Merili Arjakas: Poola valimiste tulemus mõjutab kogu Ida-Euroopat

2015. aastal taas võimule tulnud Õiguse ja Õigluse partei (poola keeles Prawo i Sprawiedliwość, edaspidi PiS) proovib valimistel saavutada enneolematut kolmandat järjestikust valitsemisaega. PiS-i vastu kandideerib ekspeaminister Donald Tuski juhitud valimisliit Kodanikekoalitsioon (Koalicja Obywatelska, edaspidi KO).

Politico koondatud arvamusküsitluste järgi toetab praegu PiS-i 37%, KO-d 30% elanikkonnast. PiS on olnud kogu aasta jooksul KO-st populaarsem. Seda võrdlemisi ühtlaselt: toetuse vahe on kasvas 10% aprillis, seejärel langes 5% juunis, hakkas suve lõpus jälle pisut kasvama ning jõudis 9% septembri keskel, kuniks PiS viimastel nädalatel paar protsenti kaotas. 

Erinevalt eelnevatest kordadest on aga PiSil keeruline saavutada enamust, mis tähendab, et kaalukeeleks osutub väikeste parteide käekäik. Kandideerijaid on palju, aga olulised neist on kolm: Valimisliit Kolmas Tee (Trzecia Droga) ja Vasakpoolsed (Lewica), mis koos KO-ga nimetavad end demokraatlikuks opositsiooniks, ning Konfederacja parteimaastiku paremast servast.

Erinevalt eelnevatest kordadest on aga PiSil keeruline saavutada enamust, mis tähendab, et kaalukeeleks osutub väikeste parteide käekäik.

Väga suure mõjuga saab olema üldine valimisaktiivsus. Juba 2019. aastal tulid poolakad märksa agaramalt valimiskastide juurde, tõstes valimisaktiivsuse 2015. aasta 51% (mis oli enam-vähem tavaline tulemus) ligi 62% peale. Tänavuseid valimisi on nimetatud kõige olulisemateks 1989. aasta valimistest saadik. Seega võib arvata, et seekordne valimisaktiivsus on rekordiline: ennustatakse isegi 70% aktiivsust ehk umbes 20 miljonit häält.

Parteidel on küsimusi kaks: kes suudab kõige edukamalt enda valijad välja tuua ning kes suudab enda leeri meelitada inimesed, kes pole veel oma eelistust ära otsustanud. Viimaseid on ligi 4,5 miljonit ning sellel võib olla otsustav tulemus, kuna pigem kalduvad nad demokraatlike opositsiooniparteide poole.

Milline on seis?

Eelistuseta inimesed on ülekaalukalt naised. Enamus Poola naisi, eriti noored naised, ei kiida heaks PiS-i kehtestatud üliranget abordipoliitikat. Nad korraldasid 2020. aastal abordikeelu vastu ulatuslikke meeleavaldusi, mis panid Tuski lubama, et tema valitsuse all pöörataks PiS-i otsus tagasi. Sama hoiakut ei ole siiski võtnud kogu demokraatlik opositsioon: valimisliit Kolmas Tee on abordi legaliseerimise suhtes pigem tõrjuv. 

Kui opositsioonil õnnestub eelistuseta inimesed välja tuua ja panna enda poolt hääletama, on neil paremad šansid moodustada uus valitsus KO, Kolmanda Tee ja Lewice vahel. Kui aga aktiivsus jääb väikseks ning näiteks Kolmandal teel ei õnnestu ületada valimiskünnist (valimisliiduna kehtib neile kõrgem 8% künnis tavapärase 5% asemel), mängib see kaardid kätte võimuparteile.

PiS maadleb kahel rindel: lisaks KO-le võib nende lõplik positsioon kujuneda sellest, milliseks osutub äärmusparempoolne Konfederacja, kes paistab silma Ukraina toetamise vastaste sõnavõttudega. Arvatakse, et Poola valitsuse valulik reaktsioon Ukrainaga septembri keskel lahvatanud tülis viljasaaduste impordi üle oli tingitud just PiS-i katsest meelitada tagasi neid valijaid, kelle silmis on Poola teinud Ukraina jaoks juba niigi palju ning peaks nüüd rohkem mõtlema n-ö tavaliste poolakate peale. 

Suure tõenäosusega on valitsuse moodustamine väga keeruline ning võib lõpuks oleneda ühest-kahest saadikukohast.

Konfederacja kogus suvel populaarsust ning parteid nimetati võimalikuks kuningategijaks, kes otsustab, kas PiS jätkab peaministriparteina. Kampaaniat on nad teinud nii PiS-i kui KO vastu, sest heidavad suurparteidele ette, et nende sotsiaalprogramm on liiga paks ning Poola majandusele oleks tarvilik riigi õhemaks viilimine. 

Viimastel nädalatel on nende toetus siiski alla liikunud ning mõneti sarnase mõttelaadiga Republika jäi kahe nädala eest Slovakkias toimunud valimistel alla künnise. Kui Konfederacja aga ikkagi jõuab parlamenti ning PiS teeb neile ettepaneku valitsuse moodustamiseks, peavad nad otsustama, kas söövad oma varem antud lubadust koalitsioonidest kõrvale jääda. Konfederacja toetust võib hakata noolima ka demokraatlik opositsioon, aga see oleks paljude nende valijate silmis eksisammuks. 

Lühikokkuvõte: rahulikult magada ei saa ükski erakond. Suure tõenäosusega on valitsuse moodustamine väga keeruline ning võib lõpuks oleneda ühest-kahest saadikukohast. Pikaajaline valitsuskriis aga poleks põrmugi Ukraina ja Euroopa julgeoleku huvides. 

Kas Ukraina on kaalukausil?

Eesti jaoks on loomulikult küsimuseks number üks Poola toetuse jätkumine Ukrainale. Kieli instituudi andmete järgi on Poola juba kulutanud ukrainlaste toetuseks 19,7 miljardit eurot, mille hulgas on summad Ukraina põgenike heaks. Ukraina päritolu sõjapõgenikke tuli Poolasse eelmise aasta jooksul üle kolme miljoni. Tänaseks on osa neist liikunud edasi teistesse Euroopa riikide või tagasi Ukrainasse, aga ligi miljon sõjapõgenikku elavad Poolas. See on per capita kõige suurem arv. 

Ametlikult on Poola andnud Ukrainale 3 miljardi euro eest sõjalist abi. Kõiki üksikasju aga pole avalikustatud ning ilmselt on militaarabi väärtus märksa suurem. Kui Poola peaminister Mateusz Morawiecki teatas keset viljatüli, et Poola enam ei tarni Ukrainale uut relvastust, sest nad peavad nüüd keskenduma omaenda riigi relvastuse uuendamisele, juhtisid kommentaatorid kiiresti tähelepanu, et Poola relvalaod ongi tühjad – nad on juba nii palju Ukrainale andnud. 

Kui uus PiS-i valitsus peab sõltuma Konfederacja häältest, võivad Poolas hakata tugevnema Ukraina suhtes kriitilised meeled.

Poola õnnetuseks loeti Morawiecki sõnavõttu siiski esimese hooga Ukraina-vastaseks avalduseks. Järgmisel päeval parandas president Andrzej Duda valitsuse sõnumit, rõhutades, et kõik lääneriikide relvatarned läbi Poola jätkuvad vabalt ning Poola ei hakka riskima Ukraina julgeolekuga. Džinni pudelisse tagasi panna on siiski raske. Võib arvata, et Morawiecki sõnade toon oli ajendatud pingelisest valimiskampaaniast. Aga pidev kampaania ei saa Poolas pühapäevaga otsa: järgmisel aastal ootavad ees europarlamendi ja kohalikud valimised, 2025. aastal aga presidendivalimised, kus Dudal pole võimalik uuesti kandideerida. 

Kui uus PiS-i valitsus peab koalitsiooni kaasama või parlamendihääletustes sõltuma ka Konfederacja häältest, võivad Poolas hakata tugevnema Ukraina suhtes kriitilised meeled. See ei tähenda sellist kannapööret nagu võib tulla Slovakkias, kus varsti taas võimule asuv peaminister Robert Fico on avalikult näidanud üles sümpaatiat Venemaa vastu ja nimetanud ukrainlasi fašistideks – niivõrd Venemaa-sõbralik hoiak poleks Poola peavoolu jaoks lihtsalt võimalik. Aga teatav küsimärk jääb ikkagi õhku, mille arenemist tuleb tähelepanelikult jälgida.

Poola vs. Euroopa Liit

Märksa suurem lõhe on PiS-i ja KO vahel selles, kuidas nähakse suhteid Euroopa Liidu institutsioonide ning selle suurima liikmesriigi Saksamaaga. PiS on “pehme” euroskeptiline partei, mis ei kõnele küll valjuhäälselt Euroopa Liidust lahkumisest, aga on vastu sügavamale eurointegratsioonile. 

Võimupartei poolt läbi surutud reformid õigussüsteemis panid EL-i külmutama 35,4 miljoni euro suurust summat EL-i taasteprogrammist, mis oli suunatud koroonapandeemia järgsete majandusmõjude leevendamiseks. Kuna Poola elanikkond on laialdaselt Euroopa-meelne, süüdistas PiS, et Brüsseli otsuse taga on varasema Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski surve Poolale mõeldud raha kinni pidada. 

PiS leiabki, et Euroopa Liidu institutsioonidel on liiga suur õigus kontrollida seda, mis toimub liikmesriikide sisepoliitikas.

EL-i, nagu ka USAd, on ärritanud Poola katsed võtta snitti naaberriigi Ungari poliitikast piirata meediavabadust ning kujutada opositsiooni kui välisriikide agente. Viimase puhul oli ilmekas näide nn Tuski-seadusest, kus parlamendis lugemisel olnud seadus oleks määranud erikomitee, millel oleks olnud luba uurida Venemaa mõju 2007.–2020. aastal Poola sisepoliitikale. 

Selle sildi all aga oleks valitsus saanud voli piirata Poola kodanike töötamist riigiametites ilma korralisi protseduure läbi viimata. Samuti võib arvata, et jõuhooba oleks hakatud kasutama senise valitsuse vastaste pihta. Pärast suurt rahvusvahelist kriitikakoori esitas Duda oma ettepanekud eelnõu leevendamiseks, mis võttis komisjonilt ära karistusõigused. Euroopa Komisjon alustas siiski oma menetlust, uurimaks, kas seadus on kooskõlas õigusriigi tavadega. 

PiS leiabki, et Euroopa Liidu institutsioonidel on liiga suur õigus kontrollida seda, mis toimub liikmesriikide sisepoliitikas. Nad sooviksid endale vabamaid käid, et süvendada illiberaalsust, mis painutab kohtuvõimu ja meedia valitsuse sõna alla. Võimude eraldamise skoor on Poolas kukkunud kaheksa aastaga 10 pealt vaid 5 peale, halvenenud on ka sõnavabadus, sõltumatu kohtuvõim, demokraatlike institutsioonide töö, veidi vähem kodanikuõiguste tagamine. 

Saksamaa küsimus

Pidev vastasseis EL-iga nõrgendab Poola positsiooni Euroopa poliitikas. Sellele aitab kaasa vaen, mida PiS-i valitsus näitab üles Saksamaa suhtes, tehes Berliinile pidevaid etteheiteid, et nad sekkuvad liigselt Poola siseasjadesse. Lisaks Venemaa agentideks pidamisele sildistab valitsus opositsiooni Saksa huvide esindamises. Poola asepeaminister ja PiS-i juht Jarosław Kaczyński nimetaski, et neil on Poolas kaks erakonda: nn Poola partei ehk PiS ja Saksa partei ehk Tuski juhitud Kodanikeplatvorm.

Palju valjemalt kui näiteks Ungari Venemaa-sõbralikku hoiakut on Poola avalikus debatis kritiseeritud Saksamaad, et too on Ukraina toetamise suhtes liiga aeglane ja muretseb liigselt Venemaa võimaliku eskalatsiooni pärast. Viimastele väidetele võiks ka Eesti alla kirjutada, aga jääb mulje, et kui siin peetakse Saksamaad naiivseks ja kartlikuks, siis Poola valitsus näeb teda pahatahtlikuna. 

KO ja demokraatliku opositsiooni võimuletulek võiks siluda Poola suhteid nii EL-i institutsioonide kui ka selle liikmesriikidega. Olukorras, kus Ukraina ning Moldova, Gruusia ja Lääne-Balkani riikide liitumine EL-iga on tõsiselt päevakorras, on Poola valitsuse konstruktiivne hoiak nii sisereformide tegemisel kui ka laienemise mõjudega arvestamisel hädavajalik. 

Jääb mulje, et kui siin peetakse Saksamaad naiivseks ja kartlikuks, siis Poola valitsus näeb teda pahatahtlikuna. 

Ka PiS-i juhitud Poola on sõnades agaralt toetanud Ukraina liitumist nii selle tuleviku tagamiseks kui ka Varssavi-Kiievi liidu abil Ida-Euroopa telje kaalu tõstmiseks. Tee Ukraina liitumiseni saab siiski olema okkaline, seda enam, et suur osa Ukraina liitumise majandusmõjudest langevad just Poola kanda. 

Kitsalt julgeolekuküsimuste vaatest Eestit eriliselt ei mõjuta, kas PiS jätkab peaministriparteina või tõuseb Poolas võimule uus koalitsioon. Mõlema jaoks on prioriteediks tugevdada nii Poola kaitsevõimekust kui ka NATO idatiiba. Samuti on nii Berliin, Pariis kui ka Brüssel pidanud tõdema, et Poola ja Balti riikide arusaam Venemaast kui strateegilisest ohust osutus õigeks. Poola peab nüüd olema ettevaatlik, et väheoluliste riidudega oma usaldusväärsust maha ei mängita.