Marek Kohv: Miks sõda Ukrainas tänavu ei lõppe?

Praeguseks on üsna tõenäoline, et tänavu ei suuda ei Ukraina ega ka Venemaa rindejoonel olulisi muutusi läbi suruda. Mõlemad pooled on kahe sõja-aastaga lihtsalt liiga palju kulunud ja vajavad aega, et oma ressursse taastada. Venemaa on oma niigi kurnatud majanduse suunanud sõjatööstuse heaks ja taastab oma varusid jooksvalt, ehkki mitte küll sellise kvaliteedi ja mahuga nagu Vene ametlikud kanalid seda paista lasevad. Kuid siiski on Venemaa sõjalisel võimekusel 2024. aastal Ukraina ees eelis.

Meil läänes tuleb luua kõik eeldused selleks, et Ukraina suudaks vähemalt järgmisel aastal lahinguväljal edu saavutada. Eesti kaitseministeeriumi välja pakutud pikaajaline strateegia Ukraina sõjalise võidu osas on piisav (näiteks see, et iga Ramsteini koalitsiooni riik panustab 0,25% SKT-st Ukraina sõjaliseks abiks). Kui riigid selle järgi käituksid (korraga, mitte jupphaaval), oleks Ukraina sõjaline võit omal territooriumil teostatav.

Väljaspool lahinguvälja

Sõda ei lõpetata siiski ainult lahinguväljal. Sõja lõppemiseks peab selle otsuse tegema kas ründava poole juhtkond, öeldes, et püstitatud eesmärgid on saavutatud, või siis kaotava poole juhtkond, öeldes, et kapituleerub. Ukrainal ei ole võimalik kapituleeruda, sest neile on see eksistentsiaalne sõda. Ei taha isegi ette kujutada, mis järgneks Ukrainas, kui seal saaksid võimule okupandid. Agressor on ise andnud võimaluse selliseks sissevaateks Butšas, Izjumis, Hersonis ja paljudes teistes okupeeritud kohtades.

Samas on Putin oma kõnedes korduvalt öelnud, et Venemaa eesmärk Ukrainas ei ole muutunud ja seda ei ole ka siiani saavutatud. Mäletatavasti oli üks eesmärk Kiievi legitiimse valitsuse vahetus. Me ei peaks arvama, et pelgalt territooriumite hõivamine või kaotamine muudaks agressori tahet. Ukraina võit lahinguväljal on kindlasti üheks eelduseks, et seda üldse Kremlis arutama hakataks.

Putin on oma kõnedes korduvalt öelnud, et Venemaa eesmärk Ukrainas ei ole muutunud.

Putini režiimi iseeneslik üleöö puhastumine ja sõja lõpetamise kuulutamine on ebareaalne. Samamoodi ka selle valmidus iseennast tribunali alla anda. Režiimi vahetus saab olla vabatahtlik, mis on vähetõenäoline. Isegi kui see tõesti juhtuks, kaupleks vana režiim endale välja immuniteedi oma kuritegude suhtes. Nii nagu oli Venemaa viimasel sisulisel võimuvahetusel, kui Putin tagas dekreediga Jeltsini puutumatuse. Jeltsinit ohustasid tol korral küll siiski eelkõige siseriiklikud korruptsiooni uurimised.

Teine variant on, et vana režiim kukutakse ja selle liikmed antakse kohtu alla. Hetkel on see stsenaarium samuti ebatõenäoline. Kui kahte võimalust võrrelda, siis ajalooliselt on suurem tõenäosus pigem teise teostumiseks, kuid selle eelduseks on piisav rahulolematus ühiskonnas. Lähimineviku näited on 2000. aastal Slobodan Miloševici võimult lahkumine või ka Viktor Janukovitši võimult eemaldamine 2014. aastal. Peab siiski märkima, et Venemaa ühiskonna tänane allasurutus on oluliselt suurem kui Serbias või Ukrainas see omal ajal oli.

Luureandmed kasutusse

Venemaa juhtkonna mõjutamiseks ja sõjamasina kägistamiseks on vajalik jätkata Venemaa vastaste sanktsioonidega. Praegu kehtivaid sanktsioone tuleb rakendada nii, et neist ei saaks mööda hiilida. Venemaa praeguse eliidi lähikondsete mugav ja külluslik elu Läänes tuleb täielikult keelata. Varifirmade ja -isikute nimel olevad varad tuleb samuti külmutada või konfiskeerida.

Kuidas seda teha? Oluline on meeles pidada, et igal endast lugupidaval Lääne eriteenistusel on tõenäoliselt olemas ülevaade oma riigis paiknevatest Venemaa juhtkonnaga seotud isikutest ja nende kommunikatsioonist kodumaaga.

Tuleb kaaluda, kas võiks lubada erinevate luuredistsipliinide kogutud teabe põhjendatud kasutamist ühe alusena Vene varade külmutamisel või konfiskeerimisel.

On mõistlik arutada, kas ja kuidas saaks agressori eliidi varasid konfiskeerida ka lihtsustatud korras. Tavaliselt ei koguta luureinfot mõttega, et seda saaks kasutada ka kohtus, vaid selle eesmärk on luua olukorrateadlikkust ja aidata teha informeeritud otsuseid riigi kaitsmiseks. Praegu on aga sobiv aeg, et kaaluda, kas võiks lubada erinevate luuredistsipliinide kogutud teabe põhjendatud kasutamist ühe alusena varade külmutamisel või konfiskeerimisel.

Elame ajastul, kus luureinfo põhjal on võimalik peaaegu ükskõik kus maailma paigas terrorist hävitada, seega võiksime olla avatud vähemalt arutelule, kuidas luureandmeid saaks kasutada Venemaa varade kaardistamiseks ja vähemalt ajutiseks külmutamiseks kuni asjaolude selgitamiseni kohtus. Praegu lähenevad Euroopa riigid luureteenistuste info kasutamise ulatusele ja nende mõjule kohtuprotsesside käigus väga erineval moel.

Sõjatööstuse tähtsus

Täiendavat toetust vajab Ukraina kodumaine drooni- ja raketitööstus, sest ainult nii saab Ukraina mõjutada Venemaad tema enda territooriumil. Need rünnakud viivad teadmise sõjast ka Vene ühiskonnani. Kui rünnakuid tohib teha vaid Ukraina enda relvadega, saavad oma näo säilitada need riigid, kes kardavad eskalatsiooni, kui NATO liikmesriigi antud relvastusega rünnatakse Venemaa territooriumi.

Vene juhtkond, ükskõik kui autokraatlik, sõltub siiski oma rahva arvamusest ja hoiakutest. Elades pideva raketirünnaku hirmu all ja tundes kasvõi seda murdosa Ukraina ühiskonnale osaks saanud õudustest, võib ka Vene ühiskonna avalik arvamus ja toetus sõjale muutuma hakata. Praegu on Venemaa ühiskonna toetus sõjale veel valdav. Isegi Vene sõdurite emade ja abikaasade ühendused ei võitle mitte sõja vastu, vaid oma lähedase võimalikult kiire rindelt naasmise poolt.

Ukraina sõjaliseks võiduks ei piisa aga kodumaisest tööstusest, Lääne toetus peab jätkuma sellises mahus, et Ukraina suudab lahinguväljal Venemaad oma riigis lüüa. Hetkel on suur puudus õhutõrjesüsteemidest ja -moonast, kuid õhutõrje on eelkõige kaitsevõime. Selleks, et uut pealetungi sooritada, on vaja ülekaalu kaudtules, see tähendab, et juurde on vaja tohutul hulgal suurtükimoona ja -süsteeme.

Sõjatööstuse ettevõtted ootavad tellimust, mitte kihutuskõnet.

Lisaks on vaja täiendavaid kaugele ulatuva mõjuga relvasüsteeme, et mõjutada Vene üksuste sõlmpunkte ja häirida logistikat ning staapide tööd. Ning muidugi on vaja veel tehnikat, varustust ja väljaõppinud inimesi. Pole olemas ühte relvasüsteemi või laskemoona tüüpi, mis võluväel ukrainlaste probleemid lahendaks. Ukrainas käib täiemahuline konventsionaalne sõda, milles eduks on vajalik kõikide väeliikide ja erinevate relvasüsteemide koostööd. Kehtib aksioom: kvantiteet on omaette kvaliteet.

Praegu on seis nukker: Lääne varud on ammendumas ja uued tootmisvõimekused pole veel piisavad. Paljud 2022. ja 2023. aastal antud moonatootmise mitmekordistamise lubadused saavad teoks alles selle või järgmise aasta lõpuks. Poliitikute üleskutsed avalikkuses tööstustele tootmise suurendamiseks on küll julgustavad, kuid samas loosunglikud, sest ettevõtted ootavad tellimust, mitte kihutuskõnet.

Sõjatööstus vajab kindlust, et kui nad investeerivad uutesse liinidesse ja personali, siis saavad nad selle investeeringu tagasi. Lääne valitsuste leigus sõjatööstusega pikaajaliste lepingute sõlmimisel on arusaamatu, sest riikide laod on juba tühjenemas, paljud riigid suurendavad oma kaitse-eelarveid (seega hankeid) ning Ukraina abistamine on päevakorras kindlasti ka järgmised kolm-neli aastat.

Venemaa oht jääb

Paradoksaalselt ei kao Vene oht kuhugi ei Venemaa kaotuse ega ka võidu korral Ukrainas.

Esimesed juhul on režiimil tõenäoliselt suur surve korraldada kuskil mujal asenduseks võidukas avantüür ja teisel juhul võib režiimil olla tuul tiibades ning pimestatuna oma edust „NATO vastu“ kiusatus kuskil oma viimast avantüüri korrata. Seega, kui tahame Ukraina võitu lahinguväljal ja panustame sisemistele muutustele Venemaal, peavad lääneriigid hoidma pikaajalist valmisolekut. Lõpuks kaitseme iseennast.