Maailmarevolutsioonist majandusliku ekspansionismini

Enne 1955. aastat ei pööranud noor Hiina RV Aafrikale erilist tähelepanu. Sellest perioodist alates kuni kultuurirevolutsiooni puhkemiseni 1966. aastal alustas Hiina rahvusvahelise tunnustuse ja poliitiliste liitlaste otsimist, lootes nii tugevdada rahvusvahelist allianssi kapitalistliku maailmakorra ja revisionistliku NSVLi vastu. Mao hiilgeaegadel viljeletud konkurents maailmarevolutsiooni läbiviija tiitlile on tänaseks muundunud võitluseks majanduslike huvide rahuldamise üle. Hiina strateegia Aafrika mandri riikide positiivseks hõlvamiseks on vaid üks osa Hiina RV suuremast diplomatic grand strategy’ist, mis peab lõppeesmärgina riigile tagama juhtiva rolli maailmapoliitikas.

1970ndatel tõmbas Hiina endale maailma tähelepanu Sambiat ja Tansaaniat läbiva peaaegu kahe tuhande kilomeetri pikkuse raudtee ehitamisega. 50 000 hiina töömehe kätega ehitati raudtee, mis võimaldas Sambial muu maailmaga kaubandussuhteid arendada, vältides Lõuna-Aafrikat, kus valitses apartheidirežiim. Juba tol perioodil – ajal, mil Hiina ise oli ülivaene agraarriik – said Hiina lojaalsed liitlased Aafrikas endale abikorras valitsushooneid, staadione, tehaseid, infrastruktuurirajatisi, meditsiinipersonali ja üliõpilasvahetuse programme.

Aafrika riigid on Hiinale alati olnud mugavad partnerid, kuna erinevalt lääneriikidest ei kritiseeri nad Hiinat inimõiguste, Tiibeti küsimuse ja muude valusate teemade pärast. Suhtumise erinevus Hiinas toimuvasse avaldus väga ilmekalt 20 aastat tagasi, kui Hiina valitsus oli veriselt maha surunud Tiananmeni protestimeeleavaldused. Ajal, millest sai mõneti isegi tänaseni Hiina ja lääneriikide suhteid defineeriv pöördepunkt, mõistis Hiina, et sõbralike suhete kultiveerimiseks Kolmanda Maailma riikidega on vaja rohkem pingutada. 1989. aastal muutus Hiina Lääne jaoks üleöö kommunistlikust paipoisist paariariigiks ja järgnes tõsine suhete külmutamine ning rida tänaseni kehtivaid sanktsioone, näiteks relvastusembargo. Kolmanda Maailma riigid, sealhulgas Aafrika omad, vaikisid ja suhted ei halvenenud, pigem isegi intensiivistusid.

1989. aastal muutus Hiina Lääne jaoks üleöö kommunistlikust paipoisist paariariigiks ja järgnes tõsine suhete külmutamine.

2003. aastal Etioopia pealinnas Addis Abebas toimunud Hiina-Aafrika koostööfoorumil deklareeris Hiina peaminister Wen Jiabao ühemõtteliselt, et abi ja investeeringud tulevad Hiinast Aafrikasse ilma igasuguste poliitiliste tingimusteta. Samasugust suhtumist ootab Hiina Aafrika riikidelt ka enda suhtes. Siiski, tasuta lõunaid ei ole Hiina – nagu ka ülejäänud maailm – Aafrikale kunagi pakkunud. Hiina huvid on muutunud koos aegadega, kord on domineerinud huvi poliitilise toetuse vastu, siis jälle majanduslikud huvid.

Tihti väidetakse, et Hiina Aafrika kontinendi hõlvamise poliitika on seotud ainult huviga maavarade vastu. See ei ole vale, kuid kahtlemata on Hiina huvidele Aafrikas ka teisi seletusi.

Laiemas plaanis võib Hiina-Aafrika majandussuhted jagada kolmeks.

Esiteks Hiina püüded kindlustada endale võimalikult ulatuslikum varustamine nafta ja teiste maavaradega, et toita kasvava majanduse kasvavat tarbimist.

Teiseks on Aafrikast saanud oluline turg Hiina odavatele eksportkaupadele. Hiinast sai mõne aasta eest Aafrika kontinendi suuruselt teine kaubanduspartner USA järel. Hiina edestab kaubandussuhetes selliseid pika Aafrika-traditsiooniga riike nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa. Arvatakse, et Hiina ja Aafrika kaubavahetuse aastane väärtus tõuseb 2010. aastaks 100 miljardi USA dollarini. Võrdluseks võib välja tuua, et kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide kombineeritud kaubavahetuse suurus on vaid poole suurem ehk 200 miljardit dollarit aastas.

Kolmandaks – Aafrika, mida lääneriikide kapital pigem väldib, pakub uusi investeerimisvõimalusi Hiina riskialtimatele ettevõtetele.

Domineeriva tähtsusega on praegusel hetkel siiski Hiina huvi nafta ja teiste maavarade vastu Aafrikas. Aafrika maapõues peitub 90 protsenti maailma koobaltist, 90 protsenti plaatinast, 50 protsenti kullast, 64 protsenti mangaanist ja kolmandik uraanist. Sellele lisanduvad teemandi- ja puiduvarud jne.

Tasuta lõunaid ei ole Hiina – nagu ka ülejäänud maailm – Aafrikale kunagi pakkunud.

Viimase 30 aasta jooksul on Hiina majandus kasvanud keskmiselt 8 protsenti aastas. Postmaoistliku perioodi majanduskasv eeldab üha kasvavat varustatust nafta ja gaasiga, eriti kui arvesse võtta Hiina majanduse suhteliselt madalat tehnoloogilist taset ning ebaefektiivset energiakasutust. Hiinast sai riik, mis impordib rohkem energiat kui ekspordib, juba 1993. aastal. 2004. aastal sai Hiinast USA järel maailmas suuruselt teine naftatoodete importija. Hiina RV majanduse jätkuv kiire kasv üldise maailmamajanduse languse kontekstis annab alust arvata, et Hiina nõudlus nafta järele kasvab kiirelt ka tulevikus. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul peaks 2030. aastaks Hiina naftaimport tõusma praeguselt 3,5 miljonilt barrelilt 13,1 miljoni barrelini päevas. Hiina Aafrika poliitika nurgakiviks on strateegiline huvi mitmekesistada nafta ja teiste maavaradega varustamise allikaid, tõstes sellega oma energiajulgeolekut. Aafrika kontinendil on teadaolevate andmete põhjal 8-9 protsenti kogu planeedi naftavarudest. Hetkel toodetakse seal 11 protsenti kogu maailma naftast. 2010. aastal peaks tootmine tõusma 8 miljoni barrelini päevas. Hiljuti on avastatud uusi merealuseid maardlaid Guinea lahes Nigeeria, Angola ja Ekvatoriaal-Guinea territoriaalvetes. Aafrika riikide poliitilist ebastabiilsust pehmendavaks asjaoluks on see, et üha rohkem naftat ammutatakse otse merel, kust see tankeritega ilma maismaale jõudmata Aasia poole teele läkitatakse. Hiina lähedasi energiaalaseid suhteid Aafrika riikidega illustreerib fakt, et tervelt 25-30 protsenti kogu Hiina RV naftaimpordist tuleb Aafrika riikidest – Alžeeriast, Angolast, Tšaadist, Sudanist, Nigeeriast, Gabonist ja Ekvatoriaal-Guineast. Mõneti üllatuslikult loobus Hiina mõned aastad tagasi naftavarustamise nimel isegi ühest oma välispoliitika alustaladest ehk Taiwani mittetunnustamise nõudest, ehitades uue torujuhtme Taiwani tunnustavast Tšaadist Kameruni.

Hiina tegevuse vastuolulisust Aafrikas demonstreerib ilmekalt Hiina-Kongo suhete areng. 2008. aastal šokeeris maailma Hiina lubadus investeerida kodusõjast räsitud ja aastakümneid maailma poolt hüljatud Kongosse 9 miljardit dollarit. Lubatud investeering ületab rohkem kui kolmekordselt Kongo aastast, 2,7 miljardi dollari suurust sisemajanduse kogutoodangut. Kongo infrastruktuuriminister Pierre Lumbi nimetas lepingut Kongo Marshalli plaaniks. Pakett, mida Hiina Kongole pakub, sisaldab endas raudteede, hüdroelektrijaamade, lennuväljade ning koolide-haiglate ehitamist. Kongo president, ise Hiinas sõjakoolis käinud Joseph Kabila väidab, et leping Hiinaga võimaldab Kongo elanikkonnal esimest korda riigi ajaloos näha, et maapõues peituvatest nikli- ja vasevarudest on mingit reaalset kasu. Kriitikud aga avastasid peagi, et kiivalt

saladuses hoitud lepingutingimused ei olnud sugugi altruistlikud. China Railway Group’i, Sinohydro Corporations ja Metallurgical Group’i koostöös teostatavate infrastruktuuriarenduste eest saadav vask ja nikkel olevat sõltuvalt maailmaturu hindade tasemest väärt kuni 80 miljardit dollarit.

Jättes kõrvale Kongo lepingu, on Aafrika kontekstis ääretult oluline see, et Hiina ettevõtete riskivalmidus on kordades kõrgem Lääne ettevõtete omadest. Vastupidiselt üldlevinud arusaamale ei ole arvukatel väikese ja keskmise suurusega Hiina ettevõtetel Aafrikas mingisugust otsest valitsuse toetust.

Aafrika riigid on Hiinale alati olnud mugavad partnerid, kuna erinevalt lääneriikidest nad ei kritiseeri Hiinat.

Siiski ei tohiks Hiina aktiviseerumist Aafrika suunal vaadelda pelgalt majandushuvide ja energiajulgeoleku kontekstis. Aafrika mandril jätkub Hiina võistlus Taiwaniga diplomaatilise tunnustamise üle. Libeeria, Senegal ja Kesk-Aafrika Vabariik on kolm korda ümber otsustanud, kas tunnustada diplomaatiliselt Hiinat või Taiwani. Täna on Aafrikas kuus riiki, mis jätkuvalt tunnustavad diplomaatiliselt Taiwanit. Need on Burkina Faso, Tšaad, Gambia, Malawi, Sao Tome ja Svaasimaa. Pole kahtlustki, et nende naabritega suhteid arendades loodab Hiina RV ka need riigid lõpuks Taiwani tunnustamisest loobuma panna. Hiina diplomaatia suureks võiduks Aafrikas oli 1990ndatel saavutatud Taiwani tunnustamise lõpetamine Lõuna-Aafrika Vabariigi poolt. Hiina rahvaarv on kaks korda suurem kui Musta Aafrika oma, kuid Hiinal on erinevates ÜRO agentuurides sellele vaatamata vaid üks hääl võrreldes Aafrika riikide üle 50 kombineeritud häälega. See on kahtlemata asjaolu, mis Hiina välispoliitikat vedavatele ametkondadele kahe silma vahele pole jäänud.

Suhted Aafrikaga on muutunud eriti nähtavaks just praeguse presidendi Hu Jintao ajal. Hiina kompartei on võtnud väga selgelt positsiooni, mis julgustab hiinlasi Aafrikasse asuma. Arvatakse, et Hiina võib teadlikult toetada inimeste elamaasumist Aafrikasse, kuna see võimaldab vähendada demograafilist survet kodus, leevendada sotsiaalseid pingeid ja keskkonnasaastet. Anonüümseks jääda soovinud Hiina teadlane avaldas ühes ajaleheintervjuus hiljuti arvamust, et Hiina võiks Aafrikasse saata 300 miljonit inimest!

Millised on Hiina poliitika laiemad tagajärjed

Vaatamata retoorikale ei ole Hiina ja Aafrika majandussuhted sisuliselt erinevad lääneriikide ja Aafrika suhetest. Briti eksvälisminister Jack Straw avaldas veel oma ministriks olemise ajal Nigeeriat külastades arvamust, et see, mida Hiina praegu Aafrikas teeb, on sama, mida britid tegid Aafrikas 150 aastat tagasi. Keskendumine maavaradele ei luba arendada vaeste Aafrika riikide majanduste teisi harusid. Naftatööstus ja kaevandused ei paranda ka üldise tööhõive olukorda, pakkudes tööd suhteliselt väikesele arvule inimestele. Hiina ignorantsus üldise poliitilise olukorra suhtes tähendab üheselt, et vajalikke struktuurimuudatusi, mis soodustaks Aafrika riikide arengut pikemas perspektiivis, ei toimu. Aafrika korrumpeerunud poliitilised eliidid on Hiina näol leidnud partneri, kes on oluliselt suurendanud nende manööverdamisruumi, kuna sõltuvus lääneriikide finantsvahenditest on vähenenud. Hiina riiklikud energiagigandid toovad vajalike tööde tegemiseks Hiinast kohale sisuliselt kogu vajamineva tööjõu. 2004. aastal andis Hiina Angolale kahe miljardi dollari suuruse laenu, saades vastu loa naftamaardlate pikaajaliseks kasutamiseks. Laenulepingu osaks on raudteede, koolide, haiglate teede jms ehitamine Hiina ettevõtete poolt. Kohalike ettevõtete osalus Hiina poolt rahastatud projektides on fikseeritud vaid 30 protsendiga. See peegeldab Hiina üldist poliitikat, kus infrastruktuuriprojektide ehitustele Aafrikas tuuakse vähemalt 70 protsendi ulatuses tööjõudu Hiinast. Viimastel aastatel on Hiina valitsus pidanud tõrjuma süüdistusi, et odava või suisa tasuta tööjõuna kasutatakse Hiinas süüdimõistetud vange. Tänaseks arvatakse, et Aafrika mandrile on elama asunud umbes miljon hiinlast. Kohalikes elanikes sellised arengud positiivseid emotsioone ei tekita, Hiina-vastaste meeleavalduste ja mässude kohta on tulnud uudisteid Sambiast, Angolast ja Kongost.

Aafrika maapõues peitub 90 protsenti maailma koobaltist, 90 protsenti plaatinast, 50 protsenti kullast, 64 protsenti mangaanist ja kolmandik uraanist.

Vajalike kokkulepete saavutamise meetod Aafrika poliitilise eliidiga on traditsiooniliselt ka üheks suurimaks korruptsiooniallikaks regioonis. Rahvusvaheline kogukond on korduvalt kritiseerinud Hiina ülipragmaatilist, kuid samas ebaeetilist lähenemist asjaajamisele Aafrika riikidega. Arengu soodustamise asemel arvatakse, et Hiina käitumine on soodustanud poliitilise ebastabiilsuse jätkumist, sõjalisi konflikte ja elanikkonna ümberasustamist.

Selles kontekstis on ilmekaks näiteks 1995. aastal alanud Hiina ja Sudaani poliitilised ja majanduslikud suhted. Mõlemad riigid on teineteises avastanud mugava partneri, kuna Hiina ei sekku Sudaani sisepoliitilisse konflikti, kaitstes Sudaani valitsust ÜRO Julgeolekunõukogus võimalike sanktsioonide eest ning varustades Sudaani valitsust relvastusega. Sudaan on Hiinale vastutasuks pakkunud ülisoodsaid pikaajalisi naftalepinguid. Hiina ostab Sudaanilt 75 protsenti kogu riigi naftatoodangust, varustades rahvusvaheliselt tagaotsitava liidriga režiimi hädavajalike rahavoogudega. Selge on, et Hiina tegevus õõnestab püüdeid Aafrika valitsemise muutmiseks. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga püüdeid saavutada süsteemseid muutusi Aafrika valitsuses ei toeta Hiina ametlik liin, mida illustreerib hästi Hiina riikliku Ekspordi-Impordipanga peadirektori Li Ruogu hiljutine avaldus: “Läbipaistvus ja hea valitsemine on ilus terminoloogia, aga nende saavutamine ei ole arengu eelduseks, vaid pigem selle tagajärg.” See on väga erinev filosoofiline lähenemine arenguküsimustele.

Lääs ei ole veel leidnud vastust, kuidas kerkinud olukorras efektiivselt käituda.

Hiina valitsus pareerib kõiki selliseid süüdistusi näidetega sellest, et ka lääneriigid toetavad oma strateegiliste eesmärkide saavutamise nimel ebademokraatlikke või tõsiste valitsemisprobleemidega riike nagu Pakistan, Saudi Araabia või Egiptus.

Hiina kinnitas oma positsiooni Aafrika uue domineeriva partnerina 2006. aasta novembris, mil toimus Hiina-Aafrika tippkohtumine. Terve kuu kestnud üritused üle terve Hiina olid kulminatsiooniks Aafrika aastale Hiinas. Selleks puhuks sõitsid Pekingisse sisuliselt kõik Pekingit tunnustavad Aafrika riikide liidrid. Ükski lääneriik ajaloos ei ole suutnud sellise tasemega Aafrika-teemalist üritust läbi viia.

„Hiina kohtleb meid kui võrdseid, Lääs kohtleb meid kui kunagisi alamaid.”

Aeg-ajalt süüdistatakse Hiinat Aafrika-suunalises neokolonialistlikus käitumises. Näib, et Aafrika liidrid seda seisukohta ei jaga. Botswana president väitis 2006. aasta tippkohtumisel vastupidist sõnades: „Hiina kohtleb meid kui võrdseid, Lääs kohtleb meid kui kunagisi alamaid.” Senegali president teatas samal üritusel – tänaseks on väga selge, et Euroopa on kaotamas võistlust Aafrika pärast.

Hiina ei ole küll avalikult deklareerinud soovi saada n-ö Kolmanda Maailma riikide kõnetoruks, kuid Aafrika suurima riigi Nigeeria president on öelnud, et 21. sajand on see sajand, mil Hiina saab juhtivaks riigiks maailmas. Ja kui Hiina seda juhib, tahame meie talle väga lähedalt järgneda.

Hiina majandusdiplomaatiat toetatakse Pekingist ka n-ö pehmemate vahenditega. Hiina valitsuse rahalise toetuse abil on suures osas Aafrika riikides loodud Konfutsiuse Instituutide ehk hiina kultuurikeskuste võrgustik. Need kultuurikeskused on kohad, kus aafriklased saavad õppida hiina keelt ja tutvuda õppimisvõimalustega rahvavabariigis. Pekingis ja teistes Hiina suurlinnades ei jää märkamata tuhanded Aafrika päritolu üliõpilased, kes Hiina valitsuse stipendiumitega aastaid Hiina ülikoolides haridust nõutavad.

Hiina ja Aafrika intensiivistunud suhteid ei maksa siiski vaadata eraldivõetuna. Konkurents domineeriva rolli üle Hiina ja lääneriikide vahel ei piirdu sugugi ainult Aafrika regiooniga. Hiina on alates 1990ndate keskpaigast oluliselt intensiivistanud oma majanduslikke ja poliitilisi suhteid ka teiste riikidega, mille suhted Läänega on komplitseeritud: Kesk-Aasia riigid, Iraan, Myanmar ja Venezuela.