Maa, mis ajab üle ääre

Vanadest maailma kultuurihällidest on jätkusuutlikuks osutunud Hiina ja India (juudid on erijuhtum). Kadunud on sumerid, egiptuse tsivilisatsioonist on võimsad säilmed, pole vahemerekultuure. Aga need kaks tõusevad just nüüd uuesti.

Hiina majanduslik spurt pole iseenesest erakordne. Algul on ikka lihtne kiirendada. Ka Venemaal oli niihästi 1930ndail kui ka 1950ndail-60ndail kasvutempo suur. Pealegi ei või teada, kui usaldusväärne ikkagi on totalitaarse riigi statistika. Aga ka mõlemad Hiina lähemad majanduskonkurendid Korea ja Jaapan on samasuguse kiirenduskursi läbi teinud, Jaapan koguni kaks korda (Meiji restauratsiooni ajal ning 1960ndatest).

Erinevusi muidugi on. Jaapani demokraatlikus ühiskonnas ja vabaturumajanduses kujunes kvalitatiivselt astme võrra kõrgem tehniline tsivilisatsioon kui ametlikult punases Hiinas. Tõsi, ka esimene oli suures osas mimeetiline, laenajalik. Jaapanit on vahel kahtlustatud lääne litsentside kopeerimises ning Nobelite hulgaga suurte avastuste eest ei saa hiilata kummagi maa teadlased. Ometi on vahe märgatav. Kui Jaapan tootis ja toodab skeeme ja programme, siis Hiina on suur angaar, kus nende järgi tooteid vorbitakse.

Õieti muudavad kogu Hiina-temaatika unikaalseks sellesse kaasatud üüratud suurused – seda igas mõttes. Hiina põhiprobleem ongi see, et maa tundub olevat suurem kui ta ise. Ühelt poolt ta ei “mahu ära” ja käriseb juba nüüd igast õmblusest, ajades üle ääre. Teiselt poolt ei ela ta omadega ära ja peab võtma mujalt.

Alustuseks mõned ehk vähem silmatorkavad juhufaktid, mis tähistavad Hiina järkjärgulist tõusu tulevikumajanduse tõeliselt globaalseks mängijaks.

Argentina

Pole kahtlust, et Hiina ajab kombitsaid Lõuna-Ameerikasse. Võtame Argentina. Veel hiljuti oli see riik rängas majanduskriisis. Napi kolme aastaga on ta sellest välja tulnud, eeskätt tänu soja ekspordile Hiinasse. Riik võtab vahelt hiiglaslikud maksud ja Argentina majandus kasvab veel praegugi ca 8% aastas. Soja kasvatamine on viimastel aastatel tormiliselt edenenud ka Boliivias, Paraguays ja Brasiilias. Kogu saak läheb Hiinasse. Seda nähtust on koguni nimetatud sojatsunamiks. Kui muidu külvab farmer vahelduseks mõnd teist vilja, sorgot või maisi, et muld saaks puhata, siis nüüd ta kasvatab ainult sojat, sest sellele on turg soodne. Viie aasta pärast on maa välja kurnatud ja tulemuseks keskkonnakatastroof – ja kui soja hind peaks langema, siis on kõik ühele kaardile pannud farmerid omadega läbi. Argentinas on praegu 50% kultiveeritavast maast soja all ja see tõuseb veelgi; Argentina on muutunud piltlikult öeldes Hiina sojapõlluks, kattes ühe kolmandiku tolle sojavajadusest. Soja läheb peamiselt loomasöödaks, aga ka inimtoidu lisandiks pea kõikidesse roogadesse. (Muide, sojas olevat 95% kogu maailma taimsest valgust!) Kui Hu Jintao käis märtsis Argentinas, siis käisid jutud, et Hiina kavatseb investeerida sellesse maasse veel 20 miljardit dollarit.

Tekstiilitööstus

1. jaanuarist kadusid viimased kvoodid, mis olid kehtestatud 1960. aastail ja määrasid, kui palju tohib Hiina oma tekstiilitooteid Euroopasse ja USAsse eksportida. Nüüd on häda suur ja vastumeetmed tulekul, sest Hiina oleks võimeline üksi riietama kogu maailma. Näiteks T-särkide import Lääne-Euroopasse on nende ridade kirjutamise aegu (20. mai) eelmise aasta sama ajaga võrreldes kasvanud 180%! Ühelt poolt stimuleerib Hiina odavate toodete konkurents Lääne tootjaid pingutama ja paremaid asju tegema, kuid töökohti võtab see kindlasti ära. (Tõe huvides tuleb öelda, et vastavalt WTO lepetele pidid lääneriigid oma turud avama järkjärgult, aga nad viivitasid nii kaua kui andis, sellest ka šokk.)

Hiinale mõeldes kerkib silme ette maa kohal hõljuv asum filmist “Iseseisvuspäev”, see reisis planeedilt planeedile ja tõmbas kõik ressurssidest tühjaks.

Hiinal on arenenud tööstusspionaaž (kui see ikka on õige sõna). Näiteks käis grupp hiina tekstiilitööstureid 1998. aastal Rumeenias ja tutvus üksikasjalikult ühe sealse vabriku toodangu ja tehnoloogiaga. Kaks kuud hiljem ilmusid sinnasamasse piirkonda müügile täpselt samasugused tooted, ainult odavamad, Hiinas tehtud. Ka Ida-Euroopa tekstiilitootjad võivad nüüd pankrotti minna, sest isegi Rumeenias makstakse palju rohkem palka kui Hiinas. Kõrgmoodi nad siiani kätt sisse pole saanud – seal loeb teatavasti see, kus ja kelle poolt mingi asi on tehtud, mitte anonüümne kvaliteet. See-eest tõrjuvad hiinlased Pariisi riiete hulgikaubandusest välja juute, kellele see on iidne tegevusala. Oma ilmakuulsaid brände Hiinal ka veel ei ole, kuid nad tegutsevad selles suunas. Neil on oma moeloojad. Ja Euroopa kõrgmoe tootjad lähevad Shanghaisse messile, sest see on ainus paik Hiinamaal, kus nende kaubale on turgu.

Ameerika ja Aafrika

Hiinat võib kohata paigus, kus seda ei ootakski. Näiteks käivitasid hiinlased eelmisel aastal vahepeal suletud neljasaja töötajaga kaevanduse Minnesotas. (Nii et Hiina mitte ainult ei võtta Läänes töökohti ära, vaid vahel ka loob neid!) Kaevandus oli lõpetanud tegevuse viis aastat tagasi, kuna sealse maagi rauasisaldus oli Ameerika standardite järgi madal ega tasunud tootmist. Aga Hiina vajadused on nii suured, et kasutusele võetakse järjest vähema sisaldusega maardlad. Hiina toob rauda ka Austraaliast ja Brasiiliast, nood on lähemal kui Minnesota, aga, nagu öeldud, kõik kulub ära. Hiina sarnaneb oma vajaduste ja impordi struktuurilt mõneti Jaapaniga, ainult kõik mitmeid kordi suuremas mahus.

Kuna Euroopasse investeerimisel pole Hiina kapitali tee alati sile, siis miks mitte investeerida Aafrikasse? Hiinal on tugevalt käsi sees näiteks Sierra Leone turisminduses. (See oli muide riik, mis kunagi aitas Hiinal saada ÜROsse, nii et tegu on natuke tänuvõla tasumisega.) Aafrika on tänu aidsi hävitustööle ka ainus kontinent, kuhu Hiina saaks natuke oma elanikkonda eksportida.

Hiinale mõeldes kerkib mu silme ette maa kohal hõljuv asum filmist “Iseseisvuspäev”, see reisis planeedilt planeedile ja tõmbas kõik ressurssidest tühjaks. Hiinlased imbuvad üle Vene piiri Kaug-Idasse, kes teab, kui palju on neid poole sajandi pärast Siberis. Mõnedel andmetel on Hiinas liikvel maakaarte, kus näiteks osa Kasahstanist (uiguuridega asustatud territooriumid, nood on hiinlaste jaoks terrori-rahvas) on tähistatud kui Hiinale kuuluv.

Diktatuur ja tootmine

On majandusfilosoofiline küsimus, kuidas on ikkagi võimalik, et säärane areng leiab aset pooltotalitaarses ühiskonnas. Kuidas saab diktatuur soodustada materiaalse heaolu edenemist? Sest kuigi ühelt poolt ei jõua Hiina sotsiaalne ja poliitiline areng majanduslikule järele ja ühiskonna varanduslik kihistumine on kõrge, siis teiselt poolt, võrreldes konkurentidega sama rea pealt, on edu ilmne. (Hiina majandus on kogutoodangult maailma kuues, pisut Itaaliast eespool, kaubavahetuselt neljas (Ameerika, Saksamaa ja Jaapani järel) ja tal on suuruselt teised valuutareservid pärast Jaapanit.

Võtame võrdluseks kaks teist suurriiki, mis pool sajandit tagasi kuulusid majandusliku taseme poolest samuti Kolmandasse Maailma. Need on Venemaa ja India. On paradoks, et kuigi Indias on demokraatia, inimõiguste ja vabaduste olukord palju parem kui Hiinas, areneb viimase majandus tunduvalt kiiremini. See tähendab, et demokraatia ja majanduse seost ei saa kujutada lineaarselt. Kindlasti on oma osa ajalooliselt kujunenud eripärastel struktuuridel. Näiteks on Indias siiani arvukalt suurmaaomanikke, kes maad tõhusalt ei kasuta, mis pidurdab mõistagi majanduse arengut.

Hiina kultuur on maailma vanimaid, ometi avaldub Hiina praegune plahvatuslik mõju maailmale eeskätt materiaalses sfääris.

Nii Hiina kui India majanduses on infotehnoloogial tähtis koht. Aga kui Hiina paneb masinaid kokku, siis India on maailmas esirinnas mitmesuguste kommunikatsiooniteenuste pakkujana. Selleks on tal ilmne eelis, inglise keel on teine riigikeel. Hiina vastava sektori arengut nagu ka näiteks programmeerimist pärsib kuus tuhat hieroglüüfi. On aga huvitav paralleel, et 18. sajandil oli just India läänemaailma tekstiilimanufaktuur, st sama mis Hiina praegu.

Võrdlus Venemaaga on kurb. Üks on toodangu (70% läheb riigist välja), teine tooraine eksportija. Venemaa majanduslik kihistumine on mitu korda suurem kui Hiinas. Kui arvamusuuringute järgi on poolte venelaste elatustase võrreldes nõukogude ajaga langenud ja keskklass ei taha seal kuidagi sugeneda, siis Hiina edu väljendub keskklassi hoogsas tekkes. (Hiinas müüakse praegu 6% maailma kompuutritest, 12% mikrolaineahjudest ja 23% teleritest. Hiinlastel on 300 miljonit mobiiltelefoni ja nad tõmbavad ära 35% maailma sigarettidest). Hiina keskklass pole esialgu protsentuaalselt suur, ent tähtis on tendents. Prognoositakse, et lähema kümne aasta jooksul see kümnekordistub. Seepärast tekib paratamatult mõte, kas Venemaa ei talitanud valesti, võttes demokraatia ja turumajanduse vastu angroo, avasüli. Sest demokraatia iseenesest ei loo jõukust. Küll aga võib vaesuses haihtuda ka demokraatia, nagu Venemaa pealt näha. Tundub, et kui heaolu on olemas, siis on sealt üleminek demokraatiale kergem kui vastupidi. Tuleb muidugi tunnistada, et säärases vaesuses nagu sajad miljonid maapiirkondade hiinlased venelased siiski ei ela.

Hiina juhtkonna positsioon on küllalt kummaline. Ta ei tee eriti midagi ühiskonna majandusliku võrdsustamise nimel. Hiina KP funktsioon ei ole rikastelt ära võtta, vaid vastupidi, riigis tugeva kontrolli kehtestamine, nii et vaesed ei saaks mässata. Seega võib öelda, et Hiina kompartei tegutseb täiesti oma esialgse (Marxi-Engelsi manifestis kirja pandud) ajaloolise missiooni vastu. Üldse pole tal vasakpartei loomust, mis on ikkagi tähendanud vaesemate huvide eest seismist. Kui KP ei esinda enam alamklasse, siis mis annab talle legitiimsuse olla võimul? Enda sõnul esindab KP nüüd kõiki kihte, on valvur laiemas mõttes, et teostataks sotsiaalset õiglust.

Tundub, et Hiina juhtkond suhtub asjasse ikkagi nagu sotsiaalsesse inseneritöösse, kasutades inimesi kui materjali. Näiteks ta “tõstab” ühe piirkonna inimeste heaolu, tuues sealt miljonid linna ja rajades seal tööstuse, lastes teisal miljoneil südamerahuga nälgida. Indiviidi väärtusse suhtutakse seal teisiti kui läänes. Väga võimalik, et Venemaal ei oleks hiina pragmaatiline masinavärgilik süsteem töötanud, sest vene ühiskonna inimesekäsitluses on nn bütsantsliku kõrval ka läänelik, st judeo-kristlik alge. Venemaa on ses mõttes “rikutud”.

Hiina teadus ja haridus

Hiinas on praegu põhiliselt kaht sorti teadureid: vanu ja noori. Vahepealne põlvkond puudub, see on Mao kultuurirevolutsiooni tagajärg. Pärast 1989. aasta Tiananmeni veresauna põgenes 60 000 üliõpilast üle mere, neil lubati jääda USAsse ja anti kodakondsus.

Haridus on valitsuse ametlik prioriteet ja seda viiakse ellu. Igal aastal lõpetab ülikooli viis miljonit inimest. Lisaks on pea iga välismaal stažeerinu kogenud, et laboris või fakulteedis on magistri- või doktoriõppes ka mõni hiinlane. Järjest rohkem tuleb neid koju tagasi, ka neid, kes olid varem põgenenud. Põhjus on lihtne: riik on ostnud neile ka kodulaboritesse maailmatasemel sisseseade.

Valitsuse viimane nutikas samm on see, et välismaa nimekatel ülikoolidel lastakse Hiinas oma kolledžid rajada. Näiteks on säärane Shanghais Nottinghami ülikoolil. See on Hiinale tunduvalt odavam kui saata oma tudengeid massiliselt välismaale.

Nagu juba öeldud, on Hiina tootmine ja tehnoloogia peaasjalikult veel laenuline. Aga tal on ka arvestatav originaaltase näiteks biotehnoloogias. IT alal liigutakse madalamalt tasemelt kesktaseme poole.

Lisaks põhiliinile on teadusel Hiinas ka erilisi väljakutseid, mis johtuvad maa eripärast. Hiinal on oskusteavet, kuidas põuaga toime tulla, ning taastuva energia kasutamises. Kosmonautika on teadagi viis, kuidas maailma rabada. Hiina kavatseb aastaks 2020 inimese Kuule saata.

Hiina kultuur

Hiina kasvaval mõjul maailmas on üks tähelepanuväärne tahk. Hiinalikkus on ammust aega mitmetähenduslik märksõna. See kätkeb niihästi materiaalset külge, portselani, teed ja teisi tooteid kui ka vaimset külge. Ja kaugeltki mitte ainult arusaamatuse aspekti (“see on mulle hiina keel”). Hiinalikkus on oluline osa nn aasia vaimulaadist, kui nii üldistada tohib. Hiina kultuur on maailma vanimaid ja neil on rahvuslik traditsioon kõikides klassikalistes kunstides. Ometi avaldub Hiina praegune plahvatuslik mõju maailmale eeskätt materiaalses sfääris ja seegi on eeskätt kvantitatiivne ja mimeetilise tagapõhjaga, rajanedes lääne eeskujude jäljendamisel. Kui materiaalses sfääris on see mõistetav, sest näiteks täppisteadused on universaalsed, siis kitsamalt vaimukultuuris pole see üldsegi nii normaalne. Hiinast ega mujalt Aasiast ei ole toimunud kultuuriinvasiooni läände. Lääne asjaarmastajad on sealt noppinud üksikuid õisi nagu zen-budism, haikud, siidimaal jne, ent kokkuvõttes on seda väga vähe (ka Hongkongi kung-fu-filmid on ju Hollywoodi mallide järgi tehtud). Nii nagu Hiina ei ekspordi Euroopa Liitu koonusekujulisi õlgkübaraid, vaid T-särke, nii kanaliseerub praegu ka tema vaimulooming Lääne poolt ette antud vormi. Pekingi ooper ei valluta turgu samamoodi kui odav elektroonika. Juhtub hoopis vastupidine. Tormiliselt on suurenenud rahvusvahelistel muusikakonkurssidel osalevate hiina andekate noorte interpreetide ja vokalistide arv. Nad laulavad ja mängivad Verdit ja Tšaikovskit. Hiina kaasaegsed kirjanikud ei velma oma kirjanduse arhailisi traditsioone, vaid kirjutavad nii nagu lääne kirjanikud. Ja nende noored kunstnikud teevad installatsioone, videokunsti ja kõike muud, mida nende kolleegid lääneski. Nad lülituvad lääne paradigmasse, tõsi, kasutades ka kodust ainest.

Kui Jaapan tootis ja toodab skeeme ja programme, siis Hiina on suur angaar, kus nende järgi tooteid vorbitakse.

Ühtpidi on see rahustav ja mugav, sest võtaks vist päris kõhedaks, kui meile langeks korraga kaela tohutu hulk täiesti teistsugust vaimukultuuri. Teisalt on natuke kurb, kuidas ka vana kultuurrahvas läheb samamoodi lääne lihtsakoelise massikultuuri liimile nagu sipelgad suhkrutüki peale. Kahjuks näib see kehtivat ka maailma teiste kultuuride kohta.

Spordis toimub põhimõtteliselt sama, seegi areneb lääne eeskujude järgi. Hiinas rajatakse kiires tempos uue keskklassi tarvis golfiväljakuid ja tenniseplatse. Shanghais avati eelmise aasta lõpul esimene vormel 1 klassi võidusõidurada.

Tõsi, jalgpall ei ole neil veel nii populaarne, kui võiks eeldada. Ja näiteks kriketit, seda anglosakside leivanumbrit, ei mängita seal pea üldse, erinevalt nende arengupaarikust Indiast. Aga samas ei kulge areng ka rahvusliku spordi edendamise teed. Ometi võiks säärane hiigelrahvas seda endale lubada, sest ta on turu suuruse mõttes eneseküllane. Ameerikal pole ju sellest õhkagi, et teised maad ja rahvad tema veidrat “rüselusjalgpalli” ei harrasta.

Ainus hiina elu rahvuslik külg, mis on vallutanud kogu maailma, on muidugi kulinaaria. Isegi Ameerikas on praegu hiina söögikohti kolm korda rohkem kui McDonald’seid.

Keskkond

Kuigi Hiina on pindalalt Kanada järel napilt kolmas maailmas ning tema keskmine asustustihedus on palju väiksem kui enamikus Lääne-Euroopa riikides, on sealgi mägesid, soid ja kõrbi, nii et soodsate maatükkide koormus on suhteliselt suur.

Ei saa öelda, et Hiina juhtkond poleks vastuvõtlik keskkonnaküsimuses, mis totalitaarse režiimi puhul tundub harjumatu (vrd N Liiduga). Ent majanduse areng on olnud siiski nii kiire, et keskkonnameetmed ei ole sellele järele jõudnud ja Hiina on juba kohutavalt reostatud. Seal asub 16 maailma kõige saastatumat linna. 70% Hiina jõgedest ja järvedest olevat tööstuse ja kanalisatsiooni jäätmete tõttu ebaloomulikku värvi. Hiljuti Hiinas endas avaldatud andmeil pole 360 miljonil inimesel juurdepääsu puhtale veele. Kaks miljonit põeb sellest tingitud haigusi, sealhulgas vähki. Linnades, kus vesi tuleb peamiselt põhjaveest, näitab võetud proovidest 95%, et see on reostatud. Igal aastal sureb 170 000 inimest õhu mürgitatusest tingitud haigustesse.

Hiina energiavajadus on tohutu. Kivisöe kaevandamisel ei hoolita loodusest ega inimestest (75% maailma kivisöekaevanduste õnnetustest juhtub Hiinas). Jangtsele ja teistele jõgedel on rajatud 200 tammi. Suurim, mis praegu valmimas, on 40-kordse maja kõrgune ja 22 kilomeetrit pikk. Selle tagajärjel on tekkinud suurim inimese rajatud veekogu maakeral – 600 kilomeetrit pikk. Superhüdroelektrijaam hakkab andma sama palju elektrit kui 10 tuumajaama, aga milline on selle mõju keskkonnale näiteks ökosüsteemide aspektis, ei oska keegi ennustada.

Sellest ajast, kui Hiina hakkas paarikümne aasta eest tööstuslikult arenema, on tehtud kõikvõimalikke hirmuäratavaid arvutusi, mis juhtub, kui hiinlased hakkavad tarbima nagu läänlased. Olgu siis külmkappe, autosid või mida tahes. Need arvutused tundusid lõbusad või vähemalt paistis nende täitumine nihkuvat kaugesse tulevikku. See tulevik on aga ootamatult lähemale tulnud.

Hiinal on tohutu toorainevajadus. Ajakirja Fortune andmeil kasutab Hiina 26% maailma terasetoodangust, 31 protsendi söest, 18% alumiiniumist. Ja ta tarbib juba rohkem (muidugi absoluutarvudes) liha ja vilja kui USA. See loetelu pikeneb iga aastaga. Ja mis siis, kui praeguse kasvutempo jätkudes jõuab Hiina 2031. aastaks USA-le järele ka keskmise kodaniku sissetulekutelt ning per capita tarbimiselt? Siis vajaks Hiina kaht kolmandikku maailma teraviljast ja nelja viiendikku lihast (praegu toodetavast). Ilmselt teeks kõige rohkem muret ikkagi nafta – Hiina vajaks päevas 99 miljonit barrelit. Praegu toodetakse maailmas 79 miljonit barrelit ja pole tõenäone, et see arv hüppeliselt kasvaks.

Tundub, et Hiina majandusime oma praegusel kujul ei ole jätkusuutlik ning võib lõppeda tõsise (loodus)katastroofiga. Seega peaks Hiina loobuma fossiilsetele kütustele rajatud majandusmudelist, mis on toonud külluse Läänele. See majandusmudel ei kõlba ka India ning ülejäänud arengumaailma kolme miljardi asuka tarvis, kes kõik praegu unistavad American dream’ist. Ja pikemas perspektiivis ei kõlba see mõistagi ka industriaalriikidele enestele. Kogu maailm on ju omavahel seotud ja kõik sõltuvad kokkuvõttes samadest ressurssidest.

Alternatiiviks on teistsugune majandusmudel, millesse kuuluvad näiteks äraviskamise asendamine ümbertöötlemisega, taastuv-energia kasutamine (tuul annab Hiinas praegu 0,01% koguenergiast, aga on plaan tõsta see kümne aastaga 10%ni!), linnades ühistranspordi eelisarendamine autotootmise suurendamise asemel jne.

Võib-olla on see, et Hiina seisab alles külluse esimesel astmel, kokkuvõttes talle pluss. Tal on suhteliselt kergem teist teed valida kui lääne inimesel, kes on harjunud oma külluslikku materiaalset mugavust pidama enesestmõistetavaks.

Taiwan, Jaapan, Korea

Kui vaadata ajas natuke edasi, siis on Taiwani saatust raske ette kujutada teistsugune kui Hongkongi oma. Hiina diplomaatia on läinud kavalamaks. Kaks kuud pärast seda, kui võeti vastu paksu verd tekitanud seadus, mis lubab Taiwani rünnata, külastas Hiinat Rahvusliku Partei, Taiwani peamise opositsioonipartei esimees Lien Chan. Teda võeti vastu peaaegu nagu riigipead ja koos tollisoodustustega Taiwani puuviljadele ning turistide vabama liikumise kavaga anti talle kaasa kaks pandat. Panda-diplomaatia on kujunenud omaette mõisteks. See algas külma sõja ajal ning tähendab hea tahte žesti. Panda on Hiinas ülim riiklik kingitus. Pandasid (alati paarikaupa) on kingitud Nixonile, Castrole, Inglise peaministrile Heathile jt. Muidugi puhkes Taiwanis vaidlus, kuidas käituda. Kui kink vastu võtta, siis tähendaks see justkui Pekingi embusse laskumist, aga pandasid tagasi lükata on ka kuidagi barbaarne. Taiwanil pandasid ei ela. Ilmselt nad ikka loomaaeda pannakse.

Alateadlikult arutleb enamik meist, et rahvas, kes nii hästi süüa armastab, ei saa väga kuri olla.

Oluline on selle visiidi juures (millele kohe järgnes teise opositsioonipartei visiit), et Rahvuslik Partei ei taotle Taiwani täielikku iseseisvust ja on “ühe Hiina” poliitika poolt. Muidugi ei ole see nende nägemuses kommunistlik Hiina, aga ikkagi üks. Siin näebki Peking intriigivõimalust. Rahvuslik Partei on kodusõjas Mao käest lüüa saanud Chiang kaisheki enda partei, võiks seega öelda, et Taiwani kui säärase ellukutsuja. Järelikult on nende seisukohal moraalset kaalu.

Kuigi rahvaarvu tõttu võiks kahe riigi ühendamist võrrelda pintsakule nööbi etteajamisega (vahe on 50 korda Hiina kasuks), tugevdaks see Hiinat proportsionaalselt palju rohkem. Erinevalt näiteks Saksamaadest on seekord väiksem partner arenenum.

Äsja lahvatanud riid Jaapaniga on muidugi üksnes osaliselt mineviku klaarimine, rohkem ikka võitluse algus hegemooni koha pärast. Mõlemal maal tõstavad pead natsionalistlikud meeleolud. Samas on Jaapani ja Hiina majandus teineteisega praegu ülimalt hästi kohanenud ja vajavad teineteist. Niihästi juba mainitud leiutaja ja masina kokkupanija vahekorrana kui väga mitmes muus osas.

Lõuna-Koreaga ühendab Hiinat vimm Jaapani okupatsioonide pärast, aga samas on Korea majanduslikult konkurent ning seepärast ei astu Hiina mingeid samme, et Phönjani korrale kutsuda, veel vähem, et poolsaart ühendada. Kuigi ta võiks seda sõrmeliigutusega teha. Nimelt kontrollib ta 70% Põhja-Korea energiast ja 50% toiduvarude st. Ta võiks Põhja-Korea “kinni keerata”, kui tahaks.

Missugune on Hiina kuvand maailmas?

See ei ole maitseküsimus, sest sellest võivad lähtuda maailma tulevased poliitilised jõuvahekorrad. Oleneb, kelle käest küsida. Kindlasti on neid, kes käsitlevad Hiinat “kollase hädaohu” järjekordse ja kõige hullema vaatuse tegelasena. Ameerika saab mõistusega aru, et tema monopoolne seisund ei kesta igavesti, aga soov seda pikendada on enam kui inimlik. Samas on maid, kus Hiina kuvand on just sellepärast positiivne. Kõik Ameerika vihkajad näevad Hiinas vastukaalu esimese unilateralismile. Ja näib, et vastukaalu loodetakse rohkem Hiinast kui Euroopa Liidust, seda vaatamata kõigile, mida Hiina teeb Tiibetis, Hongkongile antud lubadustest mitte sajaprotsendiliselt kinnipidamisele ja Taiwani-poliitikale, rääkimata sellest, et pool kogu maailma surmaotsustest viiakse täide Hiinas. Kuigi ei pea paika väide, mida Hiina välispoliitikud armastavad korrata ka näiteks praegu seoses relvaembargoga, et Hiina pole kunagi kedagi rünnanud (1979. a ründas Hiina Vietnami), siis ometi tundub, et Hiina kuvand maailmas on siiski suhteliselt rahumeelne. Tõepoolest, kui me mõtleme hiinlasele, siis ei kerki meile esmakujutlusena silme ette mitte hungveiping või triaadi liige, vaid pehme moega sõbralik töökas olend. Oma osa on selles pandadel, aga võib-olla veel rohkem sellel, et igas vähegi suuremas linnas üle maailma leidub hiina toidukohti. Alateadlikult arutleb enamik meist, et rahvas, kes nii hästi süüa armastab, ei saa väga kuri olla. Ses mõttes on Hiinal maailmas sadu tuhandeid “konsulaate”.