsustas 1951. aastal brittide omanduses olnud Iraani naftatööstuse natsionaliseerida ja britid selle sammu rahvusvahelises kohtus vaidlustasid, püüdis Trumani administratsioon esialgu tülitsejaid lepitada. Kui see ei õnnestunud, ühines Washington aga Iraani-vastase naftaboikotiga.

1953. aastaks, kui Mossadeqiga vaenujalal šahh oli sunnitud maalt põgenema, jõudis uus president Eisenhower brittide survel järeldusele – tagantjärele otsustades ilmselt ekslikule –, et Mosaddeqi näol on tegemist ettearvamatu äärmusvasakpoolse poliitikuga, kes tüürib Iraani Nõukogude Liidu orbiidile. Seetõttu otsustas Ameerika luure keskagentuur koostöös Briti eriteenistustega sooritada kontravõimupöörde ja ennistada Pahlavi šahh troonile. Rahvuskangelase seisusesse tõusnud Mossadeq anti kohtu alla, Iraani naftarikkused ja majandus jäid aga veel enam kui veerandsajandiks välismaiste huvide meelevalda.

Ilmselt alahindasid Euroopa ja Ameerika seda hoopi, mille andsid 1953. aasta sündmused iraanlaste arvamusele läänemaailmast. Šahhi suurejoonelisi majandusarengu- ja moderniseerimisprojekte kaugelt imetlevatel vaatlejatel ei olnud täit aimu ka sellest, mil määral iraani rahvas jälestas šahhi despootlikku režiimi.

Khomeini ja Lääne vastasseis

Nagu mitmel pool mujal Lähis-Idas, kus islamiusuline elanikkond on allutatud autoritaarsele ilmalikule režiimile, mis ei salli poliitilist teisitimõtlemist, leidis ka Iraani opositsioon peamise väljundi mošeedes, mida valitsuse repressiivaparaadil oli võimatu täielikult kontrollida. Seega on mõistetav, miks kogu rahva revolutsioonina alanud 1978.-1979. aasta sündmustest väljusid domineeriva jõuna konservatiivsed ajatollad.

Lääne- ja progressimeelse, ehkki despootliku šahhi asendumine samavõrd repressiivse, ent ülimalt läänevastase klerikaalse režiimiga tekitas välismaailmas kõhedust. Sellele järgnenud USA saatkonna hõivamine ja diplomaatide pantvangistamine revolutsiooniliste üliõpilaste poolt muutis läänemaailma ja vastsündinud islamivabariigi suhted suisa vaenulikuks.

Pantvangidraama, mida on lihtne tõlgendada vaid islamiäärmusliku Ameerika-vihana, omandab lisamõõtmed, kui vaadata seda Mossadeqi revolutsiooni kontekstis. Ei ole kahtlust, et ajal, mil islamirevolutsiooni võit ei tundunud veel pöördumatuna, kardeti Teheranis täiesti siiralt 1953. aasta sündmuste kordumist. Kui eksiili siirdunud šahh 1979. aasta lõpul USAsse vähiravile lubati, ei olnud lihtsatel iraanlastel mingit kahtlust, et Ameerika luure valmistab taas ette operatsiooni vihatud monarhia taastamiseks.

444 päeva kestnud pantvangikriis oli üks põhjusi, miks lääneriigid üksmeelselt Saddam Husseini poolele asusid, kui Iraak 1980. aasta septembris Iraani ründas. Asjaolu, et maailma suurvõimud otsustasid olla pigem agressori kui ohvri poolel, süvendas iraanlastes veendumust läänemaailma silmakirjalikkuses ja varjatud soovis Iraan anastada.

Šiiitide messiaanliku käsitluse kohaselt ei ole mis tahes poliitiline võim enne Varjatud Imaami naasmist legitiimne.

Uue hoobi USA ja Iraani suhetele andis sõja lõpul intsident, kui USS Vincennes, üks Pärsia lahele naftatankereid turvama toodud USA sõjalaevadest, tulistas alla Iraani reisilennuki, pidades seda ekslikult sõjalennukiks. Iraani propaganda tulemusel on paljud iraanlased tänaseni veendunud, et reisilennukit tulistati tahtlikult ja et juhul, kui ajatolla Khomeini ei oleks 1988. aastal nõustunud ÜRO vaherahuettepanekuga, oleks USA peagi Iraagi poolel aktiivselt sõtta sekkunud.

Värsket õli vastasseisus Läänega valas tulle 1989. aasta Khomeini fatwa, milles usujuht kutsus üles mõrvama briti romaanikirjanikku Salman Rushdie’t. See oli läänemaailmale järjekordne kinnitus, et islamivabariigi puhul on tegu Lääne suhtes üdini vaenuliku ja ettearvamatu äärmusrežiimiga.

Iraan ja Lääs pärast Khomeinit

Khomeini surm 1989. aastal ei toonud äkilist pööret: uus usujuht, kiiruga ajatollaseisusse tõstetud ekspresident Ali Khamenei oli leebemate maneeridega, ent konservatiivsete vaadetega klerikaal.

Värskeid tuuli tõi üheksakümnendate aastate teine pool, kui 1997. aastal sai presidendiks reformimeelne islamivaimulik Mohammad Khatami. Oma presidentuuri alguses üritas Khatami viia läbi demokraatlikke reforme ja lõdvendada Iraani ja USA pingeid. Põrganud aastaid konservatiivsete usuringkondade vastuseisule, pidi ta 2005. aastal ametist lahkudes aga tunnistama, et suurem osa loodetust jäi saavutamata. Ka muutus Lääne liidrite optimism Khatami ja tema valitsuse suhtes aegamööda kannatamatuseks, kasvades lõpuks üle pettumuseks. Tänaseks on mõned vaatlejad koguni valmis möönma, et kui retoorika kõrvale jätta, ei pruugigi Khatami ja Ahmadinejadi poliitika teineteisest olulises erineda.

Kui USA juhitud koalitsioonid asusid uue kristliku aastatuhande alguses Afganistani ja Iraaki demokratiseerima, valdasid Iraani liidreid ilmselt kahetised tunded. Ühelt poolt ei olnud iraanlastel midagi Talibani kukutamise vastu. Iraani vaatevinklist oli see barbaarne deobandi sunniidi režiim, kes tõi idanaabrite juurde ebastabiilsuse ja üritas agressiivselt eksportida iraani šiiitidele vastuvõetamatut õpetust.

Ka Iraagi baathi-režiimiga ei sidunud islamivabariiki sõbralikud suhted. Naaberriigid olid võistelnud ülemvõimu pärast Pärsia lahe regioonis ammu enne kaheksakümnendail puhkenud sõda. Lisaks valitses põhiliselt šiiaelanikkonnaga Iraaki, mille territooriumil asuvad mitmed šiiitide tähtsamad pühapaigad ja palverännakute sihtpunktid, sekulaarne ja järelikult legitiimsuseta sunniitide totalitaarrežiim.

Teiselt poolt tekitas USA sõjajõudude positsioneerimine sedavõrd islamivabariigi piiride lähedale Iraani liidrites muret, eriti pärast seda, kui president Bush oma 2002. aasta programmkõnes Iraani “kurjuse telje riikide” hulka arvas.

Ahmadinejadi tõus presidendiks 2005. aasta sügisel kinnitas maailmale, et Iraan on valel teel. Erinevalt eelkäijatest puudub Ahmadinejadil islamivaimuliku taust, ent see äärmuskonservatiivne revolutsionääritaustaga insener on üsna šokeerivas kontrastis varasemate presidentide, reformimeelse Khatami ja pragmaatikuks peetava Ali Akbar Hashemi Rafsanjaniga.

Miks Iraanist ei tohi saada tuumariiki?

Eeltoodu toob ehk selgust nii sellesse, miks ajab Iraan oma “tuumaõigust” taga sedavõrd jonnaka järjekindlusega, aga ka sellesse, milliseid ohte selle võimaluse realiseerimine endas kätkeb. Iraan ei ole maailmas esimene tuumariik ega isegi esimene islamiriik kellel on pomm, ent ometi kaasnevad Iraani võimaliku tuumariigiks saamisega riskid, mis kõigutavad nii regionaalset kui globaalset julgeolekut.

Jõudsalt tuumarelva omandamisele lähenev Iraan pingestab Lähis-Ida niigi habrast tasakaalu. Ahmadinejadi seisukoha valguses, et Iisraeli riigi olemasolul puudub õigustus, tuleb võtta tõsiselt Iisraeli hoiatusi, et Iraani tuumaprogrammi edenedes on Tel Aviv valmis andma ennetavaid lööke. Arvestades asjaolu, et Iraani ründamiseks peaks Iisraeli õhuvägi tegutsema Iraagi õhuruumi kontrollivate ameeriklaste toel ja teadmisel, on tõenäoline, et juhul kui Iisraeli ei õnnestu tagasi hoida, võtavad ameeriklased, kes on selliseks aktsiooniks paremini varustatud, löögi andmise enda peale. Sõltumata sellest, kas löök purustab Iraani tuumarajatised täielikult või ei, tähendaks uus sõjakolle regioonis visalt vinduvate Afganistani ja Iraagi kõrval, et süveneb kaos ühes maailma strateegilisemas regioonis.

Ka tähendaks Iraani tuumapomm ülemaailmse massihävitusrelvade leviku tõkestamise lepingu hävingut. Täna on lisaks viiele ÜRO julgeolekunõukogu alalisele liikmele ning de facto tuumarelva omanikele Indiale ning Pakistanile analüütikute arvates sõjaline tuumavõimekus veel Iisraelil ja Põhja-Koreal. Kui oma pommi ehitab valmis ka Iraan, siis ei ole mõeldamatu, et samme selles suunas astuvad teisedki riigid: Egiptus, Liibüa, Lõuna-Korea, Taiwan ja ehk koguni Teise maailmasõja järel patsifistlikku välispoliitikat ajanud Jaapan. Kõik nad näevad julgeolekuriske, mis õigustavad selle sammu astumist oma rahva silmis.

Iraani tuumarelv annaks Teheranile tugeva positsiooni ka maailma naftahindade dikteerimisel. Olukorras, kus maailma energiavajadus kiiresti kasvab, ei ole selline võimalus lääneriikidele sugugi meeltmööda. Et Iraani liidrid on valmis poliitiliste eesmärkide saavutamiseks naftakraane keerama, seda näitab Ahmadinejadi üleskutse OPECile tõsta kütuse hinda. Meenutagem, et minevikus on Islamivabariik kasutanud oma huvide edendamiseks ka Hormuze väina tankeriliikluse ohustamist.

Araabia keeles kutsutakse islamieelset ajastut sõndaga jahiliyya, mille võiks eesti keelde tõlkida “teadmatuse” või ka “vaimupimeduse aeg”.

Ehkki Iraani režiimil ei ole usuliste erimeelsuste tõttu tihedat sidet tuntuima globaalse terrorivõrgustiku Al Qaedaga, on islamivabariik oma agentide ja eriteenistuste kaudu jõudsalt toetanud teisi terrorirühmitusi, millest tuntuim on peamiselt Liibanoni lõunaosas, aga ka mitmel pool mujal Lähis-Idas tegutsev Hizbollah – Jumalapartei. Kui Iraan saab tuumarelva või kui Iisrael ja lääneriigid teda sellel teel jõuga takistada püüavad, on võimalik Iraani vastukäik tuumatehnoloogia ja -teabe või nn rämpsupommi tooraine tarnimine terrorirühmitustele.

Mida on maailmal teha?

Tunnistades, et jätkuvalt läänemaailmaga teravas konfrontatsioonis Iraani tuumariigiks saamine oleks ülimalt ebasoovitav, peame küsima, millised on maailma avalikkuse võimalused ohjeldada Iraani tuumaambitsioone.

Esimene ja kindlasti parim on diplomaatiline tee: veenda Iraani tuumaprogrammist loobuma. Kuivõrd tegu on ühelt poolt rahvuslikku väärikust, teiselt poolt riiklikku julgeolekut puudutava küsimusega, on raske kujutleda, et tänane Iraani juhtkond oleks valmis järeleandmisteks, mida ei teinud isegi Khatami valitsus. Kompromissilootus on küsitav vähemasti senikaua, kuni Iisraelil usutakse tuumakaart tagataskus olevat.

Teine võimalus on survestada Iraani majandussanktsioonide abil. Paraku on tänane maailm sedavõrd tõsises naftanäljas, et karistajad võiksid sanktsioonide tõttu kannatada rohkem kui karistatav. Pealegi on kogemus – eriti Saddami-aegse Iraagi puhul – näidanud, et majandussanktsioonide pärast kannatavad ennekõike tavalised inimesed, lisaks on läänemaailm sanktsioonide jõustamisel harva ühtne – võtkem või Iraagi blokaad 1991. aasta Lahesõja järel, mis aasta-aastalt üha lahjenes, kuni sellest ei olnud 2003. aasta alguseks suurt midagi järel.

Tõenäoliselt vastaks Iraan naftablokaadile Hormuze väina laevaliikluse täieliku või osalise tõkestamisega. Olukorras, kus väina kaudu ekspordivad oma naftat peale Iraani ka Iraak, Kuveit, Araabia Ühendemiraadid, Katar ja Bahrein, ei saa seda riski võtta. Nii püüavad Lääne analüütikud praegu välja selgitada, mis hinnaga ja millistel tingimustel oleks naftavarustuse sõltuvust Hormuzest võimalik vähendada, täiustades ja ühendades Ühendemiraatide, Saudi Araabia ja Omaani torujuhtmeid ja arendades kemikaalide tootmist, et suurendada nende juhtmete läbilaskvust. Olukorras, kus Hormuze väina blokeerimine piirkonna teiste riikide naftatuludele eriti mõju ei avaldaks, oleks sanktsioonide tõhusus märkimisväärselt suurem.

Kolmas võimalus on julgustada iraanlasi režiimi muutma, mis tooks võimule läänemaailma suhtes vähem antagonistliku juhtkonna. Paraku kaasneks välise sekkumisega ilmselt avaliku arvamuse koondumine Lääne-vastaste jõudude ümber. Isegi kui süsteemi õnnestuks demokratiseerida ja sekulariseerida, õpetab Mossadeqi revolutsiooni kogemus, et isegi kui uus võim oleks pragmaatilisem ja prognoositavam, ei maksaks sellelt oodata erilist Lääne-sõbralikkust. Võimalust, et välisjõud saaks nagu 1953. aastal Teheranis võimule upitada oma läänesõbraliku liidri, keda rahvas vihkab, ei võta aastal 2006 väljaspool Iraani keegi tõsiselt.

Tänane maailm on sedavõrd tõsises naftanäljas, et karistajad võiksid sanktsioonide tõttu kannatada rohkem saada kui karistatav.

Neljas ja kahtlemata ohtlikem võimalus piirata Iraani tuumaihalust on sõjaline löök. Kindlasti ei mõtle analüütikud sõjalist võimalust kaaludes Iraagi sõja taolisest invasioonist. Pigem peetakse silmas kiiret ja täpset õhulööki Iraani tuumaobjektide pihta. Ent, nagu öeldud, selline samm võiks Iraani tuumariigiks saamist tõenäoliselt üksnes edasi lükata, mitte täielikult vältida. Risk on seda suurem, et kaasneva kahjuna annaks operatsioon tagasilöögi ka Iraagi stabiliseerimisele, millesse USA ja liitlased on viimastel aastatel tohutult investeerinud. Ehkki on võimatu öelda, kui tõsiselt peaks võtma Muqtada al Sadri avaldust Iraagi šiiitide valmisoleku kohta Iraani usuvendi relvaga kaitsta, on see ometi ohu märk.

On ka viies võimalus, millest me täna mõelda ei soovi, kuid mis võib ometi ühel päeval saada tegelikkuseks: et meil tuleb õppida elama tuumarelvastatud Iraaniga maailmas, kus tuumarelvade leviku piiramise lepingut sisuliselt enam ei ole. See on ohtlik maailm, kus tervete rahvaste ellujäämine sõltub paremal juhul poliitikute ja diplomaatide päevast päeva noateral kõndimise oskusest. Halvemal juhul ripub see aga ära üksnes mõne populisti, ekstremisti või fanaatiku tahtmisest.