Martin Herem: Küsimus ei ole NATO võidus, vaid selles, kui inetu see võit on

Venemaa teab, et lääneriikides on lisaks laskemoonale peamine probleem inimressurss. Kui lääneriigid taastaksid ajateenistuse, kas see võiks olla samm, mis paneks Venemaad edasise agressiooni osas ümber mõtlema?

Ma ei usu, et ajateenistuse taastamine üksi Venemaale mingit strateegilist dilemmat tekitab. Venemaa peab aru saama, et kui ta NATOt puutub, siis ta kaotab oluliselt rohkem, kui ta täna on Ukrainas kaotanud. Ainus võimalus, kuidas Kremlit heidutada, on risk, et meid rünnates kaotab ta praktiliselt kõik – nii need jõud, mis üle piiri saadetakse, kui ka relvastuse, mida kasutatakse Venemaa territooriumilt lääneriikide ründamiseks.

Usutavaks Venemaa heidutamiseks peab meil vastav võime olemas olema. Mida varem see meil on, seda parem. Me ei saa lihtsalt rääkida, et teeme heidutust, kui meil endil selleks võimet pole. Kui NATO ütleb, et me teeme seda brigaadide, pataljonide ja diviisidega, siis need diviisid peavad meil olemas olema. Kui selle jaoks on vaja elavjõudu, tuleb elavjõudu kas ajateenistuse või muude võimaluste kaudu luua.

Kusjuures ajateenistuse ja reservi loomine ei pruugi sugugi mitte lihtne olla. Meie kogemus 1990. ja veel 2000. aastatest on õpetlik: õpetasime mehed välja ja siis saatsime nad minema, sest meil polnud süsteemi ning me ei teadnud täpselt, millisesse pataljoni Peeter või Tiia hakkab kuuluma. Töötav reservisüsteem on ikkagi see, et need inimesed, kes on pangaametnikud, puusepad ja taksojuhid, kuuluvad väga konkreetsetele ametikohtadele ja reservi suurus vastab vajadustele ja võimalustele.

Elavjõud on aga ainult üks osa. Teine osa on see, et varustus oleks hooldatud ja ning seda saaks kohe kasutusele võtta. Laskemoona peab olema täpselt nii palju ja veel rohkem, kui on vaja, et venelastele kaotusi tekitada. Kui vastuhakk on aeglane, nõuab päevi või kuid, siis see Venemaale sobib.

Küsimus ei ole NATO võidus, vaid selles, kui inetu see võit on. Venemaal ei ole vaja okupeerida Tallinnat. Ta peab ära võtma kuuks ajaks Põlva, tegema sellest Butša, siis tagasi minema – ja me kõik oleme omavahel tülis. Riik, kaitsevägi, ühiskond, erakonnad. Riigid omavahel ka, sest Venemaa oskab koledust ekspluateerida. Sellega lõhutakse NATOt. Venemaa võib olla sellise ebastabiilsuse eest maksma tuhandeid inimelusid. Nende kultuur ja standardid on hoopis teistsugused.

Kas Venemaa paneb lääne järgmisena proovile Balti riikides?

Seda on raske öelda. Eesmärgiga tekitada ebastabiilsust võib Moskva katseid teha nii ühes kui ka teises kohas. Balti riigid võivad Venemaa jaoks olla mugavaks sihtmärgiks, sest alaliselt siin sellist jõudu ei ole, mis purustaks Venemaa väed ja võimed ka tema enda territooriumil.

Juurde tulevate vägedega on alati see probleem, et nende tulemiseks läheb aega. Küsimus ei ole geograafilises distantsis, vaid selles, kellele nad alluvad ja kui kiiresti tehakse otsus. Kui otsustamisprotsess riikide sees ja vahel venib liiga pikaks, siis saavad venelased koledusi korda saata. Kas nad teevad seda Soomes, Rootsis, Norras, Eestis on iseküsimus.

Kui otsustamisprotsess riikide sees ja vahel venib liiga pikaks, siis saavad venelased koledusi korda saata.

Venemaa usub, et mugavaks eksisteerimiseks peab ta lõhustama kõiki teisi, keda ta peab enda konkurentideks. Üheks selliseks konkurendiks Venemaa jaoks on NATO. See pole sõjalises mõttes tõsi, sest NATO ei konkureeri Venemaaga

Lääs konkureerib Venemaaga ühiskonna arengus, sest lääneriikide ja Venemaa areng käib täiesti erinevatel tasanditel. Kui lääneriikidel läheb hästi, siis võib Venemaa ühiskond hakata rohkem pöörduma sellise elustandardi ja eluviisi poole, mis jätab maavaradest elatuvatele diktaatoritele palju vähem ruumi. 

Kas NATO kollektiivselt ja Eesti individuaalselt on valmis selleks, et Venemaa testib vastupanu n-ö hallis tsoonis, küber- ja hübriidrünnakutega?

Hübriidsete vahenditega testib Venemaa meid juba täna, et läänes ebastabiilsust suurendada. Näiteks ka Venemaa konventsionaalne sõjaline jõud ja tuumarelv on vahenditeks, mida ära kasutada psühholoogilistes operatsioonides – justkui ähvardav rusikas, mis on valmis lööma.

Teised hübriidsed vahendid on sellised, et nende taga pole surmavat jõudu. Venemaa ei suuda nendega isegi ebastabiilsust luua. Näiteks kui mõni aeg tagasi saadeti Eesti veebilehekülgede pihta ummistusrünnakuna 3 miljardit “päringut“, mis oli enneolematu mass – me ei pannud seda isegi tähele. On juhtunud ka seda, et rünnaku tõttu halvatati sularaha väljavõtmine, aga teenus taastati tundidega. Rünnak oli võimalik, sest me olime kehvad, aga samas siiski piisavalt tugevad, et sellest kohe välja tulla.

Kahjuks on Venemaa rumalam kui ülejäänud maailm: ainult toore jõu abil võib ta midagi saavutada.

Ukrainas kaotavad praegu sajad inimesed oma elu põhimõtteliselt samade vahenditega, mida kasutati II maailmasõjas. Juurde on tulnud tänapäeva tehnoloogia. Venemaa arsenalis on nii suurtükivägi kui ka küber- ja infooperatsioonid, kuritegevus, korruptsioon. Selle kõigega ei saa siiski muuta Ukraina riigi kurssi.

Ukraina riigi kurssi saab Venemaa muuta ainult nii, et okupeerib alasid ning selle kaudu tekitab ebastabiilsust. Seega on kõige põhilisemaks ikkagi konventsionaalne sõjaline jõud, sest kahjuks on Venemaa rumalam kui ülejäänud maailm: ainult toore jõu abil võib ta midagi saavutada.

Rääkides tänapäeva tehnoloogiatest, siis Ukraina on olnud edukas meredroonide kasutamises Mustal merel. Kuidas on olukord Balti laevastikuga Läänemerel? Kas me oleme sellisteks olukordadeks valmis?

Ukrainal ei olnud sõja alguses laevatõrjerakette sellisel hulgal ja ulatusega nagu praegu. Eestil, Soomel, Poolal ja Rootsil on täna olemas laevatõrjeraketid laskeulatusega 280 kilomeetrit. Põhimõtteliselt ei ole Läänemerel Venemaal enam mitte midagi teha, kui ta just märkimisväärselt ei täiusta oma laevade kaitset.

Eelmisel suvel nägime, kuidas Venemaa viis Laadoga järvele Kalibr tiibrakette kandvaid laevu. Nüüd kavatsetakse sinna ehitada terve baas, sest see on eemal meie laevatõrjerakettide kättesaadavusest, me ei näe neid seal enam nii hästi. See näitab, kuidas Venemaa tegelikult on probleemide ees.

Ma arvan, et Läänemeri ja selle kaitse ettevalmistamine NATO poolt peaks pärast Rootsi ja Soome liitumist NATOga olema suureks sammuks Venemaale strateegilise dilemma loomisel. Kui sa ründad mõnda riiki, siis kuidas sa kavatsed edaspidi viia kartulit Kaliningradist Peterburi? Kartulit võib olla veel vead, aga igast sõjalaevast saab legaalne sihtmärk. Vene laevastikul ei ole siis enam võimalik purjetada läbi Soome lahe või Gotlandi ja Saaremaa vahelt läbi.

Rootsi ja Soome liitumine NATOga oli Balti riikide jaoks oodatud sündmuseks, aga kuidas täpselt need riigid võiksid panustada meie ühisesse julgeolekualasse?

Soome ja Rootsi liitumisel NATOga on meile avanenud võimalus teha nendega koos operatsioonide planeerimist NATO regionaalsete plaanide raames. Enne meil seda võimalust ei olnud.

See on hästi tähtis, sest agressiooni korral peame olema väga kiired: nii üksuste moodustamise kui ka omavahel koostöö tegemisel. See tähendab otsustamist, planeerimist, aga ka läbi harjutamist. Varem oli see puudu. Piltlikult öeldes: enne saime saata üksteise juurde jalgpallimängijaid, kes demonstreerisid trikke, aga me ei harjutanud omavahel neid kombinatsioone, kuidas me mängima läheme. Nüüd saame harjutada kombinatsioone.

Balti riikide ning Soome ja Rootsi peamiseks koostöövaldkondadeks on meri, õhk, luure, küber. Samas võttes arvesse, et Rootsil ei ole küll Venemaaga maismaapiiri, aga on märkimisväärsed maaväejõud, siis on Rootsil kindlasti võimalus ja roll tegutseda Balti riikides või Soomes oma maaväega.

Balti riikide ning Soome ja Rootsi peamiseks koostöövaldkondadeks on meri, õhk, luure, küber.

Minu jaoks on aga põhiliseks ikkagi õhk ja meri. Soome puhul ehk maa ka, aga seal on oluline nende enda piir Venemaaga. Soome liitumine NATOga pikendas NATO piiri Venemaaga kahekordseks ja seetõttu on Soomel oma riigiski tegemist.

Kindlasti on põhjamaade liitumine sõjalise alliansiga ka Venemaale surve, sest ta ei saa enam arvestada Soome kui neutraalse riigiga. Venemaal puudub nüüd isegi võimalus hakata midagi läbi rääkima. Võimalik on muidugi teha sellist peenemat töötlust nagu tehakse Türgi, Ungari või Slovakkiaga, aga võrreldes varasema, blokivälise ajaga, on nüüd Soomet või Rootsit teisele teele kallutada palju raskem.

Kas Põhja- ja Baltimaad peaksid NATOs olema ühe juhtimise all?

Kui me selle väejuhatusega tahame ühtset sõjalist efekti saavutada, siis jah. Praegu ma julgen öelda, et Norras paiknevad F-35 lennukid (olgu Norra või USA omad) tulevad siia vajadusel sõdima, olemata meiega ühe väejuhatuse all. Põhjamerelt tõenäoliselt lastakse rakette meie operatsioonide toetamiseks.

On vaja taktikalist plaani terve Läänemere ulatuses, mis looks Läänemerel ühe operatsiooniala koos kõigi kaasnevate jõududega.

Sellest tähtsam on aga see, millist efekti me kavatseme Läänemerel saavutada, kas kõik meie võimed on ühtse juhtimise all, mis on pühendunud ühisele eesmärgile ja mis organiseerib neid võimeid eesmärkide saavutamiseks, sõltumata konkreetsest väejuhatusest.

Sellepärast pean ma väga oluliseks NATO juhtimisstruktuuris Läänemere Combined Task Force (ühendatud väejuhatuse) loomist. On vaja taktikalist plaani terve Läänemere ulatuses, mis looks Läänemerel ühe operatsiooniala koos kõigi kaasnevate jõududega. Siis pole vahet, kust poolt läheb NATO Norfolki ja Brunssumi väejuhatuse piir.

Leedu ja Läti saavad endale NATO alalise brigaadi, vastavalt Saksamaa ja Kanada toetusele. Eesti ei saa, kas see on sõjaliselt mõistlik?

Ma arvan, et mõlemal variandil on omad plussid ja miinused. Kui Saksamaa on valmis umbes 5000 sõdurit koos pereliikmetega saatma Leetu ja seal neid rotatsioonidega hoidma, siis see on suurepärane. Meil sellist partnerriiki ei ole.

Küsimus on, et millal NATO alaline võimekus luuakse ja millal võib Venemaa sõjalist agressiooni rakendada.

Lätis teeb Kanada alalise brigaadi loomise nime alles tööd, aga täpselt pole teada, kellest see koosnema hakkab. Ühest küljest on Leedu ja Läti on justkui parema lahenduse saanud, sest neile tuleb alaline NATO brigaad. Aga küsimus on, et millal selline võimekus luuakse ja millal võib Venemaa sõjalist agressiooni rakendada.

Eesti partneriks on britid, kes ütlevad, et brigaad meie diviisi alluvusesse tuleb juba siis, kui oht paistab, mitte alles siis, kui oht rakendub. Minu hinnangul on praegu parem kindel üksus, kellega koos me saame harjutada, kui eesmärk, et alles viie aasta pärast on mingisugune üksus siin.

Alaline brigaad on ka rahaline kulu.

Leedu on öelnud, et ühe mehhaniseeritud brigaadi alalise kohaoleku (nagu sakslased on lubanud) sõjaline taristu maksab üle 500 miljoni euro. Sellele lisandub perede taristu – koolid, poed, lasteaiad. See võib hakata ühel hetkel tagasi tooma, sest riiki tuleb umbes 10 000 välismaalast, kes teenivad palka ja kulutavad. Aga ikkagi tuleb kaaluda, mitusada miljonit me oleme valmis valama betooni, mis ei hakka sõdima.

Omaette probleemiks on, et kui toome juurde 5000 sõjameest, siis nad peavad kusagil ka harjutama hakkama. Nursipalu harjutusväli on heaks näiteks, et juba olemasoleva taristu laiendamine ei pruugi teps mitte lihtne olla. Kas oleme valmis veel üheks Nursipaluks?

Tuleb kaaluda, mitusada miljonit me oleme valmis valama betooni, mis ei hakka sõdima.

Nii et kui leedukatel on väljaõppeala, raha taristu ehitamiseks ja partnerriik, kes on nõus oma inimesed sinna siirma, siis see on väga hea. Aga juhin tähelepanu, et neil ei ole seda veel järgmise paari aasta jooksul. Nii Lätis kui Leedus on selle ajahorisondi jooksul Eestiga sama olukord: partneriigi üksus, millega kokku harjutada, aga mis resideerub mujal.

Kaitsevägi ei ole ebaõnnestunud, sest oleme viis aastat rääkinud, et peame ära lahendama taristu ehitamise ja väljaõppealade küsimuse ning alles siis võiksime mõnele riigile kosja minna ja paluda, et saatke oma 5000 inimest siia. Aga ma ei usu, et neid riike väga palju on, kes tahaksid luua uue baasi välismaale, millega kaasneb nii rahaline kulu kui vaimne kulu sõduritele ja nende peredele, kes peavad mingi aja elama täiesti võõras keskkonnas.

Mida Eesti teeb NATO alalise brigaadi asemel, et oma heidutusvõimet tõsta?

Eesti territooriumil paiknevad üksused kaitsevad Eestit Eestimaa pinnal: tulemusi saavutatakse keset Narvat, Jõhvit, Võrut ja Põlvat. See tähendab aga ka kaotusi. Kui meil on võime, millega saavutada tulemusi 20 või 200 kilomeetri kaugusel piirist, siis liiguvad kaasnevad kaotused meie riigist välja. Seetõttu tuleb vaadata tehnoloogilisi lahendusi, süvavõitlusvõimalusi, kaudtuld, õhuväge jms.

Jalaväge juba on Eestis palju. Meie sõjaaja struktuuris on üle 40 000 mehe, sellest valdav osa on jalavägi. Need brigaadid ja maakaitseüksused koos mõne tuhande briti, ameeriklase ja prantslasega, kes siin juba on, on kõige kiiremad NATO üksused, mida Venemaa vastu välja panna.

Praegu tegutseme selle nimel, et välja arendada tõsist heidutust Venemaa suunal. Selleks, et Venemaa saaks aru, et ta hävib ilma, et meid eriti kahjustada suudaks. Lõime Eesti diviisi – struktuuri, kuhu saab liita nii potentsiaalset brittide mehhaniseeritud üksust kui ka erinevaid seire- ja luurevõimeid, mis tagab meile kaudtulevõimekuse – sõltumata siis sellest, kas see baseerub Apache’i ründekopteritel, F-35 lennukitel või tiibrakettidel.

Mis on Teie hinnangul kolm eeltingimust, mis tooksid Ukrainale lahingväljal edu?

Esiteks peavad riigid otsustama, et nad annavad Ukrainale sõjalist abi, kulutades selleks oma riigi raha ja ostes sõjalisi vahendeid sealt, kust saab. Täna tähendab see veel väljastpoolt Euroopat.

Tuleks lähtuda Eesti ettepanekust Ukraina võidustrateegiaks, mille järgi kõik Ramsteini grupi riigid annavad järgmise paari aasta jooksul Ukraina toetuseks 0,25% SKP-st. See ei ole palju. Praegu investeerib Venemaa Ukraina sõtta kolm korda rohkem, kui 50 Ramsteini grupi riiki Ukraina toetuseks annavad. Ukrainlased on väga vaprad, et nad kolm korda väiksema toetusega suudavad ikka Vene sõjamasinat paigal hoida. See on number üks.

Number kaks on see, et abi peab olema selline, mida sõja võitmiseks vaja on. See tähendab ilma piiranguteta ning abi peab andma kiiresti. Mitte niimoodi jupp-jupi haaval, nagu siiani tehtud on, et täna anname tankitõrjerelvi, homme tanke ja suurtükke ja ülehomme lennukeid. Relvad peavad võimalikult kiiresti Ukrainasse kohale jõudma.

Ukrainlased on väga vaprad, et nad kolm korda väiksema toetusega suudavad ikka Vene sõjamasinat paigal hoida.

Samuti tuleb jätkata ukrainlaste väljaõppega. Seda igal tasandil: kui meie poleks saanud lisaks sõjalisele väljaõppele 1990-ndatel ja 2000-ndatel ka muud demokraatia väljaõpet ehk riigikorralduse kultuuri väljaõpet, siis me oleksime täna Ukraina seisus. Meie riigimasin logiseks, oleks sõltuv korruptsioonijuhtumitest ja Venemaa mõjutustegevustest ja kõigest muust.

See ei tähenda, et ukrainlased vajavad järele aitamist igas valdkonnas, sest paljusid asju oskavad nad teha pareminigi kui meie. Aga kus saab toetada, seda peaksime tegema. See võib tähendada ka mõne funktsiooni üle võtmist, olgu selleks siis tervishoid ja meditsiin või demineerimine, ülesehitus või lausa tsiviiltaristu kaitse õhurünnakute eest ja õhuseire – kõik see on juba suuremate koalitsioonide küsimus. 

Tänavu on palju tähelepanu saanud Emmanuel Macroni sõnavõtt sellest, et lääneriikide vägede viimine Ukrainasse ei ole välistatud. Mida sellest arvata?

Macroni sõnadest on mulle jäänud pigem mulje, et ta ei taha viia võõrvägesid Ukrainasse sõdima, vaid esitas võimaluse, et lääneriikide sõdurid vabastavad ukrainlaste ressursi tagalas, selleks et ukrainlased saaksid ise minna lahingusse.

Sõjakauge inimene ei tee sellel loomulikult vahet. Ent kui me läheme Ukrainasse remontima enda saadetud haubitsaid või saadame taastusravi eksperte, siis kas see oleks boots on the ground (sõdurisaapad Ukraina pinnal)? Aga see on ju see, mida Macron on öelnud.

Ukrainale oleks see kasulik, meile oleks see väärtuslik kogemus ja Venemaale oleks see kahtlemata sõnum. Täna võib venelane tappa mõne välismaise vabatahtliku, kes on sinna läinud ja me kehitame nõutult õlgu. Aga siis saame öelda, et meie riigi esindus on Ukrainas, mitte Venemaaga sõdimas, kuid toetab Ukraina funktsioone ning nüüd peab Moskva arvestama, et Lvivi linnas on kõik kasarmute koristajad eestlased.

Miks on lääneriikidel nii raske ennast kokku võtta?

Läänele meeldib rääkida Venemaast kui ohust, aga teeme seda sama suhtumisega kui rääkides vähihaigusest või mõnest muust riskist, mille puhul oleme üsna veendunud, et meiega seda siiski ei juhtu. Me ei muuda oma eluviise, ei investeeri ühte, teise või kolmandasse asja ja oleme lihtsalt väga aeglased. See on probleem. Mina näen kulutuld teisel pool oma aeda, hispaanlased-prantslased ei näe. Nemad võib-olla tunnevad suitsu või kuulevad läbi minu juttude, et põleb. Erinev ärevuse tase Euroopa riikides on arusaadav, aga isegi Eestis arvab palju inimesi, et küll läheb mööda.

Teeme hoolsalt ja korralikult, aga meil ei pruugi selleks aega olla.

Ukrainast rääkimine on popp ja moodne, Venemaa ohust rääkimine on veelgi moodsam. Sellepärast muudkui räägitakse ja räägitakse, aga tegusid napib. Paljud protsessid kulgevad täna täpselt samamoodi kui kolm aastat tagasi, mitte kiiremini. Jah, teeme hoolsalt ja korralikult, aga meil ei pruugi selleks aega olla.

Peame tegema rohkem tööd, peame investeerima rohkem kaitsesse, aga peame ka tegema asju kiiremini ja leidma teistmoodi lahendusi. Isegi siis, kui tulemus on meie unistustest madalama kvaliteediga. Muidu on samamoodi kui vähiga – lähen teen suitsu edasi ja loodan, et mind see ei taba.