Lõputunne

Jõhkralt võltsitud valimised on Putini režiimi lihtsaim võimalus matkida autoritaarset võimu, mida tal ei ole. Detsembrikuised protestid hävitasid Putini kui kõike kontrolliva mehe maine ja isegi tõelist konkurentsi pakkuvad valimised ei aitaks enam tema legitiimsust taastada.

2011. aasta parlamendivalimistele järgnenud protestid Moskvas ja teistes linnades ei tähistanud araabia kevade Vene versiooni algust. Samuti ei kuulutanud need ukrainaliku värvilise revolutsiooni hilinenud saabumist. Esiteks ei ole Venemaa Egiptus. Putin on palju noorem kui Mubarak, ta on olnud võimul vaid üksteist aastat, samal ajal kui Mubarak oli kolmkümmend, ning Venemaa elanikkond on palju vanem kui Egiptuses ega ole demokraatiapaleusest sama palju võlutud. Võimalus, et Venemaa sõjavägi asub rahva poolele, on peaaegu olematu, ja Venemaa opositsioonil puudub islamistide organisatoorne tugevus. Egiptuse protestijad suutsid okupeerida linnaväljaku, Moskva protestijad kõigest külastasid seda. Lõpuks on ka Venemaa võimud rahaliselt ja poliitiliselt palju tugevamad, et püsida võimul.

2012. aasta Venemaa ei meenuta samuti 2003. aasta Ukrainat. Kiievi tänavaile kogunenud rahvas tõusis üles valitsuse vastu, kes oli jätnud nende kandidaadi valimisvõidust ilma. Ka Venemaa protestijad tundsid, et neid on petetud, aga mitte sellepärast, et nende hääled eelistatud parteile oleks varastatud. Õigupoolest protestisid nad sellepärast, et neil polnud kellegi poolt hääletada, ja nii pöörasid nad oma pahameele petuvalimiste enda vastu. “Need valimised olid farss,” võis lugeda loosungitelt. Kuhu meeleavaldajate üdini negatiivne Putini-vastane raev võiks riigi viia, saab vaid oletada. Kindel on aga see, et meie silme ees varises kokku “juhitav demokraatia”.

Mida aga tuleks üldse mõista juhitava demokraatia, selle segase süsteemi all, mis veel päris hiljuti tundus olevat viis, kuidas ka lähitulevikus valitsetakse postkommunistlikku Venemaad? Praegu, eriti pärast selle looja Vladislav Surkovi kõrvaldamist süsteemi keskmest, kus ta võis juhtida Venemaa valimistrikke, hakkab see tunduma juba rohkem ajaloolise veidrusena.

Miks on võltsitud valimised paistnud Putini ajal ühekorraga mõttetud ja asendamatud?

Juhitava demokraatia mõistatuse lahtimuukimiseks tuleb meil vastata mõnele lihtsale küsimusele. Millise poliitilise funktsiooni omistab võltsitud valimistele valitsus, mis ei ole isegi teeselnud, et ta on demokraatlik? Miks on võltsitud valimised paistnud Putini ajal ühekorraga mõttetud ja asendamatud? Kuidas on võimalik, et juba ette teada võltsitud valimised vallandasid äkitselt nii kibedad süüdistused ja nii võimsa nördimuse?

Viimase kümnendi putinlike valimiste mõistmine annab võtme tema režiimi õigeks mõistmiseks, nii nagu annab 1930. aastate näidisprotsesside mõistmine võtme Stalini režiimi õigeks mõistmiseks. Seitsmekümne viie aasta eest oli Stalini propagandistide peaülesanne protsesside ette teada otsuste põhjal näidata Stalini võimu – demonstreerida võimu, mis oli seda tõhusam, mida piinarohkem oli see nende jaoks, kes hästi lavastatud misanstseenides ”tunnistasid” üles Suure Juhi reetmise ning seejärel kiiresti hukati. Samamoodi, ehkki mitte nii julmalt, demonstreerisid 2000.–2008. aasta näidisvalimised Putini valitsuse nukujuhivõimu. Kreml mitte ainult ei manipuleerinud valimistega, vaid (vastupidi sellele, mida võiks oodata) ka andis endast kõik, et igaühele oleks selge, et just tema juhib valimisnäitemängu kõigi osatäitjate liikumist ning seisab kõigi valimiseelsete näiliste kriiside taga. Kreml ei etendanud tsaari, ta etendas otse jumalat.

Viimase ajani oli üks Putini Venemaa paradokse tõsiasi, et valimised, mis olid küll julmalt mittevabad ja mitteausad, kujutasid endast korraga nii režiimi populaarsuse kui ka selle väidetava autoritaarsuse tuumikut. Nii nagu Stalini võim tugines partei lakkamatule puhastamisele ikka ja jälle esile kerkivatest sisevaenlastest, tugines Putini võim suutlikkusele korraldada valimisi, mis oma võltsitusest hoolimata ei tekitanud peaaegu sugugi avalikku protesti. Oluline on mõista sedagi, miks parlamendivalimised Riigiduuma poliitilisest jõuetusest hoolimata osutusid nüüd režiimi kõige haavatavamaks kohaks. Kui presidendivalimised (isegi need, mille 2008. aastal “võitis” Medvedev) on olnud rahvahääletuseks Putini enda üle, siis parlamendivalimised on aegamisi muutunud rahvahääletuseks Putini süsteemi üle. Just seepärast on neist saanud kodanike rahutuse ja rahulolematuse piksevarras. Enamikul inimestel oli psühholoogiliselt palju lihtsam hääletada Ühtse Venemaa kui Putini vastu, eriti kui arvestada seda, et Putin on avalikult eemaldunud parteist, mille ta tegelikult peamiselt ise on loonud.

Terve kümnendi on enamik venemaalasi olnud veendumusel, et valimisi tõepoolest võltsitakse. Kuid samal ajal on nad uskunud, et isegi kui valimised oleksid vabad ja ausad, võidaks Putin neil vähese vaevaga. Nimetades küll Putinit “Venemaa uuema ajaloo kõige võikamaks tegelaseks”, nentis Venemaa inimõiguslaste üks juhtivamaid kujusid Sergei Kovaljov mõne aasta eest vastumeelselt, et “Putin oleks võinud võita 2000. ja 2004. aasta valimised, ehkki vahest mitte nii võimsa, ebatõenäolise ülekaaluga, isegi kui neil poleks võltsitud hääli ega kasutatud ebaseaduslikult niinimetatud administratiivset ressurssi ja kandidaatidel oleks olnud ka tegelikult võrdsed võimalused pöörduda valijate poole televisiooni ja ajakirjanduse vahendusel”. Sõltumatute agentuuride korraldatud arvamusküsitlused kinnitasid seda. Valimiste mõte ei olnud valida Venemaa valitsejaid, vaid tagada kulissid Putini tegelikule enamusele Venemaa ühiskonnas, mida ei seadnud kahtluse alla keegi.

Kindel on see, et meie silme ees varises kokku „juhitav demokraatia”.

Valimised olid Putinile äärmiselt tähtsad nii legitiimsuse kui ka valitsemisvõime pärast. Putin ei oleks suutnud viimasel kümnendil valitseda, ilma et võltsitud valimised oleksid andnud talle selleks ritualiseeritud loatähe.

Niisiis oli libavalimiste kõige tähtsam poliitiline roll viimasel tosinal aastal see, et nad andsid Putinile võimaluse näidata, et ta võib nendega korrapäraselt ja ettearvatavalt manipuleerida ning seeläbi paradoksaalselt kinnitada oma autoritaarset võimu. Juba ette teada võltsitud valimised on režiimi lihtsaim ja odavaim võimalus matkida autoritaarset võimu, mida tal tegelikult ei ole, ning seeläbi kinnistada nõrgenevat haaret riigi üle või vähemalt kindlustada endale mõningane hingamisruum. Samuti kulub valimiste võltsimiseks suhteliselt vähe “administratiivset ressurssi”, samal ajal kui sellised valimised suurendavad proportsionaalselt üüratult rohkem valitsuse mainet võimu teostajana. Pseudovalimiste korraldamine on otsekui lambanaha selga tõmbamine tõestamaks, et tegemist on hundiga. Konkurentsita nõukogulikud valimised simuleerivad tsentraliseeritud võimu, mida Putini Kremlil silmatorkavalt napib. Selles mõttes võib ette teada tulemustega valimisi võrrelda Punase väljaku paraadidega pärast Venemaa sõjalise tugevuse kokkuvarisemist: need lubavad režiimil endale vastu rinda taguda, isegi kui paljud raketid osutuvad lähemal uurimisel makettideks.

Võltsitud valimisi korraldades, mille vastu keegi ei vaevunud protestima või ka ei julgenud protestida, suutis Putin varjata oma režiimi tõsiseimat saladust, nimelt seda, et Venemaad mitte ei valitseta valesti, vaid seda ei valitseta õieti üldse. Erinevalt levinud arvamusest ei ole Putini tegelik võim õieti kunagi ulatunud kaugemale Moskva piiridest. Venemaa võimur on olnud piisavalt võimas, et takistada teisi lootmast teda välja tõrjuda, aga tema katsed riiki valitseda on silmatorkavalt läbi kukkunud. Putin ei ole Venemaa peremees. Palju tõepärasem on käsitleda teda piirkondlike ladvikute pantvangina. Tal ei ole õnnestunud jagu saada riigi nõrkusest. Tal on õnnestunud seda ainult teataval määral varjata. Tema paljukõneldud võimuvertikaal on tühi sõnakõlks, piirdudes karistamatuse tagamisega režiimi toetajatele ning siseringi liikmete võimalusega kerkida kujuteldamatult rikaste ahvatlevasse ringi. See viimane kujutab endast juba täiesti teistsugust vertikaali, mis meenutab pigem alpinistiköit, millega mõned semud vinnavad ennast üles, eemale neist, kel pole nii vedanud, nagu Vladimir Võssotski 1967. aasta filmis “Vertikaal”. Vähegi tõsisemaid Venemaa poliitika vaatlejaid ei pane kukalt sügama mitte eliidi oskus midagi ära teha või oma tahet peale sundida, vaid hoopis nende võime varastada kogu rahvale kuuluvaid loodusvarasid peaaegu vägivalda kasutamata. Teisisõnu, Putin ei ole kunagi olnud väga tugev. Kuid tal on õnnestunud luua süsteem, mis on suhteliselt stabiilne, sest jätab temast palju tugevama mehe mulje, kui ta seda tegelikult on.

Nii oli viimase ajani. 4. detsembri valimiste krahh hävitas hoole ja vaevaga üles ehitatud maine Putinist kui mehest, kes juhib sündmusi, mis oligi tema näiliselt tohutu populaarsuse peamine allikas ühiskonnas, kus avalikkus toetab neid, kes suudavad jätta mulje, et võim on täielikult nende käes. Valijaid suudeti petta 2000., 2003., 2004., 2007. ja 2008. aastal. Aga alles 2011. aastal tõi meeleheitele aetud valijaskonna tänavatele eelkõige valimisurnide hilisem täitmine ja varjamatu häälte võltsimine (mis jäädvustati mobiiltelefonidega), mitte niivõrd küüniline kohtade vahetamine. Putini partei üle irvitati Moskva Bolotnaja väljakul ja Akadeemik Sahharovi prospektil sama avalikult, nagu oli Putin ise mõni nädal varem välja vilistatud Olimpiiski spordikeskuses. Näidates häbistava selgusega, et Kremlil puudub poliitiline strateegia rahvamasside meelepaha vaigistamiseks, tegi rahvas sama palju nagu valimistulemuste käpardlik võltsimine ilmseks, et juhitav demokraatia ei saa enam olla poliitiliselt vastutamatu eliidi privileegide kindlustamise vahend.

Võimalus, et Venemaa sõjavägi asub rahva poolele, on peaaegu olematu, ja Venemaa opositsioonil puudub islamistide organisatoorne tugevus.

Tagasi vaadates võime nüüd öelda, et võltsitud valimised toetasid Putini süsteemi ainult sel määral ja nii kaua, kuni neid avalikult ei vaidlustatud. Kui Moskva tänavaile ilmus üle 50 000 inimese, varises näitemäng, hästi hoitud valitsemisvõime illusioon järsult kokku.

Moskva suured meeleavaldused ei muutnud režiimi ebastabiilseks mitte seepärast, et need oleksid tõmmanud tähelepanu ebaaususele (mida mõisteti üleüldiselt juba ammu), vaid seepärast, et need näitasid režiimi nõrkust, mida Surkovi osaval eestvedamisel oli seni suudetud suurel määral varjata. Küla võib ehk kõige paremini hävitada tulistamisega, aga Potjomkini küla hävitamiseks piisab kaameranurga muutmisest, et paljastada habrast fassaadi üleval hoidvad nõrgukesed toed. Valimistejärgsed meeleavaldused väljendasidki revolutsioonilist vaatenurgamuutust. Pealegi oli režiim läbi kukkunud esteetilises plaanis. Juhitav demokraatia on oma olemuselt teatrietendus ning see kukkus läbi, nagu kukuvad ikka läbi keskpärased lavastused. Esiteks rikkus Putini ja Medvedevi kohavahetus ära süžee võimalusterohke tuleviku. Sellele järgnes valimiste kohmakas manipuleerimine. Et 4. detsembri valimistel polnud valikuid, oli ette selge. Näitemängu keeras aga kihva see, et ei pakutud isegi meelelahutust.

Kui Medvedev teatas 24. septembril 2011, et tema boss ja sõber Vladimir Putin naaseb Kremlisse, läks habras tasakaal paigast ära: režiimi tajutav rahvalik legitiimsus põrkas kokku režiimi tajutava autoritaarse legitiimsusega. 24. septembri sõnum ütles, et ametikohtade tõelise rotatsiooni võimalus, millele tandem oli peibutavalt vihjanud, oli alati olnud pettus, et vahetus oli juba ammu ära otsustatud ja kogu asi kindlalt ette kavandatud. Selgus, et need, kes olid seadnud lootused Medvedevile, olid naiivsed rumalukesed, asendatavad dekoratsioonid Putini isiklikus ellujäämisteatris. Selgus, et Venemaa juhitav demokraatia ei ole kõigest valikuteta režiim – see on etendus, mille süžee ei suuda avalikkust veenda.

2000. aasta valimiste eel korraldas täiesti tundmatu Vladimir Putin Tšetšeenia kriisi veenmaks venemaalasi, et ta suudab päästa nad kaose ja sõja käest. 2004. aastal suutis ta venemaalasi veenda, et neil tuleb valida tema ja oligarhide vahel. Hodorkovski heideti vanglasse ja enamik venemaalasi eelistas uskuda, et nende president on viimaks murdnud ahela, mis sidus teda Jeltsini vaid enda rikastumisele mõtleva ringkonnaga. Vastu ootusi pidas ta 2008. aastal paremaks kolmandat korda mitte kandideerida, mis andis lootusi olulistele muutustele senise võimusüsteemi sees. Niisiis raamistati kõigil kolmel korral presidendivalimised dramaatilise, hõlpsasti mõistetava avaliku narratiiviga.

Valimiste mõte ei olnud valida Venemaa valitsejaid, vaid tagada kulissid Putini tegelikule enamusele Venemaa ühiskonnas, mida ei seadnud kahtluse alla keegi.

2012. aastal ent pole Putinil enam mingit lugu kõnelda. Pole võimalik aru saada, kuidas tema naasmine Kremlisse võiks üldse teenida avalikkuse huve. Ta ei saa pöörduda tagasi tšetšeenide teema juurde, sest need on nüüd väidetavalt tema kõige ustavamad toetajad. Ühtne Venemaa sai Kadõrovi eravalduses jahmatava 98-protsendilise toetuse. Putin ei saa ka kasutada Venemaa oligarhide käest päästmise teemat, sest uued oligarhid on tema vanad semud Peterburi päevilt. Kõik, kes arvasid, et noorema presidendi ajal on võimalik režiimi moderniseerida, on nüüd häbistatud ja tunnevad piinlikkust oma naiivsuse pärast. 2012. aasta Putinil pole enam kuvandit mehest, kes suudab lahendada kriise, veelgi enam, ta ei suuda enam luua uusi kriise, mida ta võiks siis triumfaalselt lahendada, sest praegu süüdistataks igas tekkivas kriisis hoopis teda ennast. Putin võib neile, kes küsivad, miks ta tahab tagasi Kremlisse, vastata ainult nii: aga mul pole ju kuhugi mujale minna. (See, et tal on vaja võimule jääda oma “ärihuvide” kaitsmiseks, nagu laialdaselt arvatakse, ei ole loomulikult narratiiv, millega sobiks avalikkuse ette astuda.)

Putini ees seisab praegu samasugune dilemma, millega oli silmitsi Gorbatšov Nõukogude Liidu kahel viimasel aastal. Tõelise konkurentsiga valimised – eeldusel, et ta suudaks neid võita – võiksid ehk tema legitiimsuse täielikust hääbumisest päästa. Kuid valimiste võitmine, mida ta võiks ka kaotada, ei teeks Putini hädadele lõppu. Seejärel peaks ta hakkama avalikult vastutama oma tegude eest. Ajakirjandus kõneleks avalikult tema ärisemudest ja opositsioon hoiaks teda lakkamatult kirbul, osutades kõigile lubadustele, mida ta pole suutnud täita. See tähendaks, et ta võiks ehk ajutiselt võimul püsida, aga lõpuks kaotaks selle ometi. Protestijate tulistamine on veelgi vähem köitev valik, isegi kui see oleks üldse võimalik. Tõsi, 1993. aastal tulistas Jeltsin parlamenti, aga toona oli Venemaa ühiskond ideoloogiliselt lõhestunud ja kõige radikaalsemad demokraadid toetasid Jeltsini otsust. Jeltsini taga olid ka lääneriigid. Praegu peab Putin pelgama, et suhteliselt jõukate linlaste tulistamine tähendab talle sama, mida see tähendas Gaddafile. Ajalugu näitab meile, et protestijaid riskivad tulistada ainult need poliitikud, kel on tugev ühiskondlik toetus, olgu selle aluseks siis ideoloogia, religioon või sugulussidemed.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Artikkel on esmalt avaldatud inglise keeles väljaandes iwmPost 108 (2012).

© Stephen Holmes / Ivan Krastev / Institut für Wissenschaft vom Menschen

© Eurozine