Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?

Kaja Kallas on endise Eesti peaministrina täitnud pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse silmatorkavat rahvusvahelist rolli ning visalt sundinud ELi, NATOt ja partnereid kogu maailmas tegutsema, et Venemaa jaoks läheks kallaletung võimalikult kalliks maksma ja et Ukraina võidaks sõja. Uude ametisse saamisel ei seisa Kallas silmitsi ainult kõrgete ootustega ELi panuse jätkuva suurendamise suhtes, vaid ka mõne liikmesriigi murega selle pärast, kas väidetavalt „venelasi hommikueineks sööv“ juht ei ole liiga äärmuslike vaadetega, et aidata jõuda püsiva rahuni.

Juhtpositsiooni haaramine

Endine Euroopa Parlamendi liige Kallas sai Eesti peaministriks jaanuaris 2021 ja astus tagasi juulis 2024, kui ta oli nimetatud ELi järgmise kõrge välisesindaja kandidaadiks. Ta tõusis esile Eesti ja Balti riikide juhtiva eestkõnelejana aastatel 2021–2022, kui Euroopa julgeolekuolukord järsult halvenes. Pärast 2022. aasta veebruari on Kallas kasutanud ELi ja NATO äsja tärganud soovi kuulata idapoolseid liikmesriike, et püüda kujundada lääneriikide ühist vastust alanud sõjale. Ta kaitses edukalt mitut konkreetset Ukraina toetusmeedet ja seisukohta, et Venemaa jaoks tuleb sõja hind võimalikult kõrgeks ajada. Sellelt lähtealuselt saab ta uues ametis tegutsemist jätkata.

Eesti on juba kaua toetanud Ukraina liitumist ELi ja NATOga, kuna see mitte ainult ei paranda Ukraina julgeolekut, vaid ka suurendab Euroopa stabiilsust.

Kallase valitsuse ajal näitas Eesti teistele eeskuju sõjalise ja humanitaarabi andmises Ukrainale. Eesti peatas esimeste seas Venemaa maagaasi impordi, pidas vajalikuks madalama hinnalae kehtestamist Venemaa nafta ekspordile ja nõudis karmimaid sanktsioone, et piirata Venemaa võimalusi sõda rahastada. Detsembris 2023 avaldas Eesti valitsus Ukraina võidu saavutamise strateegia, milles kutsus üles kõiki Ramsteini grupi partnereid eraldama järgmisel neljal aastal 0,25% SKTst Ukraina kaitse toetuseks. Seni on ainult kolm Balti riiki sellist püüdlust ka täitnud. Praeguseks on Eesti sõjalise abina kokku panustanud üle 1,4% SKTst.

Viimasel ajal on Eesti teinud tööd ELi sees, et võidelda sanktsioonidest kõrvalehiilimise vastu ja leida viise, kuidas kasutada Venemaa külmutatud varasid Ukraina heaks. Kui rääkida Venemaa varade kasutamisest, oli Eesti esimene ELi riik, kes võttis mais 2024 selleks vastu vastava seaduse. Peale selle on Eesti juba kaua toetanud Ukraina liitumist ELi ja NATOga, kuna see mitte ainult ei paranda Ukraina julgeolekut, vaid ka suurendab Euroopa stabiilsust, sest niimoodi kaotatakse ära hallid alad, mis on olnud kaitsetud Venemaa surve ja agressiooni vastu.

Venemaa rehkenduste vääramine

Kuna täiemahuline sõda on käimas kolmandat aastat ja Venemaa tungib aeglaselt sügavamale Ukraina territooriumile, on nüüd Euroopas asutud järjest rohkem rääkima vajadusest sõlmida rahu. Riigijuhid küll kinnitavad oma jätkuvat pühendumist Ukraina sõjategevuse pikaajalisele toetamisele, aga see poliitika on sattunud järjest suurema kriitika alla, mida on olnud näha hiljutistel valimistel mitmes ELi liikmesriigis. Veelgi suuremat muret tekitab aga tohutu ebakindlus USA tulevase rolli suhtes Euroopa julgeolekus. Novembris selgub USA presidendivalimiste tulemus, mis eeldatavasti muudab sõda ümbritsevat poliitilist dünaamikat, kuigi nende muutuste vorm ja suund on ennustamatu. Ameerika toetus Ukrainale on endiselt hädavajalik, ehkki Euroopa annab ukrainlastele praegu Ameerikast rohkemgi abi.

Hoolimata üleskutsetest rahule ei osuta miski sõja kiirele lõpule. Ukraina võiduvõimaluste suhtes püsiva pessimismi tõttu on oluline suunata üldist häälestust. Kaja Kallas on viimastel aastatel lääne narratiivi kujundamisel valjuhäälselt sõna võtnud. Kõrge välisesindajana peab ta Euroopa avalikkusele üha meelde tuletama, et Venemaa kujutab Euroopa julgeolekule ja väärtustele pikaajalist ohtu. ELi tähelepanu ja vahendeid vajavaid konflikte ja ohte on kahtlemata teisigi, aga samas tuleb kogu aeg rõhutada tõsiasja, et Ukraina võitlus on võitlus Euroopa tuleviku eest. Pealegi on raske ülehinnata selle sõja tähtsust tulevase rahvusvahelise julgeolekuarhitektuuri ja võimude tasakaalu jaoks, sest autoritaarsed riigijuhid kogu maailmas jälgivad Ukrainas toimuvat hoolega.

Lääs peaks püüdlema sellise olukorra loomise poole, kus Venemaa ei usu enam, et ta saab sõja jätkamisega midagi saavutada.

Siiani ei ole miski andnud põhjust arvata, et Venemaa oleks valmis läbi rääkima millegi muu kui Ukraina alistumise üle. Moskva loodab ikka veel, et lääne toetus hakkab kahanema ja et Ukrainat saab sundida niisugusesse seisu, et Venemaa piirab tema sõltumatust sedavõrd, et saab sõjast räsitud riigi uuesti oma kontrolli alla. Venemaa arvestuste vääramine on justnimelt Ukraina toetajate teha. Nad peavad selgelt teada andma, et esiteks on nende toetus pikaajaline ja piisav Venemaa ründe tõrjumiseks; teiseks pakutakse Ukrainale usutavaid julgeolekutagatisi tulevaste rünnakute ärahoidmiseks; ning kolmandaks liigub Ukraina pöördumatult ELi ja NATO liikmesuse suunas.

Teisisõnu peaks lääs püüdlema sellise olukorra loomise poole, kus Venemaa ei usu enam, et ta saab sõja jätkamisega midagi saavutada. Sellistes oludes oleks võimalik pidada sisulisi läbirääkimisi, mis ei puudutaks Ukraina iseseisvust ega territoriaalset terviklikkust, vaid relvarahu ja kokkuleppe tingimusi.

Kiiret edu ei tule

Kas selline olukord ka tekib, sõltub suuresti USA järgmisest administratsioonist. Sellele vaatamata saab EL teha ära paljugi, et kindlustada Ukraina positsiooni ja sillutada teed püsiva kokkuleppeni. Uut kõrget välisesindajat ootab raske ülesanne valmistada ELi ette võimalikeks rahukõnelusteks ja lõpuks ka kokkuleppeks. Kui läbirääkimisi hakatakse pidama, ei saa EL olla neis vahendajaks, sest liit seisab kogu konfliktis kindlalt Ukraina poolel. Samas peab EL olema diplomaatilisse protsessi kaasatud asjaosalisena, kellel on selles kõiges palju kaalul ja protsessi palju panustada, kusjuures kõrge välisesindaja täidab selles juhtivat ja kooskõlastavat rolli.

Kas see toob millalgi kaasa ka koha rahukõneluste laua taga, sõltub ilmselt sellest, kas läbirääkimisi hakatakse üldse pidama niisuguses raamistikus, mis hõlmab väliseid asjaosalisi, kelle peamisteks kandidaatideks on USA ja Hiina. Igal juhul ei tohiks Euroopa diplomaatiline esindamine jääda Prantsusmaa ja Saksamaa ülesandeks, sest nende osalusel 2014. ja 2015. aastal sõlmitud Minski lepped jätsid ukrainlased kaitsetuks Venemaa jätkuva surve vastu nende riigi sõltumatusele.

Et kindlustada Ukraina positsiooni selleks ajaks, kui lõpuks jõutakse kokkuleppeni, on uuel kõrgel välisesindajal vaja koos Euroopa Komisjoni asjaomaste volinikega jätkata mitmesuguseid ambitsioonikaid poliitilisi lähenemisi, mida on viimastel aastatel järgitud:

• * suurendada ELi sõjalist toetust Ukrainale, keskendudes rohkem Ukraina enda kaitsetööstuse tugevdamisele. Euroopa rahutagamisrahastu kaudu on kiidetud heaks 11,6 miljardi euro eraldamine Ukrainale, aga hädasti on vaja lisavahendeid;
• * lõimida Ukraina täienisti ELi kaitsealasesse koostöösse. ELi tulevase liikmesriigina saab Ukrainast oluline pikaajaline panustaja Euroopa kaitsesse;
• * jätkata tööd, et leida võimalusi Venemaa külmutatud varade kasutamiseks Ukraina enesekaitse ja ülesehitamise heaks;
• * paremini rakendada Venemaa-vastaseid sanktsioone, töötades koos kolmandate riikide, liikmesriikide ja erafirmadega. Kui sanktsioonidest hoitakse kõrvale, näiteks Venemaa toornaftast rafineeritud naftasaaduste abil, toetab see Venemaa sõjamasinat;
• * täita ELi lubadus eraldada kuni 50 miljardit eurot rahalist abi Ukraina taastamiseks, ülesehitamiseks ja moderniseerimiseks aastatel 2024–2027 ning uus lubadus anda kuni 40 miljard eurot uusi laene, et hoida riigi majandus käigus; 
• * tagada Ukrainale (ja teistele kandidaatriikidele) usutav liikmesuse väljavaade. Liikuda edasi Ukraina liitumisläbirääkimistega ja järkjärgulise lõimimisega, võttes eesmärgiks täieliku liikmesuse, mis saavutatakse niipea, kui nõuded on täidetud. Veenda liikmesriike lihtsustama ELi laienemisega seotud otsustusprotsessi;
• * jätkata pingutamist, et võtta Venemaa vastutusele Ukrainas sooritatud sõjakuritegude eest.

Kõikides nendes küsimustes peab kõrge välisesindaja kooskõlastama oma tööd teiste volinikega, leidma konsensuse 27 pealinna vahel ning ergutama nii liikmesriike kui ka ELi välispartnereid rohkem ette võtma. Et liidu sees oleks tegevus paremini kooskõlastatud, peaks veelgi tugevdama kõrge välisesindaja rolli komisjoni asepresidendina, kes suunab ELi välispoliitika eri valdkondi.

Uut komisjoni ja kõrget välisesindajat ei oota kiire edu Ukraina ja Venemaaga seoses, aga selle pikaajalise prioriteedi kallal tuleb visalt edasi töötada. Uus komisjon saab tuua Ukraina toetamisse uut energiat, nii et Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen jätkab valdkonna jõulist juhtimist koos Kallasega. Kõrge välisesindaja täidab kriitilise tähtsusega rolli nii Euroopas kui ka transatlantilistelt tehtavates sihikindlates pingutustes Ukraina võidu nimel, et Ukraina saaks edasi jääda sõltumatuks maaks ja oluliseks Euroopa riigiks, kes on täielikult läänega lõimunud.