Mai-Brit Jürman: Mis tõukas nii Jaapani, Lõuna-Korea kui Hiina sügavatesse iibeprobleemidesse?

Mullu oli Jaapanis sündimus madalaim alates 1899. aastast, mil valitsus hakkas sünde üles tähendama. 2015. aasta rahvaloenduse kohaselt elas Jaapanis 127,1 miljonit inimest, ainuüksi viie aastaga on rahvaarv vähenenud miljoni võrra. ÜRO prognooside kohaselt kahaneb sealne rahvaarv 2050ndate keskpaigaks alla 100 miljoni. 2100. aastaks ennustab ÜRO Jaapani elanikkonna suuruseks alla 75 miljoni.

Rahvastikuprobleemid mõjutavad lähikümnenditel kõige enam Jaapani sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi. Kui täna on seal tööealisi (25-64 aastaseid) üle 60 miljoni ning vanemaealisi umbes 36 miljonit, siis veerand sajandi pärast on tööealiste arv kahanenud 45 miljonini ja vanemaealiste oma 38 miljonini. 2100. aastaks halveneb olukord veelgi, jõudes tööealiste ja vanemaealiste hulga võrdsustumiseni.

Kui Jaapani iibeprobleem on suhteliselt tuntud, siis vähem teatakse, et sama mure küüsis vaevlevad ka naaberriigid Lõuna-Korea ja Hiina, kus praegu sünnib vastavalt 0,81 ja 1,15 last sünnitusealise naise kohta. Meenutuseks: populatsiooni arvukuse tagamiseks peetakse vajalikuks vähemalt 2,1 last naise kohta.

2100. aastaks arvatakse Lõuna-Korea rahvaarvu kahanevat 24 miljonini, mis on sama palju kui 1959. aastal, mil Lõuna-Korea majanduslik areng oli alles lapsekingades.

Ka Hiinat ähvardab lähema saja aasta jooksul vanema- ja tööealiste hulga võrdsustumine. ÜRO analüüs väidab, et 2050. aastaks väheneb Hiina rahvastik 1,4 miljardilt 1,3. miljardile, mis tähendab, et tööealisi inimesi on 326 miljoni võrra vähem. Aastaks 2100 võib Hiina rahvastik kahaneda alla 800 miljoni ning töö- ja vanemaealiste hulk ühiskonnas võrdsustuda.

Lõuna-Korea rahvastikuperspektiivid on veelgi drastilisemad. Kui täna elab Lõuna-Koreas 52 miljonit inimest, siis 2050. aastaks on see vähenenud 46 miljonini, kusjuures tööealisi on vaid 4 miljonit enam kui vanemaealisi. 2100. aastaks arvatakse Lõuna-Korea rahvaarvu kahanevat 24 miljonini, mis on sama palju kui 1959. aastal, mil Lõuna-Korea majanduslik areng oli alles lapsekingades. Selle arengu puhul oleks tööealisi inimesi ühiskonnas miljoni võrra vähem kui vanemaealisi.

Miljoneid lapsi vähem

Kuidas Ida-Aasia riigid demograafiaprobleemideni jõudsid? Eelmise sajandi keskpaigas arenesid Jaapani ja Lõuna-Korea majandused kiiresti, edasi liikus ka Hiina hoolimata kommunistlikust režiimist. See tõi kaasa heaolu ja elatustaseme tõusu ning see omakorda beebibuumi, mis suurendas rahvaarvu kiiresti.

1970ndate alguses sai keskmine Hiina naine umbes viis last. Kuigi 1979. aastaks oli see kahanenud 2,9ni, algatas Deng Xiaoping 1980. aastal ühelapsepoliitika, et vältida ülerahvastatust, ning 1990ndate keskpaigaks jõudis sündide arv peaaegu 1,5 lapseni naise kohta.

Ühelapsepoliitika kaotati alles 2016. aastal – põhjuseks ühiskonna vananemine ja vajadus suurendada maksumaksjate hulka ühiskonnas, kuid seni pole vana poliitika lõpetamine laste saamist muutnud. Möödunud aastal oli Hiina sündimuskordaja 1,13.

Kiire linnastumise ja rikastumise järel on aset leidnud mõttelaadi muutus – suurlinnades elavad inimesed kipuvad eelistama väikeseid peresid.

Hiina eripäraks on meeste–naiste hulga arvestatav erinevus ühiskonnas (36 miljonit meest rohkem kui naisi), mistõttu on meestel raske leida endale partnereid. Samuti on kiire linnastumise ja rikastumise järel aset leidnud mõttelaadi muutus – suurlinnades elavad inimesed kipuvad eelistama väikeseid peresid. Tasub märkida, et enamik Hiina suurlinnu on kogu maailma mastaabis kallimate seas ning ühelapsepoliitika puudutas eeskätt just neid.

Kui Hiina valitsus lootis, et ühelapsepoliitika lõpetamise järel sünnib 2018. aastal üle 21 miljoni lapse, siis tegelikult sündis lapsi vaid 15,2 miljonit, mis jäi tugevalt valitsuse prognoosile alla.

Ka Lõuna-Koreas valitses 1960ndail anti-natalistlik poliitika ja valitsus püüdis sünde piirata. Avalikkuses propageeriti aktiivselt pereplaneerimist, rasestumisvastaseid vahendeid, kondoome, aga ka vasektoomiat ja radikaalsemaid meetmeid.

Eeldati, et pärast ajutist sündide piiramist varasem iive taastub, kuid seda ei juhtunud. Lõuna-Korea majandus arenes tollal kiirelt, tõusis inimeste haridustase ja heaolu – kõik tegurid, mis viisid vähemate laste saamiseni.

Kulutused haridusele ja lastehoiule

Rahvastikuküsimusi mõjutavad ka kultuurilised aspektid – Aasia õppimiskultuur ja kõrged standardid hariduses on üldtuntud. Vanemad püüavad lapsi hakata õpetama võimalikult vara.

Lõuna-Koreas on tavapärane, et algklassidest või isegi lasteaiast alates käivad lapsed lisaks koolile eratundides. Selliseid koole kutsutakse hagwonideks ning keskmine pere võib sellele kulutada ligi 300 eurot kuus, jõukamad enamgi. Souli ühes rikkaimas piirkonnas Gangnamis on selliseid erakoole tuhandeid, terve riigi peale on neid hinnanguliselt ligi 100 000.

Jaapanlased on esirinnas lasteaedadele kulutamisel – nende lasteaedade tasust tuleb pea pool lapsevanematelt. 2019. aastal otsustas valitsus, et kuni 3,5-aastastel on õigus saada tasuta eelharidust, kuid see pole kindlasti piisav meede lastega seotud kulude vähendamiseks.

Ainuüksi hariduse hind on üks põhjuseid, miks pered otsustavad saada vähe lapsi või neist sootuks loobuda.

Eraõppeasutuste populaarsus on üks põhjuseid, mis laste kasvatamise kalliks muudab. Kui enamikus riikides õpib pärast keskhariduse omandamist eraõppeasutustes keskmiselt ligi 17 protsenti õpilastest, siis Lõuna-Koreas on see lausa 80.

Ka Jaapanis ja Hiinas on tavapärane käia lisaks tavakoolidele eratundides – Jaapanis tuntakse neid koole gakushū juku nime all, Hiinas buxiban. Need on väga populaarsed, kui samas ka tulutoov äri.

Noorte haridustee kulminatsiooniks on ülikooli sisseastumiskatsed. Paljud ihaldavad sisse saada prestiižsetesse koolidesse, mis annavad tööturul eelise. Suurel konkurentsil on hind vaimse surve näol, kuid samuti nõuavad populaarsed erakoolid perelt igakuist arvestatavat väljaminekut. Ainuüksi hariduse hind on üks põhjuseid, miks pered otsustavad saada vähe lapsi või neist sootuks loobuda.

„Hea ema“ staatus või eneseteostus?

Lisaks majanduslikele faktoritele mängivad arvestatavat rolli sündimuse kujundamises sotsiaalsed ja ühiskondlikud hoiakud. Jaapanis on laialt levinud arusaam, et peale laste saamist “hea ema” tööle ei naase ja jääb koduperenaisena pere eest hoolitsema. Kui naine soovib taas tööle minna, kohtab ta üsna tugevat mõistmatust.

Seetõttu saavad paljud naised lapsi hilisemas eas – kui 1980ndatel oli keskmise ema vanus esimest last saades 26,4 aastat, siis 2021. aastaks oli see 30,7. Ka abiellutakse hiljem ning see omakorda jätab naistele lühema ajaakna potentsiaalselt laste saamiseks. Laste saamise ja “heaks emaks” olemisega kaasas käiv sotsiaalne surve ja hinnasilt panevad osasid naisi sootuks emaks saamisest loobuma.

Laste hariduse ja kasvatamise kallidus ning sotsiaalne surve ei ole ainukesed, mis inimesi laste saamises kahtlema panevad. Tokyo, Osaka, Soul, Busan, Peking, Shanghai – need kõik on miljonilinnad, mis on elukalliduselt maailmas esireas.

Jaapan hakkas kiiresti linnastuma 1920ndatel, 1970ndateks elas linnades üle 50 protsendi rahvastikust. Sama näitajani jõudis Hiina 2000ndate alguses ja Lõuna-Korea 1970ndate keskpaigas. Tänaseks elab Maailmapanga andmete kohaselt Lõuna-Koreas 81, Hiinas 63 ja Jaapanis 92 protsenti inimestest linnades. Üüri-, kinnisvara- ja maa hinnad on metropolides suured ning kasvavad pidevalt, ka see mõjutab inimeste kindlustunnet ning julgust ja soovi lapsi saada.

Tokyo, Osaka, Soul, Busan, Peking, Shanghai – need kõik miljonilinnad on elukalliduselt maailmas esireas.

Soulis on aastaid nappinud elamispindu, kinnisvara hind on tõusnud väga kiiresti. Korea suurim kommertspank KB Bank leidis mullu, et keskmisel inimesel kuluks tavapärase korteri ostuks 19 aastat. Kinnisvara, üüri ja argikulutuste kallinemise juures ongi paljud dilemma ees – kas valida küllaltki mugav elu või lapse kasvatamine.

Lõuna-Koreas on noorte seas levinud fenomen sampo, mis tähendab alla andmist nii kurameerimises, abielus kui ka laste saamises. Tulevik tundub tume, sest unistus oma kodust on kättesaamatu ja pereelu tähendab automaatselt suuri kulutusi laste haridusele. Soulis ongi täna sündimuskordaja 0,64 ning suuruselt teises linnas Busanis 0,75, mis on väga kaugel optimaalsest 2,1st.

Demograafia kõva pähkel

Ida-Aasia majandusliku edu, kultuurilise pehme jõu ja intrigeeriva kultuuri taustal laiub suur demograafiaprobleem. Praeguste trendide jätkudes on juba paarikümne aasta pärast tööealiste inimeste osakaal ühiskonnas oluliselt väiksem ning majandus kehvem, sest makse, mis pensione, sotsiaalsüsteemi ja meditsiini üleval peaks pidama, laekub vähem. Samas on tavakodanikul raske sammu pidada kasvavate kulude, kõrgete ootustega haridusele ja töökohtadele ning aina kallineva eluga.

Rahvastiku ja iibe temaatika on reeglina kompleksne ning seda mõjutavad paljud tegurid. Ei saa öelda, et Ida-Aasia riikide valitsused rahvastikuprobleemidele lahendusi ei otsiks. Jaapani valitsus otsustas hiljuti toetada noori peresid, kes otsustavad elama asuda maapiirkondadesse, arvestatava summa rahaga oma kodu muretsemiseks. Tasub märkida, et väljaspool metropole on kinnisvara hind enam kui taskukohane.

Jaapanis on tasustatav vanemapuhkus, mida võivad võtta mõlemad vanemad, kuid enamik mehi seda ei tee kultuuriliste ja ühiskondlike traditsioonide tõttu. Demograafiaprobleemide juured on igal juhul sügavamal kui majanduslikus heaolus ning jääb loota, et Ida-Aasia riigid leiavad neile häid lahendusi, millest on ehk teistelgi üht-teist õppida.