Mäng täispanga peale

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine Venemaa poolt ületab suurel määral augusti algul arenema hakanud kriisi piirid. Nüüd ei käi jutt enam Gruusiast ja tema juhist. Panused on otsustavalt tõusnud.

Nähtavasti otsustas Moskva mängida va banque ning võtta enda kanda külma sõja järgse teise aastakümne lõpuks maailmas kujunenud kummalise ja paljuski loomuvastase rahvusvaheliste suhete süsteemi hauakaevaja rolli.

Sellel, mis sundis Kremlit nii järsult mängu pinevaks ajama ja loobuma veel kõigest nädala eest arutusel olnud stsenaariumidest, võib olla mitmeid põhjusi.

Esiteks oli Venemaa juhtkond, nagu ka valdav osa vene ühiskonnast, sõna otseses mõttes šokeeritud Lääne ulatuslikust ja üksmeelsest toetusest Mihheil Saakašvilile. Moskva tõepoolest ei mõista, kuidas saavad Euroopa ja USA suhtuda nii sõbralikult inimesse, kes on süüdi sõjakuritegudes ja tallab jalge alla kõik, mille eest seisab väsimatult „tsiviliseeritud maailm”.

Võib isegi öelda, et kunagi varem ei ole mentaalne konflikt olnud nii terav kui praegu. Venemaa meelest ei avaldu Lääne seisukohas isegi mitte enam topeltstandardid, vaid avalik künism, mis ei mahu kuidagi tavapärase poliitika raamesse. Nii emotsionaalne õhustik ja tunne, et Lääne pealinnadega on lihtsalt „mõttetu kõnelda”, muutsid kahtlemata Moskva positsiooni palju radikaalsemaks.

Teiseks sai selgeks, et sõjalisi saavutusi ei õnnestu poliitiliselt kindlustada. Venemaa sammud ei leidnud maailmas (ja mitte ainult Läänes) mõistmist ning Moskva kohtas ÜRO Julgeolekunõukogus ühtset vastuseisu Venemaa katsetele lisada nõukogu resolutsiooni „kuus printsiipi” sellises redaktsioonis, mis sobis kõige enam Venemaa huvidega.

Moskva pidas võimatuks oma sõnade söömist isegi näo säilitamise hinnaga.

Selgus, et Gruusia territoriaalse terviklikkuse tunnustamist peetakse hädavajalikuks eelduseks dokumendile, mis võinuks käivitada niinimetatud Kosovo stsenaariumi, just selle „rahvusvahelise arutelu alustamise staatuse küsimuses”. Muide, kui 1999. aastal võeti vastu resolutsioon 1244, mis lõpetas NATO sõja Belgradiga, lisati sinna nimelt Venemaa nõudmisel Jugoslaavia territoriaalse terviklikkuse tunnustamise säte, ehkki juba toona kahtlesid vaid vähesed Kosovo eraldumise pöördumatuses.

Praegu ei soovinud Moskva samasuguse mudeliga nõustuda, peljates ilmselt, et selle järeleandmise kiiluvees avaldab Lääs Venemaale veel enam survet, mis muudab sõjalised saavutused üldse mõttetuks. Tõsisesse ohtu sattus ka Venemaa sõjaväelaste rahuvalvestaatus: Saakašvilil õnnestus muuta Venemaa konflikti osapooleks ja selles ka maailma veenda.

Kolmandaks etendasid nähtavasti oma osa ka sisemised tegurid. Sõja ümber kujunenud ühiskondlikus õhkkonnas oli juba raske selgitada inimestele diplomaatilise taganemise vajadust isegi tingimustes, kus Kreml kontrollib televisiooni.

Võib öelda, et panuste järsule tõstmisele sundis just tunne, et Venemaalt võidakse järjekordselt ära võtta võit, mille kohta ta isegi mingil määral õigustatult arvab, et see saavutati täielikus vastavuses üleüldiste kõlbeliste ja sõjalispoliitiliste reeglitega. Jääb mulje, et tunnustamisotsus langetati just seepärast, et võtta võimalus mis tahes taganemiseks ning muuta sel moel Abhaasias ja Lõuna-Osseetias kujunenud olukord pöördumatuks. See ei näita enesekindlust, küll aga valmisolekut suurelt riskeerida. Kõigile on selge, et nüüd saab langetatud otsusest loobuda ainult täieliku, tingimusteta kapitulatsiooniga.

Kas selle juures kasutati ära kõik diplomaatilised võimalused ja kavalad tiibmanöövrid? Ei, ei kasutatud. Kas Venemaa tahtis neid üldse tõemeeli kasutada? Mingi hetkeni kindlasti, kuid nende perspektiivituses veenduti üsna kiiresti. Polnud kahtlust, et Lääs ei soovi Venemaa strateegilist võitu, mis oleks tähendanud viimase mõjusfääri kehtestamist. Samal ajal oli USA äärmiselt nördinud, et ta ei olnud suuteline kaitsma oma liitlast, see oli üliriigi jaoks väga solvav. Moskva aga pidas sama võimatuks oma sõnade söömist isegi näo säilitamise hinnaga, mida olnuks vahest võimalik saavutada.

Igal juhul algas nüüd uus etapp. Venemaa muutis otsustavalt kurssi, loobus katsetest taotleda oma sammude välist legitiimsust, õieti isegi katsetest tegutseda õiguslikes raamides. Panus tehti ainuüksi oma jõule (sest kellelegi teisele pole ju toetuda) ning veendumusele, et naaberriigid hakkavad tõsiselt mõtlema sellele, kes on piirkonnas tegelik „boss”. Kui nõukogudejärgses ruumis kalduvad vaekausid juba Venemaa kasuks, siis omandab tegeliku sisu ka küsimus rahvusvahelise süsteemi uute mängureeglite kehtestamisest, mille väljatöötamisel oleks Moskva võrdväärne partner.

Selle huvides on kaalule pandud kõigi Euroopa poliitika ja julgeolekuga seotud institutsioonide tõsiseltvõetavus: NATO, OSCE, Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu. Nende tormiline reaktsioon oli ennustatav, aga küsimus seisab selles, kas nad suudavad ette võtta midagi konkreetset. Varasemate aastate kogemus sunnib sellele vastama negatiivselt – kõigi nende organisatsioonide mandumine algas juba ammu ja on üha süvenenud. Tõsi, Venemaa demarš võib vähemalt teatud ajaks taastada nende ühtsuse ja üksmeele. Siis jääb Moskva ebasõbralike või isegi vaenulike struktuuride tihedasse rõngasse, kes kõik suudavad anda oma panuse isolatsiooni süvendamisel ja surve avaldamisel.

Kuid mingit kindlust, et see ka tegelikult juhtub, ei ole. Transatlantiline ühtsus lagunes 1990. aastatel väga järsult, traditsiooniliste alliansside sisesuhted on äärmiselt keerulised. Pole muidugi kahtlust, et ühise vaenlase olemasolu aitab alati kaasa konsolideerumisele – saavutasid ju EL ja NATO eelmise sajandi teisel poolel nii suurt edu just Nõukogude ohu tõttu. Kuid maailm on võrreldes külma sõja ajaga täiesti teistsugune ning rahvusvaheline poliitika ei piirdu enam kaugeltki kahe bloki vastasseisuga.

Dmitri Medvedev teatas, et külma sõja väljavaade Kremlit ei heiduta: „Me oleme elanud teistsugustes tingimustes ja elame selle üle ka nüüd.” President ei olnud küll päris täpne. „Teistsugustes tingimustes” elas tegelikult hoopis teine maa, mis oli oluliselt võimsam ja tugevam nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt.

Moskva käitumine ei näita enesekindlust, küll aga valmisolekut suurelt riskeerida.

Pealegi, kui aus olla, siis neid ..teistsuguseid tingimusi” üle ei elatud. Kui võrrelda tänase Venemaa potentsiaali Lääne kogupotentsiaaliga, ei ole Venemaal vastasseisu puhul mingeid šansse.

Kuid planeedil valitsev olukord ei luba konflikti tulemust külma sõja analoogiaid kasutades kuigi edukalt ennustada. Üleilmastumine ei ole pelgalt kena sõna, vaid maailmapoliitika ja -majanduse realiteet. Mida arenenum on riik, seda enam on ta kõikvõimalikul moel seotud teistega. Ameerika suurim raskus seisneb selles, et ta on liigselt koormatud erinevate kohustustega, millest ta ei saa ka loobuda, sest taandumine ühes lõigus võib avaldada negatiivset mõju teistes lõikudes. Venemaa loodab just selle peale.

Lääs kohaneb raskustega 21. sajandi tegelikkusega, kus rahvusvahelise poliitilis-majandusliku tasakaalu vaekausid on hakanud kalduma Kolmanda Maailma arenevate riikide kasuks. Süsteem tervikuna on omandanud väga palju uusi mõõtmeid ning mis tahes sammudel võib olla terve rida erinevaid tagajärgi. Selles mõttes erineb tänane maailm põhjalikult veerand sajandi tagusest.

Nii saab sellest kahtlemata aru ka Venemaa, seda enam, et tema enda vahendid on piiratud. Moskva alustas äärmiselt riskantset mängu äärmiselt kõrgete panustega. See tähendab, et nii võit kui ka kaotus tõotab samuti tulla vapustavalt suur.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane