Lühike viiv pikas sõjas

7. SEPT, 11. päev

Eile anti mulle konteinerelamus uus suurem tuba ning teise ohvitseriga kahe peale WC ja duširuum. Seadsin end sisse ja koristasin toa, mis on liiga suur, peenike liivatolm tungib siin igale poole. Hooldasin ka relvi ja varustust. USA armee pesula on kohe siinsamas staabi taga, pestud riided saab 24 tunni jooksul kätte. Käisin ka sõjaväepoes varustust täiendamas: ostsin korralikud WileyX päikeseprillid, T-särke, M-16 relvapuhastamisvahendite komplekti (ma pole kunagi suutnud harjuda selle kummalise relvapuhastamisnööriga, mis Galili relvahooldusvahendite komplekti kuulub) ja muud nipet-näpet. Saada polnud keskmise suurusega joogisüsteemiga kõrbeseljakotti. Leitnant Sprösser lubas mulle selle pataljoni varudest hankida.

Isegi sõjapiirkonnas on USA vägede baas nagu omaette maailm, siin Iraagis õigemini nagu väike Ameerika. Loomulikult ei sööda siin grammigi kohalikku toitu ega jooda tilkagi kohalikku vett, mis on loomulik, sest see oleks ohtlik. Aga lisaks tavalistele vajalikele rajatistele nagu konteinerelamud, kaks suurt sööklat, pesulad, nii armee oma kui ka KBRi (Kellogg Brown Root Services) pesula (vormid triigitakse pärast pesemist, aga pesupesemine võtab kaks-kolm ööpäeva aega), sõjaväepood, mis on täpselt samasugune nagu näiteks Norfolkis (müügil on ka sama kaup), on siin ka erinevad ameerikalikud söögikohad, nagu näiteks Pizza-Hut, Taco Bell ja igasugused X-burgerid. USA sõjaväelased peavad tundma ennast siin nagu kodus, põhjendasid võitlejad nende olulisust. Vahest on neil õigus, sest nende teenistus Iraagis kestab aasta ning enamik on siin juba teist korda.

Söök on siin väga hea ja mitmekesine. Miks peaks keegi oma raha eest ostma hamburgeri, kui sööklas saab tasuta palju tervislikumalt süüa? Kuid see on minu mõte ning kardan, et mul on paljudest asjadest võib-olla liiga lihtsustatud arusaam.

Üleeile hilisõhtul nägin, kuidas sõjaväepoe ees avaral platsil, kus on midagi suure lava taolist, on poksiring üles seatud ning käib sõdurite omavaheline poksimatš, mida sajad võitlejad olid kogunenud jälgima ning võistlejatele häälekalt kaasa elama. Ma ei imestaks, kui järgmisena näeksin seal esinemas Madonnat või Bruce Springsteeni või mõnda väiksema kaliibriga poptähte. Ilmselt on ka see osa USAst väljaspool USAd.

Tänavad on nummerdatud nagu mis tahes USA linnas, näiteks minu konteinerelamu juurest pääseb 3. tankibrigaadi staabi juurde kõige otsemalt mööda 46. tänavat.

KBRil on siin ka oma baasisisene bussiliin, mitukümmend väikest Nissani bussi tiirutab baasis ringi, loomulikult on seepärast siin ka bussipeatused. Kui jalgsi brigaadi staabi, söökla või majutuse suunas liigun, näen alati nii tsiviilisikuid kui ka sõjaväelasi seismas ja bussi ootamas. Ise eelistan käia jala.

Iraagis läheb vara pimedaks ja baas on siis nagu väike tuledesäras linn. Burgeriputkade poolt kostab tümpsu. Kõike seda vaadates on hetki, mil on raske uskuda, et siin käib sõda.

Näen hommikuti spordiriietuses jooksvaid USA sõdureid, tean, et tuhanded neist, eriti logistikaüksuste omad ja muu toetav personal, ei tõsta kogu siinse teenistuse jooksul kordagi oma jalga baasist välja, neile on see tavaline garnisoniteenistus, pole vahet, kas USA-s, Saksamaal, Koreas või siin. Üllatavalt palju on näha naissõjaväelasi. S-3 sihtmärkide osutamise poolel teeniv kapten Waldon tutvustas ühel päeval: “Minu naine, kapten Waldon.” Minu küsimuse peale, kumb teist varem majoriks saab, vastas proua kapten Waldon: “Loomulikult mina, kuna ma olen üldiselt tublim.”

Suurarmees on rollid ja ülesanded väga täpselt jaotatud, miljoni mehe puhul pole võimalik erilist paindlikkust lubada. Kapten Schafferi või kapten Andrew näiteks oma praegusel teenistuskohal on kogu aeg staabis ega käi väljas üksuste juures, ometi tegi näiteks kapten Andrew sõja algusperioodil kogu intensiivsete lahingute etapi läbi rühmaülemana.

Iraagi sõda koalitsioonivägede võitleja pilgu läbi ei sarnane mitte millegi poolest eestlastes paljude inimpõlvede jooksul juurdunud arusaamaga sõjast – et sõda on nälg, külm, puudus ning infovaegus.

Samal ajal on võitlevad üksused pidevalt väljas, pataljoniülemad ja brigaadiülem on tihti oma üksuste juures, teevad kontrollkäike, on kogu aeg otseses kontaktis oma alluvate ülemate, sõdurite ning Iraagi sõjaväelaste ja tsiviilisikutega. Nagu ütles kolonelleitnant Quintas: “Ma õppisin ühel kontrollkäigul al Husseiniyasse rohkem kui kõikidest sellesse linna puutuvatest ettekannetest kokku!” Ses suhtes on USA sõjaväelastel samasugune lähenemine juhtimisele nagu Soome sõjaväelastel – sõjas käib juhtimine eesliinilt.

Võin öelda, et pärast isegi lühikest, nelja-kuuetunnist patrulli, rääkimata pikematest, ei tunne küll enam vajadust täiendava kehalise treeningu järele. Oletan, et olen nädalaga kehakaalust vähemalt kilo kaotanud. /—/

Iraagi sõda koalitsioonivägede võitleja pilgu läbi ei sarnane mitte millegi poolest eestlastes paljude inimpõlvede jooksul juurdunud arusaamaga sõjast – et sõda on nälg, külm, puudus ning infovaegus. Kusagilt Lõuna-Aasiast, Indiast või Bangladeshist pärit KBRi teenindajad panevad alati liiga palju toitu kandikule ning sa sööd, sest häbi on söömata jäänud toitu prügikasti visata. Siin saad sa aru, miks on piiblis põrgut kuumana kujutatud. Hädavajadused on tasuta rahuldatud, siin on peaaegu nagu kommunistlik paradiis, nagu Lenin ja teised punased seda oma väärdunud unistustes võisid ette kujutada. Situatsioonikeskuses ja salajases infovõrgus on nii palju informatsiooni, et on raske seda analüüsida ning Internet ja satelliittelefon ühendavad sind kogu maailmaga.

Kuid ühes on sõda alati muutumatu – ühed surevad, teised jäävad ellu, kolmandad saavad haavata, mõned haavatud paranevad, teised mitte. Ses suhtes on kõik sõjad ühesugused. /—/

Täna hommikul, kella 08.00 nõupidamisel kanti ette, et eile kell 21.40 tappis sisside snaiper tunnimehe, kes oli postil siinsamas, Camp Taji idapoolse osa ühes vahitornis. Mees kuulus kohalikku Iraagi armee üksusesse. Eelmise ööpäeva jooksul sai ka 6 brigaadi võitlejat kahes intsidendis haavata, toimus 9 suuremat vahejuhtumit, sealhulgas 7 rünnakut, kogu diviisi alal leidis aset 26 rünnakut, mis on üsna keskmine arv.

Eile ja täna olen mõnevõrra mõtisklenud selle sõja juhtimise probleemide üle. Sissiliikumise-vastast sõda saab teatavasti teooria järgi edukalt juhtida kahte moodi, kas ühe juhi meetodil või nn komitee meetodil.

Esimest meetodit kasutas tšekaa, hiljem GPU ja NKVD kõigi nõukogudevastaste sissiliikumiste mahasurumiseks, mis aastatel 1918 – 1956 Nõukogude Liidus aset leidsid. Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) või mis tahes nime see ka eri aegadel parajasti kandis, oli sissivastase võitluse juhtiv organ ning selle kohalik ülem juhtis sissivastast tegevust. Näiteks Eestis koondas 1940.-1950. aastatel NKVD kokku kõikidest allikatest tuleva luureinformatsiooni ning juhtis NKVD üksuste, miilitsa, hävituspataljonide ning Punaarmee üksuste metsavendadevastast tegevust.

Teist meetodit kasutas Suurbritannia koloniaaladministratsioon Malaisias sealse kommunistliku, Hiina eeskujust inspireeritud sissiliikumise mahasurumiseks 1950. aastatel. Kuni 1955. aastani olid sissid suhteliselt edukad, sest inglastel puudus mehhanism, kuidas koordineerida alal tegutsevate eri luureorganisatsioonide jõupingutusi ning kiiresti ja tõhusalt kogutud informatsiooni ära kasutada, samuti süsteem agentuuride (Suurbritannia Kuninglikud Relvajõud ja politsei, kohalik Malaisia administratsioon, politsei ning sissivastaseks tegevuseks moodustatud üksused) tegevuse juhtimiseks ja koordineerimiseks. Probleem lahendati nõnda, et moodustati nn komitee, mida formaalselt juhtis kohalik kuberner, aga tegelikku juhtivat rolli täitsid Kuninglikud Relvajõud ning olid esindatud kõik asjaosalised. Ühiste jõupingutustega saadi sissiliikumisest jagu ning Malaisiast ei saanud Vietnami, Laose või Kambodža sarnast riiki.

Esimene meetod pole Iraagis ilmselt rakendatav, sest siinne sõda on vaja teha järjest rohkem iraaklaste oma sõjaks. Siin tundub olevat mitu probleemi. Esiteks, Iraagi kaitse- ja siseministeeriumi ning neile alluvate armee ja politsei vaheline koostöö on nõrk. Teiseks, Iraagil kas puudub või pole kohapeal esindatud kaitsepolitsei-taoline salateenistus, igatahes keegi pole siin sellest midagi kuulnud.

Koalitsioonivägedel on hea koostöö Iraagi armeega, kelle tegevust meie vastutusalal brigaadiülem sisuliselt ka juhib, ning me saame informatsiooni, mida koguvad siin paiknevad Iraagi armee üksused. Kuid meil pole erilist kokkupuudet Iraagi politseiga ning me ei saa informatsiooni, mida õnnestub hankida neil. Politsei ei suuda isegi tavalise tänavakuritegevuse vastu tõhusalt võidelda, rääkimata võimekusest või motivatsioonist võidelda sisside vastu. Iraagil puudub organ, kes juhiks ja koordineeriks sissivastast kampaaniat nii kogu riigis kui ka riigi eri regioonides.

Sissitegevus pole oma olemuselt individuaalne akt või fanaatiliste üksikvõitlejate jõupingutus, vaid kollektiivne tegevus.

Kui küsisin kapten Andrewlt, kes juhib riigis sissivastast kampaaniat, vastas ta, et seda teeb vähemalt nime poolest Iraagi peaminister. Kuid mis aparaati ta selleks kasutab? Kas kohalikud provintside kubernerid, politseiülemad või sõjaväeosade ülemad juhivad kohapealset tegevust? Kes on juhtiv organ? Näib, et Iraagis pole olemas ühte regionaalset juhti või ka regionaalset komiteed, kes juhiks kogu tegevust regioonis. Ilma selle strateegilise probleemi lahendamiseta võib ette näha sõja venimist ning kestva edu saavutamine on väga raske.

Taktikalisel tasandil võiks parandada olukorda sellega, et rakendada Iraagi üksusi senisest rohkem informatsiooni kogumise ja luure ülesannetes. Kuid kohalikul Iraagi üksusel, 9. diviisi 1. brigaadil, on suuri probleeme. Määratud isikkoosseisust on ainult veidi üle poole komplekteeritud, pataljonid on tegelikult sama suured kui tugevdatud kompaniid, ettekande järgi on hetkel 46 meest omavoliliselt teenistusest lahkunud ehk otsesõnu öeldes deserteerunud.

/—/

26. OKT, 60. päev

25. OKT. Brigaadi vastutusalal oli 6 rünnakut, 1 isevalmistatud lõhkekeha leiti ja tehti õigel ajal kahjutuks, 2 erineva lõhkekeha plahvatuses sai 2 USA sõdurit kergelt haavata; kinni võeti 1 kahtlane isik, kes tegeles valedokumentide valmistamisega. Diviisi alal leidis aset 46 rünnakut. /—/

Pentagon teatas, et USA relvajõududes on alates Iraagi sõja algusest 2003. aasta märtsis surma saanud sõjaväelaste arv ületanud 2000 piiri. USA relvajõudude ajaleht Stars and Stripes kirjutab selle kohta, et kui esimese tuhande sõduri langemiseks kulus 18 kuud, siis teine tuhat langes vähem kui 13 kuu jooksul, kusjuures viimasel ajal on põhjustanud kaotusi valdavalt isevalmistatud lõhkekehad. Nende arvele jääb 53% üldkaotustest ning 63% lahingulistest kaotustest.

Nõukogude Liidu väed kaotasid ametliku statistika järgi Afganistani sõjas, mis kestis 1979. aasta detsembrist kuni 1989. aasta veebruarini, umbes 12 000 meest surnutena, mis teeb keskmiselt 1200 langenud võitlejat aastas. Koalitsioonivägede kaotuste tempo Iraagis on seega jõudmas Nõukogude Liidu vägede kaotuste tempole Afganistanis tasapisi järjest lähemale.

Stars and Stripes väidab sõltumatutele allikatele tuginedes, et Iraagi sõja algusest saadik on surma saanud 30 000 Iraagi tsiviilelanikku.

Pentagon on teatanud, et sissid on sõja algusest saadik tapnud umbes 26 000 tsiviilelanikku. Sellest võib järeldada, et koalitsiooniväed, Iraagi armee ja siseministeeriumi üksused on põhjustanud umbes 4000 tsiviilisiku surma. /—/

Olen püüdnud siin igal tasandil rõhutada, et sissitegevus pole oma olemuselt individuaalne akt või fanaatiliste üksikvõitlejate jõupingutus, vaid kollektiivne tegevus, kus sissid vajavad edu saavutamiseks laia toetajaskonda ning kohaliku elanikkonna n-ö passiivset toetust vähemalt vaikimisena.

Toetus sissidele võib väljenduda väga mitmel moel (finantseerimine, varjupaikade pakkumine, transpordivahendite kasutamise võimaldamine, koalitsioonivägede tegevuse kohta informatsiooni edastamine jpm).

Lapsed ja noorukid annavad sissidele informatsiooni koalitsioonivägede tegevuse ja liikumise kohta.

Naised peidavad relvi või lõhkeainet oma rõivaste alla ja naisautojuhid oma autodesse. Kuna kohalikus kultuuris peetakse naiste või nende autode läbiotsimist ülimalt ebaväärikaks teoks, püüavad Iraagi armee ja politsei tihti seda vältida.

Sissitegevuse spetsiifika mingis regioonis või riigis väljendab alati selle regiooni või riigi rahvuslikku iseloomu.

10 – 15-liikmelisest sissirakukesest võib näiteks otsese sõdimisega tegelda vaid 3 – 5 inimest, ülejäänud võivad väga vabalt täita toetavaid rolle.

Kohalik bensiinijaama omanik annab raha.

Talupoeg peidab oma talus 155 mm mürske, mida kivimurru autojuht kallurautoga suuremast peidikust karjääris kohale veab.

Käsitööline, kes oma väikeses töökojas keevitab kokku metalluksi kohalike savionnide jaoks, valmistab tööst vabal ajal sealsamas lõhkelaenguid.

Taksojuht võtab lõhkelaengu peale ja paneb selle maantee äärde sobivasse kohta maha.

Tänavakaupmees, kes juhtumisi on rakukese pealik, annab oma 14aastasele õpilasele, kes koolis ei käi, kümne dollari eest dinaare ning ütleb, et kui Hummer sinna telefoniposti kohale jõuab, vajuta nuppu.

Ta ostab relvad ja annab raha kolmele kohalikule 17 – 20aastasele töötule noormehele selle eest, et nood varitseksid relvadega tee ääres ja püüaksid mõnele koalitsioonivägede sõdurile automaaditulega pihta saada, kui nood plahvatusele reageerivad.

Enesestmõistetavalt ei kanna ükski siss mingeid eraldusmärke ega avalikult relvi.

Need on elust võetud näited, kuidas sissirakuke on üles ehitatud. Väidan, et sissitegevuse spetsiifika mingis regioonis või riigis väljendab alati selle regiooni või riigi rahvuslikku iseloomu.

Võib kihla vedada, et ühelegi metsavennale poleks pähe tulnud pakkuda kellelegi raha Punaarmee, NKVD üksuste või hävituspataljonlaste ründamise eest või lasta õhku äsja valmis saanud väikest hüdroelektrijaama. Nemad tõmmanuks pigem elektriliinist selle õhkulaskmise asemel endale punkrisse kaabli ja pidanuks peenikest naeru. Soome sissid-kaugluurajad, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal sügaval Nõukogude Liidu tagalas Murmanski raudtee piirkonnas, tegid seda kindlasti teisiti kui Vietnami džunglites USA vägede vastu võidelnud punasissid.

Üks asjaolu lihtsustab Iraagis tunduvalt sisside vastu võitlemist: kinnipeetud murduvad ülekuulamise ajal suhteliselt kergesti, ilma piinamiseta, lihtsalt psüühilise pinge ja surve mõjul ning hakkavad “laulma”.

Koalitsioonivägede võitlejad ei piina kinnivõetuid. Ma pole kuulnud ühestki sellisest juhtumist brigaadis ega diviisis, isegi kuulujuttude tasemel või kuluaarides. Ka Iraagi armee üksuste kohta pole vähemalt meie brigaadi vastutusalal midagi sellist kuulda olnud.

Nägin kord ühe kinnipeetu fotot, mis oli tehtud pärast mehe arreteerimist. Mehe näol peegeldus sõna otseses mõttes hirm. Hirm ei tulene üldjuhul reaalsest ohust, vaid teadmatusest ohu ees.

Sissid võivad olla minu vaenlased, sest me oleme sissisõja nähtamatu rinde vastaspoolel, kuid see ei tähenda, et ma poleks võimeline neid mõistma, kuigi ma nende võitlusmeetoditest (tsiviilelanike massiline tapmine ning elanikkonnale oluliste teenuste kahjustamine) aru ei saa ega neid ammugi heaks ei kiida.

Olen selle kõik ju ise 1980. aastatel läbi teinud. See hirm on mulle tuttav, olen ise seda tundnud. Saatuse iroonia, et olen nüüd ise tegev sissivastaste operatsioonide planeerimisel ja teostamisel.

/—/

30. OKT, 64. päev

29. OKT. Brigaadi alal toimus 4 rünnakut, 2 isevalmistatud lõhkelaengut ning 1 sisside poolt laskmiseks ette valmistatud 122 mm rakett leiti enne, kui need jõuti käiku lasta. Avastati 1 pettelaeng ja 1 väike peidik, kinni võeti 2 kahtlast isikut; koalitsiooniväed ja Iraagi armee kaotusi ei kandnud.

Päeva ja vahest kogu oktoobrikuu tähtsamaid vahejuhtumeid oli vaenlase varitsuse läbikukkumine Suurel maanteel, mis lõppes 6 sissi surmaga ning 5 haavatuga. Kõik haavatud langesid koalitsioonivägede kätte vang. /—/

Õhtusöök oli lõppenud, jõudsin tagasi brigaadi staapi ning põikasin korraks situatsioonikeskusest läbi, et heita rutiinne pilk hetkeolukorrale.

Selgus, et nii kolonel Bishop, major Menist kui ka brigaadi luureosakonna ohvitserid olid kõik seal: diviisi Shadow mehitamata luurelennuk, mis parajasti lendas Suure maantee põhjapoolse lõigu kohal, oli avastanud maantee ääres midagi kahtlast.

Kõik jälgisid pingsalt seinal umbes meetrilaiust ja kuuekümne sentimeetri kõrgust plasmaekraani, mis kandis üle luurelennuki infrapunakaameratega filmitavat pilti. Kujutis oli väga selge ja terav ning näitas väikesi tumedaid kujukesi heledamal taustal liikumas, samuti väikestes, kahe-kolmeliikmelistes grupikestes maas lamamas.

Kui kaamera aeglaselt üle maastiku libises, võis näha, et kujukesi on umbes 20 ringis, nad olid peitunud Suurest maanteest umbes 200 meetri kaugusele mitme meetri kõrguse valli taha ning nende selja taha jäi väiksem kanal, mille taga laius lage väli. Lähima asula, umbes kilomeetri ulatuses piki Suure maantee äärt paikneva Dhabati küla äärmised lõunapoolsed majad jäävad sealt umbes kolmesaja meetri kaugusele.

Siin saad sa aru, miks on piiblis põrgut kuumana kujutatud

Selles kohas on sissid varemgi koalitsioonivägedele mitmeid varitsusi korraldanud. See on ka põhjus, miks mehitamata luurelennukil lastakse vahetevahel sealt üle lennata ja piirkonda jälgida.

Selge see, et mitukümmend inimest ei kogune vastu ööd Suure maantee äärde tuntud varitsuskohta värsket õhku hingama või kuud ja tähti imetlema.

Kolonel Bishop kutsus siiski brigaadi juristi kapten Reevesi ja küsis, kas kehtivate jõu kasutamise reeglite järgi on alust tegevust, mida me ekraanil näeme, tõlgendada üheselt vaenuliku kavatsusena.

Kapten Reeves vastas, et kõiki teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes võib seda niiviisi tõlgendada küll.

Kolonel Bishop otsustas, et kiireim ja tõhusaim viis olukorra lahendamiseks on lahingukopterite rünnak.

Apache’i lahingukopterite paar sooritas esimese rünnaku umbes kell 22.30. Kuna pärast seda, kui sissid samasuguse kopteri 70. pioneeripataljoni vastutusala kohal käesoleva aasta suvel alla tulistasid, on kopteritele kehtestatud lennukiiruse alammäär, millest aeglasemalt lennata ei tohi, polnud kopteripaaril võimalik hõljuma jääda ega sihtmärki korralikult sihikule võtta. Oli näha, kuidas 30 mm pardakahuri mürsud tabasid maapinda, väikesed tumedad inimkujud pudenesid laiali ning üks neist jäi ekraanil liikumatuks.

Mehitamata luurelennuk jälgis jooksvate siluettide liikumissuundi: kaks 4-5-liikmelist grupikest põgenes lähimasse majja, nende liikumisviisist ja -kiirusest võis järeldada, et nad tassivad haavatuid.

Lahingukopterid maja ei rünnanud, sest see oleks võinud põhjustada tsiviilisikute asjatu hukkumise. Samuti pääsesid need sissid, kes taipasid põgeneda küla suunas ning seal haihtuda.

Peagi väljus neli kujukest majast, nad liikusid asulast edelasse, tühermaale. Ilmselt püüdsid nad iga hinna eest vältida kinnivõtmist. Vahetevahel nad hargnesid, kuid peagi kogunesid taas kokku. Hirm, mida öösel madalalt lendavad lahingukopterid ja nende 30mm automaatkahurid ja raketid tekitavad hästi välja õpetatud võitlejateski, rääkimata siinsetest isehakanud sissidest, on valdav ning pärsib ratsionaalse mõtlemise. Ainus võimalus ellu jääda on hargneda, liikuda ühekaupa ning püüda jõuda asulani, kuid kujukesed hoidsid kokku ja liikusid kobaras edasi.

Brigaadi luurekompanii ning 1-13 tankipataljoni allüksused olid juba sündmuskoha poole teel, et ala sisse piirata ja läbi otsida.

Kopteritel sai automaatkahurite laskemoon üsna ruttu otsa ning nad tulistasid põgenejaid rakettidega, kuid ei tabanud. Kujukesed ekraanil jätkasid meeleheitlikku pagemist surma eest.

Vahepeal peitsid nad end väikesesse palmisalusse, ootasid seal mõne aja ning liikusid jälle edasi.

Kolonel Bishop andis major Adamsile ja õhutoetusbrigaadi sideohvitserile kiirülesande hinnata, kas F-15 hävitus-pommituslennukitel oleks võimalik heita sisside pihta 500naelane (umbes 200kilone) laserjuhitav täppispomm.

Nood hindasid kiiresti olukorda ning jõudsid järeldusele, et sihtmärgi kaugust asulast arvesse võttes on tsiviilisikute või nende omandi kahjustamise tõenäosus väga väike.

Vahepeal eraldus üks põgenejatest teistest ning hakkas rohkem põhja suunas hoidma. Ülehelikiirusega F-15 lähenes sihtmärgile ning oli selge, et põgenevate inimeste elu lõpeb samal hetkel, kui pomm maapinda tabab.

GB-12 täppispommi plahvatus lõi ekraani korraks heledaks ning kobaras koos olnud kujukesed-siluetid kadusid.

Neljas siluett jätkas mõne aja pärast edasiliikumist, kuid mitte kauaks, sest järgmine kopterirünnak sai temalegi saatuslikuks.

Jalastunud allüksused otsisid seejärel kogu ala läbi. Majast leiti 4 haavatud sissi, 3 raskelt haavatut evakueeriti kohe hospidali, 1 kergelt haavatu, kes hospitaliseerimist ei vajanud, arreteeriti kohe pärast esmaabi andmist. Veel 1 siss tuli teadvusele täppispommi plahvatuskoha lähedal alles hommikul. Selgus, et plahvatus oli ta ainult uimaseks löönud, kuid temagi ei pääsenud arreteerimisest.

Varitsuspositsioonilt ning kohaliku elaniku majast, kuhu sissid põgenesid, leiti 2 kuulipildujat (1 PK ja 1 RKK), 1 tankitõrje-granaadiheitja (RPG-7 kohalik duplikaat), 2 snaipervintpüssi (1 SVD ja 1 optilise sihikuga Iraanis valmistatud G-3), 1 AK-47 automaat, 12 käsigranaati, 3 Motorola käsiraadiojaama ning muud varustust.

Avastati 4 surnukeha (2 varitsuspositsioonilt, 1 majast ning 1 viimase kopterirünnaku kohast). 2 sissi n-ö aurustusid pommiplahvatuses ning nende maiseid jäänuseid ei õnnestunudki leida.

Tsiviilisikud ja nende vara ei saanud operatsiooni käigus kannatada. Inimesi, kes elasid majas, kuhu sissid põgenesid, küsitleti, kuid ei peetud kinni, sest neil ei paistnud olevat mingit seost sisside tegevusega.

Vähem kui paari tunniga oli kõik möödas. Veidi enne keskööd võis ekraanilt näha, kuidas logistikakonvoi veokid liiguvad pika ussina mööda Suurt maanteed.

Sõjas on paraku kõik lihtne – kas meie või nemad, sest muidu võinuksime reaalajas jälgida hoopiski seda, kuidas sissid ründavad konvoid ning väikesed kujukesed-siluetid, kes ekraanil liikumatuks jäänuksid, olnuksid koalitsioonivägede sõdurid või kolonni koosseisus olnud tsiviilisikud.

Üks kergelt haavatud sissidest, Basrast pärit 23aastane töötu sunniit Ahmed tunnistas hiljem, et talle oli pakutud Bagdadis tööd, mis pidi seisnema kohalike elanike kaitsmises röövlite eest.

Selge see, et mitukümmend inimest ei kogune vastu ööd Suure maantee äärde tuntud varitsuskohta värsket õhku hingama või kuud ja tähti imetlema.

Seejärel toodi ta al Tarmiyasse, kus talle anti relv ning sõidutati koos teiste sissidega varitsuskohta. Kui ta oli aru saanud, mis teoksil, ei olnud ta oma elu pärast kartes julgenud midagi teha. Talle oli lubatud 50 dollarit, juhul kui varitsusel on mingeid tulemusi.

Ahmedi võib pidada inimeseks, kellel on uskumatult palju õnne. Kõigepealt elas ta üle kolm kopterirünnakut, sealhulgas ühe raketirünnaku ning seejärel väga lähedale kukkunud 200kilose lennukipommi plahvatuse, ilma et oleks isegi tõsisemalt vigastada saanud. Ütleksin, et miljonine lotovõit on ka suurema tõenäosusega kui selline vedamine.

Kuid Ahmed pole ainuke, kellel on siin tõeliselt vedanud. 1-13 tankipataljoni võitlejad leidsid oma vastutusalalt Suurelt maanteelt lahtise soomustamata Hummeri, milles istus armee spordidressi riietunud USA naissõjaväelane, kes oli üksinda laagrist siia sõitnud. Ta ei olevat osanud päris täpselt seletada, kuidas ta üldse nii kaugele oli jõudnud.

Küllap olid sissid tema Hummerit pidanud viirastuseks või mingiks koalitsioonivägede seatud eriti kavalaks lõksuks, nii et ka temaga ei juhtunud sellel kummalisel teekonnal midagi halba.

/—/

3. NOV, 68. päev

2. NOV. Brigaadi vastutusalal toimus 8 rünnakut, 3 isevalmistatud lõhkelaengut leiti enne, kui sissidel õnnestus need lõhata, 3 kahtlast isikut võeti kinni, leiti 1 peidik, 1 USA sõdur sai haavata. /—/

Tänasel lühikesel kontrollkäigul oli vaid üks eesmärk: minna al Husseiniyasse ning uurida kohaliku elanikkonna meelsust, eriti nende suhtumist Mahdi armeesse ning üldse Mahdi armee staatust linnas.

Sõitsime River Gate’st ehk Jõeväravast välja, ületasime Tigrise ning jõudsime nüüd juba tuttavat teed mööda linnani, jalastusime ning kõndisime läbi linna.

Elanikud olid väga sõbralikud ja pühademeeleolus, rõõmsad lapsed sebisid suurte parvedena meie ümber ja eranditult kõik sõdimisvõimelises eas mehed kiitsid Mahdi armeed ja Muqtada al-Sadri.

“Muqtada al-Sadr on hea mees! Muqtada on ainuke õige mees! Jaysh Mahdi tagab siin linnas julgeoleku,” kuulsime palju kordi.

Koalitsioonivägede kohta ei öeldud otseselt midagi halba, küsiti vaid mitu korda, et millal me koju läheme.
Kolonel Bishop vastas delikaatselt, et läheme siis, kui Iraagi ja Ameerika Ühendriikide valitsus nii otsustavad.

See käik tegi meid väga murelikuks. Tõenäoliselt on Mahdi armee võitlejaid linnas hoopis rohkem kui esialgu arvasime (umbes 100) ning neil paistab siin olevat märkimisväärne mõju.

Seekord polnud maapinnal askeldavad väikesed, oma haavatud kaaslaste elu eest võitlevad inimsipelgad hoopiski mitte sissid, vaid koalitsioonivägede võitlejad.

Al Husseiniya on suur linn. Kui siin oleks vaja sõda pidada, kaoks pataljon linna nagu nõel heinakuhja. Kui Mahdi armee otsustaks siin meiega võidelda, jääks kogu meie brigaadist väheseks, et linn uuesti kontrolli alla saada. Korduksid 2004. aasta Karbala, Najafi ning Sadr City sündmused.

Kui me Jõetagust teed ja Suurt maanteed mööda ringiga tagasi sõitsime, mõtisklesin selle probleemi üle. Praegu midagi sellist ähvardamas pole, kuid pole mingit garantiid, et tulevikus nii ei lähe.

Muqtada al-Sadri hoiti alguses millegipärast rahvakeeles öeldes nagu sitta pilpa peal, ning tal lasti liiga tugevaks kasvada. Võib esitada lihtsa küsimuse: kellele on kasulik, et USA väed püsiksid Iraagis, oleksid siin seotud sõjaga, mille intensiivsus on parajasti nii kõrge, et olukord püsib enam-vähem kontrolli all, kuid mitte ka nii madal, et väed või vähemalt põhiosa vägedest võiks riigist välja viia, võimaldamaks Ameerika Ühendriikide poliitilisele juhtkonnale tegevusvabadust, mis praegu on sõjategevusest vabade või muude ülesannetega sidumata vägede vähese hulga tõttu suhteliselt piiratud.

Vastus on lihtne: kasusaaja on Iraan. Iraan vajab aega oma tuumaprogrammi lõpuleviimiseks, sest tuumarelva omamine muudaks mis tahes võimaliku Iraani-vastase aktsiooni palju küsitavamaks.

Seepärast on Iraani juhtkonna huvides toetada ilma suurema kärata nii Muqtada al-Sadri kui ka šiiitide sissiliikumise relvastatud võitlust koalitsioonivägedega, seda nii rahaliselt kui ka sõjalis-tehniliselt (veokivastaste soomustläbistavate suundlaengute tehnoloogia ja komponentide tarnimine, väljaõpe jms).

Oleks lühinägelik panna kõik siinsed sissid ühte patta, sissigrupeeringutel on siin väga suur erinevus. Šiiitide sissirakukesed, mis on kas osa Mahdi armeest või vähemalt sellega seotud või selle poolt toetatud, peavad väga puhast sõda, peaaegu sama puhast nagu koalitsiooniväed. Nende rünnakud on suunatud eranditult koalitsioonivägede vastu. Ma pole kuulnud ühestki veokivastasest suundlaengust, mida oleks kasutatud Iraagi armee või tsiviilelanikkonna vastu.

See pole Al Qaeda Iraagi haruorganisatsiooni või Ansar al-Sunnaga seotud sissirakukeste valimatu ja samas koalitsioonivägede suhtes ebaefektiivne tsiviilelanikkonna massiline tapmine, näiteks enesetapu-autopommid põhimõttel, et laseme kõik õhku, küll Allah taevas omad ära tunneb.

Šiiitide sissirakukesed, kuhu kuulub vaid mõni protsent sisside üldarvust, tekitavad koalitsioonivägedele vähemalt siin, Suur-Bagdadis märkimisväärse osa kaotustest.

Selle põhjal pole raske ennustada, millal Mahdi armeega tuleb järgmine kord võidelda. Siis, kui see on kasulik Iraanile ehk kui Iraanil on vaja vastukaalu, et leevendada USA survet tuumaprogrammi lõpetamiseks.

/—/

8. NOV, 73. päev

6. NOV. Brigaadile üks raskemaid päevi minu siinse teenistuse ajal. Toimus 6 rünnakut, täiesti keskmine päev rünnakute arvu poolest, kuid isevalmistatud lõhkekeha plahvatuse tagajärjel hukkus 1 USA sõdur ning 2 sõdurit sai haavata. /—/

Vaikne pühapäevahommik. Pühapäeviti hommikust staabinõupidamist ei peeta ning olen alati kasutanud seda aega relvade puhastamiseks, toa koristamiseks ning pesu viimiseks pesumajja. Teada on, et kolonel Bishop ei lähe pühapäevahommikul Taji laagrist välja, sest ta on tõsimeelne katoliiklane ja viibib baasi kabelis missal.

Pühapäevahommikuti avatakse baasi mõlemad sööklad hiljem. Kell oli juba pool kaksteist läbi ning valmistusin sööma minema, kui sain teada, et 1-320 suurtükiväepataljoni võitlejad on äsja pihta saanud.

Läksin kohe situatsioonikeskusesse, kolonel Bishop ning teised kohal viibivad ohvitserid jälgisid taas pingsalt plasmaekraani. Mehitamata luurelennuk oli juba plahvatuskoha kaameraruutu võtnud ning näitas sündmusest värvipilti.

See on väiksem üherealine kruusatee, mille kõrval kulgeb kanal. Kaamera näitas mustavat auku asfaldis, plahvatus oli Hummeri veidi kõrvale paisanud ning oli näha, et sõiduk on tugevasti kannatada saanud. Pilt oli selge, võiks öelda isegi kirkavärviline, palmivõrade rohelus ning isegi veepinna läigatus kanalis, kui päikesevalgus sellelt peegeldus, paistsid selgesti silma.

Kuid seekord polnud maapinnal askeldavad väikesed, oma haavatud kaaslaste elu eest võitlevad inimsipelgad hoopiski mitte sissid, vaid koalitsioonivägede võitlejad, kes kandsid parajasti haavatuid kanderaamidega üle kanali, et evakuatsioonikopter saaks nad peale võtta.

Esialgse informatsiooni järgi olevat kaks meest saanud surma ja kolm haavata, tegelik arv täpsustus alles mõne aja pärast. Major Menistil ja brigaadi situatsiooniohvitseril (Battle Captain) oli tegemist, et mitmetes sidekanalites edastatavat informatsioonivoogu vastu võtta ja korraldusi jagada.

Peagi tõsteti haavatud kopterisse ning see võis õhku tõusta.

Läksin ja otsisin lahinguvarustuse välja, sest polnud raske arvata, et järgmine käik viib meid sõjaväehospidali Bagdadi rohelisse tsooni (Green Zone) haavatuid vaatama, sest oma võitlejate eest hoolitsemine on üksuse ülemale vähemalt sama tähtis kui sõjaliste operatsioonide planeerimine ja teostamine.

Brigaadi veebel, ülemveebel Johndrow tuli kaasa. Tõlk Don võis seekord puhata, sest sellel käigul ei eeldanud me kokkupuudet kohaliku elanikkonna või Iraagi armee võitlejatega.

Sõitsime mööda Suurt maanteed Bagdadi kesklinna, kus hooned on suuremad, kõrgemad ning kvaliteedilt paremad, mõned kõrghooned on lausa hästi disainitud, nii et silme ees avaneb omapärane segu traditsioonilisest idamaisest ja läänelikust arhitektuurist.

Koalitsioonivägede kohta ei öeldud otseselt midagi halba, küsiti vaid mitu korda, et millal me koju läheme.

Roheline tsoon on ümbritsevast asustusest samamoodi eraldatud nagu mis tahes sõjaväebaas, seespool tara on üsna puhas ja rahulik. Kiirustasime kohe USA sõjaväehospidali juurde.

Üks haavatud võitlejatest, Griffin nimeks, oli teadvuseta, hingas ühtlaselt ja rahulikult hapnikuaparaadi abil. Tema lõualuu oli purunenud ning ta oli saanud mürsukillu reide, kiiver ja kaitseprillid olid päästnud tema elu.

Teine võitleja, Hummeri pardakuulipildur Barreria, ilmselt varastes kahekümnendates eluaastates noor mees, oli teadvusel ja kontaktivõimeline. Ta selg oli vigastatud, kuid ta oli võimeline oma jalgu liigutama, nii et kõige hullemat polnud karta. Ta küsis kogu aeg oma kamraadide kohta, et kuidas selle või tolle võitlejaga lood on või kus tema enda relv ja varustus on.

Kolonel Bishop vastas, et tema relva ja varustuse eest on hoolt kantud ning rääkis, milline on teiste võitlejate tervislik seisund. Ta oli sunnitud ka ütlema, et rühmavanem vanemveebel Hayes ei ole enam elavate kirjas.

Oli näha, et sõduril on üsna tugevad valud, kuid ta säilitas rahu. Ta ütles kaplanile oma naise telefoninumbri ning kui too oli mobiiltelefonil selle numbri valinud, teatas ta naisele ise, mis oli juhtunud.

Kolonel Bishop andis sõdurile sealsamas üle ka Purpursüdame medali, õieti riputas selle talle voodipeatsisse ning rääkis, millega teda autasustatakse.

Meditsiiniõde tegi haavatule mõne aja pärast valuvaigistava süsti ning vestles temaga. Nii sain teada, et sõduril on kodus kaks last, üks neist kolmeaastane tütar.

Kolonel Bishop tänas meedikuid ning asusime tagasiteele. Sõitsime korraks Taji laagrisse sisse, et käia ära baasi surnukuuris, kuid vanemveebel Hayesi surnukeha oli mõne aja eest juba Bagdadisse Camp Victorysse edasi saadetud. Olime umbes pool tundi hiljaks jäänud.

Mis ka ei juhtuks, ülemad peavad sõjaväes iga hetk oma kohust täitma ning mida kõrgem ülem, seda rohkem on tal kohustusi ning seda vähem saab ta endale lubada, et miski võiks teda kohuse täitmise juures häirida või selle täitmisest kõrvale kallutada.

Nii sõitsimegi kohe edasi 1-320 suurtükipataljoni vastutusalale, et kohapeal võitlejaid julgustada ning neid tänada suurpeidiku leidmise eest.

Olen peidikust leitu juba varem üles lugenud, nii et ei hakka sellel pikemalt peatuma. Tähelepanuväärne on vahest see, et enamik miinipildujamiine oli heas korras, mitte nagu enamikus peidikutes, kus need on nii roostes, et pole enam miinipildujast laskmiseks kõlbulikud. Need miinid siin olid aga täiesti laskmiskõlbulikud.

Ka suurtükimürsud, nii tumerohelised 155 mm kui ka pasakarva rohelised Nõukogude Liidu päritolu 152 mm mürsud, nägid täiesti uued välja. Võitlejad olid neid just kokku kogumas.

Kolonel Bishop soovitas kogu leitud laskemoona hävitada üheainsa plahvatusega, mis tuleks nii võimas, et oleks Bagdadisse kuulda. See oleks ka sõnum sissidele.