Maaküsimus, mis keeldub kadumast
On aegu, mil rahvusvaheline poliitika näib tõusvat maast lahti ning kaduvat tervenisti rahvusülestesse keskkondadesse: internetti, lennukitesse, Brüsseli Schumani väljaku konditsioneeritud eurohoonetesse, rahvusvahelistesse vetesse veetud naftajuhtmetesse. Ilmuvad välja inimesed, kes ütlevad, et geopoliitika on vanamoodne, maa ei loe ning uus ja moodne maailm on hoopis teistsugune.
Neil on milleski muidugi õigus – ajad ja kombed muutuvad tõesti. Ent maa on oluline jätkuvalt; vahel vägagi tundlikult ja valuliselt. Maaküsimus koondab ühe mütsi alla ka suure osa käesoleva Diplomaatia eriteemalistest artiklitest: tšerkessid tahavad tunnustamist oma maalt välja saatmise tragöödiale, mis, kuigi ammune, teeb ikka haiget. Venemaa jällegi tahab, et temal oleks absoluutne suveräänne ülemvõim kogu Venemaa territooriumil toimuva üle – ning püüab seda nägemust põlistada rahvusvahelises õiguses, kuhu pärast 1990. aastate demokraatia võidukäiku Ida-Euroopas hakkas sisse tungima rahvusüleseid, humanitaarset sekkumist ning demokraatia abistamist soosivaid noote. Kõige valusam on arvatavasti Iisraelis-Palestiinas – üks pisike emotsioonidest läbi imbunud maatükk peab kandma nii juute kui palestiinlasi, kes koos ei taha kuidagi hakkama saada, ent kellest keegi ei kavatse ka ära minna …
Et maa on oluline, seda näitas 2010. aasta kuum suvi paljudele ka palju isiklikumal ja vahetumal tasandil. Maaküsimuse vanamoodsusest pole mõtet rääkida venelastele, kelle kodu hävis metsatulekahjus, palestiinlasele, kelle põllule sõitis juudi asunike buldooser või, jah, tõepoolest – ka eestlasele, kellele tähtsat Tuhala nõiakaevu ohustab kaevandus või kelle põline kogukonnakarjamaa või mereäär ähvardavad jääda euro tulekuga kaasneva optimismilaine voogudes uue ulja ja hirmsa arendusprojekti alla.
Olgu tegemist kõrgeima rahvusvahelise või madalaima kohaliku tasandiga – maaga tasub olla väga ettevaatlik. Maast viivad otse-niidid hinge. Kellegi hinge ikka. Ja hing võib saada haiget …