Märgid viitavad Venemaa toime pandud keskkonnasõjakuriteole Donbassis

Pärast kaheksa aastat kestnud hübriidsõda Ukraina Donbassi aladel on väga raske mõista, millistes tingimustes on see Ukraina osa elanud pärast de facto Ukraina jurisdiktsiooni alt väljaviimist 2014. aastal. 24. veebruaril 2022 mitmest suunast alanud Venemaa sissetung juhib tähelepanu veel rohkem kõrvale probleemilt, mis on kasvanud 2014. aastast alates: taristu seisukorra halvenemine ja sellega kaasnevad riskid keskkonnaohutusele selles tööstuspiirkonnas.

Need riskid on nüüd muutunud kriitiliseks, seejuures ei ole ohus ainult kohalikud elanikud, vaid ka külgnevad Ukraina alad. Isegi kui Venemaa mingi ime läbi tõmbaks homme väed Ukrainast tagasi, kaasa arvatud Donbassist, nõuavad veega täitunud söekaevandused ja nendega seotud keskkonnaohud Ukraina keskvõimu ja rahvusvahelise üldsuse vältimatut tähelepanu.    

Murekohad ja lähenev oht

Nagu alloleval kaardil näha, paikneb suurem osa neist kaevandustest niinimetatud rahvavabariikide poolt 2014. aastast okupeeritud alal. Hiljutiste andmete järgi on piirkonnas 220 kaevandust, neist 38 on venemeelsete kontrolli all oleku kestel veega täitunud.

Kohalike ekspertide sõnutsi on kontrollimatud üleujutused toonud kaasa rea probleeme. Veega täitunud kaevandused põhjustavad üleujutusi maapinnal, maavärinaid, plahvatusohtliku ja mürgise gaasi leket, taristu kahjustusi, mulla kvaliteedi halvenemist ning lõpuks ka pinna- ja põhjavee reostust.

Põhja- ja pinnavee reostus ongi suurim murekoht, sest paljudes neist kaevandustest on ohtlikke keemilisi aineid ja mõnel juhul radioaktiivseid jääke, mis lahustuvad vees ning leostuvad põhjavette ja jõgedesse. Olukord kaevandustes hakkas halvenema pärast 2014. aastat, mil Venemaa alustas sõda Ukrainas, kuid eriti ohtlikuks on see muutunud alates 2016. aastast, kui separatistid niinimetatud rahvavabariikidest otsustasid lõpetada vee väljapumpamise mõnest kaevandusest, ilmselt kokkuhoiu mõttes. Neist halvimas seisus olid Rodina, Pervomaiska ja Holubivska kaevandus, kus leidub mürgiseid kemikaale ja mis on maa-aluste hüdroloogiliste ühenduste kaudu otseselt seotud selliste teisele poole rindejoont jäävate kaevandustega, nagu Zolote, Karbonit, Raduha ja Hirska.

Nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eksperdid ennustasid, tõi nende kaevanduste veega täitumine kaasa kaevandusvee kontrollimatu sissevoolu hüdroloogiliselt ühendatud Zolote kaevandusse, kuhu tuli paigaldada avariipumbad, et ära hoida kõige hullemaid stsenaariume, mille korral mürgine kaevandusvesi oleks üle ujutanud ligikaudu 6000 hektarit maad ja umbes 80 000 inimesel olnuks võimatu jääda Kirovski, Pervomaiski, Zolote, Hirske ja Karboniti linna.

Kuivõrd Zolote ei suutnud aga niivõrd suure vee sissevooluga hakkama saada, juhtis see vee otse Komõšuvahha jõkke, mistõttu ongi sõjakuritegusid dokumenteeriva organisatsiooni Truth Hounds aprillis 2021 võetud proovide järgi jõevee füüsikalis-keemilised näitajad nüüdseks tunduvalt üle normi. See on iseäranis ohtlik, kuna vesi piirkonna väiksematest jõgedest, nagu näiteks Komõšuvahha, jõuab välja Severski Donetsi veehoidlasse, kust OSCE andmetel saab oma joogivee 70 protsenti Donetski ja 30 protsenti Luhanski elanikest. Ukraina Rahvusliku Teaduste Akadeemia hüdrogeoloogi Jevgeni Jakovlevi viimaste uuringute järgi ei ole 90 protsenti väljastpoolt ühisveevärki võetud veest joomiskõlblik. Enamgi veel, Riikliku Strateegiliste Uuringute Instituudi peakonsultandi Serhi Ivanjuta sõnutsi ohustab veehoidlate reostus ajutiselt okupeeritud Donetski ja Luhanski oblastis tugevasti piirkonna 300 000 elanikku.

Kohalikud juba kurdavadki sotsiaalmeedias, et kraanivesi on imelikku värvi, maitseb nagu valgendi ning põhjustab kõhuvalu ja -krampe. Peale selle on meedia kajastanud hulka maalihkeid ja -vajumisi ning gaasiplahvatusi elumajade keldrites, sest kaevandustesse kogunev vesi nõrgestab pinnast ja surub süttimisohtliku metaani maapinnale.

OSCE keskonnaeksperdi Dmitri Averini väitel võib pinnase settimist juba näha Donetski-Makijivka-Hartsõzki, Toretski-Horlivka-Jenakijeve (Junkomi kaevanduse lähedal), Šahtarski-Snižne-Hrustalnõi ja Dolžanski, Sorokõne ja Zolote-Kadijivka-Altši piirkonnas.

Veega täitunud kaevandused põhjustavad üleujutusi maapinnal, maavärinaid, plahvatusohtliku ja mürgise gaasi leket, taristu kahjustusi, mulla kvaliteedi halvenemist ning lõpuks ka pinna- ja põhjavee reostust.

Kõige rohkem teeb siiski muret Junkomi kaevandus (objekt Klivaž), kus 1979. aastal korraldati tuumaplahvatus. Plahvatuse eesmärk oli vabastada pinnasest mürgine ja kergestisüttiv metaan, et kõrvaldada gaasilekked. Plahvatus kujunes paraku täielikuks ebaõnnestumiseks, sest gaasi väljaimmitsemine jätkus. Peale selle hakkas tuumaplahvatusest tekkinud klaasistunud seintega kapsel plahvatuskoha ümber veega täituma, seega tuli paigaldada pumbad vältimaks keskkonnakatastroofi. 2018. aastal vee väljapumpamine järk-järgult siiski lõpetati ja praeguseks on kaevandus veega täitunud.

Eksperdid ennustasid septembris 2021 BBC-le antud intervjuus, et radioaktiivne reostus tõuseb kaevanduses pinnale 8–12 aastat pärast vee alla jäämist ning veel kolme kuni kümne aasta pärast jõuab Kalmiuse jõkke ja Severski Donetsi veehoidlasse. Veelgi enam, selle ennustuse järgi võib reostus põhjavette jõuda juba kolme aasta jooksul.

Muretsema paneb aga see, et sõltumatute ekspertide 2020. aasta juulis tehtud mitteametlike mõõtmiste järgi on radionukliidide summaarne kontsentratsioon ümbruskonna põhjaveekihtides, objektist viie kilomeetri kaugusel, juba saavutanud tervisele ohtliku taseme, sest vee mõõtmised näitavad, et radionukliidide tase jääb vahemikku 2060–3502 bekrelli kilogrammi kohta. Seda arvu ametlikult kinnitada ei saa, kuna rahvusvahelisi organisatsioone piirkonda ei lubata.

Juhul kui see on ikkagi õige, tähendab see, et radionukliidid on juba jõudnud ümbruskonna vette, muutes selle joogikõlbmatuks ja elusorganismidele ohtlikuks. Võrdluseks, kui Rootsis pärast Tšornobõli tuumaõnnetust mõõdeti metssigade tseesium-137 taset, kehtestati liha müügil lubatud piirmääraks 1500 bekrelli kilogrammi kohta, kusjuures Rootsi toiduamet soovitas seda liha üldse mitte süüa.

Ametlikult kinnitatuna kujutaks selline keskkonnakahjustus endast sõjakuritegu Rooma Statuudi 8. artikli 2. lõike IV punkti järgi ning on karistatav sõjalisel ja muul vaenulikul eesmärgil keskkonna mõjutamise keelustamise konventsiooni (ENMOD) alusel.   

Peale selle, Genfi konventsiooni lisaprotokolli 91. artikli punkti 3661 järgi peab pool, kes on rikkunud nimetatud konventsioone või nende protokolle ja põhjustab keskkonnakahju, kahju tuvastamisel hüvitama kasusaajale tekitatud kulutused. Venemaa ei saa välja tõmmata oma „rohelised mehikesed tegid seda“ kaarti, kuivõrd punkti 3661 järgi võib konfliktiosaline olla kohustatud maksma kompensatsiooni isegi juhul, kui talle ei saa süüks panna konventsioonide ja protokolli reeglite või mõne muu relvakonfliktiõiguse normi konkreetset rikkumist.

Praegune olukord

Tehnikadoktori ja hüdroloogi Jevgeni Jakovlevi kinnitusel on praeguseks tagasipöördumatud muutused juba toimunud ja keskkonna edasise halvenemise määr sõltub nüüd sellest, kui kaua niisugused tingimused jätkuvad. Jakovlev hoiatab, et mida kauem me ootame, seda rohkem maad ujutatakse tugevasti üle ning pinnase tugeva sooldumise tõttu vähenevad võimalused tegelda põllumajandusega. Jakovlevi hinnangul jätkub ka pinna- ja põhjavee kvaliteedi halvenemine. Ja see muudab selle joomiskõlbmatuks.

Vahepeal on niinimetatud Donetski ja Luhanski rahvavabariigi (DRV ja LRV) võimud koos Venemaaga probleemi avalikkuse eest varjanud. Aprillis 2018 avaldas DRV söe- ja energeetikaministeerium, et nad ei näe mingisugust kaevanduste üleujutamisest tuleneda võivat ohtu, tuginedes järeldustele, milleni olid jõudnud Vene eksperdid Peterburist Šahtoprojekti Instituudist, Moskvast föderaalsest Gidrospetsgeologijast ja VNIMPI Projekttehnologijast. Intervjuus Deutsche Wellele 21. detsembril 2021 väitis DRV esindaja samal moel, et erinevalt tänapäeva Ukraina keerulisest keskkonnaolukorrast DRVs keskkonnaseisund ei halvene. Kolmepoolse kontaktgrupi (TCG) Ukraina delegatsiooni juhi Leonid Kravtšuki sõnul ei olnud Venemaa sellegipoolest nõus lubama OSCE ökoloogiamissiooni vaatlejaid Ukraina ajutiselt okupeeritud aladele olukorda jälgima.

Kohalikud kurdavad sotsiaalmeedias, et kraanivesi on imelikku värvi, maitseb nagu valgendi ning põhjustab kõhuvalu ja -krampe.

Selle artikli jaoks intervjueeritud TCG majanduse taastamise töörühma anonüümseks jääda soovinud liikme sõnutsi on Donbassi piirkonna üleujutatud söekaevandustest lähtuvaid ökoloogilisi riske arutatud juba mitu aastat. Suvel 2021 suutis kolmepoolne kontaktgrupp lõpuks kokku panna töörühma, kus on osalejaid Kiievist, Moskvast, Donetskist ja Luhanskist, et kaaluda võimalikke meetmeid ohtude vähendamiseks. Nende vaatlusala piirdub aga kontaktjoone lähikonnaga. See piirang kehtestati, sest separatistid ei soovinud, et inspekteeritaks Junkomi kaevandust, mis ei asu kontaktjoone lähedal. Peale selle, kuna Junkomi kaevandust peetakse tuumarajatiseks, ei saaks kontaktgrupi tellitud OSCE eksperdid seal niikuinii vajalikke uuringuid teostada, kuna selline kontroll kuulub eranditult Rahvusvahelise Tuumaenergia Agentuuri (IAEA) pädevusse. 

Ukraina kaitseministri Oleksi Reznikovi sõnade järgi on Ukraina pikka aega nõudnud IAEA vaatlusmissiooni kohalekutsumist, kuid Venemaa, kes tegelikult kontrollib niinimetatud rahvavabariike, ei lubanud seda kuni detsembrini 2021, mil IAEA inspektoritel avanes tänu kolmepoolse kontaktgrupi vahendamisele võimalus – IAEA taotlusel – külastada kaht rajatist, üht Luhanskis ja teist Donetskis. See visiit ei toonud kaasa mingeid muudatusi, sest kontaktgrupi intervjueeritud liikme väitel viidi eksperdid ainult kahte kohta, mida IAEA oli regulaarselt külastanud kuni 2015. aastani. Üks külastatud objektidest oli onkoloogiakliinik Luhanskis ja teine metallurgiainstituut Donetskis. Ei ole vaja olla tuumateadlane, et mõista – nendest rajatistest lähtuv reostusrisk ei ole märkimisväärne.

Seetõttu on küsimus endiselt aktuaalne ja rahvusvaheline üldsus eesotsas IAEAga peaks sellesse tõsiselt suhtuma, kuivõrd Venemaa ja niinimetatud Donetski ja Luhanski võimud ilmselgelt ei soovi asjaga tegelda. Tõsiasi, et Venemaa võtab ametlikult vastutuse ajutiselt okupeeritud Ukraina aladel elavate kaasmaalaste elude eest, kuid tegelikkuses laseb levida potentsiaalselt katastroofilisel reostusel, on kindlasti midagi, millest Donbassi ja Venemaa inimesed peaksid kuulma.

Võimalikud lahendused

Keset nüüdset täiemahulist sõda Ukrainas ei saa praegu peale Ukraina igakülgse toetamise veel midagi teha. Siiski tuleb silmas pidada, et kohaliku elanikkonna jaoks halveneb keskkonnaseisund iga päevaga kiiresti ja on täiesti võimalik, et kui lähiajal midagi ette ei võeta, muutub piirkond osaliselt või täielikult elamiskõlbmatuks. Peale selle, kui reostus jõuab kohalike jõgede ja järvedeni, on vaid aja küsimus, millal tuumajäätmed saastavad teisigi piirkondi.

Kui Venemaa viimasest sissetungist tulenevaid ohte suudetakse ohjeldada või tagasi pöörata, võib olla võimalik – ja eluliselt tähtis – IAEA eksperdid sündmuskohale tuua. Formaalsused on teisejärgulised.

On täiesti võimalik, et kui lähiajal midagi ette ei võeta, muutub piirkond osaliselt või täielikult elamiskõlbmatuks.

Seejärel on Jevgeni Jakovlevi väitel tähtis tagada, et paigaldataks arteesiaveesüsteem, mida soovitab ka Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv. See oleks kõige säästvam viis tarnida saastevaba vett. Jakovlevi sõnutsi on praegu Donetski oblastis kaks miljonit kuupmeetrit arteesiavett ja Luhanskis neli miljonit, mis tähendab, et nendest varudest võiks lähitulevikus pakkuda kohalikule elanikkonnale ohutut joogivett. Samal ajal peab kohalik elanikkond olema valmis olukorra tõenäoseks edasiseks halvenemiseks maalihete, üleujutuste ja taristu kahjustumise kujul. Jakovlevi arvates on see vältimatu.

Kolmandaks, keskkonnaalgatuste keskuse Ecodia energiaosakonna juhataja Konstantin Krinitskõi sõnade järgi võib mõni selle probleemi lahendus hõlmata vee puhastamist, et muuta see tehniliste vajaduste või soojusenergia tootmiseks ohutuks.

Võimalikest lahendustest hoolimata ei ole aga ükski neist ellu viidav seni, kuni Venemaa Ukrainas sõda peab. Praegu peavad jääma ja jäävadki ilmselgelt esikohale praeguse sõja probleemid.