Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet

Artikkel on algselt avaldatud lühendatud kujul Postimehe AK nädalalõpulisas.

Alustada tuleb paratamatult nimetamisest. “Äärmuslik” jätab eesti keeles tahes-tahtmata mulje kui millestki tavapärasest erinevast, mitte lihtsalt poliitilise skaala ühes või teises ääres asuvatest erakondadest. Seega tekib kujutluspilt Benito Mussolinist ja mustsärklastest, mitte Giorgia Melonist, ehkki tänapäeva Euroopas on paremääre domineerivaks liiniks parempopulistlikud erakonnad, kes soovivad küll olulisi muudatusi senises ühiskonnakorralduses, aga mitte demokraatia ümberlükkamist.

Akadeemiliselt rääkides tähendab äärmuslik parempoolsus oma ekstreemsemais vormis (extreme right) demokraatia ehk rahva suveräänsuse ja enamuse võimu vastu seismist, soovis koondada kogu võimu diktaatori või valitseva kildkonna kätte (nagu näiteks Venemaal). Radikaalne parempoolsus (radical right) on nõus demokraatlike põhimõtetega, aga kritiseerib liberaaldemokraatia aluseid: vähemuste õigused, pluralism, õigusriiklus ja võimude lahusus. Tihtipeale soovitakse end näidata veel suuremate demokraatidena kui peavooluparteid, näiteks propageerides rahvahääletusi. Parema sõna puudumisel kasutan mõlema tüübi katusmõistena paremäärmuslust (far right või hard right), et eristada neid peavoolust.^[1]

Radikaalne parempoolsus on nõus demokraatlike põhimõtetega, aga kritiseerib liberaaldemokraatia aluseid: vähemuste õigused, pluralism, õigusriiklus ja võimude lahusus.

Mudde toetub oma analüüsis Saksa poliitikateadlasele Klaus von Beymeile, kelle kirjeldusel algas esimene Teise maailmasõja järgne paremäärmusluse laine Euroopas kohe peale sõda ning kestis kümmekond aastat. Sellele andsid tooni väikesed neo-fašistlikud liikumised, kes soovisid saada amnestiat või toetust sõjakollaborantidele ja nende lähedastele, kes olid sõja järel ühiskonnast sisuliselt välja heidetud.

Ainuke edukas poliitiline partei, mis sellest liikumisest välja kasvas, oli Mussolini järgijate asutatud Itaalia Sotsiaalne Liikumine (Movimento Sociale Italiano, MSI), mis oli Itaalia parlamendis esindatud 1948–1995. aastatel. Aja jooksul MSI oma vaateid pehmendas ning lõpuks ühines varasemate kristlike demokraatidega, luues Rahvusliku Liidu (Alleanza Nazionale, AN), mis osales Silvio Berlusconi juhitud valitsustes. Nüüd moodustavad AN liikmed suure osa 2012. aastal asutatud Itaalia Vendade erakonnast (Fratelli d’Italia, FdI). Just nende ajalooliste sidemete ja ideoloogia pärast, mis muuhulgas jutlustab traditsioonilistest pereväärtustest ning näeb immigratsioonis katset hävitada Itaalia kultuur ja rahvus, peetaksegi Meloni juhitud FdI-d paremäärmuslikuks.

Populismi esilekerkimine

Paremäärmusluse teine laine toimus umbkaudu aastatel 1955–1980 ning seda märkisid ära lühiajalised parempopulistlikud erakonnad, mis tõstsid korraks pead, osutusid ühel või paaril hääletusel ka valituks parlamenti, aga siis hääbusid unustusse. Neist silmapaistvam oli Pierre Poujade’i algatatud pužadistlik liikumine.

Poujade oli Lõuna-Prantsusmaa maapiirkonnas elav väikepoodnik, kes sai üleöö kuulsaks, kui ta meestekamba eesotsas füüsiliselt ründas maksude laekumist kontrollima tulnud inspektorit. Tema taha koondusid väikeettevõtjad, kes olid kiiresti industrialiseerival ja linnastuval Prantsusmaal kaotanud jalgealuse.

Paremäärmusluse teine laine toimus umbkaudu aastatel 1955–1980 ning seda märkisid ära lühiajalised parempopulistlikud erakonnad.

Ent lisaks maksude kritiseerimisele oli Poujade ka ksenofoobne ja antisemiitilik ning sarjas valitsust kolooniate kaotamise pärast. Poujade’i kõnesid iseloomustas eliidivastane vaade, mis hiljem muutus populismi kirjelduseks: ta väitis, et esindab tavalist lihtrahvast, kellest poliitikud ja intellektuaalid on võõrandunud, mistõttu nad ei kõlba Prantsusmaad juhtima.

Pužadistlikul liikumisel oli üks kaugeleulatuv tagajärg: 1955. aastal valiti selle ridades Prantsusmaa rahvasaadikuks noor Jean-Marie Le Pen. Ent juba aasta hiljem läksid mehed omavahel tülli ning Poujade ise pidas elu lõpuni Le Peni poliitikasse toomist veaks. Järgmistel valimistel liikumisel edu ei olnud ning Le Pen asutas ettevõtte, mis müüs salvestusi Natsi-Saksamaa kõnedest ja lauludest. Poliitikasse naases ta 1972. aastal, kui ta valiti 1972. aastal juhtima MSI eeskujul loodud Rahvusrinnet (Front National, FN), mis ühendas endas mitmeid paremäärmuslikke rühmitusi. Le Peni peeti siis paremäärmuslaste mõõdukamaks ja aktsepteeritavamaks näoks – rahvuslik populist, mitte neofašist.

Esindatus vaid paari saadikukohaga

Front National ongi ilmekas näide paremäärmusluse kolmandast lainest. 1980. aastatel tõusid esile uued erakonnad, mille juhtidel enamasti ei olnud Teise maailmasõja taaka – isegi kui osa liikmeskonnast oli varem natsidega koostööd teinud. 1970. aastate majandusprobleemide jätkuna rääkisid Lääne-Euroopa paremäärmuslased immigratsioonist ja tööpuudusest ning saavutasid ka väikese esindatuse parlamentides, aga nende mõju poliitilisele kultuurile jäi veel väikeseks.

Samas saavutas aastatuhande lõpuks parempopulistlik ideoloogia Euroopa paremäärmusluses domineeriva liini, tõrjudes kõrvale varasemad neofašistlikud liikumised, mistõttu hakkas paremäärmuslus muutuma aina parketikõlbulikumaks maailmavaateks, kogudes nii hääli kui ka mõjutades avalikke arutelusid.

Jean-Marie Le Peni juhitud Front National nägi ohtu endiste Prantsusmaa Põhja-Aafrika kolooniate araablastest elanikkonna immigratsioonis ja Euroopa integratsioonis ning toetas surmanuhtluse taastamist. Esimesel aastakümnel oli FN siiski marginaalne poliitiline jõud. Läbimurre toimus 1980. aastate alguses, kui mõnes omavalitsuses hakkasid konservatiivid sotsialistide vastu FNiga koostööd tegema, mis tõstis partei avaliku tähelepanu alla. 1986. aasta parlamendivalimistel, kui kasutati esimest korda proportsionaalset valimissüsteemi, kogus FN ligi 10% häältest – 35 saadikukohta.

Aastatuhande lõpuks saavutas parempopulistlik ideoloogia Euroopa paremäärmusluses domineeriva liini, tõrjudes kõrvale varasemad neofašistlikud liikumised.

Ent juba kaks aastat hiljem taastas president François Mitterrand kahevoorulise hääletuse. Selline korraldus annab eelise peavooluparteidele, mis suudavad meelitada enda poolt häält andma ka neid valijaid, kelle favoriit teise vooru ei jõudnud. Kuigi Front National kogus ka edaspidi Jean-Marie juhtimisel valimiste esimeses voorus miljoneid hääli, ei löönud nende kandidaadid läbi teises voorus, nii et FN oli parlamendis esindatud vaid ühe või kahe saadikukohaga.

Samasugune saatus ootas Le Peni 2002. aasta presidendivalimistel, kui vastu ootusi jõudis ta sotsialistist peaministri Lionel Jospini asemel teise vooru. Hirm ja vastumeelsus Le Peni ees koondas kõigi teiste parteide valijad vastaskandidaadi Chiraci taha, kes võitis üle 80% häältega. Ent Le Pen oli endast tugeva märgi maha jätnud: see oli esimene kord, kui paremäärmuslike vaadetega kandidaat jõudis teise vooru.

Peavooluparteid võtsid üle paremäärmuslaste ideid

2000. aastate alguses vahetus paremäärmusluse kolmas laine neljanda laine vastu, mis on märgatavalt erinev varasematest. Parempopulism on muutunud populaarseks: 1980. aastatel hääletas 1% Euroopa valijaid parempopulistlike erakondade poolt, 1990.–2010. aastatel tegi seda ligi 5% valijatest ning 2010. aastatel umbes 8%. Tänaseks on see number ainult kasvanud. Parempopulistid on juhtinud valitsusi või olnud kaasatud koalitsioonidesse. Martin Helme sõnu kasutades: nad kontrollivad agendat provotseerides, eskaleerides ja improviseerides.

Paremradikaalsed populistlikud parteid võivad olla üksteisest vägagi erinevad, ent üldjuhul põhineb nende maailmavaade kolmel sambal. Esiteks nativism ehk marurahvuslus, mis peab teisi rahvusi või võõraid ideid ohuks põlisrahva säilimisele. Teiseks autoritaarsus ehk usk jäikade reeglitega ühiskonda, kus üleastujaid tuleb karmilt karistada. Kolmandaks populism, mille defineerimise üle on palju vaieldud. Vähe on poliitikuid, kes tahavad nimetust enda kohta kasutada.

Tihti kirjeldatakse populistlikuna igasuguseid lubadusi või tegevusi, mis peaksid tooma odavat populaarsust. Ent Mudde käsitluse järgi on tegemist vaatega, mille järgi korrumpeerunud eliit (ehk peavooluparteid) hoiab rahvast võimust eemal ning vaid populistik erakond saab olla rahva tahte väljendus – jättes kõlbelise rahva määratluse alt välja kõik, kes oma etniliselt päritolult, poliitilistelt vaadetelt, orientatsioonilt või mõne muu tunnuse tõttu sinna ei kõlba.

1980. aastatel hääletas 1% Euroopa valijaid parempopulistlike erakondade poolt, 1990.–2010. aastatel tegi seda ligi 5% valijatest ning 2010. aastatel umbes 8%.

Parempopulistike vaadete levitamiseks tegid palju ära peavooluerakonnad ja meedia. Jämedalt üldistades ja lihtsustades, siis 9/11 terrorirünnakute järel levis lääneriikides diskursus, mis Osama bin Ladeni ja tema toetajate poliitiliste eesmärkide asemel keskendus nende religioonile ning seetõttu defineeris ümber islamivastasuse: kui varasemalt oli see olnud üks ksenofoobia vorm nagu iga teinegi, siis nüüd esitati pea kogu poliitilise välja ulatuses islamivastaseid argumente kui liberaaldemokraatlike väärtuste ja rahvusliku julgeoleku kaitset.

Islamivastasuse tuules hakkasid peavooluparteid aina rohkem rääkima paremäärmuslaste meelisteemadest (immigratsioon, korruptsioon, kuritegevus ja turvalisus) samasuguses keeles kui äärmuslased ehk mitte kui majanduslikust või juriidilisest küsimusest, vaid ohuna rahvuse ja kultuuri säilimisele. 2008. aasta majanduskriis ja selle lahendamine võimaldas populistidel kergesti süüdistada korrumpeerunud eliiti, kes hoolivad ainult pankade kasumi säilitamisest, mitte lihtrahva säästudest.

Positiivne on valimisaktiivsuse tõus

Kesk- ja Ida-Euroopas lisandus ajalootraumade tõttu narratiiv oma isevalitsuse loovutamisest Berliinile, Brüsselile või Washingtonile. 2015. aastal kasutati Euroopa immigratsiooni üldkirjeldusena nimetust “rändekriis” ning õnnetuid ümberjagamiskvoote sai kergesti kujutada kui ELi katset rahvusriike nõrgestada, mis oli jällegi vesi parempopulistide veskile. Pandeemia politiseeris tervishoiu ning populistlike teemade nimistusse lisandus piirangute- ja vaktsiinivastasus.

Parempopulistlike erakondade tõusu jaoks sai esimeseks suureks tagasilöögiks alles täiemahulise sõja algus Ukrainas, sest enam ei saanud nad mööda vaadata omavahelisest lõhest, kuidas suhtutakse Venemaase. See jagunemine on tõkkeks koostööle ka uues Euroopa Parlamendis. Samas võivad vene-sõbralikud erakonnad leida oma “rahutoojate” narratiiviga uusi toetajaid valijate seas, kes kardavad eskalatsiooni, on olnud negatiivselt mõjutatud Ukraina põgenike sissevoolust või leiavad, et lääneriigid teevad Ukraina jaoks liiga palju oma elanike arvelt.

Sõltub kõigist teistest erakondadest, mil määral antakse paremäärele voli poliitilisi teemasid defineerida ning kas ja kuidas käsitletakse nende toetajate muresid.

Kõike arvestades pole üllatuslik mitte parempopulistlike parteide edu, vaid et mitmes riigis on siiani vastu pidanud nn sanitaarkordon. Viimati oli peavooluerakondade vastastikune toetamine ja taktikaline hääletamine edukas Prantsusmaal, kui parlamendivalimiste teises voorus jäi Marine Le Peni juhitud Rahvuslik Liit (Rassemblement National) kolmandale kohale, kuigi erakonna jaoks olid olnud enneolematult edukad nii valimiste esimene voor kui ka juuni algul toimunud Euroopa Parlamendi valimised.

Samas on Prantsusmaa nüüd lõhkise küna ees, sest nende poliitiline maastik on killustunud (mille tekkele aitas kaasa president Emmanuel Macron ise, kelle loodud tsentripartei kannibaliseeris nii vabariiklased kui sotsialistid ning jättis Macroni kõrvale tugevaks jõuks vaid parem- ja vasakäärmuslased). Seetõttu on toimiva valitsuse moodustamine enam kui keeruline.

See siiski ei tähenda, et parempopulistlike parteide võimule tõusmine Prantsusmaal või mujal Euroopas on vaid aja küsimus. Sõltub kõigist teistest erakondadest, mil määral antakse paremäärele voli poliitilisi teemasid defineerida ning kas ja kuidas käsitletakse nende toetajate muresid. Paremäärmusluse neljanda laine positiivse tagajärjena saabki välja tuua valimisaktiivsuse tõusu, mida on näha nii Euroopa Parlamendi kui riiklikel valimistel. Ei saa kuidagi öelda, et eurooplastele ei läheks demokraatia korda.

---

^[1] Artikkel toetub tugevalt Cas Mudde 2019. aastal avaldatud raamatule “The Far Right Today” (“Tänapäevane paremäärmuslus”) ja muudele Mudde ning teiste populismi ja paremäärmuslust uurinud akadeemikute töödele.