Maduro vahistamise järellainetused Ladina-Ameerikas

Venezuela presidendi Maduro vangistamise järgselt kinnitas Trump Ladina-Ameerikas oma mõjuvõimu, näitamaks, et regioon asub endiselt USA mõjusfääris. Trumpi pealtnäha õilis võitlus narkokartellide ja diktaatori vastu on pannud aga maailma, eesotsas Lõuna-Ameerikaga, olukorda alalhoidlikult jälgima.

Alates Trumpi teise administratsiooni ametisse astumisest on USA Lõuna-Ameerika piirkonnas jõuliselt tegutsenud. Mehhiko lahe ümbernimetamine Ameerika laheks võis olla lihtsalt kurioosum. Sellele lisaks on Trump korraldanud rünnakuid väidetavate narkoärimeeste paatide vastu Kariibi merel ning sekkunud Hondurase ja Argentina valimistesse. Tollide, sanktsioonide ja sõjalise jõu abil on ta pidevalt survestanud Ladina-Ameerika juhte, et saavutada oma administratsiooni eesmärke: võitlus narkoäri vastu, immigratsiooni peatamine ja strateegiliste loodusvarade kindlustamine.

Lõuna-Ameerika kaks leeri

Maduro kinni nabimine vallandas ladinlastes vastandlikke reaktsioone, mis jagas mandri kahte leeri. Sellal kui parempoolsed liidrid Trumpi tegevust takka kiidavad, on vasakpoolsed ärevad ja mures rahvusvahelise õiguse pärast. Aina enam süveneb hirm USA järgmiste ettearvamatute sammude ees.

Ameerika liitlased Argentinas, Ecuadoris, Tšiilis, El Salvadoris, Panamas ja Paraguays, vastupidi, tähistasid uudist Maduro kukutamisest. Argentina president Javier Milei postitas X-i napisõnalise sõnumi: “Vabadus edeneb! Elagu vabadus, neetud küll!” ning kinnitas oma seisukohta mõtteavaldusega, et narkoterroristliku ja verise diktatuuri kaasosalised on olnud Lõuna-Ameerika vähkkasvaja. Ka teised Ladina-Ameerika parempoolsed juhid näitasid üles USAle poolehoidu. Ecuadoris esitas konservatiivne president Daniel Noboa karmi hoiatuse kõigile Hugo Chávezi ideede (Maduro eelkäija) järgijatele: “Teie struktuur variseb üle kogu mandri kokku.” Tšiilis tervitas äsja valitud paremäärmuslik president José Antonio Kast USA rünnakut kui “suurepärast uudist.”

See-eest teised Ladina-Ameerika riigid, näiteks Brasiilia, Kuuba, Uruguay, Kolumbia ja Mehhiko mõistsid Ühendriikide presidendi tegevuse hukka. Mehhiko president Claudia Sheinbaum märkis, et “ühepoolne tegevus ja sissetung ei vii rahu ega arenguni”. Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva sõnul ületasid Venezuela territooriumil toimunud pommirünnakud täieliku vastuvõetamatuse piiri. Kolumbia president Gustavo Petro sõnul jälgib tema riik olukorda oma naaberriigis sügava murega.

Maduro langus tekitas tänavaproteste nii Kuubas kui Uruguays ning kriitilisel toonil võttis sõna ka Tšiili ametist lahkuv president. Isegi mõned Trumpi liitlased reageerisid ebakindlalt. Tavaliselt Trumpi tugevalt toetav El Salvadori president Nayib Bukele oli kummaliselt vaikne ning ei juubeldanud samamoodi nagu tema kolleegid. Boliivias kiitis uus konservatiivne president Rodrigo Paz küll Maduro võimult eemaldamist, kuid rõhutas, et olukorra lahendus peab põhinema valimistulemuste austamisel.

Need, kes “USA ideoloogiat” ei jaga, said sel nädalavahetusel hoiatuse. Trump ütles, et Kuuba kommunistlik valitsus näib olevat valmis langema. Samuti ründas ta Sheinbaumi suutmatust Mehhiko kartellide vastu võidelda, öeldes, et “Mehhikoga tuleb midagi ette võtta”, kordas süüdistusi, et Kolumbia Petrole “meeldib kokaiini valmistada” ja hoiatas, et “ta ei tee seda enam kaua.” Küsimusele, kas USA peaks läbi viima sõjalise operatsiooni Kolumbias, vastas ta: “Kõlab hästi.”

Venezuela operatsiooni mõju lähiriikidele

Kolumbia

Kuigi Kolumbia on olnud viimased aastakümned USA oluline liitlane väljaspool NATO-t ja Euroopa Liitu (EL), on Trumpil praeguse president Gustavo Petroga jäised suhted. Riigipead on vaielnud sotsiaalmeedias teravalt Iisraeli-Gaza sõja, Trumpi migratsioonipoliitika ja Kariibi mere narkolaevade vastu suunatud rünnakute üle. Trump on nimetanud Petrot “rahvusvaheliseks narkoliidriks”. 

Maduro arreteerimise sarnast operatsiooni Petro vastu Trump tõenäoliselt ei kavatse, kuna erinevalt Madurost on Petro demokraatlikult valitud. Siiski kardab Kolumbia, et kui juba praegu elab riigis ligi kolm miljonit Venezuela immigranti, paneb ebakindlus riigi tuleviku suhtes neid vaid juurde tulema. 

Euroopa Liit on aastakümneid olnud Kolumbia suurim välisinvestor ning kavatseb sellel eelarveperioodil panustada üle 100 miljoni euro, et aidata enam kui pool sajandit kestnud relvastatud konflikti järel integreerida Kolumbia vasakpoolsesse sissiorganisatsiooni FARC kuulunud endisi võitlejaid ühiskonda. Kuna Brüsseli jaoks on olnud Kolumbia stabiilsus üks tähtsamaid projekte Ladina-Ameerikas, tähendaks Trumpi “Donroe doktriinist” tingitud võimalik ebastabiilsus EL-ile mitte ainult tohutut majanduslikku kahju, vaid ka aastatepikkuse diplomaatilise ja humanitaartöö kokkuvarisemist.

Mehhiko ja Kuuba 

Mehhiko suhted USA-ga pole nii kokkupõrgetest tulvil, kuna president Claudia Sheinbaum on Washingtoni survele järele andnud. President on loobunud eelkäija leebest joone­st ja asunud karmile kursile narkokartellide vastu. Arreteeritud on tuhandeid inimesi ning kiirendatud on kartelli liikmete väljaandmist USA-le. Koos rangema piirikontrolli ja Hiina-vastaste tollidega on see Mehhiko teadlik samm USA majandussanktsioonide vältimiseks.

Arvestades seda, et Mehhiko on ka USA suurim kaubanduspartner, muudaks otsene rünnak Mehhikole kulud Washingtonile väga suureks. Siiski on USA Sheinbaumi osas kriitiline, sest Mehhiko on otsustanud toetada Kuuba režiimi kütusega. Kui USA peaks sundima Mehhikot ja Venezuelat abi saatmist lõpetama, satub Kuuba keerulisse olukorda. 

Brasiilia

Brasiilia suurimaks julgeolekumureks on kasvav rändesurve ning organiseeritud kuritegevuse laienemine Amazonase piirkonnas. Kuna Venezuela jõugud teevad tihedat koostööd Brasiilia kuritegelike rühmitustega, tegutsedes uimastite ja ebaseadusliku kulla salakaubaveo ning relva- ja inimkaubandusega, võib Venezuela edasine destabiliseerumine suurendada ohtu, et vägivald kandub ka üle Brasiilia piiride.

Taasäratatud mälestused USA sekkumispoliitikast 

Trump on nimetanud oma uue poliitika Monroe doktriini järgi “Donroe doktriiniks”, mille kohaselt on USA-l õigus sekkuda Lõuna-Ameerika poliitikasse nii, nagu heaks arvab. Trumpi avalike pöördumiste järgi huvitab riigipead rohkem Venezuela nafta kui demokraatia ise. Demokraatia levitamise ja kommunismi piiramise asemel on USA fookus hoopis energiaressurssidel. “Meie eesmärk on, et meid ümbritseksid elujõulised ja edukad riigid, kus lastakse naftal vabalt voolata,” ütles Trump Air Force One’i pardal ajakirjanikele. 

Ameerika huvide prioriteetsust kinnitab Trumpi surve Venezuela uuele ajutisele presidendile, endisele asepresidendile Delcy Rodríguezile. Viimane peab alluma Washingtoni diktaadile või jagama Maduro saatust. 7. jaanuaril sõlmitud kokkuleppega haaras USA kontrolli kogu Venezuela naftaturustuse üle, jättes tulude jaotamise Valge Maja otsustusõigusesse. Veelgi enam – naftadollarite eest Venezuelale soetatavad kaubad peavad olema rangelt Ameerika päritolu, muutes riigi sisuliselt USA majanduslikuks mõjusfääriks.

Elujõuline ja edukas Venezuela tuleks kasuks kõigile piirkonna riikidele. Venetsueellased on unistanud kaua hetkest, mil riiki 2013. aastast valitsenud Maduro, kelle võimu iseloomustasid omavolilised vahistamised, piinamine ja kohtuvälised hukkamised, lõpuks lahkub. Viimase kümnendi majanduskrahh on põhjustanud Venezuelale tohutuid kulusid, alates kaotatud kaubanduspartneritest kuni miljoniteni põgenikeni Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas – veerand elanikkonnast, kes riigist meeleheitel lahkus. Maduro valitsemisajal kahanes SKP 70-80 protsenti ning  nafta tootmine langes peaaegu samas taktis. 

Kolumbia, Peruu, Tšiili ja teised Lõuna-Ameerika riigid on kandnud selle humanitaarkriisi rängimat koormat. Venezuela majanduse kiire ülesehitamine ja põgenikevoolu lõppemine oleks Ladina-Ameerikale vaieldamatu kergendus. Siiski on oht, et kui Venezuela stabiliseerub kiiresti,  kinnitaks see Trumpi uskumust, et sõjaline sundimine toimib, ning julgustaks Washingtoni seda mudelit mujalgi kordama.

USA-st sõltumatuks?

Uue tegelikkusega silmitsi seistes kardavad mitmed Ladina-Ameerika valitsused, et võivad  Washingtonist liigselt sõltuvusse sattuda. Vastukaaluks USAle viljelevad paljud neist majanduslikku koostööd Hiinaga. Enam kui kaks aastakümmet on Peking arendanud tihedaid sidemeid sealse piirkonnaga, eesotsas Peruu, Brasiilia ja Venezuelaga.

Kui varem oli just viimane neist Hiina “värav Ladina-Ameerikasse”, siis Maduro kukutamisega kaotas Peking oma peamise liitlasriigi, mille naftasektorisse oli alates 2000. aastate algusest investeerinud üle 100 miljardi dollari. Lisaks rahasüstidele lõi Hiina riiklik nafta- ja gaasiettevõte CNPC aastate jooksul ka mitmeid ühisettevõtteid kohalike firmadega Venezuela maapõue uurimiseks, mille käigus tuli Venezuelasse elama umbes 400 000 hiinlast. Hiina huviorbiiti jääb ka Mehhiko – riik, mille tarneahelatesse ja transporditaristusse on hiinlased samuti ohtralt investeerinud. Nii nagu mitmed sadamad, kuuluvad ka paljud sealsed teed Hiina ettevõtetele. 

Liigne tuginemine Hiinale kannab endas aga omaette riske. Paljud Ladina-Ameerika riigid pelgavad ühe sõltuvuse vahetamist teise vastu. Vältimaks Ladina-Ameerika triivimist Pekingi mõjusfääri, saatis Washington Maduro vahistamisega ka selge ähvarduse: Hiina geopoliitiline kohalolu ei ole lõunapoolkeral teretulnud. Ühtlasi oli see jõuline hoiatus teistele Lõuna-Ameerika riikidele oma välispoliitilisi partnereid edaspidi hoolikalt valida. 

Usaldusväärne partner võiks ju olla regiooni riikidele Euroopa Liit, ent keerulise ja aeglase bürokraatia tõttu pole antud koostöö senini piisavalt tõhusalt ellu ärganud. India ja teised tõusvad jõud pakuvad küll teatavat alternatiivi, kuid praegu on nende kohalolek piirkonnas liiga nõrk, et Lõuna-Ameerika riikidele vajalikku tuge pakkuda. 

Trumpi riskantne samm Caracases kinnitas USA mõjuvõimu Ladina-Ameerikas. Kuigi Maduro kinnivõtmine võib tuua Venezuela naaberriikidele ajutist kergendust pikaleveninud humanitaarkriisist, on Trumpi jõuline sekkumine teise riigi poliitikasse tekitanud sügavat ebakindlust mitmetes riigijuhtides, kes pelgavad, et USA uus ettearvamatu jõupoliitika võib peagi ka nende piiridele jõuda.