Lõuna-Kuriilid, pärlid minu mälestustes
Matkasin Kunaširil, Šikotanil ning Iturupi saarel sõpradega 1990. aastal. Sisimas oli mul kogu aeg teadmine, et ükskord hindan ma selle veel ümber oma esimeseks reisiks Jaapanisse. See Vene Jaapan nägi oma viletsuses välja nagu mis tahes muugi maavarade poolest rikas, aga lagastatud kolgas Venemaal. Kui vana transpordilennuk ei olnud napsitanud piloodi käes kaks korda järjest maandumisrajale pihta saanud, otsustas lendur, et kui see trikk tal ka kolmandat korda ei õnnestu, pöörame tagasi Sahhalinile.
Sõjaväelasest veoautojuht, kes meid asulasse sõidutas, kukkus vahepeatust tehes lihtsalt kabiinist välja. Ilmnes, et ainuke, mis seda alkohoolikut püsti hoidis, oli iste. Selleks, et neilt imelise loodusega saartelt veel kunagi koju tagasi jõuda ehk siis laevapilet hankida, tuli mul piinlikkusest kirjude silmadega toppida kassaluugist sisse Vana Tallinn.
Poes müüdi merikapsakonservi, kolmeliitristes purkides mahla ning paberita klaaskomme. Leiba oli võimalik hankida kindlal kellaajal tehase enda müügiputkast. Kohalikus töölissööklas võis ennast talongide ajastust hoolimata odavast ja rasvasest toidust oimetuks süüa. Inimesed lubasid, et ei anna iial Kuriile kurjategijatele jaapanlastele tagasi, kuid tunnistasid, et kui mõni vulkaan peaks saartel korralikuma paugu tegema, on neil mõtet loota vaid jaapanlastele. Ka ilmateadet, mis mängib neil väikestel taifuunidest räsitud saartel elulist rolli, jälgiti Jaapani telekanalitest. Põhjatutel poristel teedel ehmatas matkajat ka mõni üksik kirkavärviline Jaapani mootorratas, ookeani äärest võis endale mälestuseks leida Jaapani kirjadega poi.
Sisimas oli mul kogu aeg teadmine, et ükskord hindan ma selle veel ümber oma esimeseks reisiks Jaapanisse.
Vett kohalikus haiglas ei olnud. Mäest alla kukkunud ning jalga vigastanud matkakaaslasel tuli alustuseks pool päeva haigla koridori põrandal vedeleda ning siis endale ise kips panna. Ometi ei väsinud inimesed rõhutamast, kui rikkad need saared on. Mendelejevi-nimeline mägi, mille tippu oli keegi millegipärast vedanud välivoodi, sisaldavat kõiki Mendelejevi tabeli elemente. Punast kala püüti otse kudemise ajal, kalamarja söödi seedimatu valge leiva kõrvale supilusikaga. Viina oli seda Venemaa piirilõiku valvavatele üleajateenijatele ette nähtud piiramatus koguses. Näljased lehmad ja kodusead hulkusid rivitult külade taga prügimägedel ning surnuaedadel. Neid omakorda jahtisid metsikute koerte jõugud, kuhu teiste loodusimede kõrval kuulus ka näiteks taksijalgadega hundikoer.
Kahtlemata on elu ka Lõuna-Kuriilidel vahepealsete aastate jooksul edasi läinud. Kui aga arvestada, kui palju on Venemaa kolgaste areng maas Moskvast ja Peterburist, siis täitsa võimalik, et peamisteks muudatusteks ongi eelkõige vaid see, et poest ei ole enam võimalik osta Tallinna märgiga nahkjärjehoidjaid. Küllap on jaapanlased teinud ka korda nii mõnegi kohaliku surnuaia. Ilmselt on kohalik töölissöökla saanud ajalooks ning võib-olla ei ole üleajateenijatele enam ette nähtud piiramatult piiritust, aga küllap kompenseerib seda omatehtud märjuke.