Lužkovi lahkumine

Kui Juri Lužkov 1992. aasta juunis linnapeaks määrati, oli Moskva esimene McDonald’s juba avatud. Telefoniautomaadid võtsid endiselt kahekopikalisi münte, ent metroosõit maksis juba terve rubla. VDNH demonstreeris jätkuvalt NSV Liidu rahvamajanduse saavutusi ja Lunastaja Kristuse kiriku asemel laiutas bassein, ent Stockmanni kaubamaju oli juba kaks ja Rolling Stones plaanis kontserti Punasel väljakul.

Vastasutatud, vaid paar kuud ilmuda jõudnud ingliskeelne päevaleht The Moscow Times kirjutas 12. juunil, et “äsja määratud linnapea Juri Lužkovi ei tervitatud mesinädalatega. Vaid kolm päeva pärast Gavriil Popovi väljavahetamist sattus Lužkov parlamendis rünnakute alla, kuna meedia oli süüdistanud teda korruptsioonis ning ametivõimu kuritarvitamises – kõik see andis alust spekulatsioonideks, et Lužkovi karjäär võib jääda lühikeseks”. Lužkov ise teatas, et plaanib “töötada täisametiaja, viis aastat”.

Lõppkokkuvõttes töötas ta üle 18 aasta. Mees, keda 1992. juunis peeti kaheldava väärtusega asendusfiguuriks, sai Moskvas kiiresti populaarsemaks, kui tema eelkäija, perestroika-aegsete demokraatide plejaadist võrsunud Gavriil Popov eales oli olnud. 1996. aasta juunis kaunistasid tervet linna valimisplakatid, kus kõrvuti seisid presidendina tagasivalituks pürgiv Boriss Jeltsin ning linnapeavalimistel debüteeriv Juri Lužkov – ent see oli just nimelt ebapopulaarne Jeltsin, kel oli vajalik näidata end populaarse Lužkovi seltskonnas, aga mitte vastupidi. Jeltsini jaoks jäid 1996. aasta valimised viimasteks, Lužkovi jaoks aga olid need kõigest pika tee algus: järgnesid tagasivalimised aastatel 1999 ja 2003 ning kui kuberneride (kelle hulka kuulub ka Moskva linnapea) otsevalimised 2004. aastal Putini föderaalreformidega ära lõppesid, siis taas kord üks ametissemääramine aastal 2007.

Lužkovist kujunes – vähemalt Moskva jaoks – üks vähestest muutumatutest suurustest viimase kahe kaootilise aastakümne jooksul: alati kohal, alati sonimütsiga… Kusjuures, ta tõesti suurt ei muutunudki, ei välimuselt ega olemuselt. Sirvides tema esimeste töökuude ajalehti, on pealkirjadest selgelt näha inimene, kellena me Lužkovi alati oleme tundnud. Mis siis oli tema 1992. aasta päevakavas? “Lužkov avab koos Jeltsiniga esimese kaasaegse kontorikompleksi”, “Lužkov lööb Popovile noa selga”, “Tööstuse päästmiseks tuleb müüa relvi, ütleb Lužkov”, “Lužkov linnavolikogule: ärge kakelge minuga”, “Lužkov kujundab ümber Moskva silueti”, “Linn tsiviliseerib väliturud”, “Lužkov hoiatab Saksamaalt lähtuva ohu eest”, “Tänavate ümbernimetamine lõppeb”, “Lužkov võidab kohtus Borovoid”, “Lužkov tühistab tervishoiusoodustused”, “Linnapea piirab demonstrantide arvu”, “Lužkov tunnistab, et teed on auklikud”…

Natsionalist, šovinist ja Lääne-vastane on Lužkov olnud üsna varjamatult.

Ähvardused linnavolikogule ja soodustuste kaotamine said varsti ajalooks: volikogu üle kehtestas Lužkov peatselt kontrolli ning igasuguseid soodustusi (tuntud kui moskovskaja dobavka) üritas Lužkov moskvalastele linna poolt juurde maksta. Ent kõik muu jäi iseloomulikuks kuni lõpuni. Erinevalt Jeltsinist, kes võis kuude kaupa olla kadunud ning naastes blameerida ennast purjuspäi tehtud avaldustega, tegi Lužkov oma maine nimel pidevat tööd: ükskõik, kas tegu oli lindilõikamise või katastroofiga, linnapea oli alati esimesena kohal. Purjus polnud ta kunagi; või kui oligi, siis ei saadud sellest teada – sest kui Jeltsinit võis meedia muretult kritiseerida, siis Lužkovi asjus tasus enne hoolikalt järele mõelda. Suure tõenäosusega saabus kriitilise ajalehe toimetusse näiteks tuleohutuskontroll või sanepidjaam, kes leidsid, et eeskirju ei täideta ja trahv on asjakohane, reklaamiandjad tühistasid oma lepingud, levifirma loobus teenustest, ruumide rendileandja muutus kiuslikuks… Harvad polnud ka juhused, mil linnapea võttis jalge alla kohtutee – ning kui varasematel aastatel tuli tal ette ka piinlikke kaotusi, siis sedamööda, kuidas kohtuvõim oma sõltumatuse alged kaotas, muutus ta kohtukulli palge ees üha võidukamaks.

Natsionalist, šovinist ja lääne-vastane on Lužkov olnud üsna varjamatult – nii neil aegadel, kui lääne-vastasus oli moes, kui ka nendel, mil ei olnud. Just Lužkov oli üks nendest poliitikutest, kes 1997. aastal püüdis – vastuseks NATO laienemisele – Venemaad ja Valgevenet üleöö ja absurdsetel tingimustel (üks raha ja kaks sõltumatut keskpanka!) üheks riigiks liita. Just Lužkovi suust pärineb hulk krõbedaid avaldusi Balti riikide kohta, just Lužkov on öelnud, et “Sevastoopol on põline Vene linn”, just Lužkov hakkas investeerima Abhaasiasse juba ammu enne, kui Kreml oma pilgu sinnapoole pööras.

Ent see on Moskva muutumine, mille pärast Lužkovi kõige enam armastatakse ja kõige enam vihatakse. Väliturgude katuse alla viimist, mänguväljakute loomist, hoovide korrastamist, kahe Moskva ringtee ehitamist hindavad paljud. Lootusetuks muutunud liiklusummikuid pannakse linnapeale süüks, aga ebaõiglaselt: kui Moskva viimase aastakümne naftabuumis ratsa rikkaks sai, oli autostumine ilmselt paratamatu. Moskva on – raevukale kriitikale vaatamata – säilitanud nõukogudeaegse sissekirjutusnõude, aga autoostulubade taaskehtestamist olnuks isegi Lužkovilt palju oodata…

Ent samal ajal kui klaasist pilvelõhkujad muudkui kerkivad, ajalooline Moskva kaob -kesklinna vanade kvartalite maa on lihtsalt nii kallis ja raha ahvatlus nii suur, et kahekorruselised tsaariaegsed aadlielamud langevad üksteise järel buldooseri ohvriks või säilib neist vaid petlik fassaad, mis varjab järjekordset euroremonditud kaubakeskust või jahedaks konditsioneeritud bürookompleksi.

“Ainult Stalin oli Moskvale hullem kui Lužkov, Hruštšov jääb temast juba kaugele maha,” kinnitas siinkirjutajale mõni aasta tagasi üks viienda põlve moskvalane, hästi arhitektuuri tundev inimene. Stalin võttis maha hulga Moskva tõelist, kõige vanemat vanalinna, et teha ruumi Kremli administratiivhoonetele ning hilisemale – nüüdseks Lužkovi poolt lammutatud – Rossija hotellile. Hruštšov lammutas Kalinini prospekti ning sealsete räämas kõrghoonete (Hruštšovi vastus New Yorgile!) rajamiseks ruutkilomeetrite kaupa Moskva kõige euroopalikumaid kvartaleid. Lužkov aga lõhub arhitektuuriansambleid kõikjal üle Moskva. “See pole enam minu linn,” on tõdemus, millele harvas üksmeele-ilmingus kirjutaksid alla nii Vene liberaalid, konservatiivid kui ka kuus aastat moskvalannana elanud siinkirjutaja.

Seda kummalisem võib tunduda, et reaktsioon Lužkovi vallandamisele on olnud üsna ambivalentne. Liberaalsetest intelligentidest, kes on aastaid olnud Lužkovi peale sõnakalt kurjad korruptsiooni pärast ja meeleheitel Moskva pärast, on mõned teatanud, et “sai, mida vääris”, teised aga on nentinud austusevarjundiga hääles, et “ta vähemalt võitles”… Sama elu- ja ilmavaadet jagavad inimesed on oma hinnangutes lõhestunud.

Lužkovist kujunes – vähemalt Moskva jaoks – üks vähestest muutumatutest suurustest viimase kahe kaootilise aastakümne jooksul: alati kohal, alati sonimütsis…

Tegelikult on see lõhestumine loomulik: neist esimesed keskenduvad vallandamisele enesele, teised aga vallandamise põhjustele. Kui õiged asjad juhtuvad valedel põhjustel, siis ongi suhtumist väga raske kujundada. Ning Venemaa kaasaegne ajalugu on paraku täis näiteid just sellistest juhtumitest; võib isegi öelda, et tegu on valdava seaduspäraga. Meenutagem: kommunistid jäid võimult eemale mitte selle tõttu, et nad end Nõukogude ajal lootusetult diskrediteerinud olid, vaid sellepärast, et uus, end demokraatlikuks tituleeriv võim võltsis valimistulemusi. Hodorkovski heideti vangi mitte sellepärast, et ta oli kasu lõiganud hämaratest erastamistehingutest (kuigi see oli ettekääne), vaid sellepärast, et ta toetas Kremli opositsiooni. Meedia vabanes oligarhide omakasupüüdliku kontrolli alt ainult selleks, et sattuda Kremli kontrolli alla. Suhete soojenemine Poolaga ei toimunud mitte sellepärast, et soojad suhted naabritega on normaalsed, vaid paljudel muudel põhjustel, mille hulgas juhtivaiks võib pidada Vene majanduslangust ja kildagaasi leidmist Poolas. Medvedev ei keelanud viimase võidupüha ajal Stalini piltide ülesriputamist mitte sellepärast, et Stalin oli kurjategija, vaid sellepärast, et algatus tuli Lužkovilt. Medvedev ei vallandanud Lužkovi mitte muinsuskaitsenõuete eiramise ja suuremastaabilise korruptsiooni pärast, vaid isikliku pahameele, pragmaatilise valimisloogika ning konkureerivate klannihuvide pärast, samuti riigi monopoolse võimu kindlustamise nimel.

Vene sisepoliitika on juba aastaid olnud tähelepanuväärselt igav: ei mingeid õigeid vastasseise, või kui mõni tekibki, siis laheneb see kiiresti Kremli näpunäidete kohaselt. Telgitaguseid vastasseise on rohkem, aga neist pole palju teada, lisaks on sageli tegemist süsteemisiseste klannide omavahelise ärilise konkurentsiga, millel laiem poliitiline tähendus puudub või on üsna kaudne. Sellel taustal tekitas Lužkovi vallandamise saaga mõistetavat elevust: lõpuks ometi üks korralik dramaatiline tüli kõrgekaliibriliste vaenutsejate osalusel! Mõned vaatlejad julgesid kogunisti tõdeda, et avalik poliitika – koos 1990. aastate lõppu meenutavate telesõdadega – on tagasi.

Päris nii see siiski ei ole. Lužkovi lahkumine oli tegelikult pigem seaduspärane kui ootamatu nähtus. Vabanemine “raskekaalulistest” ehk siis kaua teeninud, võimukatest ja liiga sõltumatutest regiooniliidritest on president Medvedevi pikaajaline poliitika. Ametist on lahkunud näiteks sellised legendaarsed kujud nagu Tatarstani president Mintimer Šaimijev ning Baškortostani president Murtaza Rahhimov. Oli selge, et Lužkovi aeg ei saa olla kaugel.

Kui vaadata erinevate valimiste graafikut ning nendest lähtuvat poliitilist loogikat, siis võib suisa väita, et Lužkovist vabaneti viimasel võimalikul hetkel. 2012. aasta presidendivalimisteni on jäänud poolteist aastat, nende ettevalmistuseks ja peaprooviks olevate parlamendivalimisteni vaid pisut üle aasta. Moskva seitse miljonit valijat on suur arv; on vaja, et nad hääletaksid nii, “nagu peab”. Seda suudab tagada ainult kogenud ning kõiki linna mõjutus- ja manipuleerimisvahendeid hästi tunnetav linnapea. Uuel inimesel läheb nende hoobade mõistma õppimiseks vähemalt aasta.

Veel enam – kõige parem aeg vallandamiseks oli aastane vahemik, mis algas Moskva linnaduuma valimistega 2009. aasta 11. oktoobril ning lõppes kohalike volikogude valimistega seitsmes Vene regioonis selle aasta 10. oktoobril.¹ Enne Moskva valimisi oli Lužkov vajalik, sest ta pidi tagama Ühtsele Venemaale soliidse enamuse linnaduumas. Äsjamöödunud hääletamine kujutas endast aga viimaseid regionaalvalimisi praeguse Riigiduuma ajal. Nüüd on võimumasina fookuses juba 2011. aasta detsember ja uue Riigiduuma valimised. Kuigi Lužkovi saanuks häda korral vallandada ehk ka hiljem, oli ikkagi mugavam regioonidega oktoobris “ühele poole” saada, ning keskenduda pingelisematele ja olulisematele üleriiklikele asjadele.

Lužkov pidi seda mõistma. Siinkirjutajale ongi ainsaks tõesti intrigeerivaks küsimuseks, miks ta nii raevukalt vastu võitles – sest Lužkov on alati tajunud, kui on vaja suurema võimu ees taanduda. Juba 1996. aastal olnuks Lužkovil teoreetiliselt olnud võimalus teha suuremad panused: mitte Jeltsiniga kõrvuti, vaid Jeltsini vastu kandideerida. Ent ta ei teinud seda. 1999. aastal esitas Lužkov tandemis Jevgeni Primakoviga tõsise väljakutse Kremli võimule. Nende loodud partei, Isamaa – Kogu Venemaa paistis tegevat pidurdamatut võidukäiku; ning tol augustipäeval, mil Jeltsin Putini peaministriks tegi ja järeltulijaks kuulutas, ei uskunud Putini võimalustesse palju keegi – mitte ainult seetõttu, et Putin oli täiesti tundmatu, vaid ka seetõttu, et valdav osa poliitilisest eliidist oli juba kogunenud Primakovi-Lužkovi selja taha. Kui majaplahvatuste, teise Tšetšeenia sõja alguse ja vihaste telesõdade tulemusel vaekauss siiski Putini kasuks hakkas kalduma, jooksis vastasrind lihtsalt tema poolele üle. Presidendivalimiste ajaks ei olnud Isamaa – Kogu Venemaad enam olemas, see oli ühinenud Putini-meelse Ühtsuse parteiga, tulemuseks praegune võimupartei Ühtne Venemaa.

Muide, Ühtne Venemaa ju demonstreeris Lužkovi skandaalis täpselt samu oportunistlikke kvaliteete: skandaali vallandudes, kui parteisõdurid veel täpselt ei taibanud, millest tuli tüli ja kes võidab, asusid mitmed neist häälekalt Moskva linnapea kaitsele. Kui Lužkovi minek muutus kindlaks, siis avastasid korraga kõik, et “ta tegi palju vigu”…

Ent kui kuuleka hääletusaparaadi funktsiooni täitvad parteilased jäävad võimumängudes tuult nuusutada püüdes aeg-ajalt ikka piinlikku olukorda, siis Lužkov pidanuks intriigi olemust paremini teadma ja jõuvahekordi täpsemalt tajuma. Miks ta siis sõdis – siiralt ja meeleheitlikult?

Mõned telefonikõned Moskvasse ja jutuajamised Vene ekspertidega paljastasid umbes järgmise pildi: Putin oli tõesti Lužkovile lubanud, et ta saab ametis olla vähemalt aasta alguseni, lõpetada oma äriasjad ja siis rahulikult lahkuda. Putin küll vihkab Lužkovi -1999. aastal toimunu tõttu -, ent samas on Lužkov talle lojaalne ega ähvarda millegagi. Lootus Putini toetusele võis seega tõesti Lužkovile julgust anda ning tulemusena käitus ta viisil, mis tekitas Medvedevis tema vastu isikliku vimma, parandamatu “halva keemia” nende kahe vahel. Linnapeast vabanemine muutus presidendile auasjaks. Medvedevi selja taha kogunesid ka mitmed erinevad ärahuvid – näiteks olevat Roman Abramovitš heal meelel valmis Moskva rahavoogudest endale natuke kasu lõikama, ja mitte ainult tema. Ühiste pingutustega tekitati olukord, kus Putinil oli targem loobuda Lužkovist – ent meenutagem, et Lužkov oli tema jaoks lihtsalt mugav, mitte tähtis. See ei olnud suur kaotus ega raske loobumine.

Ei tasu Lužkovi ümber toimunut mõista kui tõsist konflikti Putini ja Medvedevi vahel. Tõsiseks konfliktiks on kaalukategooriad liialt erinevad ja mõlemad teavad seda. Medvedev ei ole kas suutnud või tahtnud end iseseisva poliitiku ja liidrina kehtestada. Inimesed, kes tahaksid, et ta seda oleks, ei ole suutnud oma tahtmist saavutada. Pole ilmselt vaja märkidagi, et uus linnapea on “Putini inimene” – samas ei oma see asjaolu ka erilist tähtsust. Kui tõsiseks konkurentsiks ei lähe – ning võib üsna suure kindlusega väita, et nii see just on -, siis joonduvad kõik sinna, kuhu kästakse.

„Ainult Stalin oli Moskvale hullem kui Lužkov, Hruštšov jääb juba temast kaugele maha.”

Sel moel võib juhtuda, et Lužkovi vallandamise saaga, mis oli üle hulga aja esimene peaaegu poliitiline lahing, jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Kahju, et selle võitluse rindejoon on vale koha peal. Lužkov üsna kindlalt väärinuks lahkumist ja kohtuprotsessi korruptsiooni pärast, nüüd aga pidi ta lahkuma selle nimel, et keskvõim saaks ennast veelgi kindlustada, vabanedes ebamugavast inimesest, kes kujutas endast väikest alternatiivset võimukeskust ja kes korduvalt valimisi võitnuna võis isegi pärast 2004. aasta reforme tunnetada ennast suuremal määral rahva mandaadi valdajana kui kumbki viimastest presidentidest.

Kui õiged asjad juhtuvad valedel põhjustel, kas oleks parem, kui need ei juhtuks üldse? Venemaa minevikku silmitsedes tundub kohati küll nii. Ent on ka inimesi – eeskätt Vene liberaalide seas -, kes arvavad teisiti. “See jääb inimestele meelde, et Lužkov ikkagi pidi ära minema,” nentis üks siinkirjutaja vestluskaaslasi. “Seega miski pole kindel. Kui pole kindel, siis bürokraadid, kohtunikud ja valimiskomisjoni ametnikud ei tea, kellele lojaalsed olla, kelle mängu mängida. Kui nad seda ei tea, siis sageli ei oska nad midagi targemat teha, kui järgida seadust. Ja igatahes on see uus olukord, mis avab uusi võimalusi.” Saame näha. Üks on igatahes kindel: üks ajastu Vene poliitikas on selleks korraks lõppenud. Mitte lihtsalt Lužkovi ajastu, vaid sõltumatute poliitikute ajastu üldse.